Obsah (10)

§ 237§ 329§ 392§ 656§ 348§ 238§ 230§ 436§ 658§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2024. a, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Seoses sellega tuleb tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 32. Maakohus ei viinud läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237

lg 1,

§ 329

lg-d 3 ja 4 ning

§ 392ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust.

Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Kuigi ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla siiski kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

1. Pooled ei vaidle, et 19.01.2021 sõlmisid hageja ja kostja raamlepingu (müügileping nr 2021/15-1867) tulevikus poolte vahel sõlmitavate kaupade müügilepingute osas. Nimetatud lepingu p 1.1 nägi ette üksikute müügilepingute sõlmimise vastavalt ostja poolt esitatud ja müüja poolt kinnitatud tellimusele. Tellimuses peab olema ära näidatud kauba nimetus, kogus, maksumus /…/. Müüja poolt tellimuse kinnitamisega loetakse müügileping sõlmituks ning ostjal tekib nimetatud hetkest kauba vastuvõtmise ja selle eest tasumise kohustus (tl 22-24). Hageja tugines sellele, et kostja esitas tellimused kauba ostmiseks. Seega on hageja sisuliselt asunud seisukohale, et pooled sõlmisid raamlepingu alusel iga konkreetse tellimuse osas 6 2-21-16086 eraldiseisvad müügilepingud. Hageja väitel ei ole kostja kauba eest tasumise kohustust täitnud. Seetõttu nõuab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 ja VÕS § 208 lg 1 alusel kostjalt müügilepingute täitmist ja tellitud kauba eest tasumist. Hageja nõue on lepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 208 lg 1 järgi, millele maakohus ka õigesti viitas.
2. Hageja tõi hagiavalduses esile arved, mille tasumist hageja nõuab, ja esitas nimetatud arvetel nähtuvate kaupade osas tellimuste esitamise (müügilepingute sõlmimise) tõendamiseks hulga e-kirju. Maakohus leidis otsuses, et osaliselt on tegemist asjakohatute tõenditega ja osaliselt e-kirjad küll tõendavad tellimuste esitamist, kuid hageja pole sidunud neid e-kirju konkreetsete hageja poolt esitatud arvetega. Sellise põhjendusega jättis maakohus hagi (ka osaliselt) rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tegemist on küsimusega, mille kohus oleks pidanud eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmise abil lahendama.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (RKTKo 20.12.2007, 3-2-1-121-07, p 15). 34.1. Kõigepealt pidi maakohus välja selgitama, millise sisuga konkreetsed müügilepingud raamlepingu alusel poolte vahel sõlmiti. Hageja ei ole esile toonud, milles konkreetselt igakordselt kokku lepiti, kes tellimuse kostja nimel esitas, kuhu konkreetse müügilepingu alusel tellitud kaup toimetati ja kes selle vastu võttis. Maakohus pole nende asjaolude esile toomise ja tõendamise vajadust hagejale selgitanud, jättes selliselt määratlemata selge vaidluseseme (

§ 392lg 1).

Selgitamiskohustuse kõige olulisem eesmärk on seotud tsiviilasja keskse ülesandega lahendada tsiviilasi õigesti. Selleks tuleb kohtul õigeaegselt välja selgitada poolte seisukohad, väited ja tõendid kõigis asja lahendamisel tähtsust omavates õiguslikes ja faktilistes küsimustes. Kohus peab selgitama välja menetlusosaliste seisukohad asjas tähtust omavate asjaolude osas, vajadusel tuleb selleks esitada menetlusosalistele küsimusi ja seda arutada (vt

II komm, § 392, p 3.1.3.3.a). Riigikohus on rõhutanud, et kui pooled ei ole esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks hageja nõude korrektselt lahendada, pidanuks kohus hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (

§ 348lg 1, § 351) (RKTKo 02.03.2015, 3-21-145-14, p 15).

34.2. Olles määratlenud selge vaidluseseme (s.o milliste tellimuste alusel müügilepingute sõlmimise üle pooltel vaidlus on) ja olles selgitanud tõendamiskoormist, oleks maakohus saanud hagejalt küsida, milliste konkreetsete müügilepingute sõlmimist ta kohtule esitatud ekirjadega tõendada soovib ja kas tegemist on asjakohaste tõenditega ning vajadusel andma pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus peaks juba eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1–4).

34.3. Maakohus ei ole tegelikult pooltele üldse selgitanud, mis asjaolusid on vajalik hageja nõude rahuldamiseks esile tuua ja kuidas jaguneb tõendamiskoormis ega andnud sellest tulenevalt võimalust tõendite esitamiseks. Menetlusse võtmise määruses üldiste sätete esile toomine ei ole selgitamiskohustuse täitmiseks piisav. Pealegi ei ole selleks ajaks selgunud kostja vastuväidete ulatus. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses 7 2-21-16086 tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Käesolevas asjas ei esindanud hagejat advokaat, mistõttu oleks maakohus pidanud selgitama ka tõendamiskoormist ja samuti seda, kas hageja esitatud e-kirjad on asjakohased tõendid tema nõude rahuldamiseks. Maakohus leidis alles otsuses, et suur hulk hageja esitatud tõendeid (ekirjad) ei ole asjakohased (otsuse p 13). Seega oleks maakohus pidanud pärast tõendamist vajavate asjaolude selgitamist andma hagejale võimaluse esitada täiendavalt tõendeid. Selline maakohtu poolne menetlusnormide rikkumise tagajärg nähtub ilmekalt hageja apellatsioonkaebusest, kuna alles ringkonnakohtus on hageja (advokaadist esindaja kaudu) soovinud hakata koguma täiendavaid tõendeid (kirjalikud tõendid ja tunnistajate ütlused).

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lisaks e-kirja teel lepingute sõlmimise tõendamisele oleks tulnud hinnata lepingute sõlmimist suuliselt või kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Maakohus on selle võimaluse poolte vahel lepingute sõlmimiseks jätnud hindamata, mis on toonud kaasa ka kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise. Asja uuel arutamisel on maakohtul võimalus hinnata lepingute sõlmimist suuliselt või kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.
2. Pooled vaidlevad, kas kostja töötaja TP poolt esitatud tellimused on kostja hiljem heaks kiitnud. Samas on hageja esile toonud veel selle, et poolte koostöö oli juba alates
3. aastast ja enamustel kordadel tellis kaupa TP ning kostja on sellega nõustunud. Seega, ehkki TP ei olnud kostja poolt hagejale saadetud 25.01.2021 nimekirjas, võis TP volitus kostja esindamiseks tulla TsÜS § 118 lõikest
4. Eelkõige nimetatud sätte esimesest alternatiivist, kuna
5. a septembris aset leidnud kirjavahetusest nähtub, et kostja seaduslik esindaja teadis, et TP tegeles osade objektidega ise (kostja 13.09.2021 e-kiri hagejale: Hetkel oleme jaotamas omavahel kulusid. Ma loodan väga, et see nädal loksuvad asjad paika ja igaüks maksab enda objektile tulnud materjalikulud kinni, kas siis omavahel tasaarveldamisega või muul viisil. Kohe praegu ma veel ei oska öelda, millal maksed hakkavad tulema. Tegeleme asjaga, et asi joonde ajada.“ Ning järgmises kirjas: „Kui kõik enda kulud oleksid ilusti mulle ära kandnud, siis poleks ju üldse teematki. Kl kui ka Tl on Exceli tabelid olemas, kus on objektikulud kõik olemas, seda siis objektipõhiselt. (tl 71-72). Maakohus ei ole pooltega eelnimetatud asjaolusid ega TsÜS § 118 lõike 2 kohaldamist arutanud. Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 27).

Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348

lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (RKTKo 29.

1. 2015, 3-2-1-41-15, p 18).
2. Kostja väitis vastuses hagile, et kaupasid ei ole kostjale tarnitud (vt hagivastuse p 16.6). Kostja väitel pole kostja hagiavalduses märgitud ja hagile lisatud arvetel märgitud kaupu kätte saanud, kuna allkirja selle kohta pole kauba vastuvõtja andnud. Raamlepingu p 2.1.1 näeb ette, et „Ostja ja müüja on kokku leppinud, et kauba üleandmisel isikule, kes on üleandmise kohas valmis selle vastu võtma või saatedokumendi allkirjastama, loetakse kauba üleandmise kohustus täidetuks õigele isikule.“ (tl 22-24). Kostja tõlgendab seda punkti selliselt, et kauba saab üleantuks lugeda üksnes juhul, kui saatekirjal on kostja volitatud esindaja allkiri. Hageja maakohtus enda seisukohta selle lepingu punkti tõlgenduse osas ei esitanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja on arvetel märgitud kaubad kätte saanud. Samas, arvestades, et maakohus pooltega ei arutanud, mida hageja peab esile tooma ja tõendama, võis ringkonnakohtu hinnangul ka kauba saamise kohta tõendite esitamata jätmine olla puuduliku eelmenetluse ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärg. Maakohtus hageja poolt esitatu pinnalt 8 2-21-16086 võis ringkonnakohtu hinnangul hagejal maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkida arusaam, et hagi rahuldamise jaoks on piisav tõendada üksnes tellimuste esitamist kostja poolt - seejuures esitades e-kirjad, mille konkreetsete tellimustega seostamise vajadusele maakohus tähelepanu ei pööranud ega juhtinud tähelepanu, et osaliselt võib tegemist olla asjakohatute tõenditega.
3. Kuna maakohus jättis asja sisuliselt lahendamata, ei pea ringkonnakohus puuduliku eelmenetluse tõttu võimalikuks ja õigeks tõendamist vajavate asjaolude mahtu arvestades asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsioonimenetluses esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh määratleda selge vaidlusese, selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid.
4. Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, on hagejal võimalik esitada maakohtule ka muud praeguses apellatsioonkaebuses esitatud taotlused. Kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule siduvad (

§ 658

lg 2), ei anna ringkonnakohus hinnangut hageja apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad asjaolude tuvastamisega. 40. Menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 9