Obsah (5)

§ 407§ 371§ 417§ 415§ 667

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma, Üllar Roostoja Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 4. juuni 2024 Tsiviilasja number 2-24-1408 Tsiviilasi TF Ban

) § 371 lg 1 p 4; § 428 lg 1 p 2) järgi teha ja kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust. Viru Maakohus jättis 06.11.2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-120713 hageja hagi kostja vastu rahuldamata. Hagi esemeks oli hageja rahaline nõue (8317,27 eurot) kostja vastu. Hagi aluseks oli, et kostja ei saanud täita hageja ees tarbijakrediidilepingust nr 707451783 ja hiljem poolte vahel sõlmitud kokkuleppest (22.03.2023 deklaratiivne võlatunnistus nr 286501) tulenevaid kohustusi. Seega on olemas jõustunud kohtulahend, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus jättis 12.03.2023 määrusega kaja käiguta. Maakohus selgitas, miks ta ei loe kaja perspektiivikaks ja tegi ettepaneku esitada mõjuvad põhjused hagile vastamata jätmiseks. Kaja täienduse kohaselt on vaidlusega seotud asjaolude (st kas tegemist on sama vaidlusega või mitte) lahendamine põhimenetluse eesmärk. Maakohus on teinud 12.03.2024 määruses eksliku järelduse, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 oli hageja nõude aluseks 22.03.2023 sõlmitud võlatunnistus ja maksekokkulepe. Tegemist on üksiku asjaoluga, mis ei saa olla hagi aluseks. Hagi aluse moodustab eluliste asjaolude ja suhete kogum. Poolte vaidluse aluseks on see, et kostja võttis hagejalt laenu ning ei saanud raha nõuetekohaselt tagastada. Praeguses tsiviilasjas on tegemist võla topeltnõudmisega. 3. Hageja leidis, et kaja tuleb jätta rahuldamata. Hageja väidete kohaselt on Viru Maakohus 06.11.2023 otsuse tsiviilasjas nr 2-23-120713 põhjendavas osas lahendanud hageja võlatunnistusest tulenevat nõuet võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 alusel. Hageja ei ole selles asjas viidanud tarbijakrediidilepingule ega palunud nõuet rahuldada tarbijakrediidilepingu alusel. MAAKOHTU LAHEND 4. Viru Maakohus jättis 30. aprilli 2024 määrusega kaja Viru Maakohtu 21. veebruari 2024 tagaseljaotsusele rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata. Maakohus määras, et kohtumääruse jõustumisel tuleb Viru Maakohtu 25. märtsi 2024 määrusega kohaldatud täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 197/2024/565 tühistada. Määruse kohaselt rahuldas maakohus 21.02.2024 hageja hagi kostja vastu võla väljamõistmiseks tagaseljaotsusega põhjusel, et kostja jättis kohtu määratud tähtajaks hagile kirjaliku vastuse esitamata (

§ 407lg 1).

Menetlusse võtmise määrus ja hagimaterjalid 2 toimetati kostjale kätte isiklikult 31.01.2024 allkirja vastu. Maakohtu 29.01.2024 määrusega oli kostjale antud hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva määruse kättesaamisest arvates. Otsusest nähtub, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.03.2023 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe. Kokkuleppe järgi tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 6893,62 eurot, sh põhisumma 6208,15 eurot, viivis 108,22 eurot, sissenõudekulu 40 eurot, intress 537,25 eurot ja lepingutasu 20 eurot. Kostja kohustus võla tasuma maksegraafiku alusel 23.02.2023–23.03.

1. Kostjaga oli sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Hageja ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, seega ei ole tegemist tarbijakrediidiga. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja võttis hagejalt
2. aastal laenu 8000 eurot. Kahe aasta (2021–2022) jooksul tegi kostja maksed 4370 eurot. Kostja nõustus võlatunnistuse sõlmimisega. Kostja ei tutvunud võlatunnistuse tingimustega ning tal puuduvad teadmised sellest arusaamiseks. Poolte vahel oli sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Tegemist on tarbijakrediidiga. Hageja on krediidiasutus. Suur osa võlatunnistuse tingimustest on tüüptingimused. Laenu põhiosas on ka kõrvalkohustused, millelt ei tohi arvestada viivist. Kohus leidis otsuses, et kuna võlatunnistus on poolte poolt allkirjastamata, on see seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi tühine. Poolte teised seisukohad asja lahendamist ei muuda ja kohus neid ei käsitlenud. Kuna hageja nõude aluseks oli tühine võlatunnistus, jättis kohus hagi rahuldamata. Maakohus jäi 12.03.2024 määruses väljendatud seisukoha juurde. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 ei käsitlenud kohus poolte väiteid tarbijakrediidilepingu kohta ega analüüsinud võlatunnistuse sisu. Olukorras, kus kohus tuvastas, et võlatunnistus on vormi järgimata jätmise tõttu tühine, ei ole hagejal õigust esitada kostja vastu nõuet võlatunnistuse alusel, sest see vaidlus on lahendatud. Võlatunnistuse tühisus ei too aga kaasa poolte vahel sõlmitud krediidilepingu tühisust. Seega saab hageja esitada kostja vastu krediidilepingust tuleneva nõude. Tegemist ei ole võla topeltnõudmisega ega

§ 371lg 1 p-s 3 või § 428 lg 1 p-s 2 sätestatud juhtumiga.

Tagaseljaotsuse tegemisel ei esinenud ühtegi

§ 407lg-s 1 ja lg-s 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist keelavat asjaolu.

Kostjale oli antud piisavalt aega hagile vastamiseks, talle oli teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Kostja sai hagimaterjalid ja kohtumääruse isiklikult kätte. Kostja ei taotlenud riigi õigusabi. Viru Maakohus oli pädev asja lahendama. Kostja ei ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks. Kohus leidis samuti, et hagi on õiguslikult veenev. Tagaseljaotsuse tegemisel ei vaja hageja väited tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (

§ 407lg 1).

Kohus on kontrollinud ka tehingu tühisuse aluseid ja on seda tagaseljaotsuses analüüsinud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. K. Sosnovik esitas määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. aprilli 2024 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada K. Sosnoviki kaja Viru Maakohtu 21.veebruari 2024 tagaseljaotsuse peale, taastada menetlus tsiviilasjas ja saata asi menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule. K. Sosnovik palub tagastada kaja esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot (konto nr EE571010220229377229). Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kaja põhjendatud ja menetlus tuleb

§ 417lg 2 alusel taastada.

Kaja esitamise alus tuleneb

§ 415lg 1 p-st 3.

Poolte vaidlus on lahendatud tsiviilasjas nr 2-23-120713 jõustunud kohtulahendiga ning tulenevalt

§ 371lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 ei võinud kohus tagaseljaotsust teha.

Vaidlusega seotud asjaolude (st kas tegemist on sama vaidlusega või mitte) lahendamine on põhimenetluse eesmärk. Maakohtu järeldus, et tegemist ei ole võla topeltnõudmisega ega

§ 371lg 1 p-s 3 või § 428 lg 1 p-s 2 sätestatud juhtumiga, on vale.

Hagi alus ei saa olla seotud vaid dokumendiga, 3 millega hageja proovib põhjendada oma nõuet kostja vastu. Maakohtu arvates oli hagejal õigus nõuda kostjalt võlga nii võlatunnistuse kui ka tarbijakrediidilepingu alusel. Järelikult oleks hagejal võimalus saada kostjalt üks ja sama laenusumma tagasi kaks korda. Riigikohtu selgituste kohaselt väljendi „sama nõue samal alusel“ all mõeldakse

§ 371

lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Maakohus on teinud eksliku järelduse, et tsiviilasjas nr 2-23-120713 oli hageja nõude aluseks poolte vahel 22.03.2023 sõlmitud võlatunnistus ja maksekokkulepe. Vaidluse aluseks on see, et kostja võttis hagejalt laenu ja ei saanud raha nõuetekohaselt tagastada. Vaidluse faktilised asjaolud on kirjeldatud kostja vastuses hagile tsiviilasjas nr 2-23-

1. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 esitas hageja kostja vastu nõude põhjusel, et kostja võttis hagejalt laenu ja ei tagastanud laenu õigeaegselt. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 esitas hageja kostja vastu nõude samal põhjusel, st kostja sai hagejalt sama laenu ja ei tagastanud seda. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 on tegemist võla topeltnõudmisega. Tsiviilasjades nr 2-23-120713 ja 2-24-1408 esitatud hagiavalduste põhjendused on erinevad. Hagiavalduse koostamisel hageja otsustab, millised asjaolud ta hagis esitab ja kuidas hagi põhjendab. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 põhjendas hageja nõuet sellega, et poolte vahel oli sõlmitud võlatunnistus (s.o üksik asjaolu, millest ei saa teha järeldust hagi alusest). Kostja sõlmis hagejaga deklaratiivse võlatunnistuse põhjusel, et ta sai hagejalt tarbijakrediidilepingu alusel laenu; kostja ei saanud tarbijakrediidilepingut nõuetekohaselt täita; tarbijakrediidileping oli hageja poolt lõpetatud; võlatunnistuses oli kinnitatud uus maksegraafik laenu tagastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 põhjendab hageja oma nõuet sellega, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping ja kostja ei täitnud seda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu määruse tühistamata ja menetluskulude kaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt oli tsiviilasjas nr 2-23-120713 hagi aluseks konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 ei ole hageja hagi alusena toonud välja tarbijakrediidilepingut. Tsiviilasjas nr 2-24-1408 on hagi aluseks tarbijakrediidileping. Seega ei ole tsiviilasja nr 2-24-1408 hagi alus ja ese sama, mis tsiviilasjas nr 2-23-
3. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et 06.11.2023 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-23-120713 põhjendavas osas on kohus lahendanud hageja võlatunnistusest tulenevat nõuet VÕS § 30 alusel. Hageja on oma nõude alusena ja põhjendusena välja toonud võlatunnistuse ning hagi esemena palunud rahuldada võlatunnistusest tulenev võlgnevus. Hageja ei ole viidanud tarbijakrediidilepingule ega palunud nõuet rahuldada tarbijakrediidilepingu alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega taastab menetluse tsiviilasjas nr 2-24-1408 ning saadab tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks (

§ 667lg 2).

Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

1. Maakohus rahuldas 21.02.2024 tagaseljaotsusega TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5570,60 eurot, intressi 466,61 eurot, haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1114,42 4 eurot ja viivise alates 26.01.2024 kuni põhinõude 5570,60 eurot täitmiseni määras 19,9% aastas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
2. Kostja esitas 12.03.2024 maakohtu 21.02.2024 tagaseljaotsuse peale kaja, mille maakohus jättis 30.04.2024 määrusega rahuldamata. Kostja vaidlustas määruskaebuses maakohtu 30.04.2024 määruse ning kostja on jätkuvalt seisukohal, et maakohus ei võinud tagaseljaotsust seaduse kohaselt teha (

§ 415lg 1 p 3) ning seetõttu jättis maakohus kaja põhjendamatult rahuldamata.

10.

§ 415

lg 1 p 3 kohaselt võib kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei võinud praegusel juhul tagaseljaotsust teha ning seetõttu jättis maakohus kaja põhjendamatult rahuldamata.

§ 407

lg-st 1 tuleneb, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Seega on tagaseljaotsuse tegemise üheks eelduseks hagi õiguslik põhjendatus (veenvus) ning kohtul on kohustus kontrollida hagi õiguslikku põhjendatust sõltumata hageja seisukohast. Hageja nõue põhineb poolte vahel 02.12.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr 707451783. Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamise kohta on Riigikohus oluliselt täiendanud varasemat kohtupraktikat (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098). Nimetatud määruses on Riigikohus rõhutanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe tõttu (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Maakohus on jätnud eelmärgitud Riigikohtu määruses sisalduvad juhised tähelepanuta ning seetõttu on maakohus asunud tagaseljaotsuses põhjendamatult seisukohale, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Seega ei tohtinud tagaseljaotsust antud asjas seaduse kohaselt teha (

§ 415lg 1 p 3) ning kaja on seetõttu põhjendatud.

Menetlus antud asjas tuleb seetõttu taastada (TMS § 417 lg 2 viimane lause). Praeguses asjas viitas maakohus Riigikohtu 17.12.2009 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 ning nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on kohtupraktika tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamise kohta oluliselt muutunud. Seetõttu on maakohtu põhjendused lepingu kehtivuse osas ebapiisavad. Määruskaebus tuleb eeltoodud põhjendustel rahuldada.

1. Ringkonnakohus rõhutab, et kui hagiavalduse asjaolud viitavad sellele, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust (vt tsiviilasja nr 2-23-120713 asjaolud), siis peab kohus esmalt kontrollima lepingu kehtivust ning kontrollimise tulemused peavad nähtuma lahendi põhjendavast osast. Tsiviilasjas nr 2-23-120713 tehtud 06.11.2023 otsuses maakohus lepingu kehtivust ei kontrollinud. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh kontrollima, kas praeguse asja ja tsiviilasja nr 223-120713 puhul on tegemist samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel tehtud lahendiga.
2. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendis. (allkirjastatud digitaalselt) 5