← Eesti

2-23-17944/61

Obsah (8)§ 45§ 657§ 238§ 651§ 436§ 654§ 173§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 13.05.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-17944 Kohtuasi X ava

§ 45

lg 2 alusel ning määrata lapsele uus esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

  1. Lapse isa tõi välja, et eestkosteasutuse töö oli puudustega, kuivõrd selle seisukohad põhinesid üksnes emalt saadud infol, lastekaitsetöötaja ei ole isaga vestelnud ega hinnanud lapse elamistingimusi Itaalias. Ka lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ei kohtunud ega võtnud isaga ühendust, mistõttu ei saanud arvestada pere dünaamikaga ega suutnud välja selgitada lapse harilikku viibimiskohta.
  2. Lapse isa vaidles vastu maakohtu järeldusele, mille kohaselt valitseb lapse tagastamisel Itaaliasse tõsine oht, mis võib lapsele põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukord. Maakohus ei analüüsinud, millised asjaolud ja kuidas lapsele tagastamise korral tõsist ohtu kujutavad ja tema olukorra talumatuks muudavad. Vaatamata isa töö iseloomule ja pere elukorraldusele, on laps saanud luua terve kiindumussuhte ka oma isaga, nagu nähtub isa esitatud tõenditest. Seda kinnitab asjaolu, et lapse ja isa vaheline suhe on turvaline ja usalduslik, seda ka olukorras, kus laps saab isaga suhelda peamiselt sidevahendite kaudu, mitte vahetult. Väikelaste esimeste eluaastate vältel on loomulik, et kui peres üks vanematest töötab, siis kodus oleva vanemaga on laps füüsiliselt rohkem koos. See aga ei tähenda, et laps tööl käiva vanemaga ja vanem lapsega lähedust luua ei saaks. Lapse isa esitas oma tööandjale töö ümberkorraldamise soovi, mida tööandja on kinnitanud, kuid kohus ei ole seda pidanud piisavaks. Sellest tulenevalt palus isa asja lahendamise juurde võtta täiendavate tõenditena tööandja kinnituse isa töökorralduse muutmiseks, mille kohaselt ei saa isalt nõuda öiseid vahetusi ega komandeeringutes viibimist. Niisamuti on tööandja kinnitanud uue ametieluruumi eraldamist isa töökoha lähedal koheselt, kui laps tagastatakse Itaaliasse. Lapse tagastamisel tekkida võivad üleelamised on ebatõenäolised, kuivõrd 4-aastane laps on kuni
  3. a augustini elanud ja kasvanud Itaalias. Ei ole tõendatud, et lapse kohtlemise osas esinenud vägivalda või lapse kasvu- ja arengukeskkond oleks temale ohtlik või miks peaks isa tekitama olukorra, kus 4-aastane laps jääb täiesti üksinda. Tagastamine küll tähendaks lapsele veidi segadust, kuid see on põhjustatud ema käitumisest. Võimalikku ebamugavust naasmise korral on võimalik ära hoida sellega, et laps naaseb tagasi koos vanemaga, kellest eemaldamine võiks talle psüühilisi kannatusi tekitada. Ema saab koos lapsega lapse hariliku viibimiskohta naasta, et lapse teise vanemaga kokku leppida lapse edasises elukorralduses. Ema esitatud tõend 5 Tallinna Naiste Tugikeskuse poolt isa väidetava vägivaldsuse kohta ei ole usaldusväärne. Lapsevanemate tülid ei puutu lapse ja isa suhtesse. Menetlusosaliste seisukohad
  4. Eestkosteasutus Saue vald Saue vallavalitsuse kaudu ei toetanud isa määruskaebust ning jäi kõigi enda eelnevate seisukohtade juurde.
  5. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud lapse isa kanda. Lapse ema ei nõustunud maakohtu järeldusega, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Itaalia Vabariik ja lapse kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane, kuid nõustus maakohtu järeldusega, et lapse tagastamisel valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi ja panna lapse talumatusse olukorda. Laps sündis Itaalias seetõttu, et lapse isa seda nõudis. Lapse emal pole kunagi olnud plaanis jääda elama Itaaliasse. Samuti on laps käinud rohkem Eesti kui Itaalia lasteaias ning tal on Eestis sõbrad ja huviringid, milles laps osaleb alati suure huviga. Laps on paremini integreerunud Eestis, kus tal on olemas kindel ja stabiilne kodu, armastav ema, vanavanemad, huviring, sõbrad ja lasteaed; Itaalias tal neid ei ole. Lapsel on olnud alates
  6. a kindlad lastearstid Tallinnas, kelle juures ema on lapsega regulaarselt käinud. Lapse tagastamise korral ei ole lapsel Itaalias lasteaiakohta ega perearsti, mistõttu jääb laps Itaalias ilma koolieelsest haridusest ja ravist, mis lapsele Eestis igakülgselt ema poolt tagatud on. Lapse isa ei ole tõendanud ega viidanud sellele, et ta oleks lapse hooldusküsimused läbi mõelnud ning et lapse tagastamisel oleks lapsele tagatud isa poolt haridustee jätkamine ja perearst. Isaga kontakti kadumine ei ole veenev argument: alates
  7. a suvest on olnud vaid üksikud päevad, kus isa lapsega suhelnud pole. Septembris ja novembris
  8. a ja ka
  9. a jaanuaris, kui isa oli Eestis, sai isa iga päev lapsega kohtuda ja koos aega veeta. Lapse ema on esitanud tõendid selle kohta, et lapse isa on vägivaldne. Samuti selle kohta, et lapse isa on last kaasanud ebakohastesse vestlustesse ning tõstatanud seksuaalteemasid. Kuivõrd lapse isa suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, mille tulemust ei ole veel teada, seaks lapse tagastamine Itaaliasse lapse äärmiselt ebakindlasse olukorda, sest pole teada, milline karistus lapse isa ees võib oodata ning laps võib jääda täielikult vanemliku hooleta. Lapse ema ei nõustunud määruskaebuse esitaja oletustega, et lapse tagastamisel naaseks ka ema Itaaliasse. Kohus peab lapse tagastamisel lähtuma sellest olukorrast, mis on praegu, mitte hüpoteetilisest olukorrast ja lapse isa lubadustest. Kohus ei saa eeldada, millised elamistingimused ja olukord lapsel oleksid, juhul kui isale antakse uus korter ja tema töökorraldus muutub.
  10. Lapsele riigi õigusabi korra määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Esindaja nõustus maakohtu põhjendustega ning jäi seisukohale, et lapse heaolust lähtuvalt ei vasta lapse Itaaliasse tagastamine lapse huvidele – lapse huvid ei ole tema tagastamise korral piisavalt kaitstud. Etteheited lastekaitsele ja lapse esindajale on kohatud: nii lastekaitse kui lapse esindaja on oma arvamustes vabad. Kaebaja on verbaalselt agressiivne kõigi suhtes, kes temaga ei nõustu – see asjaolu tõendab lapse ema väiteid kaebaja agressiivsest loomusest ja käitumisest lähisuhtes. Menetluse edasine käik
  11. Justiitsministeerium ning X esitasid tsiviilasjas vastavalt 25.03.2024 ja 03.04.2024 Padova sotsiaalameti raporti laste isa koduvisiidi kohta koos tõlkega.
  12. Ringkonnakohus andis 11.04.2024 kohtunõudes menetlusosalistele tähtaja kohtu küsimustele vastamiseks ning menetlusosaliste esitatud täiendavate seisukohtade ja tõendite osas seisukoha esitamiseks. 6
  13. Ringkonnakohus kuulas 23.04.2024 ära lapse isa ja 30.03.2024 lapse ema. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  14. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§-ga 659 avalduse lahendamist puudutavas osas tühistada ja teha selles osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega rahuldada avaldus. Määruskaebus rahuldatakse.

  1. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebuse menetlemise ajal esitatud seni lahendamata taotlused.
  2. Määruskaebemenetluses on esitatud täiendavaid tõendeid ja taotletud nende vastuvõtmist. Isa esitas 13.02.2024 määruskaebusega 8 tõendit, ema esitas 22.02.2024 seisukohaga 12 tõendit, isa esitas 03.04.2024 Padova sotsiaalameti raporti laste isa koduvisiidi kohta koos tõlkega (samasisulise tõendi esitas ringkonnakohtule Justiitsministeerium 25.03.2024), isa esitas 19.04.2024 seisukohaga 17 tõendit, ema esitas 19.04.2024 seisukohaga 13 tõendit ning 23.04.2024 kaks tõendit. Isa esitas 30.04.2024 täiendavalt 10 tõendit. Ema esitas 06.05.2024 13 tõendit.
  3. Ringkonnakohus ei võta asja juurde isa 03.04.2024 esitatud tõendeid, sest need esitas kohtule 25.03.2024 juba Justiitsministeerium ning tegemist oleks korduva tõendiga, samuti isa 30.04.2024 esitatud tõendeid ja ema 06.05.2024 seisukohaga esitatud lisasid 1-10, kuna need kajastavad isa ja lapse vahelise suhtlemise korraldamist Eestis ja selle realiseerumisega seonduvat ega ole käesolevas menetluses asjakohased. Kuna menetlusosalised on saanud ülejäänud tõenditega tutvuda, neile oma seisukohad esitada ning tõendeid võib pidada

§ 238tähenduses asjakohasteks, võtab kohus need toimikusse.

  1. Käesolevas tsiviilasjas esitas isa avalduse lapse tagastamiseks Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ning Nõukogu määruse (EL) 2019/1111 alusel Itaalia Vabariiki. Asjakohasteks õigusaktideks on seega Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsioon ja Nõukogu määruse (EL) 2019/1111 sätted (Brüsseli IIb määrus), nagu iseenesest õigesti on märkinud ka maakohus. Nõukogu määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) art 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse määruse III ja VI peatükki lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise suhtes, kui see puudutab rohkem kui ühte liikmesriiki, ning need täiendavad Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni.
  2. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1 ja § 659).

Lapse isa vaidlustab maakohtu määrust avalduse rahuldamata jätmise osas, kuivõrd ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt valitseb lapse tagastamisel Itaaliasse tõsine oht, mis võib lapsele põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Lapse ema ei nõustunud maakohtu järeldusega, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Itaalia Vabariiki ja lapse kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane. Samas nõustus ema maakohtu järeldusega, et lapse tagastamisel valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi ja panna lapse talumatusse olukorda ning maakohtu määrust ei vaidlustanud. Asjas vaieldakse selle üle, kas laps tuleb konventsiooni alusel tagastada Itaalia Vabariiki. 7 25. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Itaalia Vabariiki, kuivõrd laps on seal sündinud ning ajaliselt kõige kauem elanud. Samuti on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud osas, milles kohas asus seisukohale, et lapse kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane põhjusel, et vanematel on ühine hooldusõigus ning lapse isa andnud nõusolekut lapse Eestisse elama asumiseks. Maakohus on vastavas osas oma seisukohti põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) tähenduses ning maakohtu põhjendused on jälgitavad ja piisavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6 ja § 659).

25.

  1. Vastuseks ema väitele, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Eesti Vabariiki, kuivõrd laps sündis Itaalias vaid isa nõudmisel, ema ei plaaninud kunagi Itaaliasse jääda ning lapsel on Eestis väga head elutingimused, perearst, lasteaed ja sõbrad, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on selgitanud, et kuigi lapse hariliku viibimiskoha määramisel on üheks asjaoluks aeg, kaua laps liikmesriigis elanud on, on eelkõige oluline tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Väikelapse integreerumist ühe või teise liikmesriigi keskkonda on keerulisem tuvastada nii tema ea kui ka vanemast täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi lapse elu korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab määrata, millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud (RKTKm 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Maakohus on vastavaid asjaolusid piisavalt hinnanud ja jõudnud põhjendatud järeldusele, et lapse harilikuks viibimiskohaks saab lugeda Itaalia Vabariiki. Vaatamata lapse ema väitele, et ta ei soovinud last Itaalias sünnitada ega sinna pikemaks ajaks jääda, sündis laps Itaalias, on elanud enamuse oma elust seal koos vanematega nii isa teenistuskorteris kui ka emale kuulunud korteris, käinud seal ka lasteaias. Lapsel on nii Eesti Vabariigi kui ka Itaalia Vabariigi kodakondsus ning vaidluse all ei ole, et lapse esimene keel on itaalia keel, mida laps räägib emaga ka Eestis viibides. Isegi kui jaatada, et laps on eelkõige tulenevalt vanematevahelisest läbisaamisest ja kokkulepetest emapoolsete vanavanematega lähedasem kui isapoolsete vanavanematega, on see tingitud lapse vanuse tõttu täielikust emast sõltumisest ning ei anna alust teha järeldusi lapse parema integreerumise kohta sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda Eestis.
  2. Kohtupraktika kohaselt on konventsioon ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning on takistatud ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12

(2), 13 ja 20 (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 17).
  1. Juhul, kui tuvastatud on lapse õigusvastane äraviimine või kinnihoidmine, saab kohus lapse tagastamata jätta üksnes konventsiooni art-s 13 sätestatud alustel, st kui tõendatud on, et avaldaja on jätnud lapse kinnipidamisel oma hooldusõiguse teostamata või nõustunud lapse 8 kinnihoidmisega (lg 1 lit a) või et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda (lg 1 lit b). Samuti võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla (lg 2). Lisaks võib art 20 kohaselt lapse tagastamisest art 12 alusel keelduda, kui taotluse saanud riik järgib inimõiguste ja põhivabaduste neid printsiipe, mille kohaselt ei saa last tagastada.
  2. Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus tuvastatud asjaoludest ebaõige järelduse, et esinevad eeldused konventsiooni art 13 lg 1 lit b rakendamiseks. Lapse tagastamata jätmisel ületas maakohus diskretsioonipiire, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt.
  3. Kolleegium leiab, et konventsioonist tulenevalt ei saa lapse tagastamata jätmise aluseks olla ema esile toodud asjaolud, et lapse kasvatamiseks Eestis on kõik võimalused olemas ja talle on tagatud vajalikud teenused: lasteaed, huviringid, perearst, keeleõpe, oma tuba, tugivõrgustik jne. Arvestades ema astutud samme on paratamatu, et laps, olles viibinud alates augustist 2023 Eestis, on siin elamisega ja lasteaias käimisega harjunud, on õppinud lisaks itaalia keelele ka eesti ja vene keelt jms. Vana elukeskkonnaga taasharjumisest tingitud teatavate ebamugavuste mõjud jäävad reeglina konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise aluseks.
  4. Lapse ema, riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutuse esitatud väidetest saab järeldada, et nende hinnangul välistab lapse tagastamise Itaalia Vabariiki konventsiooni art 13 lg 1 lit b. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 18, RKTKm 02.12.2021, 2-20-7510, p 19). Brüsseli IIb määruse art 27 lg 3 järgi ei saa kohus keelduda lapse tagastamisest konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel, kui ta on kindlaks teinud, et lapse kaitseks on pärast tema tagastamist tehtud piisavad korraldused.
  5. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda, et lapsele on ka Itaalias vajadusel erinevad tugiteenused tagatud, vastupidised lapse ema kahtlused ei ole tõendatud. Lapse isa on esile toonud, et lapsel oleks Itaalias tagatud lasteaiakoht ning Itaalia kodanikuna meditsiinilised teenused (dtl 265, 314, 866-868). Lapse isa selgitas, et laps saaks elada alguses Padovas asuvas korteris (dtl 343-369), mida on külastanud ka Padova sotsiaalametnikud (dtl 833) ja mida saab pidada lapsele sobivaks, ning seejärel saab kolida isa tööandja poolt antavasse majja Verona lähedal (dtl 321). Lapse isa selgitas ja tõendas, et tema tööandja ei nõua isalt enam öiseid vahetusi ega komandeeringutes viibimist (dtl 592), seega ei ole alust arvata, et isal ei oleks ajaliselt võimalik lapse eest hoolitseda ja laps jääks hooletusse. Isa kirjalikest ja ringkonnakohtus ärakuulamisel avaldatud seisukohtadest saab järeldada, et isa ja poja suhe on vaatamata lahusolekule tugev, isa tunneb last, teab tema eripärasid ja huvisid, hoolib tema heaolust ning mõistab lapse vajadusi. On loomulik, et olukorras, kus Itaalias olles käis isa tööl ning ema oli lapsega kodus, osales ema paratamatult poja eest hoolitsemises ja tegeles temaga igapäevaselt ajaliselt rohkem. See aga ei tähenda ning tsiviilasjas ei ole ka tõendamist leidnud, et isa oleks jätnud hooldusõiguse lapse suhtes teostamata. Samas vanemate konkreetne toimetulek ja võimalused lapse eest hoolt kanda kuuluvad hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. 9
  6. Lapse ema on korduvalt esile toonud, et lapse isa on tema suhtes olnud majanduslikult ja psühholoogiliselt vägivaldne, mistõttu võib eeldada sellist käitumist isa poolt ka lapse suhtes. Ringkonnakohus leiab, et ema antud väited ei ole tõendamist leidnud. Kuigi lapse ema on esitanud Itaalia prokuratuurile avalduse lapse isa suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks ning menetlusosaliste seisukohtadest nähtub, et eeluurimine käib, ei anna asjaolu, et prokuratuur kontrollib kellegi avalduse alusel, kas lapse isa võiks olla mingi kuriteoga seotud, alust järeldada, et lapse isa oleks alust nendes tegudes kahtlustada või veelgi enam, et ta oleks need teod toime pannud. Ema suhtes vägivalla tõendamiseks esitatud ENVL Tallinna Naiste Tugikeskuse (dtl 212) ja Eesti Diakoonia Peretöö Keskuse (dtl 222) spetsialistide poolt koostatud seisukohad võtavad kokku ema pöördumiste sisu vastavatesse organisatsioonidesse ja lähtuvad vaid ema antud andmetest, mistõttu ei saa nendega lugeda tõendatuks, et isa oleks toime pannud ema suhtes vägivallategusid. Majanduslik vägivald väljendus lapse ema selgituste kohaselt eelkõige selles, et lapse isa nõudis temalt iga kuu teatud summat eluaseme kulude katmiseks (dtl 96, 113-126). Lapse isa tõdes ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel, et kui koliti perega Veronasse, siis küsis ta lapse emalt kuus 300 eurot, et katta jooksvaid elamiskulusid, kuivõrd pidi niigi tasuma nii vanemate poegade kodukulude kui ka Padovas asuva korteri eest. Eelnev ei viita aga kolleegiumi hinnangul sellele, et lapse isa oleks kontrollinud lapse ema materiaalsete vahendite kasutamist eesmärgiga raskendada lapse ema iseseisvat majanduslikku toimetulekut ning muuta lapse ema endast sõltuvaks. Samuti puuduvad tsiviilasjas sellised tõendid, millest nähtuks või mille pinnalt saaks teha järeldusi, et lapse isa on või on olnud lapse suhtes mingil viisil vägivaldne. Seega, arvestades esiletoodud asjaolusid ja esitatud tõendeid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas äärmuslikku ohtu lapse heaolule tuvastatud, mistõttu ei esine ka alust konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaldamiseks ja lapse tagastamata jätmiseks. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud tagastada laps Itaalia Vabariiki.
  7. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt ei anna asjaolu, et lapse tagastamine võib kaasa tuua (väike)lapse eraldamise emast, kui lapse ema otsustab lapsega mitte kaasa minna, alust jätta laps Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 13 lit b alusel tagastamata. Lapse emal on võimalik vältida lapse emast eraldamist, kui ta läheb koos lapsega tagasi lapse hariliku viibimiskoha riiki (RKTKm 18.02.2015, 3-2-1-146-14, p 18). Lapsele tema vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab enamikul juhtudel vältida sel viisil, et laps tuleb tagasi koos vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 18).
  8. Kuigi lapse tagastamata jätmiseks annab aluse ka konventsiooni art 13 lg 2 ja art 20, ei ole praegusel juhul alust nende sätete kohaldamiseks ning menetlusosalised ei ole vastavatele asjaoludele ka tuginenud.
  9. Konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki. Lapse huvides on jätta lapse emale kui last kinni hoidvale isikule võimalus määruse vabatahtlikuks täitmiseks (RKTKm 18.02.2015, 3-2-1-146-14, p 20). Ringkonnakohus määrab, et lapse emal on võimalik käesolevat kohtumäärust vabatahtlikult täita ja laps Itaaliasse tagastada 21 päeva jooksul arvates käesoleva määruse jõustumisest. Kolleegiumi hinnangul on lapse isa välja pakutud ühe nädala pikkune tähtaeg kohtumääruse vabatahtlikuks täitmiseks liiga lühike aeg arvestades, et selle aja jooksul tuleb korraldada logistilised küsimused (osta lennupiletid, teha ettevalmistused lapse kolimiseks jms) ning valmistada laps ka psühholoogiliselt ette eesseisvaks elukorralduse muutuseks. Arvestades lapse vanust ning eesmärki tagada võimalikult sujuv lapse Itaaliasse tagastamine, on ringkonnakohtu hinnangul lapse huvides, kui laps reisib Itaaliasse koos emaga, millega ema on ka ise nõus olnud. Vanemate avaldustest saab järeldada, et lennupiletid lapse Itaaliasse 10 reisimiseks ostab isa. Lahendi täitmise kord on välja toodud käesoleva määruse tervikresolutsioonis. Kolleegium jätab rahuldamata lapse isa taotluse määruse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks nõukogu määruse (EL) 2019/1111 art 27 lg 6 alusel. Vaatamata sellele, et konventsiooni eesmärgiks on tagada lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, ei ole lapse isa selgelt esile toonud, et lapse tagastamine enne edasikaebuse kohta otsuse tegemist on nõutav tulenevalt lapse parimatest huvidest, mis on art 27 lg 6 eelduseks. Kuivõrd lapse tagastamine võib osutuda lapsele emotsionaalseks ning iga kolimine eeldab temalt uue elukorraldusega kohanemist, ei pea ringkonnakohus mõistlikuks käesoleva määruse võimaliku tühistamise valguses lapse kahe riigi vahel edasi-tagasi rändamist.
  10. Selleks, et tagada lahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha ka see, mis saab juhul, kui lapse ema jätab vabatahtlikult lapse välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps isale üle. TMS § 179 lg-st 4 tulenevalt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (RKTKm 18.02.2015, 3-2-1-146-14, p 22).
  11. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal veendunud, et lapse ema asub lapse tagastamiseks kohustavat määrust vabatahtlikult täitma. Kohtulahendi kiire täitmine on vajalik konventsiooni eesmärgist lähtuvalt ning on lapse huvides. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dele 179 ja 183 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel ema suhtes meetmeid määruse täitmiseks, muuhulgas on kohtutäituril õigus määrata lapsevanemale sunniraha TMS § s 261 sätestatud korras. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt TMS § 179 lg-le 4 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel lapse ema kui lapse tagastamiseks kohustatud isiku suhtes vahetut jõudu ning täiendada seega vaidlustatud määruse resolutsiooni. Arvestades luba kasutada kohustatud isiku suhtes jõudu, annab ringkonnakohus kohtutäiturile täiendavalt TMS § 28 lg 2 alusel loa siseneda määruse täitmiseks lapse ema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Vastavalt TMS § 28 lg-s 3 sätestatule peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on.
  12. Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 179 lg-te 1 ja 2 kohaselt teeb kohtutäitur lapse üleandmise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lapsega suhtlemiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 39.

§ 173

lg-st 1 juhindudes märgib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude jaotuse. 40. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus on art 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi 11 süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel

§ 172lg 1 (RKTKm, 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 25).

41.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda. 42. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad

§ 172lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda.

Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. Ülejäänud menetluskulud tuleb

§ 172

lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna isa esitas põhjendatud taotluse lapse tagastamiseks selleks ettenähtud aja jooksul, mistõttu ei ole õiglane jätta lapse tagastamise vaidluses tekkinud kulusid üksnes isa kanda. Kuivõrd asi on lahendatud isa huvides, tuleb maakohtus kantud isa menetluskulud

§ 172lg 1 esimese lause alusel jätta tema enda kanda.

Ema menetluskulud on põhjendatud jätta

§ 172lg 1 teise lause alusel tema kanda, arvestades, et avaldus kuulub rahuldamisele.

43. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.