Obsah (9)

§ 162§ 657§ 367§ 651§ 445§ 173§ 163§ 165§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-2

§ 162lg 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jätta poolte menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud palub hageja jätta kostjate või alternatiivselt poolte endi kanda. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostjate
2. novembri 2021 müügileping on tervikuna tühine. Maakohus oleks pidanud lugema tehingu sõlmituks 10 000 euroga, millises ulatuses teostas 5 hageja ka oma ostueesõigust. Hageja nõustub maakohtu otsusega osas, et tehing võis olla rahatu 30 000 eurot ületavas osas. Samas sõltumata sellest, et kostja I asus kostjale II saadud summat tagastama ning suuremas osas ülekandega saadud summa ka tagastas, on hageja teostanud ostueesõigust 10 000 euroga ning seetõttu ei võinud maakohus jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjate eesmärgiks ei olnud tehingu sõlmimine 40 000 euroga, vaid eesmärk oli sõlmida tehing selleks, et hageja tasuks kostjale I 40 000 eurot. Sel eesmärgil leppisid kostjad kokku, et ostuhinnast tasutakse vaid 10 000 eurot. Ostueesõiguse teostamise hetkel ei teadnud hageja, et kostjad on skeemitanud ka ülekandega tasutud ostuhinna osas või, et tegelikkuses oli ostuhind veelgi madalam, mistõttu ei saanud hageja sel hetkel madalama hinnaga ostueesõigust ka teostada. Maakohus oleks pidanud tuvastama tegelikult tasutud hinna ning lugema ostueesõiguse teostatuks. Hageja oli ja on nõus kostjale I 10 000 eurot maksma. See, et kostjad on väitnud, et nad ei oleks sõlminud lepingut väiksema hinnaga kui 40 000 eurot, ei oma vähimatki tähtsust, sest nende selgitused ei ole usaldusväärsed. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostjate vahel sõlmitud tehing oli tervikuna näilik ehk tühine. Maakohus leidis põhjendamatult, et ei kohaldu TsÜS § 89 lg
3. Olukorras, kus kostja II on kantud vaidlusaluse kinnistu kaasomandi osa omanikuna kinnistusraamatusse, muutus varjatud tehing kehtivaks. Hageja on õiguspäraselt teostanud ostueesõigust varjatud tehingus sätestatud tingimustel. Maakohtu järeldused seoses TsÜS § 89 lg 1 kohaldumisega on ebaõiged. TsÜS § 89 lg 1 kohaldamise välistab asjaolu, et müügihinda ei ole 10 000 eurot ületavas osas tasutud. Kinnistu koguväärtus ei oma tähtsust ning vaidlusaluse kaasomandiosa väärtuse osas tõendid puuduvad. Hindamisaktist nähtuv koguväärtus omaks tähtsust kinnistu tervikuna võõrandamisel. Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud poolte endi kanda. Asjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on kostjad oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Kostjate käitumine kogumis on piisav, et jätta menetluskulud tervikuna kostjate kanda

§ 162lg 4 alusel.

1. Kostjad paluvad jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ükski tõend ei kinnita hageja väidet, et kinnistu mõtteline osa müüdi 10 000 euro eest. Kostjad on vande all ütlustes kinnitanud, et arutati üksnes hinda 40 000 eurot. Kostjad on tõendanud, et kostja II oli võimeline 40 000 euro eest ostma kinnistu mõttelise osa. Müügitehing sõlmiti selles märgitud tingimustel. Seega ei varjatud mingit muud tehingut. Maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt. Jääb arusaamatuks, millest tulenevalt hageja väidab, et kostjad on vande all valetanud. Kohtu poolt vastuolude otsimine kostjate ütlustes on otsitud. Ka menetluskulude jaotuse osas on hageja väited põhjendamatud. Kostjad ei ole menetlusõigusi kuritarvitanud. Kostjate apellatsioonkaebus
2. Kostjad I ja II esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 4 ning teha uus otsus, millega rahuldada kostja I vastuhagi ning mõista hagejalt kostja I kasuks välja 40 000 eurot ning lisanduvad viivise 0,022 % päevas kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni, jätta kostjate menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostjate kasuks välja maakohtu menetluskulude katteks 18 579,20 eurot. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kostja I rõhutas, et kuivõrd kohus ei ole kostja I
3. veebruari 2023 vastuhagi täpsustuses esitatud nõudeid menetlusse võtnud, oleks maakohus pidanud lahendama
4. augusti 2022 vastuhagi nõuded. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 89 lg-id 1 ja 2, kui leidis, et kostjate müügileping on tühine. Maakohus on rakendanud kostjale II ebamõistlikku tõendamiskoormust, et viimane oleks pidanud täiendavate dokumentaalsete tõenditega tõendama vande alla antud ütluste paikapidavust. Maakohus ei ole hinnanud kostjate pangakontode väljavõtteid, kostja II 6 palgatõendit, auto ostuga seotud dokumente, kostja I poolt Puiestee 3-31, Valga korteri ostmist ja müügihinna tasumist tõendavaid dokumente ning kostjate vande alla antud ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus on ebaõigesti hinnanud kostja I pangakonto väljavõtteid, mis tõendavad kostja I poolt sularaha igapäevast kasutamist ja sissemakseid lisaks kinnistu mõttelise osa müügist saadud 30 000 eurole. Kostja I ei nõustu maakohtu järeldusega, et tegelikkuses kostja II kostjale I müügihinda ei tasunud. Maakohtu seisukoht, et kostjal II ei saanud olla sularahas 30 000 eurot, ei tugine tõenditel. Kostja II selgitas istungil, et kogus 30 000 eurot umbes nelja aasta jooksul. Kostjad leidsid, et ei ole midagi üleloomulikku selles, et kostja II oma kodust kapist rohelises-valges karbist võttis kogutud rahast 30 000 eurot ja viis oma õele Eestisse, mille viimane pani oma kontole. Maakohtu järeldus sellest, et ebausutav on, et kostja I hoidis sularaha kodus kapis, on ebaloogiline. Naisterahva jaoks on 30 000 eurot Tallinnas ja rongireisil kaasas kandmine ning kodus turvalises peidupaigas hoidmine väga suure ohu taseme erinevusega. Asjaolu, et kostja I kandis
5. detsembril 2021 ja
6. detsembril 2021 kostjale II raha selgitusega „ülekanne“ ei muuda raha sihtotstarvet. Maakohus on auto ostmisega seotud tõendeid hinnanud valikuliselt. Tänaseks on auto Eestis arvele võetud ning auto registreerimismärk on XXXXXXX. Ka väidetava raha tagasikandmise osas ei ole kohus hinnanud tõendeid kogumis ning jätnud kostjate vande all antud ütlused tähelepanuta. Samuti ei ole kohus hinnanud kostjate vande all antud ütlusi objektiivselt. Maakohus ei ole hinnanud kostjate kohtukõne teesides toodud väiteid. Maakohtu väide, et ülekandega tasutud summa oli näilik, kuna seda on asutud tagasi maksma, ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Tõendite ebaõige hindamine tõi kaasa ka ebaõige järelduse tehingu tühisuse osas. Kostjate eesmärk oli kinnistu mõttelise osa müük, et kostja I pääseks hageja manipulatsioonidest.
7. Hageja palus jätta kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja I täpsustas
8. veebruaril 2023 vastuhagi, kuid leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei peaks vastuhagi nõuete täpsustustega arvestama, sest neid ei võetud menetlusse. Apellatsioonkaebus sisaldab uusi väiteid, kuid kostjad ei põhjenda, miks need esitatakse alles apellatsioonimenetluses. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjate väited sularaha üleandmisega seoses olid vastuolulised ning kostja II ei ole kostjale I ostuhinda tasunud. Toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kostja I ostis kostjalt II saadud raha eest korteri asukohaga Puiestee 3-31, Valga. Ainetu on kostjate etteheide, et hageja esindaja oleks kostjaid ülekuulamise käigus eksitanud. Kostjate vande all antud ütlused olid omavahel kooskõlastatud. Hageja ei nõustu, et kostjate detailimälu tähendab, et nad rääkisid tõtt. Kostja II ütluste vastuolu ei kõrvalda kostjate apellatsioonkaebuses antud selgitused. Olukorras, kus kostjate ütlused olid vastuolulised, ei ole nende ütlused tõenditena usaldusväärsed. Puiestee 3-31, Valga korteri ostmine ei tõenda, et kostja II tasus kostjale I kaasomandi mõttelise osa eest 40 000 eurot. Samuti sisaldab apellatsioonkaebus uut väidet selle kohta, kuidas kostja I kinnisasja mõttelise osa müügist väidetavalt saadud raha on kulutanud. Hageja palub jätta selle tähelepanuta. Kostja I kinnistu ostuhinna tasumise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna kostjad leppisid tehingus kokku ostuhinna tasumises
9. päeval asjaõiguslepingu sõlmimisest, st sama tingimus kohaldub ka hageja osas ja see välistab kostjate viivisnõude rahuldamise tervikuna. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi täielikult ja kostja I vastuhagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ilma maakohtule asja tagasi saatmata ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja kostja I vastuhagi osaliselt ning jätab menetluskulud 95 % ulatuses hageja ja 5 % ulatuses kostjate kanda (

§ 657lg 1 p 2) .

Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja I vastuhagi viivise nõudes perioodil

1. jaanuar –
2. august
3. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostjate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et hageja ja kostja I olid XXXXXXXXXXXXXX X asuva kinnistu kaasomanikud ja endised elukaaslased.
5. novembri 2021 müügilepinguga müüs kostja I temale kuulunud ½ mõttelist osa kinnistust kostjale II, kes on kostja I vend. Hageja on esitanud
6. jaanuaril 2022 kostjale I ostueesõiguse teostamise avalduse. Kostja II on kantud ostetud mõttelise osa uue omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja soovib ostueesõigust teostada ostuhinnaga 10 000 eurot ja saada kinnisasja ainuomanikuks, milleks palub kohtul kohustada kostjat I andma nõusolek asjaõiguslepingu sõlmimiseks, kohustada mõlemaid kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks ning asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Kostjad hageja õigusele teostada ostueesõigust sisuliselt vastu ei vaidle, kuid peavad ostuhinnaks 40 000 eurot, mille kostja I palub ostueesõigust teostavalt hagejalt enda kasuks koos viivistega välja mõista.
7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et nii hagi kui ka vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna
8. novembril 2019 sõlmitud müügileping on näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine ning tühise tehingu suhtes ei saa teostada ostueesõigust. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Maakohtu hinnangul käesoleval juhul tehingut, mida varjati ja mis saaks jääda eksisteerima, ei esinenud ja tegemist on üksnes mulje jätmisega tehingu olemasolust. Ringkonnakohus leiab, et tehingu tühisuse tuvastamisel ei arvestanud maakohus piisavalt poolte seisukohtadega. Vaidlusaluse lepingu pooled on kostjad, kes on järjekindlalt avaldanud, et kostja I soovis talle kuuluva mõttelise osa kinnistust võõrandada kostjale II, kes on tema vend. Kostja I soovis lõpetada kaasomandi hagejaga, kes oli tema endine elukaaslane ja kellega tal oli pooleli kaasomandi lõpetamise kohtuvaidlus ja kostja II soovis oma õde, st kostjat I aidata. Kostjad ei soovinud luua õigusnäivust nii omandiõiguse üleminekus kui ka selle lepingujärgses väärtuses: kostja I soovis enda omaniku õigused üle anda kostjale II, kuid ei soovinud seda teha tasuta (kinke teel). Lepingu pooled on saanud üksteise tahteavaldustest ühtemoodi aru ja nad on soovinud kaasa tuua kokku lepitud õiguslikud tagajärjed. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohus nõustus põhjendatult kostjatega, et kostjad ei oleks vaidlusalust tehingut sõlminud ostuhinnaga 10 000 eurot. Nimetatud asjaolu tõendab ka kinnisasja hindamise akt, mille kohaselt on kinnisasja väärtus 85 000 eurot (I kd lk 68) ja kostjate vahel kokku lepitud hind ½ mõttelise osa eest on seega kooskõlas selle osa turuväärtusega. Müügilepingu puhul saab eeldada poolte soorituste võrdväärsust, st et ostuhind vastab turuhinnale. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kinnisasja mõttelise osa väärtus on oluliselt väiksem kui pool kinnisasja kui terviku väärtusest. Asjas puuduvad tõendid, et kostjate tegelik tahe oli asja võõrandamine alla 8 turuhinna, st odavama hinna eest kui 40 000 eurot, sh 10 000 euro eest. Seega vastas kostjate vahel kokkulepitud kinnisasja mõttelise osa hind kostja I sooritusele ja poolte tahe lepingu sõlmimisel vastas lepingu sisule. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. AÕS § 119 lg 1 järgi peab kinnisasja omandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja II omanikukanne on kinnistusraamtusse tehtud. Vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (AÕS § 119 lg 2). Maakohus jättis tähelepanuta, et ka seetõttu on müügileping kehtivalt sõlmitud. Maakohus hindas asjas kogutud tõendeid ja jõudis põhjendatult järeldusele, et kostja II ei ole müügihinda 40 000 eurot kostjale I (vähemalt mitte täielikult) tasunud, st tehing on kostja II poolt kostjale I täitmata. Kuivõrd kostja II on lepingu alusel saanud vaidlusaluse kinnisasja omanikuks ning tehtud on vastav omanikukanne kinnistusraamatusse, ei oma tehingu kehtivuse hindamisel tähtsust see, kas ostja on müüjale ostuhinna tasunud. Kui ostuhind on tasumata, on müüjal ostja vastu müügihinna tasumise nõue ja sellise nõude olemasolu ei mõjuta kuidagi tehingu kehtivust. Seega on tehing kehtiv ostuhinnaga 40 000 eurot.
9. Hageja on kinnisasja kaasomanikuna teostanud selle mõttelise osa suhtes ostueesõigust (AÕS § 72 lg 3). Kostjad hageja õigust ostueesõigust teostada ei vaidlusta, vaidlus toimub üksnes ostuhinna üle, mida hageja peab kostjale I ostueesõiguse teostamise korral maksma. Kostja I on seetõttu esitanud ka vastuhagi hagejalt ostuhinna 40 000 eurot ja viivise välja mõistmiseks. Ringkonnakohus möönab, et kujunenud olukorras on mõlemal poolel õigustatud huvi lahendada nende vahel ostueesõiguse teostamisest tulenev vaidlus kohtu kaudu. VÕS § 244 lg 1 järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. VÕS § 244 lg 4 järgi toimub ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Vaidlust ei ole, et hageja esitas müüjale (kostjale I) ostueesõiguse avalduse tähtaegselt. Ostueesõiguse avaldus on kindlale isikule suunatud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 tähenduses, mistõttu ei saa ostueesõigusega isik seda pärast avalduse kättesaamist müüja poolt enam tagasi võtta (TsÜS § 72) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08 p 20). Pärast ostueesõiguse avalduse müüja poolt kättesaamist saab ostueesõigust teostanud isik ostueesõiguse teostamisega seotud õiguslikest tagajärgedest (VÕS § 244 lg 1) vabaneda üksnes kokkuleppel müüjaga vastavalt VÕS §-s 207 sätestatule. Ringkonnakohus leiab, et hageja ostueesõigusavaldus, mis on müüjale kätte toimetatud, ei ole tingimuslik ja on kehtiv. Hageja on ostueesõiguse teostamise avalduses küll märkinud (I kd lk 17p) „ Avaldaja hinnangul on tegemist näiliku ostuhinnaga ja Avaldaja hinnangul on õige ostuhind 10 000 eurot“, kuid ei ole avalduses ostueesõiguse teostamist enda poolt õigeks peetava ostuhinnaga sidunud. Kuigi hageja on vaielnud kostja I nõudele ostuhinna tasumiseks vastu, ei ole hageja ka kohtumenetluses sidunud hagi rahuldamist ostuhinnana üksnes 10 000 euro tasumisega. Ringkonnakohus leiab, et hageja on ostueesõiguse teostanud kostjate vahel sõlmitud müügilepingus kokku lepitud tingimustel ja ta ei ole vabanenud kokkuleppel müüjaga ostueesõiguse teostamisest tulenevatest tagajärgedest. Kaasomaniku ostueesõigus on asjaõigusliku toimega ostueesõigus (AÕS § 73 lg 2), see on võrdsustatud kinnistusraamatusse kantud eelmärkega omandi üleandmise nõude tagamiseks 9 (AÕS § 257 lg 3) ja sellel on AÕS § 63 lg-test 3-5 tulenev toime. See tähendab, et kui ostueesõigusega koormatud kinnistut on pärast ostueesõiguse teostamist käsutatud viisil, mis ostueesõiguse teostamise korral kahjustaks ostueesõigust omava isiku õigusi, on selline käsutustehing AÕS § 63 lg 3 kohaselt tühine. Ostueesõiguse teostamist võib eelkõige kahjustada kinnisomandi ülekandmine ostjale pärast temaga kinnistu müügilepingu sõlmimist, millest ostueesõigus tekib. Sellisel juhul muutub kinnistusraamatu kanne ostja kui kinnistu omaniku kohta ostueesõiguse avalduse esitamisel automaatselt valeks, kinnistu omand kuulub sellisel juhul uuesti müüjale (ehki omanikuna on kinnistusraamatusse kantud ostja) ning ostueesõigusega isikul on õigus nõuda müüjalt müügilepingu täitmist VÕS § 108 lg 2 alusel, eelkõige ostueesõigusega koormatud kinnistu suhtes asjaõiguslepingu sõlmimist. Ostjalt saab ostueesõigusega isik nõuda sellisel juhul kinnistusraamatu kande parandamist (vt Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne I, lk 164). Kuivõrd hageja on teostanud kehtivalt ostueesõigust, kuid kostja II on kantud kinnistusraamatusse ostueesõigusega koormatud kinnisasja mõttelise osa omanikuna, on hagejal õigus nõuda VÕS § 108 lg 2 alusel lepingu täitmist, kostja I kohustamist müüjana anda nõusolek asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja AÕS § 63 lg 5 ja § 65 ning KRS § 341lg 2 p 2 alusel kostjate kohustamist anda nõusolek ebaõigeks muutunud kinnistusraamatu kande muutmiseks (paranduskande tegemiseks) ning kostjate vastavate tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 alusel. Hagi kuulub rahuldamisele.
10. Ostueesõigust teostanud isiku kohustus on VÕS § 244 lg 1 järgi tasuda müüjale ostuhind ja ta peab seda tegema samadel tingimustel, mis lepiti kokku müüja ja ostja vahelises müügilepingus. Müügilepingu p 3.
11. järgi on ostuhinnaks kokku lepitud 40 000 eurot, mis tuli tasuda müüjale pärast lepingu sõlmimist. Kuivõrd hageja taotleb kostja I kohustamist asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja nõusoleku andmist hageja kandmiseks kinnistusraamatusse ostueesõigusega koormatud eseme omanikuna, kuid ei ole müüjale (kostjale I) ostueesõiguse teostamise järel ostuhinda tasunud ega hoiustanud, rahuldab ringkonnakohus kostja I vastuhagi ja mõistab hagejalt kostja I kasuks välja ostuhinna 40 000 eurot.
12. Kostja I on esitanud lisaks põhivõlale ka viivise nõude ja on arvestanud põhivõlalt viiviseid alates
13. jaanuarist
14. Müügilepingu p 3.
15. järgi tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,022 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi lõige 2 järgi, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Kostjad märgivad, et hageja on ostuhinna tasumisega olulises lepingurikkumises, sest kostjad on olnud nõus notaris ostueesõiguse tehingu lõpuni viima juhul, kui hageja deponeerib 40 000 eurot tehingut tõestava notari deposiitkontol. Ringkonnakohus nõustub, et kui müüja on valmis ostueesõigusega koormatud vara ostueesõigusega isikule üleandmiseks ja temale omandi ülekandmiseks vajalike toimingute tegemiseks, kujutab ostueesõigusega isiku poolt ostuhinna tasumata jätmine endast lepingulise kohustuse rikkumist VÕS § 100 mõistes. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et ostuhina tasumise pakkumine ei tähenda kohustust tasuda ostuhind kohe ostueesõiguse teostamisel. Ostueesõigust teostanud isikul on võimalik kasutada VÕS §-s 111 sätestatud vastuväidet, 10 paragrahvis sätestatu kohaselt peab ta raha maksma üksnes ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel VÕS § 244 lg 1 alusel tekkinud lepingu täitmiseks vajalike toimingute tegemise vastu, eelkõige siis omandi üleandmiseks vajaliku käsutustehingu tegemise ja ostueesõigusega koormatud eseme üleandmise vastu (vt Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne I, lk 182). Sellises olukorras on müüjal õigus anda ostueesõigust teostavale isikule täiendav tähtaeg ostuhinna tasumiseks. Müüja saab seejuures teatada ostueesõigust teostavale isikule enda valmisolekust ostueesõigusega koormatud eseme ja selle omandi üleandmiseks vajalike toimingute tegemiseks müügihinna tasumise eest ning nimetada kuupäeva, mil ostueesõigust teostanud isik peab müüjale hiljemalt pakkuma ostuhinna tasumist temale asja ja omandi üleandmiseks vajalike toimingute eest, sh teatama kuupäeva, millal ta on valmis sõlmima notari juures asjaõiguslepingu ja koostama kinnistusraamatu kande muutmiseks vajaliku kinnistamisavalduse. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks teatanud hagejale selgelt kuupäeva, millal ta on valmis lõpule viima ostueesõigusega koormatud eseme ja selle omandi üleandmiseks vajalike toimingute tegemise notari juures ostuhinna 40 000 eurot deponeerimise korral. Kohtule esitatud tõendite hulgas sellist kostja I teadet hagejale ei ole, küll aga on
16. veebruaril 2022 kostjate esindaja teatanud hageja esindajale, et kostja II ei saa notari juurde ilmuda
17. veebruaril 2022 kl 10.30 ja kostja II saaks notari juurde tulla kas
18. veebruaril 2022 või alates
19. veebruarist 2022 ja palub panna uus notari aeg (I kd lk 21). Tegemist on kostja I viivisenõude arvestamise algusajaga võrreldes hilisemate kuupäevadega. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostja I ei andnud hagejale selget tähtaega ostuhinna tasumiseks, st kohustuse täitmiseks ja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2, on hageja viivise nõue põhjendatud alates vastuhagi esitamisest kohtule, st alates
20. augustist
21. Arvestades täitmata kohustuse suurust 40 000 eurot ja viivise määra 0, 022% täitmata kohustusest päevas, on viivis ühe viivituses oleva päeva eest 8, 8 eurot. Perioodil
22. august 2022 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni
23. jaanuaril 2024 on hageja ostuhinna tasumisega olnud viivituses 520 päeva ja temalt tuleb välja mõista sel perioodil viivisena 4576 eurot (520 päeva x 8, 8 eurot). Hagejalt tuleb välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis samas määras

§ 367alusel kuni põhivõla tasumiseni.

Kostja I vastuhagi tuleb viivise nõudes rahuldada seega osaliselt. 15. Ringkonnakohus lähtub kostja I apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kaebuse piiridest (

§ 651lg 1).

Apellatsioonkaebuses märgib kostja I, et kuivõrd maakohus ei ole tema

1. veebruari 2023 vastuhagi täpsustuses esitatud nõudeid menetlusse võtnud, ei pidanud kohus ka vastuhagi täpsustuses esitatud nõudeid lahendama, vaid pidi lahendama üksnes
2. augusti 2022 vastuhagi nõudeid. Ringkonnakohus lahendab vastuhagi apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses, st üksnes 40 000 euro ja viivise nõude osas. Kostja I esitas maakohtule
3. veebruari 2023 vastuhagi täienduses ka taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

§ 445

lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Tegemist on menetlusliku taotlusega, mille lahendamiseks ei pidanud maakohus taotlust eraldi menetlusse võtma. Kuivõrd kostjad ringkonnakohtu menetluses otsuse täitmise korra kindlaks määramist enam ei taotle, ei saa ringkonnakohus otsuse täitmise korda ja viisi ka kohtuotsusega kindlaks määrata. Ringkonnakohus viitab siinjuures ka Riigikohtu praktikale (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05), et TMS § 19 järgi saab lugeda kohtuotsusega ostja nõusoleku andnuks tingimuslikult, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind. Kohus saab rakendada ostuhinna tasumise tingimust kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise eeldusena vaid juhul, kui 11 esialgne ostja seda menetluses soovib, st mitte omaalgatuslikult. Seadus ei näe ette, et ostuhind peaks olema tasutud või hoiustatud kohtu deposiitkontol enne kohtumenetluse algust. 16. Käesolevas asjas ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse enamuses osas ja teeb ise tühistatud osas uue kohtuotsuse, mistõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Ringkonnakohus rahuldab hagi täielikult ja vastuhagi osaliselt.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 järgi võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menetluskulud ka võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Käesolevas asjas on vaidluse tuum selles, kas hageja peab ostueesõigust teostades tasuma müüjale (kostja I) lepingus kokku lepitud ostuhinna 40 000 eurot. Kostjad hageja ostueesõigust ei vaidlustanud, mistõttu põhjustas kohtuvaidluse üksnes hageja. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et kostja I nõue saada hagejalt ostueesõiguse teostamisel 40 000 eurot on põhjendatud, tegi ringkonnakohus otsuse hageja kahjuks ja hageja peab kandma enamuse kohtuvaidlusega seotud mõlema poole menetluskuludest. Arvestades aga asjaolu, et kohus jättis osaliselt rahuldamata kostja I viivisenõude, on põhjendatud jaotada kulud proportsioonis, et hageja kanda jääb 95 % poolte kuludest ja kostjate kanda jääb 5 % kuludest. Kostjad on koostanud ühised menetluskulu nimekirjad ja tehtud kulusid kostjate vahel ei eristata, mistõttu vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt (

§ 165lg 1).

Kulude hageja kanda jätmine määratud proportsioonis ei ole kohtuvaidluse asjaolusid arvestades hageja suhtes ebaõiglane ega ebamõistlik

§ 162lg 4 tähenduses.

Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et hageja on tagasi lükanud kõik kostjate pakutud võimalused lahendada vaidlus kompromissiga. Käesolevas asjas ei ole maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks määranud, mistõttu määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Ringkonnakohus ise menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. (allkirjastatud digitaalselt) 12