Obsah (5)

§ 212§ 177§ 201§ 225§ 228

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-10834 Tsiviilasi M. T. ja M. T. hagi U. M.

) § 212 lg 2 p 1). Alternatiivselt taotlevad hagejad isikliku kasutusõiguse lõpetamist

§ 212lg 2 p 2 alusel.

Lepingus puudub kokkulepe selle kohta, kas kostja peaks hüvitama rasketehnikaga tekitatud kahju või taastama endise olukorra, kui ta on maapinnast rikkunud. Kuivõrd kasutusõiguse ala on kogu kinnistu ulatuses ja kostja ei pea selle eest midagi tasuma ega midagi hüvitama, on hagejate kahju oluliselt suurem kostja kasust.

1. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja müüs
2. augustil 2018 mõttelise osa kinnistust tingimusel, et kostja kasuks seatakse tasuta tähtajatu kasutusõigus, mis hõlmab kinnistu koosseisu kuuluvat katastriüksust xxxxx:xxx:xxxx. Ilma isikliku kasutusõiguseta ei oleks kostja müügilepingut sõlminud. Kuna kostja kasuks seatud isiklik kasutusõigus ei ole seotud valdamisega, siis ka isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõuet ei saa esitada kasutusvalduse lõpetamise sätete alusel, vaid reaalservituudi lõpetamise sätete alusel (

§ 177lg 2).

Isiklik kasutusõigus kostja kasuks tekkis

1. augustil 2018 ehk viis aastat tagasi. Seega peaksid hagejad tõendama, et kostja on kaotanud huvi isikliku kasutusõiguse teostamise vastu. KOHTU SEISUKOHT
2. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 2
3. Hagejad on esitanud kostja vastu hagi isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks. Kostja kasuks on tasuta tähtajatu isiklik kasutusõigus seatud xxxxxxxxxxxxxxx notariaalakti nr xxx „Kinnisasja mõttelise osa müügileping, isikliku kasutusõiguse leping ja asjaõigusleping“ alusel (dtl 9 – 22). Lepingu p 5.1 kohaselt hõlmab kasutusõiguse ala üksnes lepingu eseme koosseisu kuuluvat katastriüksust katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx (kinnistu koosnes viiest katastriüksusest). Lepingu p 5.2 kohaselt on kostjal õigus kasutada isikliku kasutusõiguse ala rasketehnikaga liikumiseks perioodil
4. detsembrist kuni 1 aprillini ja tingimusel, et pinnas on külmunud ja maa pole põllumajanduslikus või loomakasvatuslikus kasutuses (kasutusõiguse alale pole külvatud põllumajandussaadusi ja kasutusõiguse ala pole kasutuses loomade karjatamiseks). xxxxxxxxxxxxxx notariaalakti nr xxx „Kinnistu jagamise avaldus ja müügileping“ (dtl 29 – 41) alusel eraldati kinnistu koosseisu kuulunud katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx ning sellest moodustati iseseisev kinnistu, mis sai kinnistusregistris numbri xxxxxx. Kinnistut koormab kostja kasuks seatud tasuta tähtajatu isiklik kasutusõigus ning hagejad on selle kinnistu ühisomanikud (dtl 5 – 6).
5. Hagejad on tuginenud

§-le 212, mis reguleerib kasutusvalduse lõpetamist. Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju (

§ 201lg 1).

Isiklik kasutusõigus aga koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (

§ 225

lg 1).

§ 228

sätestab, et lisaks §-des 225 – 227 sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid. 6. Kohus nõustub kostjaga selles, et praegusel juhul ei ole isiklik kasutusõigus seotud kinnistu valdamisega. Samas peaks hagejatel olema võimalik esitada kostja vastu nõue isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks. Kohus on eelistungil selgitanud, et hagejate nõude õiguslik alus võiks olla

§ 228

lg 2 kaudu

§ 212

lg 1 p 1, mille alusel kinnisasja omanik võib nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse.

§ 212

lg 3 kaudu saab asjas kohaldada ka

§ 177

lg 2 teist lauset, mille järgi huvi kaotamist eeldatakse, kui valitseva kinnisasja omanik ei ole 10 aasta jooksul reaalservituuti kasutanud või kui ta on sama aja jooksul lubanud teeniva kinnisasja kasutamist viisil, mis on vastuolus reaalservituudiga. Nii

§ 212

lg 2 p 1 kui ka § 177 lg 2 järgi on isikliku kasutusõiguse lõpetamise eelduseks huvi kaotamine, kusjuures

§ 177lg-s 2 on sätestatud huvi kaotamise eeldus.

Kui isik ei ole 10 aasta jooksul kasutusõigust kasutanud, eeldatakse, et ta on huvi kaotanud. Kohtu hinnangul saab viidatud normidest lähtuda ka praeguse vaidluse lahendamisel.

1. Praegusel juhul ei ole 10 aastat möödunud (isiklik kasutusõigus on seatud alles
2. aastal). Seega tuli hagejatel kohtu ette tuua asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja on isikliku kasutusõiguse suhtes igasuguse huvi kaotanud (tegemist on hagejate tõendamiskoormisega). Kohus ei nõustu hagejatega selles, et tegemist on ümberpööratud tõendamiskoormisega ja et hoopis kostja peaks oma huvi põhistama või tõendama. Kostja kasuks on kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus (ning ei ole möödunud

§ 177

lg-s 2 sätestatud 10-aastane tähtaeg), mille lõpetamist hagejad praeguses menetluses taotlevad. Kohus on tõendamiskoormist selgitanud

1. veebruari 2024 eelistungil.
2. Kohtu hinnangul ei ole hagejad toonud esile selliseid asjaolusid (ega esitanud ka vastavaid tõendeid) selle kohta, et kostja on isikliku kasutusõiguse suhtes igasuguse huvi kaotanud. Selliseks asjaoluks ei ole hagejate toodud muu juurdepääsu olemasolu. Praegusel juhul ei lahenda kohus 3 juurdepääsuvaidlust ega pea kaaluma seda, kas kostja kinnistule on olemas ka muu juurdepääs. Isiklik kasutusõigus annab kostjale õiguse kasutada kinnistut talvisel ajal (
3. detsembrist kuni
4. aprillini), kuid ei tähenda seda, et kostja peab seda igal talvel ka kasutama. Ka olukorras, kus kostja mõnel talvel isiklikku kasutusõigust ei kasuta, ei anna kohtu hinnangul alust asuda seisukohal, et kostja on selle vastu igasuguse huvi kaotanud, ning isiklik kasutusõigus tuleb lõpetada. Eelneva tõttu ei tõenda hagejate esitatud talvised fotod (dtl 89 – 91) seda, et kostjal puudub huvi isikliku kasutusõiguse vastu.
5. Kohus märgib ka seda, et tõendamiskoormise jagunemisele vaatamata on kostja esitanud vastavad asjaolud, millest saaks üheselt järeldada, et ta ei ole isikliku kasutusõiguse vastu huvi kaotanud. Eelnevalt on kohus selgitanud, et kasutusvaldaja huvi püsimise hindamisel arvestatakse lisaks kasutusvalduse kestusele ka selle seadmise asjaolusid (vt nt Riigikohtu
6. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 12). Selliselt on kostja menetluses selgitanud, et müüs
7. aastal mõttelise osa kinnistust tingimusel, et tema kasuks seatakse tasuta tähtajatu kasutusõigus, ning ilma selleta ei oleks ta müügilepingut sõlminud. Kostja on eelistungil selgitanud, et elab endiselt samas kohas ja tal on vaja kasutada isiklikku kasutusõigust küttepuude vedamiseks. Kostja on esitanud kohtule ka tõendi selle kohta, et viimasel talvel on ta seda selliselt ka kasutanud (dtl 115). Eelneva tõttu ei ole praegusel juhul

§ 212lg 2 p-s 1 kui ka § 177 lg-2 sätestatud eeldus täidetud.

10. Lisaks on hagejad tuginenud ka

§ 212

lg 2 p-le 2, mis võimaldab kinnisasja omanikul nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust (vt hagejate 26. veebruari 2024 menetlusdokument). Kohus on eelnevalt leidnud, et hagejatel on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse lõpetamist

§ 212lg 2 p 1 alusel.

Kohus on seisukohal, et hagejatel on võimalik esitada vastav nõue ka

§ 212lg 2 p 2 alusel.

11. Ka

§ 212

lg 2 p 2 puhul peavad hagejad tõendama materiaalõigusliku aluse esinemise, sh kostja saadava kasu viidatud sätte mõttes (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10575, p 10). Kohtu hinnangul ei ole hagejad esile toonud selliseid asjaolusid, millest saab järeldada, et hagejate kahju on oluliselt suurem kostja kasust. Selliselt ei ole hagejad välja toonud, milline on hagejate kahju ja kostja saadav kasu

§ 212lg 2 p 2 mõttes.

Hagejad on vaid märkinud, et eelduslikult tekitab rasketehnika ka külmunud maapinna korral sellel kahjustusi, samuti on nad välja toonud maamaksu (48 eurot 28 senti aastas, dtl 104-106). Kohus leiab, et kahjuks

§ 212

lg 2 p 2 mõttes ei ole hüpoteetiline kahju, mis võib kinnisasja omanikul tekkida. Kohtu hinnangul on hagejate positsioon ka vastuoluline, kuivõrd hagejad on menetluses tuginenud sellele, et kostja ei kasuta isiklikku kasutusõigust. Kahjuna ei saa kohtu hinnangul käsitleda ka maamaksu, vaid tegemist on kinnisasja omaniku seadusest tuleneva kohustusega. Eelneva tõttu ei ole praegusel juhul

§ 212lg 2 p-s 2 sätestatud eeldused täidetud.

1. Hagejad on tuginenud ka sellele, et kostja kasuks seatud isiklik kasutusõigus riivab põhjendamatult nende omandiõigust (põhiseaduse (PS) § 32). Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus (PS § 32 lg 2 esimene ja teine lause). Selliselt ongi omandiõiguse üheks kitsenduseks omanikuks mitteoleva isiku kasuks seatud isiklik kasutusõigus. Kohus nõustub kostjaga selles, et praegusel juhul on isiklik kasutusõigus ajaliselt (
2. detsembrist kuni
3. aprillini), samuti ilmastiku- ja muude tingimustega piiratud (pinnas peab olema külmunud, maa ei tohi olla põllumajanduslikus või loomakasvatusliku kasutuses. Seega puudub alus isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks.
4. Eelneva tõttu jätab kohus hagi rahuldamata.
5. Kohus käsitleb menetluskulude jaotust. 4 Hagimenetluses kannab kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti (TsMS § 165 lg 1 esimene lause). Kohus saab TsMS § 165 lg 1 alusel otsustada, et kulude kandjad vastutavad solidaarselt (VÕS § 65). Kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neil üldjuhul vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest solidaarselt, kui nad teostavad ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hagi vastu (vt nt Riigikohtu
6. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 25). Kuivõrd praegusel juhul teostasid hagejad (kinnistu ühisomanikud) õigust nõuda isikliku kasutusõiguse lõpetamist, peab kohus põhjendatuks jätta kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda.
7. Järgmisena käsitleb kohus kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 1575 eurot (10,5 h x 150 eurot/h).
8. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul saab sellist tasumäära pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot.
9. Praegusel juhul on kostja lepingulisel esindajal kulunud kokku 10,5 h. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei hinda kohus iga toimingu põhjendatust ja vajalikkust, vaid hindab nimetatud toiminguteks kulunud aega kogumis. Kuigi tegemist ei olnud õiguslikult keeruka ja mahuka vaidlusega, vajas hagejate nõude õiguslik alus eraldi käsitlemist (vt eelistungi protokoll ja otsuse p 6). Lisaks sellele märgib kohus, et hagis ja eelistungil tuginesid hagejad sellele, et isiklik kasutusõigus on kostja jaoks igasuguse tähenduse kaotanud (

§ 212lg 2 p 1).

Pärast eelistungit esitatud menetlusdokumendis tuginesid hagejad alternatiivselt ka sellele, et nende kahju on oluliselt suurem kostja kasust (

§ 212lg 2 p 2).

Seega tuli kostja esindajal tegeleda hagejate nõude õiguslike alustega, samuti reageerida hagejate toodud alternatiivsele alusele. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et tegemist ei olnud nö keskmise (tavapärase) kohtuvaidlusega. Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu (10,5 h) põhjendatud. 18. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 1260 eurot (10,5 x 120). Kostja on märkinud, et kuludele ei lisandu käibemaksu. Seega tuleb hagejatelt mõista kostja kasuks solidaarselt välja menetluskulud 1260 eurot. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1260 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 5