RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-24-4 20. juuni 2024 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Juli
§ 276lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei sätesta, et Kr
MS § 297 lg 1 kohaselt lisatõendite kogumise määramise määrus tuleb koostada KrMS § 145 nõuete järgi; 3)
§ 297
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei erista lisatõendite kogumise määramist ja süüdistus- või kaitseaktis nimetamata tõendite esitamise taotluse lahendamisel tehtud otsustust, mis on kantud kohtuistungi protokolli; 4)
§ 297
lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei sätesta, et lisatõendite kogumise määramisel tuleb see lahendada KrMS § 145 põhistatud määruse nõuete kohaselt. KAEBAJA SEISUKOHT
- Kaebaja kaitsjad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule
- märtsil 2023 taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise tõttu, sest kaebajale esitatud süüdistus puudutas teise astme kuritegusid, mille aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt viimati kaebaja kohtu alla andmisega
- märtsil
- KarS § 81 lg 6 kohaselt algas kuritegude aegumine uuesti kohtu alla andmise päevast. KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui teise astme kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Seega aegusid kuriteod, mille toimepanemises kaebajat süüdistatakse,
- märtsil
- Tallinna Ringkonnakohus asus
- juuli
- a otsuses aga seisukohale, et aegumine katkes Harju Maakohtu
- juuni
- a istungil lisatõendite kogumise määramisega ning menetluse lõpetamiseks kuritegude aegumise tõttu ei ole alust. Kohus tugines seejuures KarS § 81 lg 5 p-le 5, KrMS § 276 lg-le 2 ja § 297 lg-tele 1–2, kuid otsusest ei nähtu, et kohus oleks vaaginud nimetatud normide põhiseaduspärasust. Kuna kaebaja kaitsja kassatsioon jäi menetlusse võtmata, ei teinud ka Riigikohus kaitsja taotletud KarS § 81 lg 5 p 5 põhiseaduspärasuse kontrolli. Kaebajal puuduvad individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega Riigikohtu poole pöördumise kõrval muud võimalused, et veenduda tema suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud õigusnormide põhiseaduspärasuses. Kaebuse eesmärk ei ole vaidlustada kriminaalkohtumenetluses tehtud ja jõustunud kohtuotsust.
- Vaidlustatud sätted on vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega ja rikuvad kaebaja PS §-dest 13, 14 ja 15 tulenevaid põhiõigusi.
- Kohtud on tõlgendanud kuriteo aegumise katkemist viisil, mis samastab täiendavas tõendivoorus igasuguse tõendi kohtule esitamise lisatõendi kogumise määramisega KrMS § 297 lg 1 alusel, ning jaatanud, et selle kohta ei pea tegema eraldi kohtumäärust. Selline KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemise aluse laiendav tõlgendamine muudab süütegude aegumistähtajad sisutühjaks, sest mistahes dokumendi esitamine kohtumenetluses viib aegumise katkemiseni. Prokuratuuri jaoks on sellega loodud hõlpsasti kasutatav riigi omavoli võimalus, sest see võimaldab nt jätta mõne tõendi teadlikult süüdistusaktist välja, et saavutada selle hilisema esitamisega aegumise katkemine. Süüdistatava jaoks tähendab laiendav tõlgendamine aga ausa kohtumenetluse põhimõtte ja kaitseõiguse intensiivset riivamist eelkõige seetõttu, et aktiivse kaitsestrateegia kasutamisel võib süüdistataval või tema kaitsjal olla vajalik esitada tõendeid ka kohtumenetluse hilisemas järgus. 2
(3)5-24-4
- Põhiseaduspärase lahenduse tarvis on vaja seaduse sõnastuses selgelt eristada ühelt poolt täiendavas voorus dokumentide kohtule esitamist ja teada oleva tunnistaja ülekuulamist ning teiselt poolt taotlust määrata lisatõendite kogumine, mis toimub üldjuhul mõne menetlustoiminguga. Praegu ei ole selline eristamine võimalik ja KarS-i ning KrMS-i asjassepuutuvate normide sõnastus on õigusselgusetu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kaebaja on esitanud Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse (individuaalkaebuse), milles taotleb tema suhtes kriminaalkohtumenetluses kohaldatud õigusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.
- Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte (Riigikohtu praktika alates RKÜKo asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm nr 5-24-6/3, p 18).
- Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust (vt nt RKÜKo asjas nr 3-4-1-7-08, p 21; RKPJKm nr 5-23-36/4, p 19). Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus.
- PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud.
- Vaatamata kaebuse vastupidisele väitele on kaebaja eesmärgiks kolleegiumi hinnangul saavutada individuaalkaebuse esitamise abil tema suhtes jõustunud ringkonnakohtu otsuse tühistamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätnud nimetatud kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt RKPJKm nr 5-23-36/4, p 21). Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust.
- Eeltoodust lähtudes jätab kolleegium kaebuse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)