← Eesti

1-23-3833/33

1-23-3833 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2024, Tallinn Kohtuasja number 1-23-3833 Kohtukoosseis Elina Elkind, Orvi Koik, Inna Ombler Kohtuasi X süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi (lühimenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Apellant Põhja Ringkonnaprokuratuuri Medvedev Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav X (isikukood XXXXXXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX; XXX; kaks kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistati Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-7000 KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi liitkaristusega KarS § 65 lg 2 alusel vangistuse 2 aastat 7 kuud 3 päeva, isik vabanes karistuse kandmiselt
  6. detsembril 2018); ringkonnaprokurör Deniss kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  9. Xle esitati KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi süüdistus kokkuvõtlikult selles, et isikuna, kes on varem korduvalt karistatud varguste toimepanemise eest (viimati Harju Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsusega, vabanes karistuse kandmiselt
  12. detsembril 2018), tungis ta
  13. 1-23-3833 veebruaril 2022 kella seitsme paiku õhtul valdaja tahte vastaselt sisse Tallinnas XXX asuva eramu piirdeaiaga hoovi ja seejärel esimese korruse elutoa akna klaasi lõhkumise ja sisemisest aknalingist avamise teel eramusse. Ta võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil eramust ära Yle ja Cle kuuluvad asjad koguväärtusega 1320 eurot. Samuti süüdistati X selles, et
  14. aprillil 2022 kella 00:43-00:44 paiku X ja veel kaks isikut, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, tungisid valdaja tahte vastaselt sisse Tallinnas KKK asuva eramu hoovi ja seejärel terrassiukse klaaside kiviga lõhkumise ja sisemisest ukselingist avamise teel eramusse, kus elavad G ja tema poeg D. Eramusse tungisid X ja temaga koos tegutsenud isikud selleks, et vaadata, kas eramus on väärtuslikke asju ja nende avastamise korral need asjad ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta. Vargus jäi toimepanijatest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuivõrd eramus viibinud G kuulis klaasi lõhkumist ja tulles teiselt korruselt alla nägi eramus ühte sissetungijatest, kes Git nähes jooksis terrassiukse kaudu eramust välja ning seejärel kõik kolm isikut lahkusid sündmuskohalt, eramust midagi kaasa võtmata. Terrassiukse klaaside lõhkumisega on eramu omanikule Dile tekitatud varaline kahju summas 150 (ükssada viiskümmend) eurot. Maakohtu otsus
  15. Harju Maakohtu
  16. detsembri
  17. a otsusega mõisteti X talle esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanute Y ja C tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja menetluskulud jäeti riigi kanda. Samuti lahendas kohus asitõenditesse puutuvat. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
  18. Esmalt ei ole tuvastatud, et Di eramusse sissetungimisel osales kolm inimest. Võttes arvesse videosalvestise aega ja sellest nähtuvat liikumist, kajastab see hoopis ühte põgenevat sissetungijat ja kahte tunnistajat. Konkreetselt X süüd talle etteheidetava varguse katse toimepanemises tõendab vaid üks kaudne tõend – tema DNA leidmine kivilt, millega löödi katki Di eramu ukseklaas. Seejuures Di ütluste kohaselt ei pärine ka kivi tema hoovist, seega ei ole tuvastatud selle eelnev asukoht. Samas leiti nii kivilt, terrassiukse sisemiselt lingilt, söögiruumi aknalaua terrassiukse poolselt servalt ja materjalijäljest purunenud klaasitüki siseküljelt ka naise DNA-profiil, mille päritolu ei ole kriminaalasjas tuvastatud. Ei ole alust arvata, et kivi jõudis puutuda näiteks G ise, kuid Gi või tunnistaja DNA-materjali vastavust profiilile igal juhul kontrollitud ei ole. G ja tunnistajad nägid majas ja seejärel majast põgenevat meesterahvast. X ütlused selle kohta, mida ta tegi öösel vastu
  19. aprilli
  20. a hilisõhtul on tervikuna ebausaldusväärsed, sh ei ole põhjendatud pidada neid usaldusväärseks vaid osas, milles isik tunnistab, et viibis sel ajal Kose teel. Asjakohane ei ole ka prokuröri tuginemine modus operandi-põhimõttele. Kuigi X on tõepoolest ka varem karistatud eramutest sissetungimise teel toimepandud varguste eest ja seda ka samas piirkonnas kui käesolev vargus, ei ole tegemist niivõrd spetsiifilise teoga, et saaks välistada teo toimepanemist teiste inimeste poolt. X süüd välistavaks tõendiks on ka tunnistajate M ja I ütlused üle aia hüpanud isiku pikkuse kohta, sest tunnistajad kirjeldavad nähtud isikut lühemana kui on X. Kokkuvõttes ei ole kriminaalasjas piisavalt tõendeid, mille pinnalt saaks järeldada, et teo pani toime X.
  21. Seda, et X pani toime varguse XXX asuvast eramust kinnitavad vaid jalatsijäljed, mida avastati sündmuskoha vaatlustel XXX asuvas eramus esiku ja köögi põrandalt ning KKK asuva eramu põrandalt terrassiukse lähedalt. Jäljeekspertiisi kohaselt oli XXX ja KKK leitud jälgede kokkulangev osa tunduvalt väiksem võrreldes mittekokkulangeva osaga. Eksperdiarvamuse 1-23-3833 kohaselt KKK eramu põrandalt ning XXX eramu esikust ja köögist avastatud jalatsijäljed võivad olla jäetud sama jalatsipaariga. Seega ei ole arvamus kategooriline ega tõenda üksikult võetuna, et mõlemasse majja tungis üks ja sama isik ning veelgi vähem, et isik oli just X. Kriminaalasja kohtueelses menetluses ei ole uuritud ega vaadeldud süüdistatava jalatsite tallamustreid. XXX eramu esiku põrandalt avastatud jalatsijälje pikkus on 308 millimeetrit ja köögipõrandalt avastatud jalatsijälje pikkus on 306 millimeetrit. X kahtlustatavana kinnipidamisel äravõetud vasaku jalatsiga jäetud jälje pikkuseks on mõõdetud 306 millimeetrit, kuid ka see fakt ei kinnita teo toimepanemist tingimata X poolt, kuna tegemist ei ole haruldase jalasuurusega. Ka selle teo puhul ei ole põhjendatud tuginemine modus operandi-põhimõttele.
  22. Kriminaalasja juurde on lisatud X ravidokumendid, millest nähtuvalt külastas ta
  23. jaanuaril 2022,
  24. veebruaril 2022 ja
  25. märtsil 2022 arsti, kaebusena pärast Covid19 põdemist pearinglus, peavalu, tasakaaluhäired. Seega ajal, kui süüdistuse kohaselt pani X toime varguse XXX eramust esinesid tal vaevused, mis sundisid teda pöörduma arsti vastuvõtule. On vähetõenäoline, et selliste kaebustega läheb isik vargust toime panema, ronides tasakaaluhäirete olemasolul isegi õues toolide otsa ja aknast sisse. Apellatsioon
  26. Harju Maakohtu
  27. detsembri
  28. a otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, kes palub tühistada maakohtu otsus ja tunnistada X süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi, karistades süüdistatavat 3 aasta pikkuse vangistusega, mida tuleb KrMS § 238 kg 2 sätete alusel vähendada kolmandiku võrra. Karistuse hulka tuleb lugeda 2 päeva, mil süüdistatav oli kahtlustatavana kinni peetud ja lõplik karistus on 1 aasta 11 kuud 28 päeva. Apellandi hinnangul rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumised nii üksikult kui ka koostoimes tõid kaasa ebaõige ja põhjendamatu otsuse tegemise. Apellant ei taotle suulist menetlust. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  29. Tuleb nõustuda maakohtu otsusega osas, mis puudutab selle tuvastamist, et KKK eramust varguse katse osas ei olnud tegemist kaastäideviimisega ehk teo toimepanemisega isikute grupi poolt.
  30. Maakohus hindas vääralt tõendite sisu, mis puudutavad sündmuskohalt (KKK) leitud bioloogilist materjali. Sündmuskoha vaatluse käigus avastati KKK asuva eramu seest kivi, millega oli lõhutud terrassiukse klaas (kriminaaltoimiku kd 1, tl 24-65). Kivilt võeti bioloogilise aine proovid (puuteproovid), mille suhtes määrati mitu DNA-ekspertiisi. Ekspertiisiaktid tõendavad, et kivilt võetud proovis, mis pakendati sündmuskoha vaatlusel pakendisse nr 6 (ekspertiisiaktides proov numbriga A221485), oli süüdistatavalt Xlt pärinev bioloogiline materjal. Lisaks nähtub DNA-ekspertiisi aktidest, et eramu terrassiukse lingilt ja aknalaualt võetud proovidest ei leitud X bioloogilist materjali, kuid need proovid sisaldavad ühe ja sama naissoost isiku bioloogilist materjali ning ei saa välistada, et sama naissoost isiku bioloogiline materjal sisaldub ka kivilt võetud proovis, kust leiti ka X bioloogilist materjali. Maakohtu peamine viga seisneb selles, et eksperdiarvamusest, mille kohaselt ei saa välistada ühe ja sama (naissoost) isiku bioloogilise materjali sisaldumist terrassiukse lingilt ja kivilt võetud proovides, teeb maakohus järelduse, et nendes proovides oligi avastatud ühele ja samale isikule kuuluv bioloogiline materjal. Eksperdiarvamus „ei saa välistada“ taoliseks järelduseks alust ei anna (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. novembri
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-29-14, p-d 11-13). 1-23-3833 Maakohtu väide, mille kohaselt on tunnistajad taganud sündmuskoha puutumatust, keelates kannatanul Gil kivi puudutada, on selgelt oletuslik. Kuid isegi siis, kui KKK elav G ei puudutanud kivi, on ilmne, et tema bioloogiline materjal võis kivile sattuda terrassiukse klaasi lõhkumisel tuppa lennanud kivi kontaktist laua, tooli või muude eramu sisustuse esemetega, millega puutus varem kokku G. Samuti ei saa pidada erakordseks X DNA leidmist vaid kivilt, mitte maja seest. Ei ole välistatud, et süüdistatav tõi kivi kuskilt kaasa ja pani kindad kätte alles maja juurde jõudmisel.
  33. Ühtlasi andis maakohus ebaõige hinnangu süüdistatava ütlustele osas, mis puudutab tema viibimist Kose teel õhtul-öösel vastu
  34. aprilli
  35. Nimelt saab pidada usaldusväärseks süüdistatava ütlusi osas, milles ta kinnitab enda viibimist KKK eramu lähedal ööl vastu
  36. aprilli
  37. Ebausaldusväärsed on tema ütlused osas, milles ta selgitab samal ööl toimunud juhuslikku kohtumist auto käivitamisel abi vajanud võõra meesterahvaga ning temalt saadud kinnaste kasutamist ja seejärel meesterahvale kinnaste tagastamist. Tegemist oli aktiivse kaitseversiooniga, mida süüdistatav ei võimaldanud kontrollida. Riigikohtu praktikas on tunnustatud, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. mai
  39. a otsuse nr 3-1-1-131-13, p 14). X ütlused viibimise kohta vargusekoha läheduses, on usaldusväärsed seetõttu, et need on eluliselt usutavad (ta liikus jalgsi piirkonnas, mis ei jää väga kaugele tema elukohast) ja on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mis kinnitavad X osalust
  40. aprilli
  41. a teos (X bioloogiline materjal terrassiukse klaasi lõhkumiseks kasutatud kivil, tema jala suurusele vastav jalatsijälg sündmuskohal, kuriteo toimepanemise viis vastab kuritegelikule käekirjale, mis on omane just Xle).
  42. Samuti jättis maakohus põhjendamatult arvestamata modus operandi-põhimõtet, mis iseloomustab süüdistatava tegevust. Esiteks jääb arusaamatuks maakohtu etteheide, et prokuratuur ei ole ühegi tõendiga välistanud „teiste vargustes süüdimõistetud isikute poolt“ Pirita piirikonnas varguste toimepanemist. Sellega asus maakohus seisukohale, et prokuratuur peab tõendama negatiivset asjaolu ja seda piiritlemata isikute ringi suhtes, mis on ilmselgelt võimatu ning on vastuolus kriminaalmenetlusliku tõendamisstandardiga. Teiseks ei ole modus operandi ilmselt mitte kunagi ainulaadne ehk kordumatult omapärane, ent sellegipoolest on see kriminaalmenetluslikus praktikas tunnustatud tõendamisviis, mille olemus seisneb selles, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms ning sellest tulenevalt on erinevate kuritegude toimepanemise viis ehk modus operandi sageli niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis osutab sellele, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Seda, et modus operandi kasutamine tõendamisviisina ei eelda selle ainulaadsust, kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. juuni
  44. a otsus asjas nr 1-16-6179, p 82; Tartu Maakohtu
  45. aprilli
  46. a otsus asjas nr 1-20-8704, p-d 34-37; Harju Maakohtu
  47. jaanuari
  48. a otsus asjas nr 1-21-3556, p 38; Tallinna Ringkonnakohtu
  49. augusti
  50. a otsus asjas nr 1-21-3556, p 10, viimane lõik). Praegusel juhul esineb kuritegude puhul mitmeid kokkulangevaid faktoreid, s.o teo toimepanemine pimedal ajal ja klaasi lõhkumine.
  51. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena on käsitatav ka tõendite hindamine üksikult, mitte nende kogumis ja lisaks ka tõendatusele ülemäära rangete nõuete esitamine.
  52. aprilli 2022 1-23-3833 kella 00:43-00:44 paiku toimepandud varguse katse osas nähtub kogutud tõenditest, et sündmuskoha vaatlusel kannatanu eramust avastatud kivilt, mis oli kasutatud terrassiukse klaasi lõhkumiseks, leiti X bioloogilist materjali ning terrassiukse lähedalt eramu põrandalt avastati jalatsijälg, mille suurus vastab X jalatsite suurusele. Kuriteo toimepanemise viis ehk modus operandi on selle teo puhul detailselt sarnane X muude kuritegudega. X ütlused tõendavad tema viibimist sündmuskoha läheduses ööl vastu
  53. aprilli
  54. Eeltoodud tõendid lubavad väita, et kõnealune varguse katse pani suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust toime X.
  55. veebruaril 2022 õhtul toimepandud varguse osas nähtub kogutud tõenditest, et sündmuskoha vaatlusel avastati eramu põrandalt jalatsijäljed, mille suurus vastab X jalatsite suurusele ning mille tallamuster langeb kokku
  56. aprilli 2022 teo sündmuskohalt leitud jalatsi tallamustriga (vt jäljeekspertiisi akti nr 22E-TJ0016 lk 4, kus on viidatud mustrielementide kuju, mõõtmete ja nende omavahelisele kokkulangevusele – kriminaaltoimiku kd 1, tl 101). Kuriteo toimepanemise viis ehk modus operandi on
  57. veebruaril 2022 toime pandud teo puhul detailselt sarnane X modus operandi’ga. Seega on tegemist olukorraga, kus vähem kui kaks kuud enne aadressil KKK toimunud varguse katset pandi toime vargus aadressil XXX, mis paikneb samas eramupiirkonnas, linnulennult vaid pooleteist kilomeetri kaugusel aadressilt KKK (mõõdetud Maa-ameti veebilehel kättesaadavas kaardirakenduses veebiaadressil https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis), nendelt kahelt sündmuskohalt leitud jalatsijäljed on ühesuguse tallamustriga ja vastavad X jalatsite suurusele, ühelt nendest sündmuskohtadest, aadressilt KKK avastati X bioloogilist materjali ning X kinnitas enda viibimist selle sündmuskoha läheduses ööl vastu
  58. aprilli 2022, millal tungiti sisse KKK asuvasse eramusse, ning kuriteo toimepanemise viis ehk modus operandi on mõlema teo puhul detailselt sarnane Xle omase modus operandi’ga.
  59. Samuti on kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena käsitatav viide süüdistataval tasakaaluhäirete olemasolule, kuigi tõendina esitatud ravidokumentidest ei nähtu isikul objektiivse tervisehäire esinemine, vaid ainult süüdistatava subjektiivsed kaebused. Sellele, et X kaebused, millega ta pöördus
  60. aastal arstide poole, ei pruukinud olla tegelikkusele vastavad, osutab ka Lääne-Tallinna Keskhaigla vastus (politsei nõudekirjale) 23.11.2022 nr 21/108-3, kus on kirjeldatud X pöördumisi sellesse haiglasse
  61. aastal ning märgitud, et „kogu ravi vältel torkas silma patsiendi «imelik» käitumine. Ei anna küsimustele otsest vastust, üritab vastusest n.ö kõrvale hiilida. Annab erinevaid vastuseid õdedele ja arstidele“ (kriminaaltoimiku kd 4, tl 76).
  62. Lisaks tugines maakohus alusetult tunnistajate I ja M hinnangule sissetungija kasvu kohta, kuigi faktilises olukorras ei olnud tunnistajatel võimalik selles veenduda. Arvestades seda, millistel asjaoludel nägid tunnistajad sündmuskohalt põgenevat isikut, ei olnud neil võimalik selle isiku pikkust tõsikindlalt tuvastada. Objektiivseid tajumise asjaolusid, mille tõttu ei olnud tunnistajatel praegusel juhul võimalik sündmuskohalt põgenenud isiku kasvu täpselt hinnata, ei muutu olematuks lihtsalt sellepärast, et tunnistajad on sõnastanud oma subjektiivse hinnangu põhjendamatult kindlameelsel viisil, ehkki objektiivselt ei saanud see hinnang täpne olla.
  63. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul teised kohtumenetluse pooled seisukohti ei esitanud. Menetlus ringkonnakohtus
  64. Tallinna Ringkonnakohtu
  65. märtsi
  66. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses, võimaldades kohtumenetluse pooltel esitada kirjalikke seisukohti kuni 1-23-3833
  67. aprillini
  68. Süüdistatava kaitsja esitas kirjaliku seisukoha, milles vaidleb apellatsiooni rahuldamisele vastu, kuna maakohtu otsus on õige ja põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
  69. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud seisukohad ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ja X süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi, põhjendades seda seisukohta järgmiselt.
  70. Kokkuvõtlikult vaidlustatakse apellatsioonis maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, leides, et maakohus seadis teo tõendatusele liiga kõrged nõudmised, hindas tõendeid ebaõigesti ja omistas liigset tähendust asjaoludele, mis ei mõjuta X süü tuvastatust. Kolleegium nendib, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse eeskätt näitama ära selliseid maakohtu vigu, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  71. veebruari
  72. a otsus asjas nr 1-20-1301/35, p 14).
  73. Esmalt nõustub ringkonnakohus apellandiga selles, et kriminaalasjas esitatud süüdistatava tervist puudutavatest dokumentidest ei saa järeldada temal selliste tervisehäirete olemasolu, mis iseenesest takistaksid kuritegude toimepanemist. Muu hulgas ei nähtu seda arsti sissekannetest. Kolleegiumi hinnangul ei olnud aga sellel asjaolul maakohtu otsuse tegemisel määravat või olulist mõju.
  74. Maakohtu olulise veana tõendite hindamisel nimetatakse apellatsioonis maakohtu hinnangut KKK eramust saadud bioloogilisele materjalile. Vaidlust ei ole seejuures selle üle, et eramust leitud kivil, mida kasutati terrassiklaasi lõhkumiseks, tuvastati X DNA olemasolu – seda kinnitab ekspertiisiakti järeldus, sh süüdistatava DNA esinemise tõenäosuse hindamine. Maakohus viitas aga otsuses sellele, et muudest eramust võetud proovidest (terrassiukse link ja aknalaud) saadi naispäritolu DNA-profiil. Ekspertiisiakti kohaselt ei saa välistada, et sama naispäritolu bioloogiline materjal sisaldub ka kivilt võetud proovis. Vastav isik kriminaalasjas tuvastatud ei ole. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsuse teksti pinnalt ei ole lõpuni arusaadav, millist järeldust maakohus sellest faktist teeb. Võimalik on siiski mõista, et maakohus peab võimalikuks, et varguse pani toime mõni teine (naissoost) isik. Prokuröri apellatsiooni kohaselt järeldus „ei saa välistada“ ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on kindlasti sama DNA-ga, kuid alternatiivselt võib olla tegemist on kannatanu Gi ehk maja elaniku bioloogilise materjaliga.
  75. Kolleegium märgib esmalt, et selle vaidluse saanuks hõlpsasti lahendada kohtueelses menetluses vastava võrdlusmaterjali võtmisega ja eksperdi kasutusse andmisega. Teavet andnuks ka selles osas kannatanu Gi või tunnistajate M ja I üle kuulamine. Kuna kriminaalasja lahendati lühimenetluses, ei olnud kohtumenetluses uute tõendite kogumine võimalik. Riigikohtu praktika kohaselt on juhtudel, mil DNA-eksperdiarvamuses kasutatakse sõnu „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“, tegemist olukorraga, mil ekspert möönab võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust, kuid ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu – võimalik on püstitada ka vastupidist versiooni, et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  76. novembri
  77. a otsus asjas nr 3-1-1-29-14, p-d 11.212). Seega saab praegusel juhul kriminaalasjas järeldada vaid seda, et naissoost isiku DNA oli 1-23-3833 terrassiukse lingil ja aknalaual ning sama või teise naissoost isiku DNA oli kivil. Seega võis enne või pärast klaasi lõhkumist olla kiviga kokkupuude lisaks Xle ka naissoost isikul (viimase bioloogilisel materjalil). Sama või teine naine võis puudutada ka eramu ukselinki ja aknalauda. Teisalt pidas maakohus usaldusväärseks ka kannatanu Gi ja tunnistajate M ja I ütlusi selle kohta, et sündmuskohal (eramus ja sealt põgenemisel) nägid nad just meesterahvast. Selles osas ei ole otsust ka vaidlustatud. Seega ei välista naissoost isiku DNA leidmine kivilt iseenesest võimalust, et majja tungis (kivi abiga) X, kes kasutas kindaid või muud abivahendit enda bioloogilise materjali varjamiseks alles pärast akna lõhkumist. Samas ei ole võimalik kindlalt väita sedagi, et süüdistatava ja naissoost isiku DNA sai kivile sattuda vaid majja tungimise käigus, võttes arvesse ka kannatanu Di ütlusi selle kohta, et kivi ei ole saadud tema hoovist. Kokkuvõttes ei muuda apellatsiooniga nõustumine puutuvalt sellesse, et ekspertiisitulemused ei võimalda järeldada erinevatelt esemetelt leitud naissoost isiku DNA samasust, sisuliselt tõenduslikku olukorda, muu hulgas ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et tegemist on kannatanu Gi DNA-ga.
  78. Samuti vaidlustatakse apellatsioonis maakohtu järeldust, et X ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt ei ole välistatud tunnistaja või süüdistatava ütluste pidamine usaldusväärseks vaid mõnes osas. Samas põhjendas maakohus praegusel juhul oma seisukohta, miks ta peab ütlusi ebausaldusväärseks tervikuna – ka see ei ole iseenesest välistatud ega ole a priori käsitatav menetlusõiguse rikkumisena. Nimelt kuulati süüdistatav kohtueelses menetluses kahtlustatavana üle kahel korral. Esimesel korral ehk
  79. detsembril 2022 avaldas süüdistatav, et ta ei mäleta, kus ta viibis ööl vastu
  80. aprilli
  81. Teisel ülekuulamisel ehk
  82. mail 2023 meenus süüdistatavale väidetavalt, et ta viibis Kose teel ja aitas ühel möödasõitjal autot remontida. Samas ei soovinud ta kahtlustatavana vastata selles osas täiendavatele uurija küsimustele. Olukorras, kus süüdistatav seostas mälupilti enda asukohast ühel ööl mitu kuud enne ülekuulamist konkreetse tegevusega ehk auto remondiga, mille osas peeti tema ütlusi ebausaldusväärseks, ei saa pidada selgelt loogikareeglite vastaseks või tõendite hindamise põhimõtteid rikkuvaks maakohtu järeldust selle kohta, et tema ütlused on ka tervikuna ebausaldusväärsed. Ainuüksi süüdistatava väite sobivus prokuröri süüdistusversiooniga (ja seegi vaid osaliselt – ehk viibimine sündmuskoha läheduses) ei muuda seda tingimata usaldusväärseks.
  83. Apellatsioonis tuginetakse ka sellele, et maakohus jättis tõendite hindamisel põhjendamatult rakendamata modus operandi-põhimõtet ehk ei arvestanud seda, et isiku varasemate süütegude muster sarnaneb detailselt praeguses kriminaalasjas etteheidetavatele tegudele. Apellandiga saab nõustuda selles, et modus operandi-põhimõte ei eelda iseenesest unikaalset käitumismustrit. Küll aga mõjutab käitumismustri spetsiifilisus meetodi kasutamise väärtust. Kui kuritegelikul käitumisel on vähemalt mõni piisavalt spetsiifiline tunnus või nende kogum, mis eristab seda analoogsetest kuritegudest, on enam põhjust rääkida nende tegude omistamisest just konkreetsele süüdistatavale. Paratamatult sõltub vajaliku teoviisi spetsiifilisus või eripärasus ka konkreetsest kuriteoliigist. Praegusel juhul viitas prokurör kuritegeliku mustri defineerimisel muu hulgas sellele, et süüdistatav on ka varem toime pannud kuritegusid (ka) selles elamupiirkonnas ehk Pirita-Kose, vähemalt osa vargusi paneb ta toime pimedal ajal ja sisenedes eramutesse klaasi lõhkumise teel ja seejärel ukselinki kangutades, samuti esimese korruse akna lahtikangutamise teel. Mõnikord kasutab süüdistatav eramutesse pääsemisel redeleid või muid esemeid, mida võtab eramuhoovist. Sissetungimiseks kasutab 1-23-3833 süüdistatav terrassiuksi ja aknaid, mis asuvad eramu hoovipoolses osas ehk mida ei ole tänavalt näha. Signalisatsiooniseadmete olemasolul võib X neid rikkuda. Tavapäraselt varastab süüdistatav väikemõõdulisi väärtuslikke asju – sülearvuteid, sularaha, ehteid ja käekellasid. Tegemist on üsna lihtsakoeliste ja tavapäraste varguse meetodite ja eesmärkidega, mistõttu nendele tunnustele vastab kriminoloogilise kogemuse pinnalt suur osa eramutest toimepandavatest vargustest. Eeltoodu tõttu saab ühest küljest möönda, et praeguses kriminaalasjas kirjeldatud teod sarnanevad nende vargustega, milles X on varem süüdi tunnistatud, kuid tegude eripärasuse tase ei võimalda seostada neid väljaspool mõistlikku kahtlust just ja ainult süüdistatavaga.
  84. Apellatsioonis leitakse sedagi, et maakohus võttis põhjendamatult otsuse tegemise aluseks ka I ja M ütlusi teo toimepanija kasvu kohta, kuigi faktiline olukord ei võimaldanud tunnistajatel ilmselgelt hinnata seda piisava kindlusega. Ringkonnakohus märgib selles kontekstis, et kriminaalasja arutati lühimenetluses ja tunnistajate ütlused olid kriminaaltoimikus, mille prokurör esitas kohtule. Kohtuvaidluses ei tuginenud seejuures prokurör sellele, et tunnistajate ütlused tuleks selles osas ebausaldusväärsena kõrvale jätta. Võimalikku kahtlust selles, kui täpselt tajusid tunnistajad toimuvat saanuks eeskätt kõrvaldada nende ristküsitlusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust asuda seisukohale, et teo toimepanija nägemisel mõne meetri kaugusel ei olnud tunnistajatel ühelgi juhul võimalik tajuda tema kasvu, mistõttu ka selles osas ei rikkunud maakohus tõendite hindamise põhimõtteid. Ringkonnakohus märgib seejuures, et ka Gi ütluste kohaselt oli sissetungija umbes 175 cm pikk.
  85. Ringkonnakohus nendib kriminaalasja lahendamise tulemusi kokku võttes, et kohtupraktikas on süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangete nõuete esitamist tõepoolest loetud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  86. veebruari
  87. a otsus asjas nr 1-20-1301, p 12). Praeguses kriminaalasjas ei rikkunud aga maakohus apellatsioonikohtu hinnangul eeltoodud põhimõtet. Kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad X süüd talle etteheidetavate tegude toimepanemises vaid kaudselt ja seda ka modus operandi-põhimõtet rakendades. Nimelt seob süüdistatavat KKK eramust toimepandud varguse katsega kivilt leitud DNA ja tema jalasuurusele vastav jalajälg. Seejuures ei ole üheselt tuvastatud kivi päritolu ja seega välistatud süüdistatava DNA sattumine sellele mõnel muul ajal ja viisil. XXX vargusega seob süüdistatavat omakorda (vaid) KKK aadressilt leituga sarnane jalajälg. Eksperdi hinnangul tegemist „võib olla“ sama jalanõuga, tegemist on ekspertiisitulemuse selgituse kohaselt nn nullvariandiga ehk neutraalse arvamusega (vt kd I, tl 101pöördel). Ühtlasi sarnanevad mõlemad vargused üldjoontes selliste vargustega, mida X on varem toime pannud, eristumata samas selgelt teistest sama tüüpi (eramu)vargustest. Kolleegiumi hinnangul jääb kokkuvõttes kirjeldatud juhul lubatava hindamisruumi piiridesse maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole tegemist sellise tõendikogumiga, mis viiks väljaspool mõistlikku kahtlust järelduseni, et teod pani toime X.
  88. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.