← Eesti

1-24-3357/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. juuni 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-3357 Kohtukoosseis Markus Kärner Vaidlustatud määrus Riigiprokuratuuri
  2. mai
  3. a määrus, millega jäeti rahuldamata X lepingulise esindaja kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  4. aprilli
  5. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr 24730000078 peale Kaebuse esitajad X lepinguline esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
  6. mai
  7. a määrus muutmata ja X lepingulise esindaja Silver Reinsaare kaebus rahuldamata. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määrus on tulenevalt KrMS § 385 p-st 11 lõplik ega ole vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kuriteokaebus
  8. X lepinguline esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar esitas kuriteokaebuse, mis registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris
  9. aprillil
  10. Kaebuse kohaselt on toime pandud kolmnurkkelmuse katse ja valeandmete esitamine haldusorganile. Kokkuvõtvalt on kuriteokaebuse järgi asjaolud järgmised.
  11. Y esitas tsiviilasjas X-XX-XXX kohtule hagi, milles palus tuvastada, et Q ei põlvne temast.
  12. märtsil 2021 tegi kohus menetlust lõpetava ja kohtulikku kompromissi kinnitava määruse, mille järgi leppisid Q ja Y kokku, et Q ei põlvne Yist. Y väitis hagis kohtule, et sai alles
  13. a jaanuaris teada, et ei ole Q bioloogiline isa. See väide oli vale, sest tegelikult teadsid nii Y kui ka Q seda fakti juba aastaid. See valeväide tuli kohtule esitada seetõttu, et vastasel juhul oleks möödunud PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetav tähtaeg ning isaduse vaidlustamine ei oleks enam võimalik olnud.
  15. märtsil 2021 anti välja Q uus sünnitunnistuse tõend, millel ei olnud märgitud Q isa. 1-24-3357
  17. märtsil 2021 esitas Q Harju Maakohtule avalduse põlvnemise tuvastamiseks Wst (tsiviilasi nr X-XX-XXXX). Avalduses viidati, et sünnikandes isa puudub. Menetlusse kaasati puudutatud isikutena teised W pärijad, kes vaidlesid isaduse tuvastamisele vastu eeskätt põhjusel, et tsiviilasjas nr X-XX-XXX esitati kohtule valeandmeid.
  18. veebruari
  19. a määrusega tuvastas kohus, et Q põlvneb Xst (määrus jõustus
  20. juuni 2023, kui Riigikohus keeldus ringkonnakohtu määruse peale esitatud kaebust menetlemast).
  22. juuni
  23. a otsusega tunnistas notar kehtetuks X pärimisasjas
  24. detsembril 2020 tõestatud pärimistunnistuse ja väljastas
  25. juulil
  26. a uue pärimistunnistuse, mille kohaselt on 1/3 osas pärijaks ka Q.
  28. detsembril 2023 esitas Q Harju Maakohtule hagiavalduse X pärandvara ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks (tsiviilasja nr Y-YY-YYYYY). See tsiviilasi on pooleli.
  29. Eeltoodust tulenevalt õnnestus Ql saada W pärijaks üksnes seetõttu, et tsiviilasjas X-XXXXX esitati kohtule valeandmeid. Kohtuliku kompromissi kinnitamine võimaldas läbi viia täiendavad toimingud, mis olid vajalikud selleks, et Qst saaks W seadusjärgne pärija. Kelmus on katsestaadiumis, sest pärandvara ei ole veel jagatud. Küll aga saab Q varalist kasu minimaalselt summas 2 773 302,9 eurot. Teistele pärijatele tekib varaline kahju minimaalselt summades 1 386 651,5 eurot, 693 325,7 eurot ja 693 325,7 eurot. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade
  30. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
  31. aprillil 2024 kriminaalmenetluse alustamata (teate nr 24730000078).
  32. Prokuratuur tutvus kuriteokaebuse ja tsiviilkohtumenetluse materjalidega. Q ja F (Q ema) ei ole tsiviilkohtumenetluses X-XX-XXX esitanud ühtki väidet selle kohta, millal Y sai teada, et ta ei ole Q isa. Isadusest teadasaamise väide sisaldub üksnes Y esindaja poolt allkirjastatud hagiavalduses. Y isiklikult seda väidet esitanud ei ole. Lisaks sätestab KarS § 280 vastutuse haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise eest ja seega on kaitstavaks õigushüveks avaliku võimu funktsioneerimise tõhusus ning see koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest vastavad koosseisud sisalduvad KarS
  33. peatükis õigusemõistmisevastased süüteod. Tulenevalt eeltoodust ei ole Q, F ja Y tegevuses sedastatava KarS § 280 sätestatud kuriteo tunnused.
  34. Kelmuse koosseis ei ole samuti täidetud. Kaebuse järgi tegi notar varakäsutuse, mis seisnes Q 1/3 suuruses osas W pärijaks tunnistamises. Notarit aga eksimusse ei viidud, sest väide, et W on Q isa on faktiliselt õige. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud asjas Mikulic versus Horvaatia, et soov tuvastada oma põlvnemine on vaadeldav oma identiteedi kohta tõe väljaselgitamisena, mis on kaitstud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Kaebus Riigiprokuratuurile
  35. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitas X lepinguline esindaja Silver Reinsaar kaebuse Riigiprokuratuurile. 2

(9)1-24-3357
  1. Esmalt tuuakse kaebuses välja vahepeal selgunud uued asjaolud. Nimelt see, et Q on korduvalt kontrollinud W testamendi olemasolu. Saades aru, et testamenti tehtud ei ole, pöördus Q notari poole ja palus pärimismenetlus peatada, sest ta on W poeg.
  2. Kaebaja ei nõustu, et varakäsutuse tegi notar. Varakäsutus saab tehtud siis, kui kohus teeb tsiviilasjas Y-YY-YYYYY lahendi. Küll aga viidi ka notar eksitusse. Tema täitis lihtsalt enda tõestamisfunktsiooni. Siiski on vale see, et notar on lähtunud õigetest andmetest. Notar pidi tuginema rahvastikuregistri kandele, mille teostamine on saavutatud ainult valeväite esitamisega. Seega on ka notar viidud eksitusse. Prokuratuur tõlgendas KarS § 209 kuriteokoosseisu ekslikult. Kolmnurkkelmuse korral ei pruugigi eksitusse viidud isik ja varakäsutuse tegija kokku langeda. Valetamise teel teisele isikule kahju põhjustamine varalise kasu eesmärgil on kelmus.
  3. Valeväite esitas Y, mitte tema esindaja. See, et hagile kirjutas alla tema esindaja, ei muuda seda. Teatises on ennatlikult ja alusetult jõutud järelduseni, et Y ei ole valeväidet vahetult esitanud. Tuleks kontrollida, kas ehk esitas ta sellise väite kohtule ka isiklikult.
  4. KarS § 280 kaitseb avaliku võimu funktsioneerimist. Prokuratuur on KarS § 280 kuriteokoosseisu puudumise järeldanud kahe asjassepuutumatu väite tõttu, mis ei ole KarS § 280 koosseisu tunnuste tuvastamise seisukohalt olulised. Esiteks on prokuratuur tuginenud sellele, et Q ja F ei ole tsiviilasjas nr X-XX-XXX väitnud midagi selle kohta, millal Y sai teada, et ta ei ole Q isa. Teiseks on prokuratuur välistanud KarS § 280 kohaldumise seetõttu, et Y ei ole ise esitanud väidet, et Q ei ole tema poeg, vaid seda tegi üksnes tema esindaja. Kumbki asjaolu ei välista aga KarS § 280 esinemist. Tegelikkuses esinevad KarS § 280 tunnused ka seeläbi, et Q ei avaldanud kohtule tsiviilasjas nr X-XXXXX õiget infot, mille järgi teadis Y juba hiljemalt
  5. aastal, et Q ei ole tema poeg. Tulenevalt TsMS § 200 lg-test 1 ja 2 ning § 328 lg-st 1 oli Ql (aga ka Yl) kohustus tsiviilasjas nr X-XX-XXX avaldada, et juba
  6. aastal oli Yle teada, et ta pole Q isa. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse normidest oli nii A., M. kui ka Fl kohustus veenduda, et kohus ei satu eksitusse. See tegu võidi Q poolt toime panna tegevusetusega.
  7. Kui prokuratuur leidis, et tegu võiks olla mõne muu õigusemõistmise vastase süüteoga, pidanuks prokuratuur seda kontrollima. Riigiprokuratuuri määrus
  8. Riigiprokuratuur jättis kaebuse rahuldamata.
  9. Õigusemõistmise korral ei saa rääkida haldusülesande täitmisest. Tsiviilõiguslikku vaidlust lahendav kohus ei ole haldusorgan, mistõttu puudub teos KarS § 280 koosseis.
  10. Käesolevas asjas võib esineda KarS §-s 209 sätestatud kuriteokoosseis. Kuna käsutustehinguid ei ole veel tehtud, ei saa rääkida lõpuleviidud teost, vaid tegu võib olla katsestaadiumis. Esmalt tuleb kontrollida subjektiivset koosseisu ja seejärel objektiivset koosseisu.
  11. Kaebusest ei nähtu, millest tuleneb Y arvatav varalise kasu saamise eesmärk.
  12. Q puhul võiks varalise kasu eesmärki ehk veel jaatada. Samas ei ole tsiviilasjas nr X-XXXXX toimunu kelmuse kui kuriteo osaks, vaid on kuritegu ettevalmistav tegu. Üksnes isaduse vaidlustamise teel ei oleks Ql võimalik W pärijaks saada, sest see eeldab sugulussuhte tuvastamist. Kuigi isaduse vaidlustamine tegi võimalikuks isaduse 3
(9)1-24-3357 tuvastamise, on isaduse vaidlustamise seotus kelmuse katsega liiga kauge. Eksitamisele suunatud tahtlus tsiviilasjas nr X-XX-XXX ei ulatu põhiteoni, mistõttu on keeruline jaatada Q tahtlust kohtu eksitada tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Seega ei ole kelmuse teoplaan tuvastatav.
  1. Isegi, kui teoplaani jaatada, ei oleks täidetud katse objektiivne koosseis. Kohus ei sattunud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX eksimusse, kuna teised pärijad on menetlusse kaasatud ning nad tõid välja selle, et nende arvates eksitati kohut tsiviilasjas nr X-XX-XXX. Seega oli kohus kõikidest asjaoludest teadlik, ega olnud eksimuses. Isegi, kui kohtu eksitamine kuritegu ettevalmistavas staadiumis toimus, ei ole see karistatav, sest süüteo toimepanemisega ei ole alustatud. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ei olnud aga kohus eksimuses. Kaebus ringkonnakohtule
  2. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas X lepinguline esindaja Silver Reinsaar kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.
  3. Kelmuse kuriteokoosseisu realiseerimine algas valeväite esitamisega, kuivõrd selle eesmärgiks oli algava kausaalahela kaudu varalise kasu saamine ja varalise kahju põhjustamine. Prokuratuur on jaotanud ühtse inimkäitumise kunstlikult kaheks erinevaks teoks. Mõistmatu on, miks on tegemist ettevalmistamisega, kuigi valetamine ise on KarS § 209 koosseisuline tunnus. Eksitusse viidud isik ja varakäsutuse tegija ei pea kokku langema. Koosseisu täidab ka see, kui eksimus on põhjuslikus seoses varakäsutusega. Asjaolud viitavad selgelt sellele, et isaduse vaidlustamine Y poolt toimus just konkreetselt sel põhjusel, et Q saaks W pärijaks.
  4. Y tegutses varalise kasu saamise ja varalise kahju põhjustamise eesmärgil grupis koos Qga. Subjektiivse koosseisuga seonduvalt on oluline, et mõnikord on lõppeesmärgi saavutamiseks vajalik läbida mitu etappi, mida käsitatakse KarS § 16 mõttes vahetagajärgedena. A. ja Y on seadnud lõppeesmärgiks, et nad saaksid W pärandvara arvelt varalist kasu kannatanu X pärandiosa vähendamise teel. Tsiviilasjas nr X-XX-XXX valeväite esitamine oli toimepanijate ettekujutuse kohaselt vältimatuks eelduseks sellele, et kohus tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY jagaks W pärandvara Q kasuks. Kõik vahetagajärjed on vajalikud selleks, et kohus lõpetaks tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY W pärandvara ühisuse.
  5. Yi varalise kasu saamise eesmärki tõendab ka see, et Q nõuab tsiviilasjas pärandvarana just OÜ M osa üleandmist. Yile kuulub osakapitalist 50%. Kui kohus otsustab nii nagu Q soovib, õnnestub A. ja Yil kahepeale omandada M-s valitsev mõju ja dividende vastavalt oma soovile jagada.
  6. Prokuratuur on jätnud hindamata, kas ka F võis toime panna kuriteo. Tema on kaasaaitaja. Prokuratuur ei ole seda analüüsinud.
  7. Valeväite esitamisega tsiviilasjas nr X-XX-XXX alustati kelmuse toimepanemist. Kohtupraktikas on osutatud sellele, et katsena on käsitatavad ka teod, kus süüteokoosseisust ei ole ükski tunnus veel realiseerunud. Ettevalmistav tegu võiks olla näiteks advokaadiga konsulteerimine või pärimisregistri kontrollimine. Valeväite esitamine on objektiivselt tajutav ja valetamine ongi pettusena käsitatav tegu, sest sellega on jäetud tegelikest asjaoludest vale mulje. Valetamisega on kelmuse objektiivse koosseisu esimene element 4
(9)1-24-3357 realiseeritud. Analoogiliselt on Riigikohtu seisukoha järgi soodustuskelmuse katse algsueks loetud toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu. Prokuratuur ei selgita, mida käsitatakse siis nn põhiteona. Mitmeepisoodilise teo korral tuleb anda hinnang kogu teole tervikuna, pidades silmas toimepanija tegutsemise lõppeesmärki.
  1. Vale on ka see, et kohus ei sattunud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX eksimusse. Esiteks seetõttu, et F esitas kohtule valeväite ka selles tsiviilasjas – nimelt nähtub menetlust lõpetavast määrusest, et Puudutatud isik II (F) kinnitas kohtule, et ta teatas Yale jaanuari alguses 2021 sellest, et ta ei ole Q bioloogiliseks isaks. Teiseks, kohus tugines tsiviilasjas nr X-XX-XXXX rahvastikuregistri andmetele (s.o et Ql puudub isakanne), mis saavutati ainult valeväite esitamise abil. Arusaamatuks jääb, mida oleks kohus pidanud prokuratuuri hinnangul tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tegema, et mitte tugineda tegelikest asjaoludest ebaõigele arusaamale. Kohus ei saanud hinnata küsimusi, mis ei olnud vaidluse esemeks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud. Kaebus jääb rahuldamata.
  3. Ringkonnakohus peab esmalt hindama seda, kas juhul, kui kuriteokaebuses kirjeldatud faktid ja kahtlused osutuksid tõeks, tähendaks see, et kannatanu vastu on toime pandud mõni kuritegu (õiguslik hinnang). Jaatava vastuse korral saab kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel arvestada ka seda, kas esitatud kahtlused on üksnes teoreetilised või kriminaalmenetluse alustamiseks piisavad, samuti tõendite kogumise väljavaateid (faktiline hinnang) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus asjas 3-1-1-60-10, p 9 ja 11 ning
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 4-21-3478, p 29). See seab nõuded ka süüdistuskohustusmenetluse lahendamisele. Õigusliku hinnangu andmisel lähtub ringkonnakohus seega kriitikavabalt sellest, et kannatanu esindaja faktiväited on õiged.
  8. Esmalt välistab ringkonnakohus selle, et kuriteokaebuses kirjeldatud tegevus võiks vastata KarS § 280 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule. Kohus ei ole õigusemõistmise funktsiooni täites käsitatav haldusorganina KarS § 280 lg 2 mõttes (Riigikohtu
  9. aprilli
  10. a määrus asjas nr 1-23-7139, p 20).
  11. Vaidlus on selles, kas tegemist võiks olla kelmuse (KarS § 209 lg 1) või selle katsega. Katse korral tuleb esmalt subjektiivses koosseisus hinnata, kas arvatavate toimepanijate teoplaan näeb ette selliseid tegusid, mis vastaksid lõpuleviidud kelmuse kuriteokoosseisule. Seejärel tuleb tuvastada, kas arvatavad toimepanijad tegutsesid süüteokoosseisus nõutud tahtlusega ning kas neil oli varalise kasu saamise eesmärk. Objektiivses koosseisus tuleb hinnata seda, kas isik vastavalt oma ettekujutusele teost on vahetult alustanud süüteo toimepanemist.
  12. Lõpuleviidud kelmuse objektiivseteks tunnusteks on ebaõigete andmete esitamine (tegu) ning selle tagajärjel tekkinud varaline kahju (tagajärg). Varaline kahju peab olema tingitud sellest, et pettuse tagajärjel eksimusse sattunud isik teeb ebaõigete andmete mõjul vabatahtliku varakäsutuse (üldjuhul nn enesekahjustuse). Varakäsutajal tekkinud eksimust ning selle mõjul tehtud varakäsutust võib pidada vahetagajärgedeks, mis viivad lõppastmes koosseisupärase tagajärje – varalise kahjuni. Seega peab pettusliku teo tulemusena tekkinud ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest kujundama või määrama varakäsutuse tegemise otsust (vrd mutatis mutandis seaduse varasema redaktsiooni kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. veebruari
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 13). Kogu kirjeldatud ahel peab seega olema läbivalt põhjuslikult seotud. 5
(9)1-24-3357
  1. On võimalik, et varakäsutaja (petetu) ja kahju kannataja ei lange kokku, sest petetu ei tee varakäsutust enda, vaid kolmanda isiku arvel. Seda kelmuse alaliiki nimetatakse kolmnurkkelmuseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). Sõltuvalt asjaoludest (ennekõike varakäsutaja ja kannatanu vahelisest faktilisest või õiguslikust suhtest) võib ka sellisel juhul olla kelmuse objektiivne koosseis täidetud. Üheks selliseks näiteks on ka see, kui kohtule esitatakse valeandmeid ning kohus teeb nende valeandmete tulemusel ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a määrus asjas nr 1-21-7774, p 29, vt ka pankrotimenetluses teadvalt alusetu nõude esitamise kohta
  6. novembri
  7. a määrus asjas nr 1-19-7473, p 43).
  8. Kelmuse subjektiivseteks tunnusteks on varalise kasu saamise eesmärk ja vähemalt otsene tahtlus ebaõigete andmete esitamise osas. Ülejäänud objektiivse koosseisus asjaolud peavad olema hõlmatud vähemalt kaudse tahtlusega.
  9. Prokuratuuril on õigus, et võimalik valeandmete esitamine tsiviilasjas nr X-XX-XXX ei ole eraldivõetuna kelmus ega selle katse, vaid võiks (teoreetiliselt) olla käsitatav kelmuse ettevalmistamisena.
  10. Kaebuse kohaselt esitati tsiviilasjas nr X-XX-XXX Y poolt (teadvalt) ebaõigeid andmeid selle kohta, millal Y teada sai, et Q ei ole tema poeg. Kohtumenetluse tulemusena tegi maakohus otsuse, millega tuvastas (Q ja Y kompromissi kinnitades), et Y ei ole Q isa ning seega on sünniakti kanne ebaõige. Kannatanu esindaja märgib õigesti, et PKS § 93 lg 1 järgi ei oleks Y saanud tsiviilasjas nr X-XX-XXX isadust vaidlustada, kui kohtule oleks avaldatud, et vaidlustamise aluseks olevad asjaolud (st, et Q ei ole tema poeg) olid Yile teada varem kui üks aasta tagasi. PKS § 91 lg-s 1 sätestatud üheaastane tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-2-1-11112, p 19). Tähtsust ei oma ka see, et Q sõlmis asjas nr X-XX-XXX Yiga kompromissi, mille kohus kinnitas. Kohtupraktikas on selgitatud, et see, kas kostja vaidleb hagiavalduse tähtaegsusele vastu või mitte, ei oma PKS § 91 lg 1 mõttes tähtsust. Nõuet lõpetava tähtaja möödumise tuvastamisel ei ole kohus tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja TsMS § 436 lg-st 7 seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  13. veebruari
  14. a otsus asjas nr 2-1619024, p 22).
  15. Kuigi tsiviilasjas nr X-XX-XXX võidi kohtule ebaõigeid andmeid esitada, saab kelmuse koosseisuteoks lugeda üksnes selliste ebaõigete andmete esitamist, mis tingivad (või katse korral võivad tingida) varakäsutuse. Tsiviilasjas nr X-XX-XXX ei teinud ega saanukski kohus teha varakäsutust. Selle asjaolu tuvastamine, et Y ei ole Q isa, ei vähendanud ega suurendanud kellegi vara. Seda ei teinud ka kõnesoleva kohtulahendi põhjal rahvastikuregistri kande muutmine. Sinnapaika need teod olekski võinud jääda, toomata kaasa ühtki varakäsutust. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. mai
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 37). Ringkonnakohtu arvates ei saa lähtuda siin analoogiast Riigikohtu praktikaga soodustuskelmuse katse alguse tuvastamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 1-15-11032, p 40). Soodustuskelmuse puhul on küll katse algust loetud taotluse esitamisest kui esimesest petmisteost, kuid sel juhul esitatakse ebaõigeid andmeid sisaldav taotlus ühes terviklikus menetluses haldusorganile, kes otsustab lõpuks varakäsutuse tegemise üle. Käsiloleval juhul võib küll 6
(9)1-24-3357 (kaebuse põhjal) rääkida ühtsest teoplaanist, mille osaks oli ka valeandmete esitamine tsiviilasjas nr X-XX-XXX, kuid katse algushetke ei määrata üksnes subjektiivse kriteeriumi alusel. Vastasel juhul oleks vaieldamatult katse algusega tegemist ka siis, kui tapmistegu plaaniv isik hangib tapmisvahendi: on ju ka see osa teoplaanist. Tähtsust ei ole ka kaebaja poolt viidatud KarS § 16 lg 2 teisel lausel. See säte kohaldub tahtluse tuvastamisel niinimetatud vahetagajärgede suhtes ega laienda kuriteokoosseisu ega katse algushetke (näide KarS § 16 lg 2 teise lause kohaldamisalast: A soovib B-d tappa tulistades teda läbi enam kui 4000 eurot maksva vitriini. Kuigi A lõppeesmärk on B surm, on vitriini kahjustamine eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus, sest ilma selleta kuul B-ni ei jõuaks. Toodud näites on ka vitriini kahjustamine toime pandud kavatsetult, mitte üksnes otsese tahtlusega). Katse algusaja määratlemisel on subjektiivse külje kõrval oluline ka objektiivne kriteerium, mille juures hinnatakse nii koosseisu täitmiseni vajaminevaid vaheetappe kui ka õigushüve ohustamise määra (vt nt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 12). Arvatav ebaõigete andmete esitamine tsiviilasjas nr X-XX-XXX ei olnud võimaliku varakäsutusega piisavalt vahetult seotud, et jaatada katse algust. Seda seetõttu, et üksnes tsiviilasjas X-XX-XXX tehtud lahend ei oleks saanud varakäsutuseni viia: tarvis oli veel eraldi menetluses tuvastada Q põlvnemine Wst ning sõltuvalt varakäsutusele antavast tõlgendusest (vt allpool) esitada ka pärandvara jagamise hagi. Seega sai tegemist olla ettevalmistava teoga. Asjaolu, et ka selles menetluses võidi valetada ning kelmuse koosseis eeldab samuti ebaõigete andmete esitamist, ei ole tähtis. Sarnaselt ei ole kelmuse katsega tegemist siis, kui toimepanija laseb kellelegi valetades tal autogrammi pähe tühja lehe allkirjastada selleks, et see hiljem lepinguks võltsida ja kohtule esitada. Kuigi juba allkiri saadi valega, saab kelmuse katse algusest rääkida alles siis, kui isik asub võltsitud lepingut kohtule esitama, sest vaid see eksimus võib viia varakäsutuseni. Nii nõustub ringkonnakohus ka õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, mis nõuab, et varakäsutus peab vahetult viima varalise kahju tekkimiseni: kui süüdlane peab vahepeal veel midagi deliktilist tegema, et kahju tekiks, on kelmus välistatud (J. Sootak, M. Kairjak. Varavastased süüteod. 5., täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn: Juura 2024, lk 200).
  3. Ringkonnakohtu arvates on süüdistuskohustusmenetluse sõlmküsimuseks hoopis see, kas kelmus (või selle katse) võidi toime panna mõne hilisema teoga. Võimalik tegude ring on järgmine: 1) Q poolt tsiviilasjas nr X-XX-XXXX Wst põlvnemise tuvastamise taotlemine; 2) Q poolt pärimistunnistuse muutmise taotlemine või 3) Q poolt tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY pärandvara jagamise taotlemine. Määrav on see, milline menetlus peaks viima varakäsutuseni ning kas varakäsutus oleks tingitud sellest, et varakäsutust tegevale kohtule tekitatakse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus.
  4. Kaebaja ise on (tulevikus aset leidva) varakäsutusena käsitanud võimalikku kohtulahendit tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY (pärandvara jagamine). Kuna lahendit veel tehtud ei ole, on kaebaja arvates tegu katsestaadiumis. Ringkonnakohus nõustub, et hiljemalt selle lahendi jõustumisest saab rääkida varakäsutusest. Samas ei ole kohtu arvates välistatud seegi, et varakäsutusena saaks käsitada juba kohtulahendit, millega tuvastati tsiviilasjas nr X-XXXXXX, et Q põlvneb Wst. Nimelt läheb PärS § 4 lg 1 järgi pärandi avanemisel (pärandaja surma korral – PärS § 3 lg 1) pärand, s.o pärandaja õigused ja kohustused (PärS § 2) pärijale üle. Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on PärS § 13 lg 1 järgi pärandaja alanejad sugulased, s.o PKS § 80 lg 1 järgi lapsed, kelle põlvnemine peab PKS § 82 järgi olema seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kuigi notar väljastab pärimismenetluses pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse, ei ole sel õigustloovat tähendust. Pärand läheb pärijale üle seaduse jõul vahetult ega eelda täiendavate formaalsuste täitmist (Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 2-17-12712, p 15, vt hiljem Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 2-18-18277, p 17). See, kas ainuüksi põlvnemise tuvastamine on varakäsutus 7
(9)1-24-3357 kelmuse koosseisu mõttes, võib sõltuda ka konkreetsetest faktilistest asjaoludest, mh sellest, kas ja milliseid täiendavaid samme on vaja astuda selleks, et enda omandiõigust täies ulatuses nii õiguslikult kui faktiliselt teostama asuda.
  1. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kelmus või selle katse võidi toime panna seeläbi, et hilisematel kohtusse pöördumistel (tsiviilasjades X-XX-XXXX ja Y-YY-YYYYY) omas mh tähtsust varasem lahend, mis võidi saavutada seeläbi, et kohut eksitati nõuet lõpetava tähtaja kulgemise osas.
  2. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tuvastati, et Q põlvneb Wst. Keegi ei vaidlusta seda, et W on Q bioloogiline isa. Selle fakti osas ei ole kedagi eksitatud. Ringkonnakohus möönab, et bioloogiline veresugulus ei ole perekonnaseaduse järgi isaduse tuvastamisel ainumäärav. Kui PKS § 93 lg-s 1 sätestatud vaidlustamistähtaeg on mööda lastud, oleks Q isa õiguslikus mõttes Y isegi siis, kui see ei oleks bioloogiliselt õige (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a määrus asjas nr 2-19-1719, p 13). Samas on prokuratuur õigesti välja toonud, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX lahenditest ei nähtu, et kohus oleks lahendi teinud eksimuse mõjul, st seetõttu et ta ei teadnud tegelikke asjaolusid ning tegelike asjaolude teadmisel oleks lahend olnud teistsugune. Põlvnemise tuvastamiseks pidi Q kohtule esitama järgmised faktiväited: 1) W on Q bioloogiline isa ja 2) Q sünnikandes isa puudub (st isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati). Need faktid vastasid tõele. Kuigi tsiviilasjas nr X-XX-XXX tehtud lahendi olemasolu mõjutas kohtu otsustust ka tsiviilasjas nr X-XX-XXXX (kohtud tuginesid sellele, et Ql puudub isakanne), esitasid teised W pärijad kohtule seisukohti, mille kohaselt oleks põlvnemise tuvastamine vastuolus hea usu põhimõttega, sest tsiviilasjas nr X-XX-XXX eksitati nende arvates kohut. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX leidis ringkonnakohus, olles teadlik ka tulevasest pärandi küsimusest, et hea usu põhimõte on põhimõtteliselt kohaldatav, kuid nõustus maakohtuga, et antud juhul ei ole põlvnemise tuvastamine selle põhimõttega vastuolus. Nii maa- kui ka ringkonnakohus põhjendasid vajadust kaitsta isiku õigust olla ka formaalselt oma bioloogilise vanema laps, kes teda oma eluajal (vähemalt omavahelistes suhetes) n-ö omaks tunnistas ja materiaalselt toetas. Kuigi kaebaja toob välja F poolt kohtule tehtud avaldused, ei näi, et kohus oleks nendele avaldustele sisuliselt tuginenud ja neid asja lahendamisel määravaks pidanud. Sel kujul ka kohtulahendid asjas nr X-XX-XXXX jõustusid, sest Riigikohus kaebust menetlusse ei võtnud. Nende asjaolude valguses ei saa käsilolevat asja lahendav kohus järeldada, et kohut oleks tsiviilasjas nr X-XX-XXXX eksitatud (või teoplaani järgi plaanitud eksitada) viisil, mis oleks tinginud varakäsutuse (kui eeldada, et ainuüksi Wst põlvnemise tuvastamine oleks juba varakäsutus). Karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttest tulenevalt ei saa olla nii, et eraõiguslikult peetakse lubatavaks põlvnemise tuvastamist ja sellega kaasneda võivat varakäsutust ka siis, kui isakande puudumine saavutati varasemalt ebaõigesti, samas peaks karistusõiguslikult seda kuriteona käsitama. Olukorras, kus eraõiguslikult ei välistanud kohtute jaoks Q Wst põlvnemise tuvastamist see, et tsiviilasjas nr X-XX-XXX võidi lahend saavutada kohtu eksitamise läbi, ei saa selle lahendi mõju pidada varakäsutuse kaasa toonud kohtu eksitamiseks ka karistusõiguses. Samadel põhjustel ei ole kelmuse ega selle katsena käsitatavad ka võimalikud avaldused, mida F tsiviilasja nr X-XX-XXXX raames kohtule tegi.
  5. Tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY taotleb Q pärandvara jagamist. Sealse võimaliku varakäsutuse kausaalseos tsiviilasjas nr X-XX-XXX võimalike valeandmete esitamisega ühe astme võrra kaugem võrreldes tsiviilasjaga nr X-XX-XXXX (põlvnemise tuvastamine). Pärandvara jagamisel on üheks nõude eelduseks see, et Q on W seadusjärgne pärija. Nii ka tsiviilasjas nr X-XX-XXXX jõustunud lahendi järel õiguslikult on, sest kohus tuvastas, et Q põlvneb Wst. Ka siin on vaidluse all see, kas pärandvara jagamise hagi esitamine võib 8
(9)1-24-3357 siiski olla käsitatav valeandmete esitamisena, sest põlvnemise tuvastamine saavutati seeläbi, et tsiviilasjas nr X-XX-XXX võidi kohut nõuet lõpetava tähtaja kulgemise osas eksitada. Ringkonnakohus vastab sellele küsimusele eitavalt. Alustuseks on üldsegi vaieldav, kui kaugele selline ebaõigetel andmetel tuginev kohtulahendite jada kelmuse koosseisu mõttes ulatuda võiks enne kui võib rääkida sellest, et tagajärg (varaline kahju) ei ole teole enam objektiivselt omistatav. Näiteks võiks küsida, kas magistritöö pähe plagiaadi esitanud advokaadi poolt riigi õigusabi taotluse esitamine on kelmuse katse: kui ülikoolile poleks valeandmeid esitatud, ei oleks õigusteaduse magistrikraadi saadud; advokatuurieksamile saamise eeldus on aga õigusteaduse magistrikraad; riigi õigusabi saab aga osutada üksnes advokaat. Võtmata selles piiritlemisküsimuses lõplikku seisukohta, nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et käsiloleval juhul kelmuse katsele vastavast teoplaanist kõneleda ei saa. Esiteks oli tsiviilasja nr X-XX-XXXX menetlusel ja selle lõpplahendil Q pärandiküsimusele nii-öelda legitimeeriv mõju. Viidatud kohtuasja raames toodi kohtu ette ka Y isaduse vaidlustamise asjaolud, kuid sellest hoolimata otsustas kohus, et Q põlvneb Wst. Neid asjaolusid arvestades ei saa Qle ette heita kohtule teadvalt valeandmete esitamist pärandavara jagamise hagi esitamisel, kus ta tugines eelmises menetluses tuvastatud asjaolule, et ta põlvneb Wst. Teiseks, arvestades tsiviilasjas nr XXX-XXXX tõusetunud vaidlusi, oli pärandvara jagamise hagi esitamisel Qle ilmselge, et ka selles menetluses tõstatatakse taas küsimus sellest, millistel asjaoludel toimus Yi isaduse vaidlustamine. Esitades hagi pärandvara jagamiseks ei hõlmanud Q teoplaan seega kohtu eksitamist (st teadvalt ebaõigete andmete esitamist) kelmuse koosseisu mõttes. 45. Eeltoodud põhjustel ei tuvasta ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ühtki sellist viga, mis võimaldaks Riigiprokuratuuri määruse tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Kannatanul on võimalik oma varaliste huvide eest seista tsiviilkohtumenetluses. Kaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.