← Eesti

2-22-130/73

2-22-130 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2023, Narva Tsiviilasja number 2-22-130 Tsiviilasi T K hagi O N vastu kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kohustamiseks ja tahteavalduste asendamiseks Tsiviilasja hind 3500 eurot Kohtuistung Menetlusosalised ja esindajad
  2. aprill 2023 Hageja: T K (isikukood XXX), seaduslik esindaja N N , lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko Kostja: O N Aivar Haava (isikukood XXX), lepinguline esindaja RESOLUTSIOON
  3. Jätta hagi rahuldamata.
  4. Jätta menetluskulud hageja kanda.
  5. Mõista T K O N kasuks välja menetluskulud 268,50 eurot.
  6. Mõista T K O N kasuks välja viivis protsendina menetluskuludelt (268,50 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD 1

(9)2-22-130 Haginõue
  1. T K (hageja) esitas hagi O N (kostja) vastu korteriomandi tagastamiseks, kinnistusregistris omanikukande muutmiseks ja kostja tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega. Kostja on hageja endine minia, ta oli abielus hageja poja A K .
  2. oktoobril 2018 kinkis hageja kostjale korteriomandi aadressil XXX (uus aadress XX), XXX(registriosa nr XXX).
  3. detsembril 2019 taganes hageja kinkelepingust, tehes selleks notariaalselt tõestatud avalduse.
  4. Taganemise põhjuseks oli jäme tänamatus kinkija ja tema lähedase inimese vastu. Jäme tänamatus hageja vastu seisnes selles, et kostja ei osutanud hagejale abi, mida viimane vajas. Hageja vajab oma vanuse tõttu igapäevaselt pidevat abi ja hoolt. Abi osutas hagejale ainult tütar N N , kes hageja elamisest mingeid jälgi kellegi teise abist ei leidnud, kostjat ta hageja juures ei kohanud. Kostja lõpetas hageja abistamise pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja tegi ettepaneku paigutada hageja hooldekodusse. Hagejale ei kuulu ühtegi eluruumi ja ta on sunnitud elama oma sugulaste juures. Lisaks lõi kostja väljakannatamatud tingimused hageja poja ja tollal kostja abikaasa A K eluks kodus, mistõttu too oli sunnitud kingitud korterist lahkuma ja elab nüüd üürikorteris. Seega ei ole kinkelepingu tõttu ei hagejal ega tema pojal eluruumi. Kostja häälestas lapsed A K vastu. Kodust lahkus A K ajal, mil oli pooleli trauma tagajärjel tekkinud jalavigastuse ravi ja ta käis karkudega. Ta oli töövõimetu ja vajas sellel ajal abi. Kostja teda ei aidanud, A K tuli ise
  5. korrusel asuvast korterist käia poes. Vigastuse tõttu tuvastati A K hiljem osaline töövõimekaotus. Elatise nõudmine A K ei ole hageja hinnangul jäme tänamatus.
  6. Kostja käitumine on hukkamõistetav, sest ta jättis abita lähedase eaka inimese, samuti oma abikaasa tolle haiguse ajal ning lõi kodus väljakannatamatu õhkkonna, mille tõttu abikaasa lahkus kodust. Kinkelepingu eesmärgiks oli tagada perele kodu, kuid kuna hageja poeg A K kodust lahkus, jäi lepingu eesmärk saavutamata.
  7. Hageja tegi kostjale ettepaneku sõlmida asjaõigusleping korteriomandi omandi üleandmiseks hagejale, kuid kostja keeldus sellest. Korteriomand on kostja omandis ja valduses. Lepingust taganemisega on kinkeleping lõppenud ja hagejal on õigus kingitud asi kostjalt välja nõuda.
  8. Kostja väited korteriomandi omandamise ajaloo kohta ei oma tähtsust. Kostja esitatud telefonikõnede väljavõtted näitavad, et kõned algasid alles pärast kinkelepingust taganemist ja nende kestus on null. Kõneväljavõtted ei tõenda, et kostja oleks hagejale helistanud enne
  9. märtsi
  12. novembril 2022 seadis Viru Maakohus tsiviilasjas nr 2-22-5459 hageja üle eestkoste viieks aastaks kõigi asjade ajamiseks ja määras eestkostjaks N N . Kostja vastus
  13. Kostja nõuet ei tunnista, sest hagiavaldus on põhjendamata. Kostja toob välja, et vaidlusalune korter osteti kostja perele kahe korteri müügist saadud raha eest: XXX, mis kuulus kostjale, ja XXX, mis kuulus hagejale. Ostetud korteri kaasomanikeks said hageja ja tema poeg A K , hiljem sai ainuomanikuks hageja. Hageja ise elas elukaaslase juures aadressil XXX, ega ole kunagi elanud vaidlusaluses korteris. Kõrge vanuse tõttu otsustas hageja
  14. aastal kinkida korteriomandi kostjale. Tema eesmärgiks oli, et see jääks lastelastele, ning pojale ei kinkinud ta seda põhjusel, et pojal olid võlad, mida täideti täitemenetluses. 2
(9)2-22-130
  1. Kinkelepingust taganemise avalduses ei ole märgitud, milles seisnes jäme tänamatus. Hageja ei ole jämedat tänamatust tõendanud, kostja ei tea, milles see seisnes. Pärast avalduse tegemist lubas hageja selle tagasi kutsuda ja põhjendas taganemist poja sooviga. Abielulised suhted kostja ja hageja poja vahel olid selleks ajaks lõppenud, praeguseks on abielu ka lahutatud. Kodust lahkumine oli A K otsus, keegi teda selleks ei sundinud. Kuni
  2. aasta suveni, mil hageja kolis oma tütre juurde, suhtles kostja hagejaga, külastas teda ja hoolitses tema eest. Edasine suhtlemine katkes hageja tütre tõttu.
  3. Suhtlemise kohta hagejaga veel
  4. aastal esitas kostja telefonikõnede väljavõtted, milles erinevalt hageja väidetust ei ole null mitte kõnede kestus, vaid hind.
  5. Hageja ei ole tõendanud kostja jämedat tänamatust hageja suhtes enne kinkelepingu ülesütlemist, mistõttu ei ole kinkelepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud, kinkeleping on kehtiv ega ole ülesütlemisega lõppenud. Seetõttu puudub alus kostja kohustamiseks kinnistu omandiõiguse üleandmiseks hagejale. Kohtuistungid
  7. aprillil 2022 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajatena ära hageja tütre N N, hageja poja A K ja kostja tütre A K .
  8. N N seletas, et hageja elab tema juures alates juulist 2021, sest ta vajab hoolitsust seoses tervisliku seisundiga. Detsembris 2021 oli hagejal insult, praegu on ta voodihaige ja vajab ööpäevaringset abi. Kostja hageja hooldamises ei osale, ta ka ei helista ega tunne huvi hageja tervise vastu. Isiklikku eluaset hagejal ei ole, omanikud müüvad seda korterit, kus ta varem elas. Enne tunnistaja juurde kolimist elas hageja üksi XXX üürikorteris, tunnistaja käis teda vaatamas ja hoolitses tema eest. Et ka kostja oleks hageja eest sel ajal hoolitsenud, seda tunnistaja ei näinud, ei olnud märgata, et keegi oleks koristanud või nõusid pesnud. Hageja juures käis tunnistaja iga päev pärast tööd ja oli seal 15 minutit või kauem. Hageja vajas juba sel ajal abi koristamisel ja poes käimisel. Ta ei tea, kas kostja suhtles hagejaga telefoni teel. Ta ei tea, kas kostja pakkus hagejale enda juurde elama tulemist, küll aga pakkus kostja hageja paigutamist vanadekodusse.
  9. A K seletas, et lahkus kostjaga ühisest kodust umbes kaks aastat tagasi, enne uut aastat, kui täitur tõi teatise elatise maksmise kohta. Kui ta tuli tagasi reisilt, ei oodanud teda keegi. Oli tunne, justkui keegi ei näeks teda. Reisid olid erinevad. Ta murdis jalaluu ja keegi ei aidanud teda. Lapsed hakkasid temasse suhtuma lugupidamatult. Kui raha ei olnud, tekkisid tülid abikaasaga, abikaasa ei rääkinud temaga pärast reisi. Pärast korteri kinkimist kostjale muutus olukord halvemaks, tunnistaja valmistas ise toitu ja koristas ise, kostjaga ei suhelnud. Kostja häälestas lapsed tunnistaja vastu. Üks kord käis kostja poes, aga ei toonud seda, mida vaja. Kostja ähvardas tunnistajat politseiga, vägivalda kostja tunnistaja suhtes ei kasutanud. Tunnistaja ütles, et ei mäleta, millal kinkeleping sõlmiti ega osanud selgitada, mille alusel ta väidab, kas midagi juhtus enne või pärast kinkimist. Tunnistaja lahkus kodust karkudega, omal algatusel, läks sugulaste juurde. Lahkumise põhjuseks oli vastik õhkkond tema suhtes kodus. Keegi talle ei helistanud ega tundnud tema vastu huvi. Enne korteri kinkimist aitas kostja tunnistajat ja hagejat, pärast enam mitte. Alguses aitasid tunnistajat ka vanem tütar koos oma noormehega, kuid hiljem mitte. Tunnistaja väitel oli ta ise ka kinkelepingus kinkija, tema konto oli kinkimise ajal arestitud.
  10. A K seletas, et suhted hageja ja kostja vahel olid head, hageja käis kostja perel külas, käidi koos jalutamas. Suhted olid lähedased kuni ajani, mil hageja kolis oma tütre juurde. Mõnikord suhtleb tunnistaja hagejaga telefoni teel, viimati kohtus suvel, mil hageja veel elas üksi. Kui hageja elas üksi, aitasid teda tunnistaja, kostja ja kostja noorem tütar. Nad aitasid 3
(9)2-22-130 hagejat pesta, tõid toitu. Hagejal tekkis kaks aastat tagasi Parkinsoni tüüpi tremor ja ta ei saanud enam hakkama igapäevaste toimingutega. Ta ei mäletanud, milliseid ravimeid pidi võtma, kukkus, jättis töötavale gaasipliidile tühja nõu. Selle peale hakkasid tunnistaja ja kostja uurima, kas hageja saaks saata kuhugi, kus ta saaks ööpäevaringset abi. Tunnistaja käis hageja juures nädalavahetustel, kostja ja kostja noorem tütar käisid tihedamini. Käis ka hageja tütar N , nad ei kohtunud tunnistajaga, kuid oli näha, et keegi on käinud, näiteks oli külmkapis toit. Tunnistaja läbisaamine isa A K sõltub viimase meeleolust, viimasel ajal on suhted halvenenud. Kodust lahkumise ajal süüdistas isa tunnistajat, et tunnistaja ei pööra piisavalt hagejale tähelepanu, kuid tunnistaja elab Tartus ega saanud hagejat seetõttu tihti külastada. Alguses olid hageja lapsed A K ja N N selle poolt, et hageja panna hooldekodusse, ka hageja ise soovis seda. Pärast mõtlesid hageja lapsed ümber. Tunnistaja suhted isaga muutusid halvaks pärast isa jalaoperatsiooni, kui teda ei saanud haiglas külastada, selle peale isa solvus. Koju tagasi tulles ei rääkinud ta teistega. Tunnistaja ostis talle toitu, kuid isa ütles, et toodud asjad pole õiged ja käskis need prügikasti visata. Tunnistaja eitas, et kostja oleks mõjutanud tema suhteid isaga. Vanemate tülide ajal oli kostja vaikne, isa karjus. Vanemate suhtes läksid halvaks pärast isa jalaoperatsiooni.
  1. Kohtuistungil
  2. aprillil 2023 kuulas kohus vande all ära kostja. Kostja seletas, et korter kingiti talle selleks, et tema ja tema pere ei jääks elukohast ilma, et korter ei satuks hiljem pärandvara hulka. Mingites kohustustes või tingimustes, mis poleks olnud lepingus kajastatud, kokku ei lepitud. Tal olid hagejaga head suhted. Kui ta
  3. novembril 2019 esitas avalduse elatise väljamõistmiseks A K , tuli kuu aega hiljem notari kiri kinkelepingust taganemise kohta. Kostja rääkis hagejaga, kes ütles, et talle avaldas mõju poeg. Pärast seda kostja ja hageja suhtlus jätkus, hagejal pretensioone kostja suhtes ei olnud. Kui jutuks tuli korteri ümber vormistamine, siis ei arutatud, et korter võiks minna A K , sest viimasel olid probleemid seadusega ja pangakontod arestitud. Kinkimine pidi kindlustama, et korter ei lähe võlgade katteks, vaid jääb perele. A K oli sellega nõus. Ta lahkus pere juures
  4. aasta lõpus, kuu aega pärast elatise avalduse esitamist ja nädal pärast notarilt kirja saamist. Suhted kostja ja A K vahel muutusid halvaks, A K ei töötanud, oli kodus, ei aidanud, ei tegelenud lastega. Vanem tütar õppis ülikoolis, noorem oli veel koolis ja kostja esitas elatise hagi. Hagi esitas ta ajal, mil A K veel perega koos elas. Kooselu ajal oli A K lühikest aega töövõimetu, tal oli trauma. Kostja ei osanud täpselt öelda, mis trauma see oli. A K suutis ise riietuda, kõndida, süüa, ei olnud voodihaige. Kostja vahetas sidemeid, ostis ravimeid (kostja vastas „meie“-vormis). Hageja elab
  5. aasta suvest koos N N . Sellest ajast ei ole kostja hagejaga kokku saanud, ainult helistanud. Lapsed on käinud külas. Kostja suhted N N ei ole head. Kui hageja üksi elas, käis kostja tema juures aitamas, koristamas, ostlemas. Viimati helistas kostja hagejale
  6. märtsil, hageja sünnipäeval, kuid hageja toru ei võtnud, selgus, et tal oli teine insult ja ta on haiglas. Et hageja hakkab elama koos N N , oli nende (ilmselt hageja pere) otsus, ta on hageja tütar, seda küsimust ei arutatud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  7. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja tõenditega kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  8. Hageja nõuab kinkelepingust taganemisele ja alusetu rikastumise sätetele tuginedes kostjalt tagasi korteriomandi omandit ning tahteavalduste andmist kinnistusregistris omanikukande muutmiseks ja kostja tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega. Kostja leiab, et kinkelepingust taganemise eeldused ei olnud täidetud ja leping on endiselt kehtiv.
  9. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: •
  10. oktoobril 2018 kinkis hageja kostjale korteriomandi aadressil XXX (registriosa nr XXX); 4
(9)2-22-130 •
  1. detsembril 2019 tegi hageja kinkelepingust taganemiseks notariaalselt tõestatud avalduse, taganemise alusena on avalduses nimetatud jäme tänamatus kinkija ja tema lähedase inimese vastu; • korteriomandi XXX (registriosa nr XXX) omanikuna on kinnistusregistrisse kantud kostja, korteriomand on kostja valduses.
  2. VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 sätestavad, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda muu hulgas siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
  3. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
  4. Seega tuleb tuvastada, kas kohustus on ära langenud ehk kas hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud, kas taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta poleks taganemisavaldust kätte saanud või et sellel oleks muid formaalseid puudusi. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus, eelkõige et taganemiseks õigustas teda mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Hageja ise on tuginenud VÕS § 267 p-le 1 ja nimetanud taganemise alusena jämedat tänamatust hageja ja tema lähedase ehk tema poja vastu. Hagi rahuldamise tingimusena tuleb tuvastada, kas eeldused omandi tagasikandmiseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi olemas, s.t kas kinkeleping on taganemisega lõppenud.
  5. Kuigi kostja on esile toonud, et vaidlusaluse korteri ostmiseks müüdi üks kostjale ja üks hagejale kuulunud korter, ei ole kostja väitnud, et korteriomandi kinkelepingu näol ei oleks olnud tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Võimalik, et kostja ei ole seda väitnud põhjusel, et ta omandas oma korteriomandi hageja tütrelt N N (dtl 107). Seega saab hoolimata kostja kirjeldatud tehingute ajaloost lähtuda sellest, et vaidlusalune korteriomand kostjale kingiti.
  6. Kinkelepingust taganemise avalduse p-s 1.3 on halva notariaalpraktika näitena nimetatud taganemise põhjusena üksnes see, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija ja tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (dtl-d 16‒20). Avalduses ei ole täpsustatud, milles jäme tänamatus seisnes, mistõttu ei ole kostjal avaldust saades olnud võimalik aru saada, mida talle ette heidetakse. Hageja teovõime piiramise tõttu ei ole ka menetluse käigus olnud võimalik hagejalt küsida, mida ta avaldust tehes silmas pidas, ning asja lahendamisel tuleb seetõttu lähtuda teiste pereliikmete ütlustest ja muudest kaudsetest tõenditest. Samal põhjusel tuleb kriitiliselt suhtuda kostja vande all antud ütlustesse, lisaks oli kostja ütluste andmise ajaks kuulanud tunnistajate ütlusi.
  7. Hagiavalduses märgitu ja kohtuistungil täpsustatu kohaselt seisnes jäme tänamatus hageja vastu selles, et kostja ei osutanud hagejale abi, mida viimane vajas. Abi vajas hageja oma vanuse tõttu igapäevaselt ja pidevalt. Lisaks on hageja jäänud ilma eluruumita.
  8. Hageja heidab kostjale ette tegevusetust, kuigi ta ei tugine taganemise alusena VÕS § 267 p-s 3 nimetatud kinkega seotud koormatise või tingimuse täitmata jätmisele. Kinkelepingu (dtl-d 85‒92) p-s 2.1.4 on pooled kokku leppinud, et kingisaajale ei ole kohustusi ette nähtud. Kostja on hagejale (tänaseks endine) minia, mistõttu ei ole tal hageja suhtes ka seadusjärgset ülalpidamiskohustust. Hageja abita jätmine võiks olla tänamatus, kui inimene jäeti hätta eriti räigel moel või oli kingisaaja kinkijat seni abistanud ja pärast kinget 5
(9)2-22-130 sellest keeldus. Antud juhul on hageja kinnitanud, et teda abistas tütar, millest saab järeldada, et isegi kui hageja kõik väited on õiged, ei jäänud ta pärast kinkimist abitusse seisundisse.
  1. Pooled on ühel meelel selles, et mingil hetkel kostja hageja abistamise lõpetas ning et see juhtus pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja väitel lõppes abistamine aga mitte vahetult pärast kinkimist, vaid mõni aeg pärast kinkelepingust taganemist, nimelt pärast hageja kolimist tütre juurde.
  2. Kostja on hagejaga suhtlemise kinnituseks esitanud mobiiltelefoni väljavõtte (dtl-d 103), millelt on
  3. aasta märtsist juunini näha neli kõnet kestusega poolest minutist kuni nelja ja poole minutini. Kostja on esitanud ka oma tütarde J K ja A N telefoniväljavõtted (dtl-d 93‒95), kuid need ei tõenda kostja suhtlemist hagejaga. Hagejaga saab nõustuda selles, et kõneväljavõtted ei tõenda kostja suhtlemist hagejaga kinkelepingu sõlmimisest kuni
  4. aasta märtsini, samas ei ole eluliselt usutav, et kui hageja ja kostja üle kahe aasta üldse ei suhelnud, jätkus neil
  5. aastal regulaarselt juttu mitmeks minutiks. Kostja tütarde telefoniväljavõtted, eriti A N oma, lubavad järeldada regulaarset perekondlikku suhtlemist.
  6. Hageja abistamise kohta on andnud ütlusi tunnistajad. A N ütluste kohaselt külastasid ja abistasid tema, kostja ja J K hagejat regulaarselt kuni
  7. aasta suveni, mil hageja kolis tütre juurde. Tunnistaja N N , kes samuti hagejat abistas, ei kinnitanud, et oleks kostjat või tema tütreid hageja juures näinud või nende käimise jälgi märganud. Samas ütles N N , et viibis hageja juures iga päev vaid lühikest aega ja läks tema juurde regulaarselt pärast tööpäeva lõppu ehk alati samal ajal. Kuna kostja on öelnud, et tema läbisaamine N N ei ole hea, on usutav, et kostjal ei olnud keeruline vältida hageja juures N N kohtumist. Tunnistaja A N kinnitas, et sai näiteks toidu järgi külmkapis aru, et N N hageja juures käib, samuti nimetas ta konkreetselt ja usutavalt, miks võeti üles hooldekodu teema (tühi nõu gaasipliidil, ravimite unustamine). Eelneva alusel ei ole tõendatud, et kostja läbikäimine hagejaga oleks pärast kinkelepingut või ka pärast lepingust taganemist oluliselt muutunud.
  8. Erinevalt hagejast ei tundu kohtu jaoks kummaline, et kostja ei võtnud hagejat
  9. aasta suvel enda juurde elama olukorras, kus tal ei olnud hageja suhtes ülalpidamiskohustust, hagejal oli kaks täisealist last, kostja abielu hageja pojaga oli lahutatud (abielu lahutati
  10. märtsil 2021, dtl 110) ja hageja vajas ööpäevaringselt abi. Tunnistaja N N ütles, et tegeleb täiskohaga hageja eest hoolitsemisega (dtl 186). Lisaks oli kostjal sel ajal üks alaealine laps ja ülikoolis käiv täisealine laps, keda nende isa majanduslikult ei toetanud.
  11. Hageja on ka väitnud, et jäi kinkimise tõttu ilma eluruumita ja on sunnitud elama sugulaste juures. Samas on juba kinkelepingus märgitud hageja aadressiks mitte kingitav korteriomand, vaid XXX, ning kostja aadressiks kingitav korter. Kinkelepingu p-st 3.5 nähtuvalt on notar selgitanud hagejale korteriomandile isikliku kasutusõiguse seadmise ja testamendi tegemise võimalusi, kuid hageja on avaldanud, et ta neid ei soovi, sest ta ei kasuta korteriomandit elukohana ega vaja selle kasutamise õigust. Seega ei ole õige hageja väide, et ta kaotas kinkimise tõttu elukoha.
  12. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja elab oma tütre N N juures. Menetlusabi taotluses on hageja märkinud, et ta üürib korterit V Š (dtl 11), kuid
  13. märtsil 2022 esitatud seisukohas öelnud, et V Š on tema elukaaslane (dtl-d 117, 118). Kostja väitel lubas elukaaslase poeg pärast elukaaslase surma hagejal elada korteris kuni viimase elu lõpuni (dtl 110), hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Mõlemad pooled on öelnud, et hageja lahkus elukaaslasele kuulunud korterist seetõttu, et ei saanud enam üksinda hakkama, mitte seetõttu, et omanik 6
(9)2-22-130 oleks ta korterist välja ajanud. Seega ei ole ka tõendatud, et hageja oleks olnud sunnitud kolima tütre juurde eluruumi puudumise tõttu.
  1. Eelneva pinnalt ei ole tõendatud kostja selline jäme tänamatus hageja suhtes, mis oleks väljendunud hageja abita jätmises või eluruumi kaotuses.
  2. Jämedat tänamatust lähedase suhtes on hageja põhjendanud sellega, et kostja lõi väljakannatamatud tingimused hageja poja A K kodus elamiseks ja too oli sunnitud tema ja kostja ühisest kodust välja kolima.
  3. Esitatud tõendite ja väidete kohaselt toimusid lühikese ajavahemiku jooksul A K jalatrauma, tema kodust välja kolimine, tema vastu elatise nõude esitamine ja kinkelepingust taganemine.
  4. Kostja sõnul olid taganemisavalduse tegemise ajal kostja abielulised suhted hageja pojaga lõppenud ja
  5. aasta detsembri lõpus lahkus A K ühisest kodust (dtl 110). Vande all on kostja öelnud, et lepingust taganemine toimus enne A K välja kolimist (dtl 259). Hageja sellele vastu ei ole vaielnud, ta on kirjutanud, et pere juurest lahkumine toimus
  6. aasta detsembri lõpus (dtl 117). Taganemisavaldus tehti
  7. detsembril
  8. Seega tuleb hinnata, kas sündmused, mis vahetult eelnesid väljakolimisele, võiksid olla käsitletavad jämeda tänamatusena hageja lähedase suhtes.
  9. Hageja on rõhutanud, et kostja lõi kodus väljakannatamatu õhkkonna ega abistanud A K , kui viimasel oli jalatrauma tõttu jalg kipsis. Esitatud tõendite kohaselt pandi A K jalg kipsi
  10. oktoobril 2019 (dtl 122), alates
  11. novembrist 2019 kõndis ta karkudega (dtl 121). Töövõimetuslehel oli ta
  12. oktoobrist kuni
  13. oktoobrini 2019 (dtl 125). Hageja on esitanud ka Töötukassa
  14. juuli 2020 otsuse töövõime hindamise kohta, milles on tuvastatud A K osaline töövõime ajavahemikul
  15. juulist 2020 kuni
  16. juulini
  17. Töövõime vähenemise põhjuseks on paremasse jalga kiirguva seljavalu ning see, et vasaku labajala valu tõttu on piiratud pikkade vahemaade käimine, eri tasapindadel ja kiires tempos liikumine, keha püstija isteasendi kestev säilitamine ning keha põhiasendi muutmine. Parema käe õlaliigese valulikkuse ja liikuvuse piiratuse tõttu on esinevad taotlejal piirangud käe tõstmisel esemete järele küünitamisel, parema käega esemete tõstmisel ja kandmisel (dtl-d 126‒127). Arvestades, et trauma tõttu oli A K vigastatud ja kipsis parem jalg (dtl 122) ning töövõime vähenemise põhjuseks valu seljas ja vasakus jalas, ei ole töövõime vähenemise kohta esitatud dokument asjaga seotud tõend ja kohus jätab selle tähelepanuta. Küll aga on tõendatud, et trauma ja selle tagajärjed eelnesid vahetult A K välja kolimisele.
  18. Nii kostja kui ka A K on üksteise kohta väitnud, et teine abikaasa ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, ei suhelnud ega abistanud. Nende ühise tütre A K tunnistuse kohaselt läksid vanemate suhted halvaks pärast A K jalaoperatsiooni, kui ta oli solvunud, et teda haiglas ei külastatud, pärast seda ta kodus teistega ei rääkinud ja käskis tütre toodud toiduained prügikasti visata. Tunnistaja sõnul olid vanemate vahel tülid, mille puhul kostja oli vaikne ja A K karjus. Kostja on vande all muu hulgas öelnud, et ei tea, millest endine abikaasa jalatrauma sai, mis näitab mõningast ükskõiksust abikaasa suhtes.
  19. Ütlusi ja tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik üheselt järeldada, kumb abikaasa oli kooselu purunemises rohkem süüdi. Pinged võisid muu hulgas tekkida perekonna majandusliku olukorra tõttu, kui A K jalavigastuse tõttu ei töötanud, üks laps õppis T ülikoolis ja teine oli alaealine. Sellises olukorras ei saa nõustuda A K hinnanguga, et kostja süü suhete halvenemises seisnes selles, et A K pidi ise süüa tegema ja koristama (dtl 189), kui kostja oli ilmselt ainus töist tulu teeniv pereliige ning A K sai karkudest hoolimata iseseisvalt liikuda. Viimast on kinnitanud hageja, väites, et A K käis
  20. korrusel asuvast 7
(9)2-22-130 korterist poes. Sellises olukorras oli kostjast adekvaatne eeldada mingit abikaasa panust kodusesse majapidamisse.
  1. Kostja on ühe võimaliku kinkelepingust taganemise ajendina viidanud J K nimel A K vastu esitatud elatisenõudele. Hageja on öelnud, et ei pea elatise nõudmist jämedaks tänamatuseks. Maksekäsk elatise nõude tsiviilasjas nr 2-19-133264 on tehtud
  2. detsembril 2019, mis on kinkelepingust taganemisega sama päev (dtl-d 194‒195), seetõttu ei saanud elatise väljamõistmine juba ajaliselt olla taganemise põhjuseks. Avaldus kohtusse on samas esitatud juba
  3. novembril 2019, kuid kohus nõustub hagejaga, et elatise nõudmist ei saa pidada jämedaks tänamatuseks. Koosmõjus muude tõenditega kinnitab elatise väljamõistmiseks avalduse esitamine pigem rahalisi raskusi peres ja erimeelsusi nende lahendamisel.
  4. Eelneva pinnalt ei ole tõendatud, et kostja oleks enne kooselu lõppemist käitunud iseäranis hukkamõistetaval moel. Riigikohus on kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks pidanud kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 16) ja eluruumist lahkumise nõudmist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 28). Midagi võrreldavat ei ole kostja kohta asjas tõendatud. A K on kinnitanud, et lahkus kodust ise. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et ainuüksi poolte isiklike lähedaste suhete lõppemist ei saa käsitleda kostja jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 mõistes (otsus tsiviilasjas nr 218-13412, p 9).
  5. Samas võib kinkija kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut või muud kohustust ei riku, aga läheb vastuollu kinkija kinkimisel soovitud eesmärkidega. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 12).
  6. Kinkelepingus ei ole kinkimise eesmärki nimetatud, samuti ei selgu midagi hageja kavatsuste ja soovide kohta kinkelepingust taganemise avaldusest. Hageja teovõime piiramise tõttu ei ole temalt isiklikku seisukohta enam võimalik küsida. Kostja vande all antud ütlusi ja kirjalikke seisukohti tuleb seetõttu hinnata kriitiliselt, näiteks ütlust kinkija väidetava lubaduse kohta taganemisavaldus „tagasi kutsuda“. Nii hageja kui ka kostja on väitnud, et korteriomand kingiti kostja perele elukohaks, selle üle vaidlust ei ole. Kinkida otsustas hageja korteriomandi mitte oma pojale, vaid kostjale. Veel on selge, et hageja käis ise notari juures kinkelepingust taganemise avaldust tegemas ajal, mis pinged kostja peres olid suurimad. Järgneva kahe aasta jooksul ta korteriomandi tagasi nõudmiseks mingil põhjusel kohtu poole ei pöördunud. Hagiavaldus esitati kohtusse alles pärast hageja esimest insulti. Vähemalt mingil määral suhtlesid kostja ja hageja ka pärast kinkelepingust taganemist, kuid ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks pärast lepingust taganemist korteriomandit kohtuväliselt mingil moel aktiivselt tagasi nõudnud. Asjaolude pinnalt ei ole ilmne, et hageja oleks kostja käitumise tingimata subjektiivselt hukka mõistnud, ega selge, mis kaalutlustel ta lepingust taganemise avalduse esitas. Ise elas ta koos elukaaslasega, mistõttu ei olnud ilmselt abielu tema meelest ainus perekonnana eksisteerimise mõeldav vorm. Kui hageja eesmärgiks oli muu hulgas tagada oma lapselastele Sillamäel elukoht, siis see tingimus on siiani täidetud.
  7. Eelneva pinnalt ei suuda kohus tuvastada kinkija käitumises ei hageja ega A K suhtes sellist objektiivset hukkamõistetavust, mis õigustaks kinkelepingust taganemist. Igasugune abielulahutus ei saa olla aluseks kinkelepingust taganemisele. Esitatud tõendite najal ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja subjektiivne hinnang kostja käitumisele puudutas kostja suhtlemist hagejaga, hageja pojaga või kinke eesmärgi saavutamist või mis põhjusel ei 8
(9)2-22-130 pöördunud hageja kohtu poole kohe, kui kostja ei ilmunud taganemisavalduses märgitud ajal notari juurde asjaõiguslepingu sõlmimiseks.
  1. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
  3. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja kantud põhjendatud menetluskulud tuleb seega jätta hageja kanda.
  4. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja nimetatud menetluskuluks on õigusabikulu 268,50 eurot.
  5. Arvestades et asjas on peetud kolm kohtuistungit ja mõlemad pooled on esitanud kirjalikult mitu menetlusdokumenti, on kostja õigusabikulud põhjendatud nii tunnihinna kui ka kulunud aja osas. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 268,50 eurot.
  6. Kostja palub hagejalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg
  7. Kohus rahuldab kostja taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Alekand Kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.