Obsah (6)

§ 306§ 313§ 63§ 1267§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-15-6341 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Koh

§ 306

lg 1 p 9 järgi lahendab maakohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, kas süüdimõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada.

§ 313

lg 1 p 6 järgi märgitakse kohtuotsuses karistuse kandmise algus ja p 8 järgi kohtu valitud tõkend. Käesoleval juhul ongi Viru Maakohus toiminud nendest sätetest lähtuvalt ning L.F pärast kohtuotsuse kuulutamist vahistanud. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohus on juba

1. augusti 2016 määruses (II kd lk 141-142) tuvastanud L.F vahistamise vajalikkuse ning jätnud taotluse tõkendi muutmiseks rahuldamata, ei pea kohtukolleegium vajalikuks selles küsimuses enam täiendavat seisukohta esitada.
2. Maakohus on õigustatult pidanud H.O. , K.H. i ja I.V. e ütluseid usaldusväärseks (vt MK otsuse lk 17). Noormeeste ütlused on eluliselt usutavad ning asjas kogutud teiste tõenditega kooskõlas. Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, mis seaksid H.O. , K.H. i ja I.V. e ütlused tõsiselt kahtluse alla. L.F-ist erinevate ütluste andmine ei tähenda, et noormeeste ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kaasssüüdistatavatel ei olnud põhjust L.F suhtes valeütlusi anda. Naise väidetatav vägistamise lugu ei ole maakohtu otsuses toodud põhistustest tulenevalt usutav ka ringkonnakohtule (vt MK otsuse lk 17).
3. Seevastu L.F ütlused on kaassüüdistatavate ütlustega ning teiste tõenditega täielikus 5 vastuolus (vt MK otsuse lk 17). H.O. telefonivestluse salvestisest on aru saada, et L.F palub H.O. l anda naise rolli kohta kuritegude toimepanemisel valeütlusi. Kui L.F ei oleks olnud kuritegude toimepanemisega seotud, siis ei oleks olnud tal põhjust H.O. ga ka röövimiste toimepanemisest rääkida. Maakohus on õigesti välja toonud, et arvestades L.F eelnevat tutvust H.S. ega ei ole usutav, et just L.F ei teinud ettepanekut minna konkreetset kannatanut röövima. H.O. , K.H. i ja I.V. e ütlused röövimise toimepanemise asjaolude kohta viitavad, et L.F suunas peamiselt sündmuste käiku. Samuti kinnitavad noormehed, et L.F oli teadlik kõigist röövimise asjaoludest, sh vägivalla kasutamisest. Ta andis H.O. le, K.H. ile ja I.V. ele kaasa noa, mis viitab vajadusel vägivalla kasutamisele. Maakohus on õigesti märkinud, et vägivalla kasutamise osas oli süüdistatavatel kaudne tahtlus.
4. H.O. telefonikõne salvestus on maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt lubatud tõend. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Süüdistatavate vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena

§ 63

lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p-d 10-11). Kuigi uurija andis H.O. le nõuande telefonikõnesid salvestada, ei muuda see ometigi kõnede salvestamist jälitustegevuseks

§ 1267mõttes, kuivõrd tegemist ei ole salajase pealtkuulamisega.

Kõne salvestas teadlikult see isik, kellele kõne oli suunatud.

1. KarS § 200 kvalifitseerivad tunnused (korduvus, grupp, relva kasutamine, sissetungimine) on lahti kirjutatud süüdistuse tekstis. Tehes kindlaks, et L.F on pannud toime süüdistuses kirjeldatud kuriteod, tuvastas maakohus ühtlasi ka kvalifitseeritavate tunnuste esinemise. Kindaks on tehtud vähemalt kahe röövimise episoodi toimepanemine isikute grupis, noa kasutamine ja sissetungimine.
2. Tunnistajad O.K. ja E.N. ei tea täpselt röövimise toimepanemise asjaolusid, kuna ei viibinud sündmuskohal. Nad on kuriteo toimepanemisest kuulnud teistelt isikutelt. Seega ei saa mingil juhul eelistada O.K. ja E.N. u ütlusi vahetult sündmuskohal viibinud H.O. , K.H. i ja I.V. e usaldusväärstele ütlustele. K.H. on rääkinud ka sellest, et O.K. mõjutas teda L.F kasuks valeütlusi andma. Kuivõrd O.K. on L.F poeg, on usutav, et ta soovib oma ema kaitsta võimaliku vanglakaristuse eest.
3. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks koguda täiendavaid andmeid selle kohta, mitu korda on H.O. ja I.V. L.F-iga telefoni teel ühendust võtnud. Toimikus olevast sideettevõtjalt saadud andmete protokollist on näha süüdistatavate omavaheline suhtlus kuritegude toimepanemise ajal. H.O. telefonikõne salvestise kohaselt on L.F ka pärast kuritegude toimepanemist süüdistatavatega kontakti otsinud. Täiendav info süüdistatavate omavahelisest võimalikust suhtlusest ei anna tõendamiseseme asjaolude seisukohast midagi juurde. Eriti ei saa see näidata, et L.F ei olnud kuritegude initsiaator.
4. Ringkonnakohus eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab, et L.F-ile esitatud röövimise süüdistus on täielikult tõendamist leidnud. Seetõttu pole teda alust õigeks mõista ega ka tema tegevust varguseks ümber kvalifitseerida, nagu seda apellatsioonides taotletakse.
5. Ringkonnakohus leiab, et L.F-ile mõistetud karistus on igati põhjendatud (vt MK otsuse lk 21-22). Ta oli kahe röövimise initsiaatoriks, kusjuures esineb mitu kvalifitseerivat tunnust. Seega ei saa pidada tema süüd väikseks. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette 3-15 aastase vangistuse ning saktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. L.F-ile on mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise. Süüdistatava puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid, kuid raskendava asjaoluna esineb süüteo toimepanemine kõrges eas (sünd. 1930 ja 1938) isikute suhtes. Maakohus märkis, et kuigi enamik L.F kriminaalkaristusi on 6 kustunud, on tal siiski üks kehtiv kriminaalkaristus mitme kuriteo toimepanemise eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus karistuse mõistmisel ei omistanud määravat tähtsust L.F kustunud karistatustele, vaid keskendus röövimise toimepanemise asjaoludele. Seega on lähtutud vastavast kohtupraktikast (RKKKo nr 3-1-1-111-12 p 5 ja 3-1-1-70-16 p-d 9-10). Samas süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes (RKKKo nr 3-1-1-20-16 p 14). Seega arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Iseloomustavate andmete hulka kuulub ka karistusregistri väljavõte, millest teatud juhtudel võib järeldada, et kuritegude toimepanemine on olnud isiku elustiil (RKKKo nr 3-1-1-13-11 p-d 9-9.1).
6. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et arvestades karistuse preventiivseid kaalutlusi ja kuriteo toimepanemise asjaolusid ei ole põhjendatud L.F karistusest tingimisi vabastamine või selle asendamine üldkasuliku tööga. Üksnes reaalne vangistus täidab süüdistatava puhul karistuse eesmärki. Pannes toime I astme kuriteo pidi L.F arvestama võimaliku vanglakaristusega. Soovides muuta oma elu paremaks, õppides uusi erialasid ja omandades vastavaid kutsetunnistusi, tulnuks süüdistataval hoiduda kuritegude toimepanemisest. Nüüd tuleb tal röövimiste toimepanemise eest kanda reaalset vabadusekaotuslikku karistust ja alust teda sellest tingimisi vabastada ei ole. Seega apellatsioonides esitatud taotlused karistuse kergendamiseks jäävad rahuldamata.
7. Puutuvalt tõkendisse ringkonnakohus märgib, et L.F peeti
8. veebruaril 2016 kinni teise kriminaalasja raames ning seda ei saa arvestada arutatavas kriminaalasjas karistuse kandmise alguseks. Nimetatud asjas nr 1-16-6179 on L.F antud
9. augustil 2016 kohtu alla ja tõkend vahistamine jäeti muutmata. Käesolevas asjas tuleb L.F-ile mõistetud karistuse kandmise ajaks lugeda maakohtu
10. märtsi 2016 otsuses märgitud algusaeg, sest alles siis kohaldati talle selles asjas tõkendiks vahistamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-09 p 10).
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jääb Viru Maakohtu 22.

märtsi 2016 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

1. L.F kaitsja advokaat M. Gaver esitas
2. mail 2016 ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks. Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise ning selleks ettevalmistamise eest tasu kokku 5 tunni eest 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Sõidukulude Tartu-Jõhvi-Tartu eest taotleb kaitsja 49,32 eurot, sh käibemaks 8,22 eurot. Kokku seega 289,32 eurot, sh käibemaks 48,22 eurot. Seoses ringkonnakohtu
3. juuni 2016 määrusega menetlusosalistelt seisukohtade küsimises esitas advokaat M. Gaver
4. juulil 2016 taotluse vastuse koostamisega seotud kulude osas ajakuluna 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot ja sõidukuluna Tartu-Jõhvi-Tartu eest 49,32 eurot, sh käibemaks 8,22 eurot, kõik kokku 145,32 eurot, sh käibemaks 24,22 eurot. Nimetatud summa ringkonnakohtu
5. augusti 2016 määrusega loeti menetluskulude hulka ja märgiti, et nende kulude hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohtu istungiks valmistumise ja sellel osalemise eest advokaat M. Gaver esitas
6. oktoobril 2016 taotluse 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Kokku taotleb advokaat M. Gaver apellatsioonimenetluses tasu 650,64 eurot, sh käibemaks 108,44 eurot. Kriminaalkolleegium peab kaitsjatasu selles ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse.

§ 185

lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud L.F kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

7 allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 8