TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-72 Määruse kuupäev 17. august 2023 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud

) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-22-72 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siim Grossberg (kaebaja) esitas
2. oktoobril 2021 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/308-
3. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist hingelise trauma tekitamise eest seoses sellega, et
4. oktoobril 2021, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, lubas vangla ta perele lühiajalise kokkusaamise klaasist vaheseinata ruumis, kuid see tühistati. Kaebaja leidis, et vangla hävitab ta peresuhteid ja alandab teda. Kaebaja laps ei mõista, miks ta peab isaga suhtlema klaasist vaheseinaga ruumis ja kokkusaamisel kasutama suhtlemiseks telefoni.
5. Kaebaja esitas
6. novembril 2021 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/367-1 seoses lühiajaliste kokkusaamiste korraldusega ajavahemikul
7. märts kuni
8. november
9. Nimetatud ajavahemikul võimaldati kaebajal osaleda lühiajalistel kokkusaamistel üksnes klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis. Vangla tegevus oli õigusvastane ega arvestanud kaebaja ja lühiajalistel kokkusaamistel osalenud isikute tahet osaleda lühiajalisel kokkusaamisel klaasist vaheseinata ruumis. Vangla rikkus kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele ning alandas tema inimväärikust. Sealhulgas tingis vangla tegevus kaebaja abielu purunemise. Kaebaja palus välja mõista hüvitise 1500 eurot.
10. Tartu Vangla jättis
11. detsembri
12. a otsusega nr 1-13/308-2 kaebaja
13. oktoobri
14. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla möönis, et klaasist vaheseinata kokkusaamine oleks olnud kaebajale ja tema perele sobivam. Vangla vabandas kaebaja ja tema perekonna ees ning tunnistas, et klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine oli õigusvastane. Vangla ühekordne tegevus ei saanud siiski kaebajale põhjustada sellist mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida kahju hüvitamisega rahas. Lisaks tuleb arvestada, et kaebajale võimaldati pereliikmetega hoida kontakti ka muid viise kasutades (pikaajalised kokkusaamised, helistamisvõimaluse kasutamine jms).
15. Tartu Vangla jättis
16. jaanuari
17. a otsusega nr 1-13/367-2 kaebaja
18. novembri
19. a taotluse rahuldamata. Kuna justiitsministri
20. novembri
21. a määrusega nr 30 vastu võetud “Vangla sisekorraeeskiri“ (VsKE) § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinni peetav isik ja temaga kokkusaamisele tulnud isik üldjuhul klaasist vaheseinaga, ei ole sellises ruumis lühiajalise kokkusaamise korraldamine iseenesest õigusvastane. Vangla õigusvastane käitumine võib kõne alla tulla siis, kui vangla on teinud VsKE § 31 lg 2¹ p 3 kohaldamisel kaalutlusvea. Õigusvastaseks saab pidada lühiajalise kokkusaamise tingimusi
22. aprillil 2021,
23. mail 2021 ja
24. juunil 2021, mil lühiajalisel kokkusaamisel osalesid ka lapsed, sest laste seisukohast lähtuvalt oleks klaasist vaheseinata kokkusaamise korraldamine sobilikum. Samas tuleb arvestada, et nimetud ajal ei olnud vanglas veel selliseid kokkusaamisteks kohaseid ruume. Vangla võimaldab klaasist vaheseinata ruumis lühiajalisi kokkusaamisi
25. novembrist
26. Vangla vabandab kaebaja ees ja tunnistab, et eelnimetatud päevadel oli lühiajaliste kokkusaamiste korraldus õigusvastane, sest ei arvestanud piisavalt laste huvidega. Lühiajaliste kokkusaamiste korraldus ei põhjustanud kaebajale siiski sellist mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida rahalise hüvitise määramisega. Kaebaja õiguste riivet ei saa pidada intensiivseks, sest talle võimaldati pikaajalisi kokkusaamisi ja lühiajalist väljaviimist, mille raames sai ta suhelda pereliikmetega vahetult. Samuti oli kaebajale tagatud muud viisid pereliikmetega kontakti hoidmiseks. Vangla tegevus ei ole põhjuslikus seoses kaebaja märgitud tagajärjega (abielu purunemine). Kaebaja kooselu ei olnud ka enne vanglasse sattumist probleemitu ega pikaaegne. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kaebajal oli regulaarselt võimalik perekonnaliikmetega suhelda ja kontakti hoida, tingis just lühiajaliste kokkusaamiste 2 3-22-72 korraldus tema abielu purunemise. Klaasiga eraldatud ruumis lühiajaliste kokkusaamiste korraldamine ei saanud kaebajale tulla üllatusena, sest ta on ka varem Tartu Vanglas viibinud.
27. Kaebaja esitas
28. jaanuaril 2022 ja
29. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebused. Pärast nõuete täpsustamist ja riigi õigusabi taotluse lahendamist otsustas kohus menetleda haldusasjana 3-22-72 kaebaja kaebust Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 1500 eurot seoses klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega ajavahemikul
30. märts 2021 kuni
31. november 2021 s.h seoses kokkusaamisega
32. oktoobril
33. Kohus eraldas ülejäänud kaebuse nõuded ja lahendas need haldusasjas nr 3-22-
35. Tartu Vangla esitas
36. aprillil 2022 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
37. Tartu Halduskohus lõpetas
38. jaanuari
39. a määrusega haldusasja nr 3-22-72 menetluse osas, mis puudutas hüvitise nõudmist
40. oktoobril 2021 ära jäänud lühiajalise kokkusaamise eest (kaebaja
41. oktoobril 2021 esitatud kahju hüvitamise taotlus ja vangla
42. detsembri
43. a otsus nr 1-13/308-2). Kohtu menetlusse jäi kaebaja hüvitamiskaebus, mis puudutab ajavahemikke
44. märts 2021 kuni
45. oktoober 2021 ja
46. oktoober 2021 kuni
47. november
48. Nimetatud määrus jõustus
49. aprillil 2023, mil Riigikohus ei võtnud kaebaja määruskaebust menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
50. Kaebaja hinnangul ei olnud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine vajalik ega põhjendatud. Tartu Vanglas kohaldati automaatselt kõikide lühiajaliste kokkusaamiste puhul ruume, kus kokkusaamisel osalejad olid klaasist vaheseinaga eraldatud. Vangla on kinnitanud, et tal puudusid asjakohasel ajavahemikul klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ruumid. Tartu Vangla on sellega ebaproportsionaalselt sekkunud kaebaja perekonnaellu ning põhjustanud teadliku tegevusega kaebajale mittevaralist kahju. Tartu Vangla on lühiajalistel kokkusaamistel piirangute kohaldamisega kaebajat alandanud ja alavääristanud. Vastustaja tegevus on inimväärikust alandav. Tartu Vangla tegevuse tõttu lagunes kaebaja perekond. Vangla tunnistab, et rikkus seadust, kuid õigustab enda tegevust. Vabandamine ei ole üleelamiste kompenseerimiseks piisav. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktikast nähtub selgelt, et vangla tegevus oli õigusvastane (EIK
51. märtsi
52. a otsus asjas nr 35245/19). Vangla on vastuses kaebusele ekslikult märkinud, et neil on nüüd kaks ilma vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste ruumi, selliseid ruume on praegu üks.
53. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt lisaks järgmist. 9.
54. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
55. aprilli
56. a määruse alusel oli ajavahemikul
57. märts 2021 kuni
58. märts 2021 kaebaja lühi ja pikaajalised kokkusaamised ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus piiratud, samuti oli vangla kohustatud tagama kaebaja täieliku eraldatuse teistest isikutest. Nimetatud ajavahemikul ei olnud vastustajal võimalik kaebajale kokkusaamisi võimaldada. Kokkusaamisi ei saanud ka võimaldada ajavahemikel, mil kaebaja ei viibinud Tartu Vanglas (
59. märts kuni
60. märts 2021 ja
61. mai kuni
62. mai 2021). 9.
63. Kaebaja osales lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmetega klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis
64. aprillil 2021,
65. mail 2021,
66. mail 2021,
67. juunil 2021 ja
68. juulil
70. oktoobril 2021 planeeritud lühiajalist kokkusaamist ei toimunud. Kaebaja esitatud andmed lühiajaliste kokkusaamiste kohta on eksitavad, sest teabenõudele vastuses on tuginetud 3 3-22-72 üksnes plaanitud lühiajaliste kokkusaamiste andmetele, kontrollimata lühiajaliste kokkusaamiste tegelikku toimumist või kokkusaamiste liiki. 9.
71. Isegi kui pidada klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist õigusvastaseks kõikidel kordadel, ei saanud kaebajal tekkida sellist mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida rahalise hüvitise määramisega. Lühiajaline kokkusaamine on vaid üks vanglavälise suhtlemise liikidest. Lisaks lühiajalistele kokkusaamistele võimaldas vangla kaebajal korduvalt kohtuda oma perega pikemaajaliselt ja ilma füüsilise takistuseta. Samuti oli kaebajal võimalik ilma füüsilise takistuseta kohtuda pereliikmetega talle võimaldatud väljaviimistel Tartu perekonnaseisuametisse. Seega oli kaebajal ajavahemikul
72. märts 2021 kuni
73. november 2021 võimalik oma perega ilma vaheseinata eraldamiseta kohtuda mitmel korral, sh pikaajalistel kokkusaamistel. Samuti sai kaebaja hoida oma perekonnaliikmetega kontakti telefoni teel. Kaebaja telefonikõnede väljavõttest nähtub, et kaebaja on oma abikaasaga saanud pidevalt suhelda. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid või tagajärgi, mis õigustaks mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramist. 9.
74. Kaebaja on viidanud, et vangla tegevuse mõjutas tema abielu. Ei ole eluliselt usutav, et klaasist vaheseinata ruumis lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine tingis kaebaja viidatud tagajärje. Peresisesed probleemid ei ole tingitud vangla tegevusest. Klaasist vaheseina ja sisetelefoni kasutamist ei saa iseenesest pidada ka väärikust alandavaks kohtlemiseks. VsKE § 31 lg 2 lubab lühiajalisi kokkusaamisi korraldada klaasist vaheseinaga ruumis. Kuivõrd kehtiv õigus lubab sellise meedet kasutada, siis ei saa sellise meetme kohaldamine iseenesest olla väärikust alandav ka siis, kui see on osutunud õigusvastaseks. KOHTU SEISUKOHT
75. Vaidlus all on vangla tegevuse õiguspärasus lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel. Kaebaja hinnangul ei võimaldanud vangla õigusvastaselt temale lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega klaasist vaheseinata ruumis. Asjakohaste lühiajaliste kokkusaamiste ebakohane korraldus tekitas tema hinnangul mittevaralist kahju, sest vangla sekkus ülemääraselt tema perekonnaellu ning sellel oli ka inimväärikust alandav iseloom. Kaebaja palub mõista vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja rahalise hüvitise 1500 eurot. Vangla hinnangul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmiseks alust, sest õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et õigustaks rahalise hüvitise määramist.
76. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb 4 3-22-72 põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.
77. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja selle lahendamisel tehtud otsusest nähtuvalt osales kaebaja lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmetega klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis
78. aprillil 2021 (abikaasa ja mõlemad lapsed),
79. mail 2021 (abikaasa),
80. mail 2021 (abikaasa ja mõlemad lapsed),
81. juunil 2021 (abikaasa ja üks laps) ning
82. juulil 2021 (abikaasa). Nende andmete õigsust kinnitab kaebusele esitatud vastuse lisas 4 (tl 112) märgitud selgitused. Kaebuse täienduse lisana esitatud vangla vastus teabenõudele (tl 77) ei ole täpne, sest selles on lühiajalise kokkusaamisena märgitud ka
83. septembri
84. a pikaajaline kokkusaamine ning
85. oktoobril 2021 mittetoimunud lühiajaline kokkusaamine.
86. oktoobril 2021 toimuma pidanud lühiajalise kokkusaamise tingimused ei ole enam selle kohtuasja esemeks, sest selles osas lõpetas kohus
87. jaanuari
88. a määrusega menetluse. Seega on vaidluse all viie lühiajalise kokkusaamise korralduse õiguspärasust (kokku saanud isikute eraldamine klaasist vaheseinaga) ning sellega kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ja kahju eest rahalise hüvitise määramine.
89. Vangla otsusest nähtuvalt nõustub vangla sellega, et tema tegevus lühiajalise kokkusaamise korraldamisel (seoses klaasist vaheseina kasutamisega) oli õigusvastane
90. aprillil 2021,
91. mail 2021 ja
92. juunil 2021, mil kokkusaamisel osalesid ka lapsed. Kohus mõistab vastustaja otsust nii, et nende lühiajaliste kokkusaamiste puhul, kus kaebaja kohtus üksnes oma abikaasaga, vangla oma tegevust õigusvastaseks ei pea. Lisaks peab vastustaja õigusvastase tegevuse osas piisavaks kaebaja ees vabandamist ning tema hinnangul rahalise hüvitise määramiseks alust ei esine.
93. Vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt (lühiajaliste kokkusaamiste kohta esitatud selgitused, kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud
94. jaanuari
95. a otsuses ja vastuses kaebusele esitatud teave) lähtus vastustaja asjakohaste lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel peaasjalikult VsKE § 31 lg-st 2, mis nägi ette, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinni peetav isik ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Vangla jättis piisava tähelepanuta selle, et VsKE näeb ette võimaluse võimaldada kokkusaamist klaasist vaheseinata ruumis. Kahjunõudes märgitud ajavahemikul kehtinud VsKE § 31 lg 2¹ p 3 nägi ette, et eraldamiseta võib kokkusaamise võimaldada muu hulgas ka vangla poolt korraldatavate tegevuste raames vangistusseaduse (VangS) § 23 lõikes 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 määratleb kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Seega on perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega lühiajalise kokkusaamise korraldamisel lubatud kasutada ruume, kus osalejaid klaasist vaheseinaga ei eraldata. VsKE § 31 lg 2¹ p 3 on kohaldatav ka vahistatu lühiajalise kokkusaamise puhul (VsKE § 1 lg 2, VangS § 94 lg 1 ja 4). Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VsKE § 31 lg 2¹ p-st 3 tulenevalt on kinni peetaval isikul õigus taotleda lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vanglal lasub kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et eriti väikelapsega kokkusaamise puhul ei piisa üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond (vt Riigikohtu
96. juuni
97. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 31). Seejuures tuleb silmas pidada, et vanglal on tõelise ja jätkuva julgeolekuohu korral õigus võtta meetmeid ja seada piiranguid, kuid leida tuleb õiglane tasakaal ohu tõrjumise eesmärgi ja kaebaja õiguste vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
98. juuli
99. a otsus asjas nr 3-15-1781 (p 22) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu
100. märtsi
101. a otsus asjas nr 35245/19 (p-d 5-7)). 5 3-22-72
102. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja soovis lühiajalisi kokkusaamisi oma lähedastega (abikaasa ja osadel kokkusaamistel lisaks ka lapsed) klaasist vaheseinata ruumis, mida vastustaja ei võimaldanud. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt tugines vastustaja asjakohaste lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel peaasjalikult VsKE § 31 lg-le 2 ning viitas kaebajale esitatud selgitustes üldsõnaliselt julgeolekukaalutlustele, andmata hinnangut kaebaja ja temaga lühiajalisele kokkusaamisele tulevatest isikutest lähtuvale konkreetsele ohule. Möönda saab, et kokkusaamistega vanglas kaasneb keelatud esemete vanglasse toomise oht, kuid seda on võimalik tõrjuda piisavalt vanglaametnike tehtavate järelevalvetoimingutega. Üldsõnaline viide võimalikule julgeolekuohule ning VsKE § 31 lg 2 regulatsioonile ei ole piisav asumaks seisukohale, et lühiajalise kokkusaamiste korraldus (vaheseinaga eraldamine) oli praegusel juhul põhjendatud ja ainuvõimalik tegevusviis. Vangla ei arvestanud piisavalt kaebaja ja teiste kokkusaamisel osalevate isikute huvidega, sh asjaoluga, et lapsed olid alaealised (lühiajaliste kokkusaamiste ajal vastavalt 1- ja 8-aastane). Lühiajalistel kokkusaamistel osalenud isikute eraldamine klaasist vaheseinaga raskendas nende suhtlemisvõimalusi, eriti kaebaja võimalust suhelda vahetult lastega. Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et vangla on viidanud kahju hüvitamise taotluse kohta
103. jaanuaril 2022 tehtud otsuses ka sellele, et vanglas puudusid enne novembrit 2021 sellised ruumid, milles oleks lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata võimalik korraldada. Kuna õigusaktide järgi oli lühiajalise kokkusaamise korraldamine isikute eraldamiseta lubatav, kui kaebajast või kokkusaamisel osalenud teistest isikutest ei lähtunud sellist julgeolekuohtu, mis õigustaks lähtumist VsKE § 31 lg-s 2 sätestatud korraldusest, siis ei saa asjakohaste ruumide puudumine iseenesest olla keeldumise aluseks. Vanglal lasus kohustus tagada ka selliste ruumide olemasolu, kus kokkusaamisel osalevaid isikuid klaasist vaheseinaga ei eraldata. Vastupidisel juhul muutuks VsKE § 31 lg 2¹ sisutühjaks, sest vangla saaks alati keelduda klaasist vaheseinata ruumi võimaldamisest tuginedes asjakohaste ruumide puudumise argumendile. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitatud materjalides esitanud veenvat põhjendust, mis kinnitaks kaebaja puhul vajadust lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks klaasist vaheseinaga ruumis, siis on vangla tegevus eelnimetatud lühiajaliste kokkusaamiste puhul õigusvastane. Õigusvastane on vangla tegevus ka nendel juhtudel, kui lühiajalisel kokkusaamisel lapsed ei osalenud. Miski ei viita, et nendel kordadel oleks kaebaja nõustunud lühiajalise kokkusaamise korraldamisega VsKE § 31 lg-le 2 vastavas ruumis ja et vastustaja oleks teostanud asjakohase kaalumise ka nendel juhtudel. Seega ei ole õige vastustaja hinnang, et tema tegevus oli õigusvastane üksnes nende lühiajaliste kokkusaamiste puhul, mil kaebajaga kokkusaamisel osales abikaasaga koos ka laps või lapsed.
104. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et lühiajaliste kokkusaamiste korraldamine klaasist vaheseinaga ruumis oli inimväärikust alandav. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (vt nt Riigikohtu
105. jaanuari
106. a otsus asjas nr 3-19-1838, p 37). Kaebaja väidete pinnalt ei ole kohtule eluliselt usutav, et vaidluse all olevatel lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebajale selliseid hingelisi üleelamisi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamise mõõtu üleelamistena. Samuti ei ole lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine iseenesest inimväärikust alandava iseloomuga. Kaebaja väidete pinnalt ei ole kohtule ka usutav, et vaidluse all olevatel lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebaja abielu purunemise või ohustanud selle püsimist oluliselt. 6 3-22-72 Kohus nõustub selles osas vastustaja
107. jaanuari
108. a otsuses nr 1-13/367-2 esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 165lg 2).

Vanglale etteheidetud tegevuse ja kaebaja väidetud tagajärje (abielu purunemine) vahel puudub otsene põhjuslik seos.

1. Lühiajaliste kokkusaamiste korraldamine nii, et kokku saavad isikud on eraldatud klaasist vaheseinaga ning omavaheline suhtlus toimub telefoni kaudu, riivas aga oluliselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Vangla kasutatud lühiajalise kokkusaamise korralduse puhul on isikute vahetu suhtlus oluliselt piiratum, vahetu lähedus ja füüsiline kontakt ole võimalik. On ilmne, et selline kokkusaamise korraldus raskendas kokku saajate omavahelist suhtlemist ning põhjustas ebamugavustunnet. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et vangla ei võimaldanud lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata korduvalt. Vangla on jätnud kahjunõude lahendamisel piisavalt arvestamata ka sellega, et mõlemad lapsed olid alaealised (lühiajaliste kokkusaamiste ajal vastavalt 1- ja 8-aastane). Kohtupraktikas on rõhutatud, et väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks asjakohane lahendus, mistõttu ei saa perekonnaelu põhiõiguse riivet pidada väheintensiivseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai
3. a määrus asjas nr 3-21-1411 (p 12) ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus möönab, et kaebaja perekonnaelu riive intensiivsus on mõnevõrra madalam abikaasaga lühiajaliste kokkusaamiste korralduse puhul, kuid ka nendel juhtudel ei saa negatiivset mõju kaebajale pidada väheoluliseks. Mõnevõrra vähendab kaebaja perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust asjaolu, et kahjunõudes välja toodud ajavahemikul võimaldati kaebajale mitmel korral pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ning ka lühiajalist väljaviimist, mille raames oli kaebajal võimalik lähedastega vahetumalt suhelda. Samuti oli kaebajal võimalik asjakohasel ajavahemikul suhelda lähedastega ka kirja ja telefoni teel. Nimetatud asjaolud ei ole siiski piisavad lugemaks lühiajaliste kokkusaamistega ebakohase korraldusega kaasnenud riivet kaebaja perekonnaelule väheoluliseks ega võimalda asuda seisukohale, et kaebajale pole kahju tekkinud.
4. Eelnevale tuginedes ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et rikkumise iseloom ja raskus ei õigusta rahalise hüvitise määramist. Vastustaja on oma tegevusega rikkunud kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele RVastS § 9 lg 1 mõttes olulisel määral, mille hüvitamine on kohane rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Kaebajale vangla õigusvastase tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju hüvitamiseks ei piisa üksnes tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest ja haldusorgani poolsest vabandamisest. Seejuures arvestab kohus EIK-i seisukohtadega
5. märtsi
6. a otsuses asjas nr 35245/19, milles samuti peeti lühiajalise kokkusaamise ebakohase korralduse puhul rahalist hüvitist põhjendatuks. Samuti on pidanud Riigikohus põhjendatuks mõista vanglas kokkusaamiste korralduses esinenud rikkumiste korral välja rahalise hüvitise (vt Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-19-1416).
9. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele. Samuti on asjakohane arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega sarnastes asjades. EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole EIK enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole EIK määratud hüvitistest võrreldamatult madalam (Riigikohtu
10. oktoobri
11. a otsus asjas nr 3-19-2061, p 24). 7 3-22-72
12. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel, et vangla rikkus kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele korduvalt mitme kuu jooksul ning mitmel korral oli riive intensiivsus kõrge, sest kokkusaamise tingimused mõjutasid oluliselt kaebaja suhtlemisvõimalusi väikelastega. Samuti tuleb hüvitise määramisel võtta arvesse ka seda, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
13. aprilli
14. a määrusega oli kuni Tartu Maakohtu
15. märtsi
16. a määruse tegemiseni kaebaja suhtlemisvõimalusi (sh lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste õigus ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus) oluliselt piiratud ning kaebaja oli teistest isikutest eraldatud (vt tl-d 109-111). Seetõttu mõjutas sellele järgnenud ajal toimunud lühiajaliste kokkusaamiste ebakohane korraldus kaebaja õigusi tugevamalt, sest kaebaja ei olnud pika aja vältel saanud lähedastega vahetult suhelda, mistõttu oli tema tahe klaasist eraldusseinata ruumis lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks põhjendatud ning selle mittevõimaldamine omas vähemalt esimeste lühiajaliste kokkusaamiste puhul kevadel 2021 kaebajale intensiivsemat mõju. Teisalt tuleb arvestada ka asjaoluga, et kahjunõude aluseks olevad viis lühiajalist kokkusaamist toimusid ning kaebaja sai siiski lähedastega kohtuda ning nendega suhelda. Samuti oli kaebajale kahjunõudes märgitud ajavahemikul tagatud teiste suhtlemisviiside kasutamine (sh helistamisvõimalused), mida kaebaja ka aktiivselt rakendas. Kaebaja sai ka alates
17. märtsist 2021 mitmel korral kohtuda lähedastega pikaajalise kokkusaamise raames, mille puhul füüsilisi takistusi vahetuks suhtlemiseks ei esinenud. Samuti viidi kaebaja mitmel korral vanglast perekonnaseisuametisse toiminguid tegema, mille raames oli kaebajal samuti võimalik pereliikmetega vahetult suhelda. Need asjaolud vähendasid vastustaja tegevusest tulenenud negatiivsete tagajärgede mõju. Eelnevat kogumis arvestades peab kohus põhjendatuks mõista kaebajale tema perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 750 euro suuruse hüvitise.
18. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Vanglalt Siim Grossbergi kasuks välja hüvitise 750 eurot. 22.

§ 108

lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja palus vanglalt välja mõista hüvitise 1500 eurot ja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 45 eurot. Arvestades kohtu määratud hüvitise suurust rahuldab kohus kaebuse 50% ulatuses. Kaebuse rahuldamise proportsiooni aluseks võttes mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud menetluskuludest 22 eurot 50 senti (45÷2). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2024 otsus Resolutsioon

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2. Tühistada Tartu halduskohtu
3. augusti
4. a otsuse resolutsiooni punktid 2 ja
5. 8 3-22-72
6. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Siim Grossbergi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kakssada viiskümmend