Obsah (8)

§ 637§ 405§ 442§ 232§ 163§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 04.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-112810 Kohtuasi Aktsiaseltsi Plu

§ 637

lg 21 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 11.

§ 405

lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 1325,76 eurot, sh põhinõue 799,51 eurot. Kuna asja hind on alla 3500 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

12. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (

§ 442lg 10).

Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine

§ 637lg 2¹ tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud

§ 637lg-s 2¹ sätestatud alustel.

13. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13). 14. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse 4 2-23-112810 normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb viivisenõude osas rahuldada osaliselt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega hagi rahuldamata jäetud osale ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus vastab järgnevalt lühidalt apellatsioonkaebuse väidetele. 14.

1. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleks tarbijale kohaldada lepingus esialgselt kokku lepitud viivisemäära, milleks oli esialgset intressimäära arvestades 19,90% aastas. 14.
2. Kostjaga 08.03.2022 sõlmitud Säästukaart Pluss kasutamise lepingu nr CNT00000129068 (dtl 83) kohaselt oli kokku lepitud viivisemääraks „lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr“. Maakohus tuvastas VÕS § 4034 järgse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ning seda järeldust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt krediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Lepingu sõlmimise ajal 08.03.2022 oli seadusjärgse intressi määr 0%. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et lepingujärgne intress oli 0%, tuleb kolleegiumi arvates sellest lähtuda ka viivise arvestamisel ehk teisisõnu ei saa krediidiandja tugineda intressimäärale, mida krediidilepingule kohaldada ei saa (esialgsele intressikokkuleppele). 14.
3. Seega tuleb arvestades krediidilepingus kokku lepitut („lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr“) viivisemääraks lugeda lepingule kohaldatav intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr. Seega mõistis maakohus õigesti viivise välja tarbijakrediidi seadusjärgses viivisemääras. 14.
4. Hageja on apellatsioonkaebuses esile toonud, et tarbijaga kokku lepitud tüüptingimustes sisalduv viivisemäär ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Samas ei ole maakohus kohaldanud lepingule seadusjärgset viivisemäära mitte seetõttu, et tingimus oleks tüüptingimusena tühine, vaid põhjusel, et rikutud oli vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu oli lepingust tulenev intressimäär 0%. 14.
5. Apellant tugineb RKTKo 2-21-13098 p-le 33, mille kohaselt tarbija peab arvestama lepingus kokku lepitud viivisemääraga, sest see on lepinguvabaduse väljendus. Nimetatud kohtuasjas tugines pankrotihaldur viivisekokkuleppe tühisusele, sest see ületas kolmekordselt seadusjärgset määra ja leidis, et see on tüüptingimusena tühine. Kolleegium leidis viidatud lahendi punktis 33, et viivisekokkulepe ei ole tühine ainuüksi seetõttu, et see ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sama on analüüsitud ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-4331 ja 24.01.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-
6. Seega kõigis apellandi viidatud lahendites on kohtud analüüsinud viivisekokkuleppe sisu üksnes tüüptingimuste regulatsiooni kontekstis. Seega ei andnud Riigikohus ega ka Tallinna Ringkonnakohus hinnangut sellele, milliseks tuleb lugeda viivisemäär olukorras, kus lepingule kohaldatakse seadusjärgset intressimäära vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ja lepingus on kokku lepitud, et viivisemääraks loetakse lepingujärgne intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivisemäär. 14.
7. Kuna käesolevas asjas on viivisemäär seotud lepingust tuleneva intressimääraga (kuid mitte vähem kui seadusest tulenev viivisemäär) ja lepingule kohaldatav määr on 0%, siis on 5 2-23-112810 lepingust tulenev viivisemäär antud juhul võrdne VÕS § 113 lg-st 1 tuleneva määraga, millest lähtus ka maakohus. 14.
8. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis on maakohus menetluskulud õigesti

§ 163lg 1 alusel jaotanud.

1. Seega hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele ja eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
2. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud

§ 168lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 17. Apellant on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus taotleda määruse jõustumisel

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 alusel riigilõivu tagastamist.

18.

§ 638

lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. (allkirjastatud digitaalselt) 6