KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-1956 Kohtukoosseis Markus Kärner, Orvi Koik, Janika Kallin Kriminaalasi Heiki Tõ

§ 319lg-s 2 sätestatud 15-päevase apellatsiooni esitamise viimane päev 13.

mai

1. Nimetatud tähtaja jooksul laekus Tallinna Ringkonnakohtusse H. Tõnissoni apellatsioon, milles ta vaidlustab enda süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi ja taotleb sisuliselt 1-24-1956 kriminaalasja saatmist tagasi prokuratuuri, et oleks võimalik asja lahendamine edasiselt üldmenetluses. Lisaks viitab apellant asjaoludele, mille tõttu kokkuleppe sõlmimine ei olnud vabatahtlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus jätab H. Tõnissoni apellatsiooni läbi vaatamata kahel erineval põhjusel. Apellatsiooni punktide 1-5 osas jääb apellatsioon läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu (I). Apellatsiooni p-de 6-8 osas jääb apellatsioon läbi vaatamata, sest see on ilmselt põhjendamatu (II). (I) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine kaebeõiguse puudumise tõttu 4.

§ 318

lg 4 järgi saab kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kokkuleppemenetluse regulatsiooni (9. peatüki 2. jao sätete) või

§ 339lg 1 rikkumisega.

Samuti saab süüdistatav apellatsiooni esitada siis, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

1. Apellatsiooni p-des 1-5 kirjeldab apellant, et süüdistus on ebaõige C, N, Q, X ja ahistava jälitamise intsidendis. Apellatsiooni p-des 1-4 on ilmne, et apellant vaidlustab üksnes faktilisi asjaolusid. Punktis 5 leiab apellant, et ahistava jälitamise osas on tema liikumisi tõlgendatud jälitamisena, kuigi tal oli liikumisteks eluliselt vajalikud põhjused. Sisuliselt on ka see etteheide käsitatav süüdistusversiooniga mittenõustumisena, mitte väitena, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu. Kokkuleppes kirjeldatakse H. Tõnissoni käitumist, kui sellist, millega otsiti järjepidevalt Cga kontakti, jälgiti teda ning sekkuti muul viisil kannatanu tahte vastaselt tema eraellu nii, et sellega häiriti teadlikult ja tahtlikult oluliselt kannatanu tavapärast elukorraldust. Seega ei vaidlusta ka selles osas apellant seda, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu, vaid leiab, et ta ei ole sellist tegu toime pannud.
2. Riigikohus on selgitanud, et lahendades

§ 318

lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust

§ 318

lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta

§ 318

lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

(Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 1-22-5228, p-d 33-34). H. Tõnisson ei vaidlusta seda, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod. Ta vaidlustab seda, et need ei ole tõendamist leidnud. Viimase osas aga kokkuleppemenetluse korral apellatsiooniõigust ei ole. Neil põhjusil jätab ringkonnakohus apellatsiooni p-d 1-5

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

(II) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ilmse põhjendamatuse tõttu 7. Apellatsiooni p-des 6-8 väidab apellant, et kokkuleppemenetluses rikuti kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme (

-i

1. peatüki
2. jao sätteid), st kokkuleppe 2

§ 326lg 3 alusel jätta ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata.

9. Apellatsiooni taotlused piirduvad taotlusega maakohtu otsus tühistada ja tagastada kriminaalasi prokuratuurile. Apellatsioonis ei ole taotletud ühegi tõendi uurimist ringkonnakohtus. Ainsaks apellatsioonile lisatud tõendiks on epikriis, mis kajastab andmeid apellandi tervisliku seisundi kohta. Apellatsiooni etteheiteid advokaadi ja prokuröri suunal see tõendada ei saa.

§ 321lg 2 p-de 4 ja 5 kohaselt tuli H.

Tõnissonil märkida apellatsioonis ära kõik taotlused ja tõendid, mida on vaja ringkonnakohtus uurida. Järelikult eeldab apellant, et maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise prokuratuuri võiksid tingida apellatsiooni enda väited. Ringkonnakohtule on eelmenetluses selge, et pelgalt nendest apellatsiooni rahuldamiseks ei piisa. Vähimaidki viiteid kokkuleppemenetluse reeglite rikkumisele asjas ei esine. 10.

§ 245

lg 1 p-de 7, 8 ja 9 kohaselt peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele muu hulgas kuriteo asjaoludes, kuriteo kvalifikatsioonis, kuriteoga tekitatud kahju laadis, suuruses ja karistuse liigis ning määras. H. Tõnissoni süüdimõistmine maakohtu otsusega KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi vastab sellele, milles H. Tõnisson, tema kaitsja ja prokuratuur leppisid kokku

1. aprilli 2024 kokkuleppe p-des 3-6 (III kd, tl 231-232). Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2024 istungisalvestise kohaselt küsitles maakohus H. Tõnissoni põhjalikult, selgitas talle nii kokkuleppemenetlusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, sh õigust kokkuleppemenetlusest loobuda ja kaebekorrale kehtivaid piiranguid. Lisaks küsitles maakohus H. Tõnissoni kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta. Kohus küsis sõnaselgelt, kas H. Tõnisson sõlmis kokkuleppe vabatahtlikult ja ega keegi teda ei sundinud. Viimaks küsis kohus H. Tõnissonilt, kas ta jääb kokkuleppe juurde. Apellant kinnitas maakohtule, et talle on õigused ja kohustused, samuti süüdistus, kokkulepe arusaadavad ja ta nõustub sellega ja keegi teda kokkuleppe sõlmimiseks ei sundinud (Kohtuistungi salvestis, alates 21:55: Kohus: Kas selline kokkulepe oli teie vaba tahe? Keegi ei sundinud? H. Tõnisson: See oli kokkulepe jah. Kohus: Keegi teid sellist kokkulepet sõlmima ei sundinud? H. Tõnisson: Ei, absoluutselt. Kohus: Ei sundinud.). Maakohtu istungil küsitles kohus süüdistatavat pikalt ja põhjalikult. Juhul, kui H. Tõnisson tegelikkuses polnuks kokkuleppemenetlusega nõus, olid tal küllaldased võimalused selle väljendamiseks. Arvestades kokkuleppele antud allkirja ja maakohtu istungil avaldatut, oli süüdistatav seega nõus enda süüditunnistamisega KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi. Neil põhjustel on kolmeliikmeline koosseis üksmeelsel seisukohal, H. Tõnissoni apellatsioon punktide 6-8 osas tuleb jätta läbi vaatamata, sest see on ilmselt põhjendamatu. (allkirjastatud digitaalselt) 3