← Eesti

2-17-15677/175

Obsah (9)§ 210§ 34§ 211§ 25§ 37§ 35§ 26§ 28§ 68

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-15677 Otsuse kuupäev Tartu, 19. juuni 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp,

) § 210 lg-t 2 ning sellest tulenevalt 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (

1995) § 14 lg-t 1, § 15 lg-t 1 ja § 19 lg-t

  1. Need sätted annavad aluse enne
  2. juulit 2010 soetatud vara abikaasade ühisvarasse kuulumise tuvastamisel kohaldada vara soetamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätteid, kuigi ühisvara jagamisele kohalduvad varasuhte lõppemise aja (praegusel juhul abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumise aja) sätted (

§ 210lg 1, § 211, § 35 p 3).

Ühisvara jagamisel saab abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumisel lähtuda

1995 § 19 lg 2 p-st 3, mille kohaselt võib kohus ühisvara jagamisel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus leidis õigesti, et korter I oli kostja lahusvara. Samas on maakohus ekslikult leidnud, et korteri I kuulumine kostja ainuomandisse annab aluse kalduda ühisvaraks oleva korteri III jagamisel kõrvale ühisomanike võrdsuse põhimõttest. Korteri II ostuhind oli 650 000 krooni. Korteri I müügist saadud rahast kasutasid abikaasad korteri II ostuhinna tasumiseks 390 000 krooni, ülejäänud ostuhind (260 000 krooni) tasuti laenu arvel. Seega ei kulunud kogu korteri I müügist saadud 450 000 krooni korteri II omandamiseks. Korter III omandati enne korteri II müüki ja müügist saadud raha arvel maksti osaliselt tagasi korteri III ostmiseks võetud laen. Kuna korter III omandati enne korteri II võõrandamist, siis ei omandatud korterit III kostja lahusvara arvel, vaid kostja lahusvara kasutati abikaasade ühisvaraks olnud laenukohustuse täitmiseks, mis annab kostjale

§ 34lg 2 järgi aluse nõuda selle hüvitamist ühisvara arvel.

Arvestades kostja lahusvara turuväärtuse kasvu, tuleb kostjale hüvitada 60% (650 000 kroonist 390 000 krooni) korteri II 1 120 000 krooni suurusest müügihinnast, s.o 672 000 krooni ehk 42 948 eurot 63 senti. Korter III on poolte ühisvara, mille jagamisel tuleb lähtuda võrdsuse põhimõttest. Maakohtu menetluses nõustus kostja korteri III jätmisega tema ainuomandisse ja sellega, et korteri III soetamiseks võetud laenukohustus jääb tema kanda. Korteri III turuväärtuse arvutamisel tulnuks lähtuda selle tegelikust suurendatud üldpinnast (94,3 m2) ja keskmisest ruutmeetri hinnast. Arvestada tuleb hageja esitatud tõendit (Maa-ameti tehingute andmebaasi väljavõtet) Mustamäe linnaosa korterite keskmise ruutmeetri hinna kohta perioodil

  1. jaanuar 2023 kuni
  2. mai
  3. Kostja vaidles selle tõendi vastuvõtmisele vastu, kuid seda ümberlükkavat tõendit ei esitanud. Korteri III turuväärtus on tõenditest tulenevalt 278 778 eurot 14 senti. Kuna omandi kaotuse eest õiglase hüvitise määramiseks tuleb kohtul aluseks võtta omandi turuväärtus võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga, siis ei saa arvestada tõendeid korteri III varasema turuväärtuse kohta. Omanikud kannavad võrdselt riski, et ühisvara turuväärtus võib jagamise menetluse ajal tõusta või langeda. Maakohus on osaliselt valesti leidnud, et hageja kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ei ole tõendatud, et hageja soovis korterisse III enne hagi esitamist elama asuda, kuid see oli takistatud. Samuti ei lepitud kokku selles, et korteri III kasutamise eest tasub kostja hagejale hüvitist. Kuna alates hagi esitamisest oli kostja teadlik kasutuseelise hüvitamise nõudest, siis ei ole kasutuseelise hüvitamise nõue hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni hea usu põhimõttega vastuolus. Jagada tuleb ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis, lähtudes hageja esitatust, kuna kostja sellele alternatiivset arvutust ei esitanud. Jagatava ühisvara hulka kuulub 14 710 eurot 80 senti (1/5 turuüürist
  4. oktoobrist 2017 kuni
  5. oktoobrini 2023). Abikaasade varaühisuse varasuhe lõppes
  6. märtsil
  7. Maakohus leidis õigesti, et kostjale tuleb

§ 34

lg 2 alusel hüvitada pärast varaühisuse varasuhte lõppu poolte ühisomandis oleva korteri III hoolduskuludeks kostja lahusvara arvel tasutud 5408 eurot 10 senti. 4

(12)2-17-15677 Võrdselt tulnuks jagada ka korteri III sisustusesemed. Ringkonnakohtu hinnangul oli sisustusesemete väärtus 692 eurot ja sõiduki väärtus 100 eurot. Jagatava ühisvara koosseisu tuleb arvata ka varaühisuse varasuhte lõppemisel kostja hoiukontol olnud 6801 eurot 62 senti. Maakohus on eksinud kostja arvelduskonto jäägi tuvastamisel varaühisuse varasuhte lõppemisel. Konto väljatrüki kohaselt oli kostja konto jääk 733 eurot 26 senti. Hageja arvelduskonto jääk varaühisuse varasuhte lõppemisel oli 27 eurot 26 senti. Jagatava ühisvara hulka tuleb seega arvata kokku 7562 eurot 14 senti poolte kontodel olnud raha. Ringkonnakohus luges jagatavasse positiivsesse ühisvarasse kuuluvaks järgmised esemed: korter III väärtusega 278 778 eurot 14 senti, korteri III kasutuseelis väärtusega 14 710 eurot 80 senti, poolte kontodel olnud raha 7562 eurot 14 senti, sisustusesemete väärtus 692 eurot ja sõiduki väärtus 100 eurot. Seega on jagatavat ühisvara kokku 316 553 euro 88 sendi väärtuses. Sellest tuleb esmalt hüvitada kostjale 42 948 eurot 63 senti + 5408 eurot 10 senti ja hagejale 954 eurot 62 senti. Poolte vahel võrdselt jagatava vara väärtus on 267 122 eurot 53 senti (316 553,88 – 42 948,63 – 5408,10 – 954,62). Kostja ainuomandisse jäävad korter III ja selles olevad sisustusesemed ning hageja omandisse sõiduk, seega tuleb kostjal hagejale hüvitada 133 561 eurot 27 senti (267 122,53 : 2). Negatiivse varana kuulub ühisvara hulka eluasemelaenu kohustus 72 296 eurot 45 senti. Kui poolte omavahelises solidaarsuhtes jääb laenukohustus laenuandja vastu kostja kanda, peab hageja kostjale hüvitama sellest pool, seega 36 148 eurot 23 senti. Maakohus tuvastas, et peale varaühisuse varasuhte lõppemist tasus hageja eluasemelaenu 319 eurot 10 senti, seega tuleb tal kostjale hüvitada 35 829 eurot 10 senti (36 148,23 – 319,10). Lõpliku tasaarvestamise tulemusena tuleb kostjal hagejale hüvitada enam saadud ühisvara arvel 97 732 eurot 14 senti (133 561,27 – 35 829,13). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust. Ringkonnakohus keeldus üllatuslikult korteri III turuväärtuse määramiseks kostja ekspertiisi määramise taotluse rahuldamisest. Lisaks rikkus kohus võrdse kohtlemise põhimõtet, võttes vastu hageja tõendi, aga mitte kostja tõendi. Kohtud ei võinud määrata korteri III turuväärtust Maa-ameti statistiliste andmete alusel. Aritmeetilisest keskmisest lähtuv arvutus ei kajasta õigesti korteri III turuhinda, sest uute korterite kõrged turuhinnad moonutavad keskmist turuhinda. Põhjendamatu oli korteri III väärtuse arvutamisel lähtuda selle üldpinnast, mis hõlmas ka ebaseaduslikku juurdeehitust, vaid lähtuda oleks tulnud kinnistusregistri andmetest. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht poolte võrdsuse põhimõttest lähtumise osas. Korterile III seatud hüpoteegi suurusest (1 130 000 krooni) nähtub, et selle soetamiseks kasutati korteri II võõrandamisest saadud raha. Korteri II müügist saadud 1 120 000 kroonist kasutati 1 000 000 krooni korteri III ostmiseks võetud laenu tagasimaksmiseks. Kuivõrd 60% ulatuses oli korter II kostja lahusvara, siis samas proportsioonis, s.o 60% ulatuses korteri II müügist saadud rahaga finantseeris kostja korteri III ostmist, kasutades seega oma lahusvara ühisvara huvides. Kostja leidis, et eeltoodu tõttu oli tema panus korteri III omandamisse 37,78%. Ringkonnakohus suurendas omaalgatuslikult kasutuseelise nõuet kohtuotsuse tegemiseni, ilma et hagis oleks selliselt nõue olnud esitatud. Pealegi ei esitanud hageja kohtumenetluse ajal mingeid nõudeid vaidlusalusesse eluruumi elama asumiseks. Kasutuseelise väärtus on arvutatud ebaõigesti, 5
(12)2-17-15677 sest lähtuti valest korteri III pindalast. Samuti suurenes kasutuseelise nõue kohtute viivituste tõttu asja menetlemisel. Kasutuseelise hüvitist oleks pidanud kohtupraktikast tulenevalt 1/5-st veel vähemalt poole võrra vähendama. Nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, see oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma rahuldamata hageja nõude jagada kostja hoiukontol olev raha, sest konto olemasolu abielu ajal ei ole tõendatud. Ringkonnakohus mõistis omaalgatuslikult kostjalt hagejale välja hüvitise sisustusesemete ainuomanikuks saamise eest. Ühisvara jagamisel lõplike tasaarvestuste tegemisel on ringkonnakohus hageja kasuks arvestanud 954 eurot 62 senti, mille kohta otsuses põhjendus puudub.
  1. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis
  3. veebruari
  4. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest leidis, et kohtupraktikat asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 kohaldamisel ühisvarasuhte puhul on vaja ühtlustada ja edasi arendada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normide vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p-de 2 ja 4 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  6. Esmalt käsitleb kolleegium ekspertiisi määramata jätmise ja korteri III turuväärtuse hindamisega seotud kassatsioonkaebuse väiteid (I), seejärel lahusvara arvel tehtud panuse arvestamist ühisvara jagamisel (II), kasutuseeliste nõuet (III) ja ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid (IV). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V). I
  7. Kostja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette korteri III turuväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmist ja hageja tõendi vastuvõtmisega poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kolleegium leiab, et kostja etteheited ei ole põhjendatud.
  8. mail 2023 andis ringkonnakohus pooltele kuni
  9. juunini 2023 aega avalduste ja seisukohtade esitamiseks. Kostja ei esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul ekspertiisi määramise taotlust. Seda ei teinud kostja ka
  10. augusti
  11. a menetlusdokumendis, milles ta esitas seisukoha hageja
  12. juunil 2023 esitatud uue tõendi vastuvõtmise taotluse kohta. Kostja esitas ekspertiisi määramise taotluse alles
  13. septembril 2023, st pärast seda, kui ringkonnakohus oli
  14. septembri
  15. a määrusega hageja taotluse rahuldanud ja pooltele selgitanud, et omandi väärtus tuleb kohtupraktika järgi määrata kindlaks võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Kostja pidi alates hageja esitatud tõendi vastuvõtmise taotlusega tutvumisest arvestama võimalusega, et ringkonnakohus selle taotluse rahuldab. TsMS § 329 lg-st 1 tulenevalt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui kostja soovis hageja esitatud tõendile vastu vaielda, oli tal hiljemalt
  16. augusti
  17. a menetlusdokumendis võimalus taotleda ekspertiisi määramist korteri III turuväärtuse kindlakstegemiseks. Hiljem esitatud taotluse rahuldamata jätmine ei saanud olla kostja jaoks TsMS § 329 lg-s 1 sätestatu tõttu üllatuslik. Samuti ei rikkunud ringkonnakohus 6
(12)2-17-15677 kostja taotluse rahuldamata jätmisega poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, sest mõlemale poolele anti täiendav võimalus tõendeid esitada.
  1. Kostja väidab, et kohtud on omaalgatuslikult tuvastanud korteri III turuväärtuse Maa-ameti statistiliste andmete põhjal. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole korteri III turuväärtuse tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Praegusel juhul on hageja esitanud Maaameti andmed korteri III asukoha piirkonnas 70–249,99 m2 suuruste korteriomanditega tehtud tehingute ruutmeetrihindade kohta. Samuti on asjas esitatud mitmeid tõendeid korteri III suuruse kohta. Keskmisest ruutmeetrihinnast ja korteri III suurusest lähtudes tuvastas ringkonnakohus korteri III kohaliku keskmise müügihinna ehk hariliku väärtuse. Seega tuvastas ringkonnakohus korteri III turuväärtuse üksnes poolte esitatud tõendite alusel ega teinud seda omaalgatuslikult ega rikkunud kohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet (TsMS § 4).
  2. Kostja leiab ka seda, et ringkonnakohus on ebaõigesti tuvastanud korteri III turuväärtuse, kui lähtus selle asukoha keskmisest ruutmeetrihinnast. Ringkonnakohus põhjendas keskmisest ruutmeetrihinnast lähtumist sellega, et hageja esitatud Maa-ameti andmete järgi on võimalik kõige paremini määrata kindlaks korteri III väärtus omandi kaotamise aja seisuga (vt RKTKo 27.09.2010, 3-2-1-70-10, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus korteri III turuväärtuse tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Hageja esitas korteri III turuväärtuse tõendamiseks kümne kuni viie kuu tagused andmed. Kostja tugines korteri III turuväärtuse tõendamisel nelja aasta ja alternatiivselt üheteist aasta vanustele andmetele. Seetõttu lähtus ringkonnakohus korteri III turuväärtuse tuvastamisel kolleegiumi praktikast tulenevalt põhjendatult hageja esitatud tõenditest, mille alusel oli võimalik kõige paremini kindlaks määrata korteri III väärtus omandi kaotamise aja (ühisvara jagamise kohtuotsuse tegemise aja) seisuga.
  3. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on põhjendamatult lähtunud korteri III üldpinnast, mis hõlmas ka ebaseaduslikku juurdeehitust, mitte kinnistusraamatu andmetest. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusnorme, kui tuvastas korteri III pindala kui faktilise asjaolu tegelikule olukorrale tuginedes. Kinnistusraamatuseaduse § 13 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei ole kinnistusraamatu registriosa esimesse jakku kantud pindalaandmetel õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust (vt RKTKo 08.02.2012, 3-2-1-156-11, p 31). Seega on kinnistusraamatu väljavõte korteri III pindala kohta dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 1 tähenduses, mida tuleb hinnata samamoodi nagu kõiki teisi menetluses esitatud tõendeid. TsMS § 230 lg-st 2 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seetõttu võis kohus tuvastada korteri III pindala ka muude tõendite kui kinnistusraamatu väljavõtte alusel. II
  4. Pooled abiellusid
  5. juulil 2002 ja nende varaühisuse varasuhe lõppes
  6. märtsil 2013, mil jõustus kohtuotsus, millega poolte abielu lahutati.

§ 210

lg 2 ning

1995 § 14 lg 1, § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 järgi kohalduvad enne 1. juulit 2010 soetatud vara abikaasade ühisvarasse kuulumise tuvastamisel vara soetamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätted ja ühisvara jagamisele varaühisuse varasuhte lõppemise ajal kehtivad perekonnaseaduse sätted (

§ 210lg 1, § 211, § 35 p 3).

Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist, kohaldub ka enne seda soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (vt ka nt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p-d 16-17). Poolte ühisvara hulka kuulub seega

§ 25kohaselt varaühisuse varasuhte kestel 7

(12)2-17-15677 omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõppes

§ 35p 3 kohaselt abielu lahutamisega.

Poolte abielu lahutati

  1. märtsil
  2. Seega lõppes selle aja seisuga ka varaühisuse varasuhe. Ka abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb

§ 210

lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 13).

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara ka

-i järgi jagades arvestada

1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. Muu hulgas võimaldas

1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Arvutuskäik

§ 34

lg 2 alusel hüvitise arvutamiseks lähtub samadest alustest nagu

1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine (vt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

  1. Kostja lahusvara arvel korteri III soetamiseks tehtud panuse hüvitamise suhtes on maa- ja ringkonnakohus olnud erinevatel seisukohtadel. 18.
  2. Maakohus luges tõendatuks, et kogu kostja lahusvaraks olnud korteri I müügist saadud raha kasutati ühisvarasse soetatud korteri II ostuks, mistõttu oli kostja lahusvara arvel omandatud osa korteris II 69,23%, ja kuna korteri II müügi järel omandasid pooled ühisvara hulka kuuluva korteri III, siis on samas proportsioonis (69,23%) omandatud kostja lahusvara arvel ka korter III. Seetõttu leidis maakohus, et kostjal on õigus saada korteri III soetamiseks panustatud lahusvara eest hüvitist, mis vastab 69,23%-le korteri III turuväärtusest. 18.
  3. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et korteri II ostuks kasutati 60% korteri I müügist saadud rahast. Samas leidis ringkonnakohus, et korterit III ei soetatud kostja lahusvara arvel, sest korter III osteti enne korteri II müüki ning korteri II müügist saadud raha eest tasuti korteri III soetamiseks võetud laenu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et seetõttu on kostjal õigus nõuda üksnes lahusvara arvel tasutud laenu hüvitamist. Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei anna asjaolu, et korteri II müügist saadud raha kasutati korteri III soetamiseks (selle ostmiseks võetud laenu tagasimaksmiseks), kostjale õigust saada osa korteri III turuväärtuse kasvust. 18.
  4. Kolleegium leiab, et alus lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks

§ 34

lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel. Muuhulgas tähendab see, et tänu ühe abikaasa lahusvarast tehtud panusele säästsid või säästavad abikaasad ühisvarast tehtavaid kulutusi. Eelkirjeldatud seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist. 18.4. Seejuures ei sõltu vara lugemine lahus- või ühisvaraks ning hüvitisnõuded vara omandamiseks valitud finantseerimisviisist (vt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 27). Kui lahusvara arvel tehtud panus on selgelt seostatav ühisvarasse soetatud varaesemega, tuleb see hüvitada või sellega abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel arvestada sõltumata sellest, kas see panus tehti enne või pärast eseme suhtes ühisomandi tekkimist (

§ 25

;

1995 § 14 lg 1). Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades tuleb ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitada selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (vt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 22). 8

(12)2-17-15677 Eeltoodu tõttu on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et korteri III jagamisel ei saa poolte võrdsusest kõrvale kalduda, lähtudes kostja lahusvara arvel tehtud panusest korteri III ostuks võetud laenu tagastamisel. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise ulatuse kindlakstegemiseks korteri III jagamisel tuleks korrutada kostja lahusvara osakaal korteri II ostuhinnast osakaaluga, milles korteri II müügihinda kasutati korteri III soetamiseks, sh selle ostmiseks võetud laenu tagastamiseks. Näiteks kui kostja lahusvara osakaal korteri II ostuhinna tasumisel oli 60% ning korteri II müügihinnast tasuti 50% korteri III ostuhinnast, tuleks korteri III jagamisel kalduda poolte võrdsusest kõrvale selliselt, et 30% ((50 / 100) × (60 / 100) × 100%) korteri III väärtusest tuleks lugeda soetatuks kostja lahusvara arvel, millest tulenevalt oleks kostjal õigus korteri III väärtusest 65%-le ((100% – 30%) ÷ 2 + 30%) ja hagejal 35%-le ((100% – 30%) ÷ 2). 18.5. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel ühisomanike osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluste esinemist hinnates varasemast erinevale tulemusele, siis tuleb uuesti lahendada ka kostja tasaarvestuslik nõue, arvestades käesoleva otsuse p-des 18.3 ja 18.4 toodud selgitusi. III 19. Kuivõrd hageja on nõudnud kostjalt korteri III ainukasutusest saadud kasutuseeliste hüvitamist, käsitleb kolleegium järgnevalt selle nõude esitamise eeldusi ja õiguslikku olemust. 19.1.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 26

lg 1 esimese lause järgi ei saa abikaasa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes.

§ 28

lg 1 esimesest lausest tulenevalt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Eelnimetatud sätetest tulenevalt kuulub abikaasadele ühiselt ka ühisvara esemetelt saadav kasu, sh kasutuseelised (TsÜS § 62 lg 1). Kasutuseelised on kõik eelised, mis tulenevad asja või õiguse kasutusest, olemata seejuures viljad. Kasutuseeliseid saadakse üldjuhul valdust teostades. Eluruumi kasutuseeliseks on selle kasutamise võimalus. Sellised kasutuseelised ei suurenda iseenesest korteriomandi väärtust ega säili, mistõttu ei ole neid võimalik ka välja anda. Küll on aga võimalik õigustatud isikule hüvitada kasutuseeliste kohalikust keskmisest turuhinnast tuletatud objektiivne väärtus. Kuna

kasutuseeliste hüvitamise nõudeid abikaasade (sh lahutatud abikaasade) vahel eraldi ei reguleeri, siis on vaja lahendada küsimus, missuguses ulatuses saavad sellekohased nõuded tuleneda AÕS-ist ja VÕS-ist. 19.2. AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.

§ 28

lg 1 teise lause kohaselt on abikaasadel õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. Seega võivad abikaasad ühisomandisse kuuluvat asja kindlaks määramata osades kasutada. Pärast abielu lõppemist ei kohaldu endiste abikaasade vahelistele suhetele enam

§-des 15-21 sätestatu, millest muuhulgas koostoimes

§ 28

lg-ga 3 tuleneb abikaasade üldine koostöökohustus (vt ka RKTKo 22.06.2022, 2-20-13586/103, p 12.3). Samas tuleb

§ 37

lg 2 järgi kuni ühisvara jagamiseni kohaldada ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes

§-des 28-34 ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid. Kuna abielu kestel kohalduvad ühisvara ühise valitsemise sätted koos

§-s 15 ja § 28 lg-s 3 väljenduva abielulise koostöökohustusega, mis abielu lõppedes ära langeb, tuleb lahutatud abikaasade vahelises suhtes AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada AÕS § 72 lg-t 5. Eelnimetatud sättest tulenevalt peavad endistest abikaasadest ühisomanikud käituma teineteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teineteise õiguste kahjustamisest, ja neil on vastastikku õigus nõuda, et ühisomandis olevat asja vallataks ja kasutataks mõlema huvides. 9

(12)2-17-15677 19.3. Õigusselguse huvides peab kolleegium vajalikuks ühtlustada abielu lõppemise järel kasutuseeliste hüvitamise kohta varasemas praktikas väljendatud seisukohti, sh eelkõige küsimuses, kas lahutatud abikaasal on õigus nõuda teiselt lahutatud abikaasalt AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 alusel ühisvarasse kuuluva eseme kasutamisest saadud kasutuseeliste jagamist. AÕS § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Kolleegium on leidnud, et ühisomandile kohaldatakse ka AÕS § 71 lg-t 2, mistõttu võib ühisomanikul olla teise ühisomaniku vastu kasutuseelise saamise nõue, mida ühisomandi eripära arvestades ei saa nõuda üks abikaasa teiselt abikaasalt, vaid mille saamiseks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Seega ei hüvitata saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelisest ühisomandi eripära arvesse võttes (vt nt RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930/96, p 14; RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 19). Samas on kolleegium asunud ka vastupidisele seisukohale, et AÕS § 71 lg 2 ühisomandi puhul ei kohaldu (vt nt RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-164-14, p 12). Seetõttu saab kasutuseeliste jagamise asemel nõuda hoopis kasutuseeliste hüvitamist, kuid üksnes juhul, kui üks abikaasa takistas teisel ühisvarasse kuuluva asja kasutamist (RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138, p 44.3). Ühtlustamaks eelviidatud praktikat selgitab kolleegium, et kuna ühisomandis ei ole ühiste omanike osad ühises esemes kindlaks määratud ning lahutatud abikaasal on oma varaliste õiguste kaitseks võimalik tugineda

-i asjaomastele erisätetele, siis ei saa endine abikaasa teiselt endiselt abikaasalt nõuda ühisvarasse kuuluvate varaesemete kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. 19.4. Kolleegium leiab, et

§-de 37 ja 38 kohaselt on abielu lahutamise korral abikaasade varaliste suhete korraldamise esmane ja eelistatav viis ühisvara jagamine. Mõistlikuks ei saa üldjuhul pidada ühisvara jagamise pikemaks ajaks edasilükkamist. Kuna

§ 37

lg 11 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga ning

§ 35

p 3 järgi on selleks abielu lahutamise aeg, muutub ühisvaraga seotud asjaolude väljaselgitamine ja tõendamine aja möödudes üha keerukamaks. Kui ühisvara jagamine siiski edasi lükatakse, on lahutatud abikaasadel võimalik ühisvara esemete kasutamise kord omavahel kokku leppida, lähtudes mh ühiste laste vajadustest jm tähelepanu väärivatest huvidest. Kui tegemist on perekonna senise ühise eluaseme ja sinna juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemetega ning endised abikaasad ei jõua nende kasutamises kokkuleppele, siis võimaldab

§ 68

lg 1 esitada kohtule hagi nõudega, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes.

§ 68

saab selles kontekstis pidada erisätteks AÕS § 72 lg 5 suhtes (vt ka RKTKm 07.04.2021, 2-18-15391/41, p 11). 19.5. Kolleegium on seisukohal, et lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel (vt ka RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 44.3; RKTKo 24.03.2016, 3-2-1-175-15, p 12). Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Vastavalt eespool (p 19.2) märgitule ei ole lahutatud abikaasade puhul ühisvara valitsemise eesmärgiks enam mitte niivõrd ühiste huvide ja eesmärkide teostamine, vaid ennekõike ühisvara jagamise ettevalmistamine

§-de 37 ja 38 järgi. Sellest lähtuvalt ei saa ka ühisvara eseme ainukasutust pidada automaatselt teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks. 19.6. Vastavalt käesoleva otsuse p-des 19.2 ja 19.4 märgitule võivad lahutatud abikaasade puhul kindla ühisvara eseme kasutamisega seotud konkreetsed õigused ja kohustused tuleneda peamiselt kas nendevahelisest kokkuleppest või perekonna senise ühise eluruumi puhul

§ 68alusel tehtud kohtulahendist. Seega saab kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõudeid esitada eeskätt juhul, kui üks 10

(12)2-17-15677 abikaasadest on rikkunud kas asjaomasest kokkuleppest või kohtulahendist tulenevat kohustust. Kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda ajavahemiku eest, mille vältel kostjaks olev endine abikaasa on rikkunud oma kohustust võimaldada teisel lahutatud abikaasal ühisvara eset kasutada.
  1. Käesolevas asjas ei ole kohtud andnud asjakohast hinnangut sellele, millest tulenes kostja kohustus võimaldada hagejale ühisvarasse kuuluvat korterit III kasutada ning kas ja missuguse käitumisega kostja seda kohustust rikkus. Ringkonnakohtul tuleb kostja võimaliku rikkumise suhtes võtta seisukoht asja uuel läbivaatamisel.
  2. Kasutuseeliste hüvitamise nõude kohta märgib kolleegium veel järgmist. Kostja leiab, et kuivõrd korterit III kasutavad lisaks temale poolte kolm alaealist last, peaks kasutuseelise väärtus olema turuüürist 1/10, mitte aga 1/5, nagu on leidnud ringkonnakohus. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseelise saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kasvõi seetõttu, et tegemist on ühis-, mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanikele teised perekonnaliikmed. Teiste perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930/96, p 14). Praegusel juhul ongi ringkonnakohus kasutuseelise väärtuse määramisel võtnud arvesse asjaolu, et korterit III kasutavad ka poolte ühised lapsed. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks kasutuseelis olema korterit kasutavate laste tõttu veel poole võrra väiksem. IV
  3. Kassatsioonkaebuse kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud jätma rahuldamata hageja nõude jagada kostja hoiukontol olev raha, sest konto olemasolu abielu ajal ei ole tõendatud. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostjal oli abielu ajal hoiukonto olemas ja sellel oli poolte varaühisuse varasuhte lõppemisel 6801 eurot 62 senti. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus tõendeid hinnates menetlusõiguse norme rikkunud.
  4. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on omal algatusel hinnanud korteri III sisustusesemete ja sõiduki väärtust ning need esemed poolte vahel jaganud. Kolleegiumi hinnangul on see etteheide asjakohatu. Kuigi hageja palus esialgu jagada sõiduk ja sisustusesemed nii, et sõiduk jääb hagejale ja sisustusesemed kostjale ning kumbki pool nende esemete eest teisele hüvitist tasuma ei pea, palus hageja
  5. oktoobri
  6. a menetlusdokumendis määrata kindlaks nende esemete väärtuse ja soovis, et nende jagamisel peaks ainuomanikuks saav pool hüvitama teisele saadu väärtuse. Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo 10.04.2019, 2-17-11516/46, p 27), sest hageja oli esemete jagamist varem nõudnud, kuid soovis muuta nende jagamise viisi. Seetõttu ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud põhimõtet.
  7. Lisaks eelnevale vaidlustab kostja ka ringkonnakohtu tuvastatud sõiduki ja sisustusesemete turuväärtust. TsMS § 688 lg 4 võimaldab Riigikohtus vaidlustada ringkonnakohtus tuvastatud faktilisi asjaolusid üksnes juhul, kui faktilise asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on ringkonnakohus poolte esitatud tõendeid sõiduki ja sisustusesemete väärtuse kohta uurinud ning vastavalt esitatud tõenditele määranud kindlaks ka nende esemete turuväärtuse. Seejuures on ringkonnakohus näiteks sisustusesemete puhul arvesse võtnud ka esemete rohket kasutust ja määranud nende esemete, mille turuväärtuse kohta kumbki pool tõendeid 11
(12)2-17-15677 ei esitanud, turuväärtuseks null eurot. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu põhjendused nende järeldusteni jõudmise osas jälgitavad ja ringkonnakohus ei ole seejuures menetlusreegleid rikkunud.
  1. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara jagamisel on ringkonnakohus lõplike tasaarvestuste tegemisel hageja kasuks arvestanud 954 eurot 62 senti, mille kohta otsuses ei ole põhjendusi. Kuigi ringkonnakohus on
  2. septembri
  3. a määruse p-s 11 selgitanud, et 954 eurot 62 senti vastab poolele 1909 eurost 23 sendist, mis hageja on poolte ühisvarasse kuuluva laenu tagasimaksmiseks tasunud, oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-te 1 ja 4 kohaselt seda märkima ka kohtuotsuses. Jättes eelviidatud põhjenduse kohtuotsusest välja, on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg 4).
  4. Ringkonnakohtu otsuse punktis 98 ja seetõttu ka otsuse resolutsioonis sisalduvad olulised arvutusvead, mistõttu on ringkonnakohus oluliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 669 lg 1 p 5). Otsusest nähtuvalt on poolte jagatav positiivne ühisvara korteriomand väärtusega 278 778 eurot 14 senti, korteriomandi kasutuseelis 14 710 eurot 80 senti, raha poolte kontodel 7562 eurot 14 senti ja vallasvara väärtuses 792 eurot. Kuigi viidatud vara väärtuste summeerimisel tuleks poolte vahel jagada 301 843 eurot 8 senti, on ringkonnakohus pidanud jagatava ühisvara suuruseks 316 553 eurot 88 senti. Seetõttu on väärad ringkonnakohtu järeldused poolte vahel ühisvara jagamisest tekkivate nõuete kohta ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka TsMS § 692 lg 4 alusel.
  5. Kolleegium leiab veel, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hagejalt nõuda hagi täpsustamist. Rahaliste nõuete esitamisel (sh ühisvara jagamisel hüvitisnõuete esitamisel) tuleb hagejal summaliselt selgelt märkida enda nõude suurus (v.a TsMS § 364 lg 4, § 366 ja § 367 erandid). Praegu ei ole hageja märkinud seda, kui suurt hüvitist ta nõuab kostjalt rohkem saadud ühisvara eest ja kui suur on tema kasutuseeliste nõue. V
  6. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.