Obsah (8)

§ 657§ 230§ 272§ 652§ 171§ 165§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2024 Tsiviilasja number 2-19-2

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.

1. Hageja esitas kostjate vastu Ü.N. poolt
2. juulil 2019 tehtud notariaalse testamendi tühisuse tuvastamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal oli õiguslik huvi selle nõude esitamiseks. Hageja on Ü.N. poeg ja seadusjärgne pärija juhul, kui testamenti ei ole tehtud. Maakohus on otsuse põhjendustes aga ekslikult viidanud testamendi tühistamise sätetele.
3. Testamendi kui ühepoolse tehingu peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult ja selle kehtivust tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata. Kohus hindab isiku arusaamisvõimet ning võimet enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuginedes menetluses esitatud asjaoludele ja tõenditele (vt RKTKo 17.12.2020, 2-17-1453, p 16).

§ 230lg 1 järgi tuleb hagejal tõendada, et Ü.N.

puudus testamendi tegemise ajal võime saada aru testamendi tegemise õiguslikest tagajärgedest. Hageja esitas tõenditena tsiviilasja nr 2-18-1056 menetlusdokumendid. Selles menetluses taotles kostja 1 pärandajale eestkoste seadmist, avaldus maakohtule eestkoste seadmiseks on esitatud

1. jaanuaril 2018, seega ligikaudu aasta enne testamendi tegemist. Eestkoste seadmise menetluse käigus on esitanud arvamuse isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja, Haljala Vallavalitsus ning pärandaja suhtes on läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis. Ka kostjad esitasid praeguses menetluses maakohtule tsiviilasja 2-18-1056 materjalid (II kd, tl 121 jj), mille hulgas on kostja 1 poolt maakohtule
2. jaanuaril 2018 esitatud avaldus isale eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt leidis kostja 1, et Ü.N. toimetulekuvõime on 8 viimasel ajal oluliselt halvenenud, ta on igapäevaelus ja eneseteeninduses sõltuv kõrvalabist. Ü.N. ei ole adekvaatne vastutama oma tervisliku olukorra eest, tal on diagnoositud südamerütmihäired ja suunatud haiglaravile, kuid Ü.N. keeldus sellest. Lisaks leidis kostja 1, et kuna Ü.N. ei ole nõus psühhiaatri juurde minekuga, siis ei ole tehtud talle ka uuringuid dementsuse osas. Ü.N. vajas kostja 1 hinnangul abi ravi, tervist ja vara puudutavate otsuste tegemisel, dokumentide vormistamisel ja muude ametiasutustega asjaajamises. Kohus on menetlusosalised tsiviilasjas nr 2-18-1056 ära kuulanud, protokollist nähtuvalt on kostja 1 leidnud, et „isa ei taju seda ilmaelu“, kostja 1 soovis isa kaitsta. Praeguses menetluses leiavad kostjad aga, et Ü.N. elas elu lõpuni üksinda ning sai enda elukorraldusega hästi hakkama. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 1 praegune seisukoht vastuolus sellega, mida ta ise avaldas kohtule Üle Niinele eestkostja seadmise menetluses. Apellatsioonkaebuse kohaselt pole Ü.N. kunagi diagnoositud dementsust, ta pole saanud selles osas mingit ravi, samas leidis kostja 1 eestkoste seadmise menetluses, et uuringuid ei ole tehtud Üle Niinele, kuna ta keeldub psühhiaatri juurde minekust. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 viidi Ü.N. suhtes läbi ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis (kostjate väitel 15 kuud enne testamendi tegemist), mille akti nr 17-18 kohaselt on Ü.N. täpsustamata dementsus (F03), südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja südamepuudulikkus. Akti koostamisel on ekspert kasutanud tsiviilasja nr 2-18-1056 materjale, e-tervise digiloo ja retseptikeskuse andmeid ning psühhiaatrilise intervjuu ja läbivaatuse käigus kogutud vaatlusandmeid. Ekspert leidis, et näiliselt asjaliku uuritava juhtivaiks sümptomeiks on nii mälu käepärasusehäired varasemalt fikseeritud informatsiooni taasmeenutamisel (laste nimed, sünniaasta, pensionile jäämise vanus ja aasta, naise surma aeg) kui ka uudsest informatsioonist arusaamisel ning fikseerimisel. Paludes meelde jätta 4 kohalist arvu, püüdis Ü.N. seda kiviga majaseinale kirjutada, kuid eksis nii kirja pannes kui ka korrates. Taipamatuse korral muutus ärevaks, hakkas kuuldut kordama, ilma, et oma eksimusest sisuliselt aru saaks. Selle käigus väljendus ka mõtlemise aeglus ja inertsus. Oma seisundi ja toimetuleku osas oli Ü.N. haigusteadvuse ja -kritiikata. Ü.N. riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse kohaselt oli esindaja isiku ärakuulamise järel seisukohal, et Ü.N. ei saa hakkama ametkondliku asjaajamisega ja oma varaga seotud ostuste tegemisega (I kd, tl 15). Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma tõendamiskoormise menetluses täitnud. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla

§ 272lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks (RKKTm 2-17-1453, p 17).

1. Praeguses tsiviilasjas määras kohus Ü.N. suhtes postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi, mille järelduse kohaselt võib suure tõenäosusega väita, et Ü.N.esines testamendi tegemise ajal
2. juulil 2019 nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et ekspertiisi järelduste kujunemine ei ole järgitav. Ekspertiisiakt ei ole küll vastuoluline, kuid ekspert on jätnud oma järeldused täielikult põhjendamata. Maakohus jättis kostjate taotluse kordusekspertiisi, postuumse kompleksekspertiisi tegemiseks rahuldamata, kostjad esitasid vastuväite kohtu tegevusele, kuid ei ole ringkonnakohtule taotlust eksperdi ärakuulamiseks või kordusekspertiisi läbiviimiseks esitanud (

§ 652lg 5).

Ringkonnakohus ei kogu apellatsioonkaebuse lahendamisel tõendeid omal algatusel. 9 Maakohus jättis rahuldamata ka kostjate taotluse kuulata asjas üle notar Toomas Saaveri. Maakohus jättis kostjate taotluse rahuldamata, kostjad esitasid maakohtu tegevuse peale õigeaegselt vastuväite, kuid ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses uut taotlust tunnistaja ärakuulamiseks ei esitanud. Vastuses hagile leiavad kostjad, et peamine põhjus, miks Ü.N. sellises sõnastuses testamendi teha soovis, oli asjaolu, et Ü.N. kindel soov oli, et tema vara ei saaks kasutada hageja abikaasa E.N.. Kostjatele teadaolevalt kinnitas Ü.N. oma seisukohta ka notarile. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjate teadmine notarile avaldatu kohta saab olla vaid oletuslik, kui nad ei viibinud tahteavalduse tegemise juures. Kostjad ei ole taotlenud teiste testaatori lähedaste isikute ülekuulamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Ü.N. poolt dokumendi taotlemine ning Sotsiaalkindlustusametis taotluse tegemine selleks, et tema pension laekuks kostja I kontole, ei kinnita tema arusaamisvõimet testamendi tegemiseks.

1. Ekslik on kostjate seisukoht, mille järgi on ainus alus, kuidas kohus saab jätta täisealisele isikule eestkostja määramata, TsÜS § 8 lg 2 eelduste puudumine (kostjate sõnastuses Ü.N. puhul polnud tegemist olukorraga, kus Ü.N. ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida). PKS § 203 lg 2 esimese ja teise lause järgi võib eestkostja määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste seadmine on subsidiaarne meede isiku õiguste ja huvide kaitsel. Täisealise piiratud teovõimega isiku eestkostja ülesanded sõltuvad eestkostevajadusest. PKS § 203 lg-st 2 tuleneb, et isegi juhul, kui kohus tuvastab isiku piiratud teovõime, ei vaja isik hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Seega tuleb eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule eelistada võimaluse korral muid abinõusid (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21) ja eestkostevajadus võib puududa ka isikul kelle arusaamisvõimes on toimunud olulised muutused või kes ei suuda oma tegusid juhtida. Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus jättis eestkostja Ü.N. määramata, ei tõenda see testamendi tegemise hetkel arusaamisvõime olemasolu selle õiguslikest tagajärgedest. Maakohtu poolse ärakuulamise protokolli kohaselt (II kd, tl 121 jj) jõudsid menetlusosalised seisukohale, et probleeme saab lahendada hoolduse ning osaliselt esindusõiguse üleandmisega volituse andmisega. Ü.N. määratud esindaja riigi õigusabi korras leidis, et Ü.N. ei saa kindlasti notariaalsete tehingutega hakkama.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda (

§ 171

lg 1,

§ 165lg 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

§ 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10