Obsah (8)

§ 651§ 657§ 136§ 133§ 137§ 150§ 172§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-6598 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2024, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gont

§ 651lg 1).

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 37. Pär

S § 147 sätestab, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Kuni 22.03.2014 kehtinud AÕS § 72 lg 1 redaktsioon sätestas, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Kehtiva AÕS § 72 lg 1 esimese lause järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. Sama sätte teine lause annab kaasomanikele õiguse otsustada häälteenamusega küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse. AÕS § 72 lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Riigikohus on selgitanud, et kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust (RKTKo 04.05.2022 2-19-12055, p 14.3).

1. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et ta ei ole kaaspärijate õigusi rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga. Vaidlust ei ole, et kostja sõlmis kaks üürilepingut (vastavalt 04.06.2009 ja 01.10.2018) ilma kaaspärijate nõusolekuta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et usutav ei ole kostja väide, et ta ei teadnud esimese üürilepingu sõlmimise ajal, et peale tema on teisi kaaspärijaid. Kaaspärijad on kostja 9 sugulased ja kostjal pidi olema arusaam, et ta ei ole ainus pärija. Samuti on tõendamata kostja väide, et kaaspärijatel olid korteri võtmed. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui luges tõendatuks, et C surma järel kuni 2018.a suveni olid korteri võtmed üksnes kostjal. Maakohus tuvastas, et kaaspärijad on alates 2011.a avaldanud kostjale korduvalt soovi kaaspärijate huvidega arvestamiseks. F on tahtnud kasutada korterit oma eluruumina. Samuti on kaaspärijad avaldanud mitmel korral soovi anda korteriomand üürile turutingimustel. Kostja ei ole kaaspärijate huvidega arvestanud. Sealhulgas oli kostjal võimalus öelda esimene üürileping korraliselt üles, kuna tegemist oli tähtajatu üürilepinguga. Põhjendamatu on kostja väide, et teise üürilepingu järgi andis ta üürile ¼ mõttelist osa korterist. Seda ei saa järeldada üksnes asjaolust, et üürilepingus on üüri suuruseks märgitud 80 eurot. Üürilepingu p 1.1 kohaselt andis kostja üürile temale omandiõiguse alusel kuuluvad ruumid Tallinnas aadressil XXX. Lepingu punkti 3.1.1 järgi kohustus üürileandja andma ruumid üürniku kasutusse hiljemalt 01.10.
2. Lepingust ei nähtu, et üürile anti üksnes osa korteriomandist. Lisaks ei kuulunud kostjale ¼ mõttelist osa korteriomandist, vaid temale kuulus mõtteline osa pärandvara ühisusest. Aga isegi juhul, kui üürniku kasutuses oli üksnes osa korteriomandist, saaks üürilepingu sõlmimist käsitleda kaaspärijate õiguste rikkumisena, kuna see sõlmiti ilma kaaspärijate nõusolekuta ning arvestades, et tegemist on kahetoalise läbikäidavate tubadega korteriga, ei saanuks kaaspärijad ise korteriomandi ülejäänud osa kasutada (üürile anda) viisil, millega nad saaksid korteriomandist kasu selle kasutamise tegelikule väärtusele vastavalt. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et korteriomandi kaaspärijate nõusolekuta üürile andmisega oli korteriomand teiste kaaspärijate suhtes kostja ainukasutuses. Kostja on kaaspärijate õigusi rikkunud, kuna ta lõi oma tegevusega olukorra, kus teistel kaaspärijatel ei olnud võimalust korteriomandit kasutada.
3. Kuni 22.03.2014 kehtinud AÕS § 71 lg 2 redaktsioon sätestas, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Kehtiva AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Maakohus asus õigesti seisukohale, et hagejal on õigus kostjalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 mõlema redaktsiooni järgi. Maakohus on kasutuseelise kindlaksmääramisel lähtunud vaidlusaluse korteri turuüürist. Turuüüri määramisel tugines kohus 19.04.2022 eksperdiarvamusele. Alates 2018.a oktoobrist arvestas maakohus turuüüri suuruseks 320 eurot. Lähtudes hageja nõudest arvestas kohus kasutuseelist perioodi 01.04.2010 kuni 30.06.2018 ja 01.10.2018 kuni 30.04.2020 eest. Maakohus tuvastas hageja ¾ suurusele mõttelisele osale pärandvara ühisusest vastava kasutuseelise suuruseks (võttes arvesse kostja poolt kaaspärijatele makstud osa üüritulust) kokku 11 652,03 eurot. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses 10 kasutuseelise suuruse arvestuslikku külge vaidlustanud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud maakohtu seisukohta, et hageja kasutuseelise nõue ei ole osaliselt aegunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise 11 653,03 eurot.
4. Hageja palus kostjalt välja mõista ka 1263,85 eurot, s.o perioodil 01.10.2018-30.04.2020 Fe ja hageja poolt korterile kantud kõrvalkulud. Maakohus leidis, et omanik võib saada oma omandist (korterist) kasutuseelist (vabaneda kõrvalkulude kandmisest), kui ta üürib korteri välja tingimusega, et korteriga seotud need kõrvalkulud, mille saab üürilepingu alusel üürniku kanda jätta, kannab üürnik. Kuna kostja tegevuse tõttu ei saanud kaaspärijad korteriomandit kasutada ja korterit välja üürida viisil, mille tulemusel kaaspärijad vabaneksid selliste kõrvalkulude kandmisest, siis saab kaaspärijate kantud selliseid kõrvalkulusid, ringkonnakohtu hinnangul, käsitleda kostja poolt kaaspärijatele tekitatud kahjuna. Maakohus on hageja nõudest maha arvestanud remondifondi, pangalaenu, kindlustuse ja osakapitali, kuna neid kõrvalkulusid ei oleks pidanud üürnik kandma. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et veel mingid kõrvalkulud oleks nõudest pidanud maha arvama. Samuti on maakohus tuvastanud, et kostja ei ole maksnud kõrvalkulusid teistele kaaspärijatele langevas osas. Maakohus tuvastas, et korteri kasutamisega seotud kõrvalkulud (millest on maha arvatud remondifond, pangalaen, kindlustus ja osakapital) moodustavad perioodil 01.10.2018 kuni 30.04.2020 kokku 984,50 eurot, millest hageja ¾ suurusele mõttelisele osale pärandvara ühisuses vastab 738,38 eurot. Kolleegiumi hinnangul mõistis maakohus põhjendatult selle summa VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt välja. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses seisukohti, miks annaksid aluse selles osas maakohtu otsuse tühistada.
5. Samuti on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja seaduses sätestatud viivise.
6. Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 43.

§ 136

lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 133

kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus on 04.08.2023 puuduste kõrvaldamise määruses ning 07.08.2023 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuse hinnaks 16 934,31 eurot. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse põhivõla 12 391,41 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise osas. Viivist tuleb hagi hinna määramisel arvutada ühe aasta eest (

§ 133lg 2).

Seaduses sätestatud viivise määr hagiavalduse esitamise ajal oli 8 % aastas. Viivis põhinõudelt 12 391,41 eurot ühe aasta eest hagi esitamise ajal oli 991,31 11 eurot. Seega tuleb apellatsioonkaebuse hinnaks lugeda 13 382,72 eurot. Sellelt tuli tasuda riigilõivu 910 eurot. Kuna kostja on tasunud 980 eurot, siis on kostjal õigus nõuda riigilõivu 70 eurot tagasi

§ 150

lg 1 p 1 alusel

§ 150lg 6 sätestatud tähtaja jooksul.

Riigilõivu tagastamise taotlemisel tuleb kostjal märkida, kelle arveldusarvele riigilõiv tagastada, samuti arveldusarve number. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 44. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (

§ 172lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 12