KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 07.05.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-44 Rahapesu Andmebüroo

) § 57 lg 7 alusel esitatud loa andmise taotluse lahendamisel kontrollida, kas vara riigi omandisse kandmine on asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades, milliseid toiminguid saaks ja võiks RAB veel teha enne käsutuspiirangu lõppu. Kui õiguspärase haldusakti andmine oleks selles ajaraamis väga suure tõenäosusega välistatud, võib kohus jätta taotluse rahuldamata. Kohus kontrollib ka valitud meetme proportsionaalsust. Euroopa Liidu (EL) õigus ei nõua vara konfiskeerimist, vaid analüüsi tulemuste edastamist pädevatele asutustele (vt direktiivi (EL) 2015/849 art 32 lg 7). Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud mh Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ja direktiivis (EL) 2018/1673. RAB-i viidatud rahapesuvastase töökonna (Financial Action Task Force, FATF) soovitustel ja parimatel praktikatel ei ole üksikisikute õigusi piiravat mõju (vt otsus nr C-790/19, p-d 60, 68). Kohtupraktikast on asjakohased Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664 (p 17), 14.05.2014 määrus nr 3-3-1-7713 (p-d 10, 14) ja 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13 (p 12).

§ 57

lg-s 7 märgitud taotluse rahuldamise eelduseks on, et vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta, taotluse on esitanud RAB või prokuratuur ning ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Vaidlust ei ole selle üle, 2

§ 57

lg 6 näeb ette jagatud tõendamiskoormuse ning ka RAB-l tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2020 määrus nr 3-20-664, p 21; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 6). Seega peab ka RAB järgima uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). Kui vara omaniku väljaselgitamiseks pole piisavaid pingutusi tehtud, siis on üks

§ 57lg 7 tingimustest täitmata.

Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanikuks on variisik, kes on vara loovutamisega nõus või on küll kinnitanud variisikuks olemist, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Tegemist on seega varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, siis edastatakse materjalid pädevale asutusele ja konfiskeerimise küsimused lahendatakse koos süüküsimusega. Vara kriminaalmenetluses arestimise korral lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. Kui isik kummutab rahapesu kahtluse, st tõendab vara legaalset päritolu

§ 57

lg 10 tähenduses, siis ei ole alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem kanda seda riigi omandisse. Kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada või võiks olla tuvastatav uurimiskohustust täites, aga kahtlus on vara legaalsuses, ei saa seda vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi omandisse kandmise normistiku eesmärk on olnud teha vara osas lõplik otsus, kui võimalikku kurjategijat ei leita, mitte viia ellu FATF-i parimaid praktikaid või tuua karistusseadustiku (KarS) §-s 832 sätestatud laiendatud konfiskeerimine üle haldusmenetlusse. Üksikisiku õigusi piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt ja rangemalt, mitte laiemalt. RAB-i viidatud eesmärkide ja volitustega halduskonfiskeerimist võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikogu XII koosseisu 771 SE) ning vastu võtmata seaduseelnõu eesmärke ei saa kanda üle olemasolevale normistikule. Ka EL-i õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu eelkõige karistusõiguslike vahenditega. Vara riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhuks, kui isik soovitud tõendeid ei esita. Kohtule esitatud materjalidest nähtub haldusmenetluse kulgemine järgnevalt: - 05.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 30 kalendripäevaks), kus on viidatud, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni, kohustab kehtestama käsutuspiirangu X varale summas 350 000 UAH; ning puudutatud isikul on õigus esitada RAB-ile tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 03.01.2023 ettekirjutus (60 päevaks arestimise kohta), kus on viidatud, et vara valdaja või omanik ei ole tõendanud RABile vara legaalset päritolu; kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada RAB-ile tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 17.02.2023 on RAB saatnud puudutatud isikule e-kirja, milles juhib tähelepanu, et isikul on õigus esitada tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 19.02.2023 esitas X esindaja RAB-ile tõendid ja selgitused vara päritolu kohta. - 22.02.2023 esitas RAB puudutatud isikule täiendavaid küsimusi. - 23.02.2023 esitas X esindaja täiendavad selgitused. - 03.03.2023 ettekirjutus (1 aastaks arestimise kohta). - 11.10.2023 saatis RAB puudutatud isikule e-kirja, milles palub eelnevaid selgitusi täpsustada ja annab võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. - 20.10.2023 esitas X esindaja täiendavad selgitused. - Kohtuasja nr 3-23-430 toimikust nähtub, et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks loa saamisel 05.12.2022 ja 03.01.2023 ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mis puudutatud isikule ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (27.02.2023 taotluse nr 1.2-1/22-1 p 1.4 ja 4.1). 3

§ 57lg 7 kohaldamise tingimus täidetud.

Kuigi isiku selgitustes esineb vastuolusid ning selgitused tekitavad uusi küsimusi, on haldusorgani ülesandeks asjaolud välja selgitada. RAB on kirjeldanud isikul raha olemasolu või saamist ning soovi puudutatud isiku hinnangul hädas olevaid isikuid aidata 29.01.2024 seisukoha punktides 5.4 ja 5.5. Isiku enda selgitusi arvestades (taotluse p 4.15) ei ole välistatud, et isik lisaks väidetavale aitamise tahtele soovis teenida sellise abistava tegevusega ka tulu. Selline tegevus kogumis võib seada kahtluse alla järelduse, et puudutatud isik on teadmatuses variisik, mitte aga vara võimalik tegelik omanik või vähemalt kasusaaja. Tegelikuks kasusaajaks olemine (vt ka

§ 9

lg 1 p 2) välistaks

§ 57lg 7 kohaldamise.

On küsitav, kas RAB-i analüüsi aluseks olevad tõendid on haldus- ja kohtumenetluses lubatavad. RAB-i väitel on tegemist „luureteabega“, mida ei või Egmont Groupi põhimõtete järgi tõendina kasutada (

§ 63lg 8).

Kui teavet ei ole võimalik kasutada tõendina kriminaalmenetluses, siis ei tohiks selle kasutamist aktsepteerida ka haldusasjas. Mis tahes loa andmise menetluses tuleb kohtul hinnata ka meetme proportsionaalsust. Rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, kuid

§ 57

lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisel samaväärne legitiimne eesmärk puudub, sest sätte eesmärk on sisuliselt ummikseisu lahendamine (st lõpetada pikaajaline õigusselgusetus ja vähendada halduskoormust). Iseenesest on meede ilmselgelt sobiv, kuid see ei ole vajalik, sest eesmärki on sama tõhusalt ning isikut vähem koormavalt võimalik saavutada juba alustatud kriminaalmenetluse vahenditega. Meede ei oleks ka mõõdukas, sest isikute omandipõhiõigus on tasakaalustamata, neil puudub tõenditele juurdepääs ja võimalus esitada sisulisi vastuväiteid. RAB-i taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest seaduses sätestatud eeldused vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ja meede ei ole proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Rahapesu Andmebüroo palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 08.02.2024 määruse resolutsiooni p 1 ning teha asjas uus määrus, millega anda RAB-le taotletud luba kanda puudutatud isiku valduses olnud vara riigi omandisse. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud kohtumenetluse normi. Täidetud on kõik

§ 57lg 7 kohaldamise eeldused.

RAB on taotluse esitamiseks pädev asutus; vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta; vara omanikku või tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. Samuti on täidetud

§ 57

lg-test 1, 3 ja 6 tulenevad tingimused: esineb jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus ning vara valdaja või omanik ei ole RAB-le tõendanud vara legaalset päritolu või vara mitteseotust terrorismi rahastamisega, samuti ei ole RAB-l või kriminaalasja menetlejal õnnestunud vara omanikku või tegelikku kasusaajat kindlaks teha. X on esitanud erinevaid versioone sellest, kuidas raha tema kätte sattus. 4

§-st 57 tuleneb, et RAB-i volitused on kahtlusepõhised, mida tuleb peamiselt sisustada majandus- ja ärisuhete toimimise põhimõtete kaudu, kus hoolsuse mõõdupuuks on leida tehingutest või toimingutest ratsionaalsus. Ka praeguseks pole puudutatud isik esitanud uusi tõendeid, kuigi RAB on edastanud isikule meeldetuletuskirja 12.10.2023.

§ 57

lg 7 kohaldamine ei ole seotud kriminaalmenetluse alustamise ega olemasoluga, vaid tegemist on täiendava meetmega. Kohus ei ole haldusasjas nr 3-23-430 seadnud kahtluse alla üheaastase käsutuspiirangu kohaldamise eelduste täidetust, mis suures osas kattuvad riigi omandisse kandmise eeldustega. RAB ei saa viia läbi kriminaalmenetlust ega nõuda seda uurimisasutuselt. Halduskohus on sarnastel asjaoludel mitmed RAB-i taotlused ka rahuldanud. RAB on haldusorgan, mitte uurimisasutus, ning tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine. Isegi kui uurimisasutus teavitab RAB-i oma toimingutest, ei või seda avaldada. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse käigus ja nn halduskonfiskeerimine ei võistle omavahel 5

§ 57

lg 7 kohaldamise sidumine kriminaalmenetluse läbiviimisega ei põhine seadusel ega EL-i õigusel ning seda ei toeta ka FATF-i soovitused. Eristada tuleb rahapesu ja rahapesu kahtlust. Kui vara seaduslik kuuluvus ei leia tõendamist, on võimalik algatada kriminaalmenetlus või kanda vara

§ 57lg 7 alusel riigi omandisse.

Tegemist on eraldi menetlustega. Nn halduskonfiskeerimise eesmärk on taastada õiguspärane olukord, kus tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse temale mittekuuluv vara ära ja tagatakse võimalus vara kannatanule tagastada (

§ 57lg 10) või konfiskeerida see riigi tuludesse.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selles vara arestimata jätmine ei tähenda veel rahapesu kahtluse kadumist ja vara suhtes kehtestatud piirangute tühistamist. Seadusandja kehtestas nn halduskonfiskeerimise instituudi eesmärgiga, et rahapesu kahtluse tõttu piiratud vara oleks võimalik konfiskeerida ja riigi tuludesse kanda ka kriminaalmenetluse väliselt. Kannatanud võivad võrdselt jõuda oma vahenditeni nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

1. Tallinna Ringkonnakohus võttis 28.02.2024 määrusega määruskaebuse menetlusse ning rahuldas HKMS § 208 lg 2 alusel RAB-i taotluse määruskaebuse tagamiseks, arestides HKMS § 251 lg 1 p 4 alusel kuni haldusasja nr 3-24-44 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni puudutatud isiku valduses olnud sularaha 350 000 UAH, mis on MTA poolt hoiule võetud.
2. Puudutatud isik ei ole määruskaebuse suhtes seisukohta esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Praeguse vaidluse keskseks küsimuseks on

§ 57

lg 7 kohaldamise eeldused ning nende täidetus RAB-i 05.01.2024 taotluse nr 1.2-1/5-1 esemeks oleva vara (sularaha 350 000 UAH – 500-grivnased kupüürid, kokku 700 tk) riigi omandisse kandmiseks. RAB-i taotlus tugineb

§ 57

lg 7 esimesele lausele, mis näeb ette järgmist: „Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.“ Sättest nähtuvalt eeldab RAB-i loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja teatanud kirjalikult soovist varast loobuda. Täiendavalt tuleb arvestada, et kõigi

§ 57

lg-tes 1, 3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus (vt ka

§ 57lg 10; samuti Riigikohtu 15.10.2020 määrus asjas nr 3-20-664, p 17).

Lisaks sätestab

§ 57

lg 8, et kontol oleva vara puhul käsitatakse mh

§ 57

lg 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. 7. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.04.2024 määrustes haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr 323-2858 (mõlemad jõustumata) kokkuvõtlikult, et nõustuda ei saa RAB-i seisukohaga, et

§ 57

lg 7 näeb sisuliselt ette nn halduskonfiskeerimise ning võimaldab kanda riigi omandisse mh vara, mille suhtes esinevat rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlust ei ole puudutatud isik suutnud käsutuspiirangu tähtaja jooksul kõrvaldada ja mille legaalset päritolu või terrorismi rahastamisega mitteseotust ei ole ka RAB-l endal õnnestunud kindlaks teha. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab

§ 57

lg 7 kanda riigi omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara.

§ 57

lg 7 alusel saab vara kanda riigi omandisse kahel juhul: 1) vara valdaja on RAB-le või prokuratuurile kirjalikult teatanud soovist varast loobuda; 2) vara, millest valdaja ei ole soovinud loobuda, saab riigi omandisse kanda vaid siis, kui on tõendatud, et vara valdaja 6

§ 57

lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks pelgalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest. Ka

§ 57

lg-d 1, 3 ja 6 nõuavad puudutatud isikult mitte RAB-i kahtluste (või nende aluseks oleva teabe) ümberlükkamist, vaid tõendite esitamist kahtlusaluse vara päritolu või varakäsutuse eesmärgi kohta. Hinnangu sellele, kas vara päritolu või varakäsutuse eesmärk on seaduslik või esineb jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, annab RAB temal oleva teabekogumi põhjal (st arvestades nii puudutatud isiku esitatud dokumente ja selgitusi kui ka välisriikide rahapesu andmebüroodelt saabunud või muul viisil RAB-i enda poolt kogutud teavet). Jätkuv kahtlus on piisav selleks, et seada

§ 57

lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara

§ 57lg 7 alusel riigi omandisse.

9. Ringkonnakohus jääb

§ 57

lg 7 tõlgendamise osas haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr 3-23-2858 väljendatud seisukohtade juurde ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kuigi viidatud 23.04.2024 määrused puudutasid kontol oleva vara riigi omandisse kandmist, on neis toodud üldised põhimõtted laiendatavad ka praegusele vaidlusele. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et nõustub RAB-i seisukohaga selles, et

§ 57

lg 7 kohaldamise võimalikkus ei sõltu vahetult kriminaalmenetluse toimingutest, v.a osas, et kui vara on arestitud kriminaalmenetluses, tuleb RAB-l käsutuspiirangud viivitamata lõpetada (

§ 57lg 5).

Seega on kriminaalmenetluses vara arestimisel küll eesõigus, kuid vara kriminaalmenetluses arestimata jätmine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välista iseenesest

§ 57lg-te 6 ja 7 kohaldamist.

Põhjusel, et RAB-i haldusmenetlus ja kriminaalmenetlus ei sõltu vahetult üksteisest, ei pea

§ 57

lg 7 sisustamisel lähtuma ka samadest eeldustest nagu kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul (st aluseks ei ole mitte eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel – nt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17). Sellele viitab selgelt ka

§ 57

lg 8, mille eesmärgiks oli tulevikus vältida varasemas praktikas ette tulnud olukordi, kus oli küll teada, et vara ei kuulu majanduslikus mõttes seda valdavale isikule, kuid valdajat tuli sellele vaatamata käsitada vara omanikuna (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2013 määrused nr 3-13-892 ja nr 3-13-893; 13.09.2013 määrus nr 3-13-891).

1. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et RAB oli pädev taotlust esitama ja asjaomase oleva vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluse esitamise ajaks möödunud enam kui aasta ning samas esines RAB-l jätkuvalt kahtlus, et tollipiiri ületamisel puudutatud isiku valduses olnud ja MTA poolt hoiule võetud vara on seotud rahapesuga.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on RAB-i välja toodud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastatud, et puudutatud isik ei olnud temal piiriületusel kaasas olnud 350 000 UAH omanik. Puudutatud isiku seisukohad raha päritolu kohta on ilmselgelt vastuolulised ja seetõttu kinnitavad kahtlust, et tegemist ei ole tegelikult puudutatud isikule kuuluva varaga. Puudutatud isik ei ole olnud järjepidev ei summade (eurode) suuruse, ei raha vahetuse ega ka grivnade päritolu osas ega ole esitanud raha päritolu tõendavaid dokumente. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et siinsel juhul ei ole vastustaja täitnud oma uurimiskohustust. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Selles haldusasjas ning asjas nr 3-24-430 kogutud tõenditest ja esitatud seisukohtadest nähtub, et vastustaja on andnud korduvalt puudutatud isikule (ka lepingulise esindaja vahendusel) võimaluse esitada oma seisukohti asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ning analüüsinud põhjalikult puudutatud isiku esitatud tõendeid. 7