Obsah (4)

§ 227§ 242§ 38§ 88

Väärteoasi nr 4-24-1070 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 19.aprillil 2024 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalv

) § 15 lg 1p2 sätet, mille kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis ja ületas lubatud kiirust vähemalt 21 km/h tunnis. Seega on liiklusseaduse § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo, s.o kiiruse ületamine vähemalt 21 km/h, objektiivne koosseis täidetud. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on R. Tiesel täitnud

§ 227lg-st 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest Kar

S § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Võttes arvesse R. Tieseli ütlusi, et oli öine aeg ning mäest ülesse sõites oli mõtetes ja see on ainuke koht, kus endise jalgratturina ületas kiirust ning et tegelikult ta jälgis kiirust, on põhjust järeldada, et R. Tiesel teadis hästi, et ületab kiirust, kuid leidis enda jaoks kiiruse ületamist õigustavad asjaolud, millest tulenevalt rikkumise ka toime pani. Sellest tulenevalt leiab kohus, et R. Tiesel pani kiiruse ületamise toime otsese tahtlusega. Arvestades eeltoodut on leidnud tõendamist, et R. Tiesel on toime pannud

§ 227

lg-s 2 sätestatud väärteo.

§ 242

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Kohtuväline menetleja on isikule ette heitnud

§ 38lgs 2 ja § 88 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumist.

Ka Riigikohus on lahendis 4-23-3306/16 p 6 nõustunud, et kui isikul ei olnud kaasas sõiduki registreerimistunnistust s.o ühte

§ 88

lg 1 loetletud dokumenti, on ta pannud toime

§ 242

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 38

lg 2 kohaselt mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel käesoleva seaduse §-s 88 ja § 145 lõikes 2 loetletud dokumendid.

§ 88

lg 1 kohaselt juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument.

§ 88

lg 2 lubab alternatiivselt, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine kohustuslik. Vaidlust ei ole selles, et Rauno Tiesel ei esitanud 07.02.2024 politseiametnikule viimase nõudel juhiluba ega ka isikut tõendavat dokumenti. R. Tiesel selgitas kohtuistungil, et tal oli dokument kaasas, ei tea kuidas see küsimus kahe silma vahele jäi. Kirjutas protokollile alla, et rikkus. Oli nõus sellega, ja tunnistas, aga dokumendi klauslit ei tutvustatud. Vastulauses ja kaebuses ei ole R. Tiesel kordagi märkinud, et tal oleks nimetatud etteheite osas vastuväiteid. Kohtuistungil kohtu küsimustele vastates selgitas, et ei meenu, miks pidi ütlema, et tal ei ole dokumenti. Võibolla oli šokis, et kolmandat korda kiiruse ületamine, võib-olla kartis tagajärgi. Täpselt ei tea. Samuti on isik väitnud, et tal on dokument rahakotis kogu aeg, hiljem jälle ütles, et dokument on autos kogu aeg. Kuid sõltumata sellest, kas isikul oli dokument tegelikult kaasa või mitte, kinnitavad isiku enda ütlused, et politseile ta dokumenti ei esitanud. Juhtimisõigust kinnitava dokumendi või isikut tõendava dokumendi esitamata jätmist kinnitab ka isikusamasuse tuvastamise protokoll, millest nähtuvalt tuvastati isik rahvastikuregistri andmete ja isiku küsitlemise teel ning isikut võrreldi andmebaasis olemasoleva fotoga. Nimetatud toiminguteks puudub vajadus, kui isik esitab kehtiva juhtimisõigust kinnitava dokumendi (nt juhiloa) või 3 isikut tõendava dokumendi politseiametnikule. Väärteoasjas on leidnud tõendamist, et R. Tiesel politseiametnikule dokumenti ei esitanud ning antud väide, et dokument oli kaasas esitati esmakordselt alles kohtuistungil ja seda ei kinnita ükski tõend. Seega on tõendamist leidnud kohtuvälise menetleja otsuses toodud etteheide. Isegi juhul, kui R. Tieselil oli dokument autos või rahakotis, puuduvad selle kinnituseks väärteoasjas tõendid ning antud juhul ei ole see

§ 242

lg 1 objektiivse koosseisu täitmiseks ka määrava tähtsusega, sest

§ 38lg 2 näeb ette, et isik peab dokumendi kontrollija nõudel ka esitama, mida R.

Tiesel ei teinud. See tähendab, et

§ 38

lg-s 2 sätestatud nõuetest vähemalt ühe nõude rikkumise (dokumendi esitamata jätmise) on R. Tiesel toime pannud, olenemata sellest, kas tal dokument füüsiliselt oli kaasas või mitte. Rauno Tiesel on täitnud

§ 242

lg-st 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt ettevaatamatusest, s.o kergemeelsusest või hooletusest. KarS § 18 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Rauno Tiesel on istungil selgitanud, et ei tea kuidas see dokumendi küsimine kahe silma vahele jäi ning ei mäleta, miks dokumenti ei esitanud. Sellest tulenevalt puudub alus ümberlükkamatult järeldada, et isik tahtlikult ei andnud dokumenti politseiametnikule, seda enam, et on võimalus, et isikul oli dokument autos siiski olemas. Samas kinnitas R. Tiesel, et juhistaaži on tal vähemalt 30 aastat, samuti ei puutunud R. Tiesel politseiga kokku esimest korda, mistõttu oleks pidanud isik juba senise elu- ja juhtimiskogemuse pinnalt teadma, et selleks, et politseiametnik saaks menetlust läbi viia, on vaja isik esmalt tuvastada ning selleks kiireim ning loogilisem viis on juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamine politseile. Hiljemalt isikusamasuse tuvastamise protokolli koostamisel ja sellele ka ise alla kirjutades, pidi R.Tiesel aru saama, et ta ei ole esitanud ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti. Juhtimisõigust või isikut kinnitava dokumendi kaasaskandmine on seaduses sätestatud nõue ning mis iganes põhjusel R. Tiesel selle politseile esitamata jättis, oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et rikub dokumendi esitamata jätmisega liiklusnõudeid. Kuivõrd isik on selgitanud, et väärteoprotokolli ta ka korralikult ei lugenud, asub kohus seisukohale, et R. Tiesel pani dokumendi esitamata jätmise toime hooletusest. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole toimepandud väärtegudes tuvastatud. R. Tiesel on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud puuduvad.

§ 242

lg 1 näeb võimaliku karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut.

§ 227

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 2140 kilomeetrit tunnis ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut KarS § 63 lg 1 ja

§ 227lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks.

Kuna isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule tuleb

§ 242

lg 1 ja

§ 227lg 2 järgi karistuse mõistmisel lähtuda Kar

S § 63 lg-st

1. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja õigesti mõistnud karistuse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele 4 hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. R. Tieselil karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. R. Tiesel küll ütleb, et on oma järeldused teinud, et ei saa ikka niimoodi jätkata, kuid ei ole oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Karistusregistri väljatrükk kinnitab, et R. Tieselil on eelnevalt kaks kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest vähemalt 21 km/h võrra, mille eest on temale määratud rahatrahvid. Kohtule esitatud väljavõte trahvide tasumise kohta kinnitab, et 09.01.2024 toimepandud kiiruse ületamise eest määratud rahatrahv on R. Tieselil tasumata ning 19.08.2023 toimepandud rikkumise eest on 128-eurosest rahatrahvist tasutud 23,44 eurot. Märkimisväärne on, et rahatrahvi osaline tasumine toimus alles täitemenetluse käigus. Isik vabatahtlikult seda ei tasunud. Ka mõjutustrahve ei tasunud isik õigeaegselt vabatahtlikult ja need edastati kohtutäiturile menetlemiseks. Kõik see näitab isiku negatiivset suhtumist riigi poolt talle määratud rahalistesse kohustustesse. Oma sissetulekute osas selgitas isik, et sissetulek on ebastabiilne ning kohtu küsimusele, palju isik keskmiselt kuus teenib, konkreetset vastust ei tulnud. Olukorras, kus isikul on tasumata eelnevad rahatrahvid, pooleli täitemenetlused ning tema sissetulek on tema enda sõnul ebastabiilne, ei ole uuesti rahatrahvi määramine põhjendatud. Samuti ei ole eelnevalt määratud rahatrahvid positiivse eripreventsiooni tähenduses mitte mingisugust tulemust andnud, st isik jätkas samalaadsete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. R. Tiesel teadis, et tal on juba kaks kehtivat karistust kiiruse ületamise eest, et need rahatrahvid ei ole tal tasutud, teadis ka seda, et juhtimisõigus on vajalik töö tegemiseks, kuid see ei hoidnud teda uut rikkumist toime panemast. R. Tieseli väide, et sõidab igapäevaselt palju, ei ole kuidagi kergendav ega liiklusalaseid rikkumisi õigustav asjaolu. Samas ei nõustu kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et isiku süüd arvestades oleks põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kuna juhtimisõiguse äravõtmine juba iseenesest on raskem karistus kui rahatrahv ning isiku süü antud asjas ei ole suur, on kohtu hinnangul proportsionaalne määrata R. Tieselile karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine esialgu minimaalses võimalikus määras, s.o üheks kuuks. KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes eeltoodust ning VTMS §-st 2, otsustab kohus väärteoasjas oleva asitõendi – CD-plaadi – jätta väärteoasja materjalide juurde. Eeltoodut arvestades ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas
2. Rauno Tiesel kaebus rahuldada osaliselt.
3. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. 28.02.2024 otsus väärteoasjas nr 2302,24,001815 tühistada karistuse määramise osas, muus osas jätta otsus muutmata. Juhindudes KarS § 63 lg 1 määrata Rauno Tieselile liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Rauno Tiesel kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. CD plaat jätta materjalide juurde Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on 5 menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsioonteate esitamisel on kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 09.05.2024 6