Obsah (11)

§ 654§ 232§ 652§ 5§ 230§ 165§ 163§ 442§ 173§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-3866 Koh

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Kohtuotsust tuleb täiendada seisukohaga hagi tagamise abinõu kohaldamise osas ja tunnistada alates otsuse jõustumisest sundtäitmine lubatavaks 40 444 euro ja 64 sendi ulatuses. 8. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et pooled on kaebustes korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebustes esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 9.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 10.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kostja märkis kaebuses, et kuivõrd täiteasjas nr 023/2017/1366 oli täitedokumendiks jõustunud kohtulahend ja tegemist oli korduva hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelnimetatud täiteasjas, tulenesid piirangud sellise hagi menetlemisele. Kostja tõi välja, et kõiki käesolevas asjas esitatud väiteid sai esitada ka tsiviilasjas nr 2-17-15078 ning käesolevas asjas esitatud hagi ese ja alus oli sama, mis tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses.
2. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg
3. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-11-15, p 10).
4. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasja nr 2-13-5799 lõpplahend, milles jagati kostja ja W ühisvara, jõustus 19.02.
5. Tsiviilasja nr 2-15-16531 lõpplahend jõustus 31.05.
6. 6 Eelnevast tulenevalt tekkis alus, millel hageja vastuväited põhinesid, pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist ja seega oli hagi esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks õiguslikult lubatav.
7. Tsiviilasjas nr 2-17-15078 esitas W hagi F ja X vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/
8. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitas X hagi F vastu, paludes tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnevate sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide asjaolud ja alused teised võrreldes käesoleva asjaga. Asjas nr 2-17-15078 leiti, et kuivõrd W ei olnud täitemenetluse osaline, ei olnud tal õigust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Asjas nr 2-19-12266 oli vaidluse all kostja nõude loovutamise lepingu tühisus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja eesmärgist lähtuvalt kohane ja lubatav esitada TMS § 221 lg 1 alusel hagi sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks, põhjendusel, et kostjal oli hageja vastu vaid osaline nõudeõigus. Sama märkis kohus tsiviilasjas nr 2-22-
10. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et maakohtu otsus oli üllatav, kuivõrd hageja ei tuginenud menetluses asjaolule, et kostjal oli hageja vastu nõudeõigus vaid 50% ulatuses, vaid käsitles nõuet menetluses läbivalt kostja ja W ühisvara hulka kuuluva nõudena. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja alternatiivse nõudena tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks suuremas summas kui 50% tsiviilasjas nr 215-16531 tehtud kohtuotsustes märgitud summadest ehk suuremas summas kui 40 444 eurot 64 senti (I kd, tl 6p). Hageja märkis oma alternatiivse nõude ka 21.03.2022 seisukohas (I kd, tl 82), 22.03.2022 seisukohas (I kd, tl 121p) ja 10.05.2022 seisukohas (I kd, tl 180). Kuivõrd hageja palus korduvalt alternatiivse nõudena sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 023/2017/1366 suuremas summas 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsustes märgitud summadest, ei saa üllatavaks pidada maakohtu poolt hageja alternatiivse nõude rahuldamist. Kostja sellekohased etteheited on põhjendamatud.
11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja väide, mille kohaselt maakohtu otsuse resolutsioonis toodi ekslikult välja, et 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsuses märgitud summast oli 40 444 eurot 64 senti.
12. Tsiviilasja nr 2-13-5799 otsuse resolutsiooni p-st 3 nähtuvalt jagati W ja kostja vahel võrdsetes osades õigus nõuda hageja ja kostja vahel perioodil 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799 eurot 74 senti tagastamist, jättes kummalegi poolele poole nõudest, s.o 49 899 eurot 87 senti (I kd, tl 31). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja hageja sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, millega hageja sai kostjalt laenu 63 911 eurot. 04.07.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel loovutas kostja Fle maakohtu 17.10.2016 otsusest ja ringkonnakohtu 09.03.2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-15-16531 tuleneva nõude hageja vastu (80 889 eurot 28 senti) (I kd, tl 20). 04.07.2017 esitas F kohtutäiturile täitmisavalduse hageja vastu. Täitedokumendiks olid Harju Maakohtu 17.10.2016 ja ringkonnakohtu 09.03.2017 kohtuotsused tsiviilasjas nr 2-15-
13. Arvestades täitmisteadet (I kd, tl 9), moodustas 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsuses märgitud summast 40 444 eurot 64 senti. Seega jättis kostja tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 213-5799 käsitati laenusuhteid alates 01.01.2005 kuni 26.10.2010, kuid tsiviilasjas nr 2-1516531 vaid ühte laenusuhet. Eelnevast tulenevalt ei olnud kostja sellekohane etteheide maakohtule põhjendatud.
14. Hageja hinnangul jäid maakohtu otsusest selgusetuks põhjendused, miks kohus ei rahuldanud hageja primaarnõuet ega tunnistatud täitemenetlust lubamatuks terves osas. Hageja hinnangul algatati täiteasi nr 023/2017/1366 õigusliku aluseta ja isiku poolt, kellel polnud selleks õigust. 7
15. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kohus oleks pidanud rahuldama hageja primaarse nõude, kuivõrd täitemenetlus oli tervikuna lubamatu. Kohus märgib, et 04.07.2017 nõude loovutamise lepingu ja 28.09.2021 kokkuleppe tühisus ei muuda lubamatuks täitemenetlust täiteasjas nr 023/2017/1366 ega täitemenetluse alustamist õigustühiseks. 28.09.2021 esitas kostja kohtutäiturile avalduse (I kd, tl 112-113), millega palus lugeda F asemel sissenõudjaks kostja ja kohtutäitur informeeris 05.10.2021 e-kirjaga (I kd, tl 114) kostjat, et sissenõudja on vahetatud ja täiteasjas on sissenõudjaks kostja. Seega on kohtulahenditest tuleneva nõude sissenõudja kostja, kes omab kehtivat ja täitmata nõuet hageja vastu. Kuivõrd laenusumma oli W ja kostja ühisvara, oli 19.02.2018 jõustunud ühisvara jagamise kohtulahendist tulenevalt kostjal õigus nõuda täitemenetluses vaid talle kuuluva osa nõudest (s.o 49 899 euro 87 sendi) tagastamist. Vaidlust ei olnud menetluses selle üle, et täitemenetluses ei ole kostja nõue rahuldatud.
16. Hageja märkis, et maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud

§ 165

lg 1 kohaselt poolte endi kanda, kuivõrd eelnimetatud säte reguleerib menetluskulude jaotust kaashagejatevõi kostjate vahel. 21. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus menetluskulud põhjendatult poolte endi kanda, kuid viitas seejuures ekslikult

§ 165lg-le 1.

Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (s.o viide

§ 163lg-le 1).

Eelnevast saab järeldada, et maakohus tegi kirjavea seoses paragrahvi numbriga, mis aga ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust ebaõigeks. Ringkonnakohus märgib, et

§ 163

lg-s 1 märgitud alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui maakohus ületab diskretsiooni piire (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus menetluskulude poolte endi kanda jätmisel diskretsiooni piire ja seega puudub alus sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse.

1. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus rahuldas õigesti hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 023/2017/1366 lubamatuks suuremas summas kui 40 444 eurot 64 senti. Hagi tagamine
2. Maakohus peatas 16.06.2022 määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 023/2017/1366 kuni praeguses asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni (II kd, lk 27-28). Määrus jõustus 23.08.2022 (II kd, lk 50). 24.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb täiendada, kuivõrd maakohus rikkus menetlusnormi, jättes hagi tagamise abinõu tühistamata. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsust. Siinjuures pole vaja eristada hagi rahuldatud ja rahuldamata jäänud osa, sest sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise tõttu tuleb vastavas osas täitemenetlus lõpetada (TMS § 48 lg 1 p 4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 25. Ringkonnakohus määrab

§ 173lg 1 kohaselt asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.

Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks esimeses kohtuastmes. Kuivõrd nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (

§ 171lg 1).

Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks. 8 26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9