KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-320 Haldusasi Politseija

) § 25 lg 2 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. Puudutatud isik vabanes 17.02.2023 Viru Vanglast. Tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Tartu Halduskohtu 21.03.2024 otsusega jäeti isiku kaebus PPA 02.09.2021 otsuse nr 15.3-3.1/6334-3 ja 04.10.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.6/38 tühistamiseks rahuldamata. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA esitas 28.04.2023 Venemaale korduva tagasivõtutaotluse puudutatud isiku tagasivõtu osas. 25.07.2023 vastuse kohaselt lükati taotlus tagasi. PPA suhtluses Välisministeeriumiga on selgunud, et Venemaa kodanike tagasivõtutaotluste menetlemisel on liikmesriikidel sarnased mured – isikute dokumenteerimine on raskendatud ja seetõttu võtab see tavapärasest palju rohkem aega. PPA edastas 04.12.2023 Välisministeeriumi kaudu korduva tagasivõtutaotluse. Venemaa keeldus 03.01.2024 isiku tagasivõtutaotluse menetlemisest, kuna pole tõendatud isiku Venemaa kodakondsus. PPA sai selle dokumendi 2024. a märtsi lõpus. PPA kavatseb esitada uue taotluse ja kutsuda Välisministeeriumisse Venemaa saatkonna esindaja, et anda üle diplomaatiline noot Venemaa rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmise tõttu. Esineb põgenemisoht (

§ 68p 4).

Puudub vaidlus, et isikut on karistatud reaalse vangistusega. Varasemad karistused viitavad sellele, et ta suhtub õiguskorda negatiivselt. Alates kinnipidamisest ei ole tema käitumine ja hoiakud muutunud. Isiku suhtes alustati 26.03.2024 distsiplinaarmenetlust seoses sellega, et läbiotsimise käigus leiti tema eluruumist kinnipidamiskeskuses keelatud ese. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt

§ 68p-st 6.

Isikul puudub kehtiv reisidokument. Isik ei ole kinnipidamiskeskuses enda dokumenteerimisega tegelema hakanud ja keeldub koostööst PPA-ga. PPA pakkus 27.02.2023 vestlusel isikule võimalust minna taotlema tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest. Ta on enda dokumenteerimisest tänaseni keeldunud. Isiku sõnul kahetseb ta Venemaa kodakondsuse võtmist 2000. a-l. Isik soovis 02.05.2023 minna Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Seal püüdis ta anda sisse kodakondsusest loobumise taotlust, mida saatkond vastu ei võta, kuna ei võimalda kodakondsusest loobumist. See näitab isiku soovimatust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isikuga vesteldi ka 04.12.2023 kaasaaitamiskohustusest ja dokumenteerimisest. Ta ei ole endiselt huvitatud tagasipöördumistunnistuse taotlemisest. Isik ei täida

§ 264

lg 1 p-st 2 tulenevat kaasaaitamiskohustust, mis seisneb selles, et isik peaks esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses tähtsust. PPA-le teadaolevalt on isikul aegunud Venemaa Föderatsiooni pass, kuid ta ei ole nõustunud seda või selle koopiat PPA-le esitama. PPA-l on hiljutine kogemus, kus Tartu Vanglast vabanenud Venemaa kodanikul õnnestus PPA-ga koostööd tehes hankida endale Eestis asuva Venemaa suursaatkonna kaudu dokument tagasipöördumiseks Venemaale. PPA varasema praktika kohaselt on isikutega koostöös (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) võimalik Venemaa kodanikele dokumendid hankida umbes poole aastaga. Tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ning võib võtta aega üle pooleteise aasta. Seda ajakulu saaks vältida, kui isik endale ise dokumenti taotleks. Kinnipidamise asendamine leebemate

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa ega järgi Eesti Vabariigi seadusi. Kuna isik ei ole nõus Eestist lahkuma ja soovib vältida 2

§ 23lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud alused isiku kinnipidamise jätkamiseks.

Kuna isikut on praeguseks kinni peetud üle 13 kuu, on tema kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks

§ 25lg 2 alusel võimalik.

Ei ole teada asjaolusid, mis muudaksid isiku edasise kinnipidamise lubatud tähtaja jooksul (18 kuud) ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.04.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik jääb oma varasema seisukoha juurde, et tema puhul ei ole põgenemisohtu õigesti määratud. Ta on korduvalt selgitanud, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb tehtut. Isikut karistatakse põhjendamatult kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Isiku kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Hinnang on antud isiku varasema käitumise põhjal ja ei ole arvestatud, et isik on seda parandanud. Isiku karistatus ei või teda saata kogu elu. Puudutatud isikul elavad Eestis alaealised lapsed, abikaasa ja vanemad. Isik oleks PPA-le kättesaadav ka kindlaksmääratud elukohas elades. Isik on varem selgitanud, et tal on Eestis elukoht.
2. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole karistus, vaid see on vajalik ja proportsionaalne meede tagamaks isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks. Kinnipidamise eesmärk on üksnes puudutatud isiku väljasaatmise tagamine, kuid isik ei ole ise teinud püüdlusi endale reisidokumendi hankimiseks. PPA on võimaldanud isikul kasutada internetiga mobiiltelefoni, 3

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib.

§ 23

lg 11 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud

§-s 68.

§ 25

lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad

§ 23lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted.

Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa

§ 25

lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

§ 23

lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud

§ 15lg 1 p-des 1–3.

Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda varasemast kohtupraktikast. 9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne

§-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist. 10. PPA oli taotluses seisukohal, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht tulenevalt

§ 68p-dest 4 ja 6 ning halduskohus nõustus PPA-ga.

Eelnimetatud sätete kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Ringkonnakohus leidis 09.02.2024 määruses praeguses asjas, et puudutatud isikul on põgenemise oht ja sellele osutavad

§ 68

p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolud koosmõjus konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega. Ringkonnakohus osutas asjaoludele, et isik on varem eiranud katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik nõuete eiramise tagajärjest ning õiguskuulekalt ei motiveerinud teda käituma ka pere ja laste olemasolu, ning isik ei soovi Venemaale minna ja selleks vajalikke dokumente hankida. Ringkonnakohus jääb samale seisukohale ka praegu. 4

§ 23lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2).

Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et

§ 23

lg 1 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide hankimisega seonduvalt. See tähendab, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine peaks seonduma eeskätt

§ 264

lg 1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Kohustus peab olema piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p 13). 12. PPA leidis taotluses, et puudutatud isiku puhul esinevad

§ 23lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud kinnipidamise pikendamise alused.

Vaidlustatud määrusest nähtuvalt esineb halduskohtu hinnangul lisaks

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud alusele (s.o põgenemisohule) ka ps 3 märgitud alus (s.o välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et puudutatud isikut võib kinni pidada tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumise tõttu, sest isik ei aita kaasa nende hankimisele. Samal seisukohal oli ringkonnakohus ka 09.02.2024 määruses. Nagu ringkonnakohus selles määruses selgitas, ei ole puudutatud isik taotlenud tagasipöördumistunnistust, kuigi tal on selleks võimalus olnud. Isikule on korduvalt selgitatud (sh kohtumäärustes praeguses asjas), et tema väljasaatmise kiirem korraldamine oleks võimalik, kui ta esitaks ise Venemaale kõnealuse taotluse. PPA on toonud esile, et isik saab kasutada internetiga mobiiltelefoni, mille kaudu on tal võimalik broneerida nt Venemaa saatkonna e-süsteemis endale aeg dokumendi vormistamiseks. Isik on ise 03.04.2024 kohtuistungil kinnitanud, et ta ei ole nõus tegema koostööd Venemaa passi saamiseks. Kuivõrd isik on selgelt väljendanud enda soovimatust Eestist Venemaale lahkuda ja selle tarvis dokumente taotleda, on põhjendatud PPA ja halduskohtu hinnang, et vabaduses viibides ei oleks ta tõenäoliselt PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asuks enda väljasaatmist takistama. Seetõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. 13. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

§ 25

lg 2 kohaselt võib isikut kinni pidada kokku 18 kuud ja halduskohtu määrusega lubatav kinnipidamise tähtaeg seda ei ületa. Ringkonnakohus jääb 09.02.2024 määruses toodud seisukoha juurde, et kuigi kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei saa puudutatud isik suhelda piiranguteta oma pereliikmetega, kaalub vajadus tagada isiku kättesaadavus üles riive tema perekonnaelule. Puudutatud isik ei ole väitnud, et pereliikmed ei saa teda kinnipidamiskeskuses külastada. Samuti ei ole puudutatud isiku väljasaatmine perspektiivitu. Väljasaatmine on 5