KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2799 Haldusasi Menetlusosalised Xi kaebu

) § 14 lg 1 p 6 järgset nõusolekut sauna ning kuivkäimla rajamise kohta, peaks ettekirjutus sisaldama kaalutlusi, miks oleks vaja saun ja kuivkäimla likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala eesmärkide saavutamist. Põhjenduste puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik veenduda, kas tema õigusi piiratakse õiguspäraselt. Vaidlusalune haldusakt on oluliste motiveerimispuudustega. 16.

1. Vastustaja ei ole täitnud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 6). Majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 (määrus nr 57) § 19 lg 6 kohaselt ei võeta hoonealuse, sealhulgas hoone maapealse osa aluse ja hoone maa-aluse osa aluse pinna leidmisel arvesse hoone küljes olevat terrassi. Vastustaja 11.05.2023 objekti kontrollimise protokolli nr 1121873 kohaselt tuvastati, et kaebaja kinnistul asuva terrassiga suvemaja pindalaks on 33,4 m
2. Eeltoodust nähtuvalt määras vastustaja ehitisaluse pinna koos terrassiga, mis on ebaõige. Suvemaja ehitisealune pind ilma hoone küljes oleva terrassi ja muude määruse nr 57 § 19 lg 6 järgsete elementideta ei ületa 20 m2, mistõttu ei olnud ehitise rajamiseks Keskkonnaameti nõusoleku küsimine vajalik. Isegi kui terrassi alust pinda saaks pidada ehitisaluseks pinnaks, siis on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja saab vajadusel terrassi ka eemaldada. Vastustajal olnuks seega võimalik võtta ettekirjutuses seisukoht leebemate meetmete kohaldamise osas (nt terrassi likvideerimine või eemaldamine või ehitiste teisaldamine puiskarjamaale). Eelnevat arvesse võttes ei asu kaebaja kinnistul loakohustuslikke ega nõusolekut vajavaid ehitisi ning kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon olema eriti põhjalik. 16.
3. Ettekirjutuses osundatud hoiuala elupaikade ja kasvukohtade hävitamise ja kahjustamise võimalus on pelgalt oletuslik ning seda oletust toetavad tõendid puuduvad. Vastustaja ei ole enne ettekirjutuse tegemist läbi viinud keskkonnamõju hindamist või vähemalt seda kaebajale 3

§ 32lg 2 mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad.

Kaebaja hinnangul peaks ettekirjutus sisaldama ka konkreetseid etteheiteid, kuidas mõjutab kõnealuste ehitiste olemasolu kinnistul metsastunud luidete kaitset ja välistab looduslikku protsessi, mille tulemusel metsastunud luited niikuinii muutuvad loodusmetsaks. Tegemist on olulise põhjendamispuudusega. 16.5. Vastustaja leidis, et kaebaja ehitustegevus ei ole kooskõlas piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud. Kaebaja on seisukohal, et hoonestamata piirkonna asustusstruktuuri hindamisel on kohane võtta arvesse eeskätt vastavas piirkonnas kehtivat ehitusõigust. Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kaebaja kinnistu naaberkinnisasjade (nt 80701:001:0202; 80701:001:0322; 80701:001:0224) suhtes kehtestab

§ 38

lg 7 järgmise erandi: ehitamisele kaitsealal kohaldatakse

1. peatükis sätestatut, kui kaitse-eeskirjaga ei ole sätestatud teisiti. Vabariigi Valitsuse 30.03.2007 määrusega nr 96 kehtestatud Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 5 lg 2 kohaselt on kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekuta kaitsealal keelatud anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (p 6) ning anda ehitusluba (p 7). Viidatud sätete grammatilisel tõlgendamisel saab jõuda ühemõttelise järelduseni, et Keskkonnaameti nõusolekul saab väikeehitise ehitada Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Väikeehitiseks peetakse halduspraktikas kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse alusel kuni 60 m2 ehitisealuse pinnaga ühel kinnistul asuvat ehitist, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni 5 m ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Kuivõrd on kaebaja kinnistule rajatud kolme ehitise ehitisealuse pind on kuni 20 m2 ja kõrgus kuni 5 m, on need ehitised piirkonnale omased. Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja regulatsioonist lähtumata jätmine viis vastustaja õigusvastase haldusakti tegemiseni. 16.
2. Ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga (kaitsekorralduskava) kooskõlas. Kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks. Hoolduse puudumine, mis soodustab puiskarjamaa kinnikasvamist, mõjutab puiskarjamaade säilitamist negatiivselt. Puiskarjamaa hooldamine ei ole võimalik ilma sellekohaste seadmeteta, mis on tinginud vajaduse rajada kaebaja kinnistule ehitised, kus neid hoiustada. Hooldustööde mahu tõttu ei ole tööde teostamine alati võimalik ühe päeva jooksul ning see on tinginud ka vajaduse kinnistul ajutiselt ööbida. Ehitised on vajalikud kaitsekorralduskava eesmärkide täitmiseks. 16.
3. Vaidlustatav ettekirjutus on kaalutlusvigadega. Vastustaja väide, et kaebaja kinnistul paiknevate ehitiste likvideerimine hoiualalt on vajalik

-st tulenevate nõuete täimiseks, on paljasõnaline, tõendamata ega välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust. Vastustaja ei ole aga suvilaehitusele nõusoleku andmist ega ehitiste lammutamise korraldamist sisuliselt kaalunud, mis viis ebaõige otsustuseni. Isegi kui nõustuda, et ehitised tuleks lammutada (likvideerida), siis puuduvad ettekirjutusest kaalutlused, millist kahjulikku mõju selline tegevus loodusele ja hoiualale omaks. Ettekirjutusest ei nähtu ka kaalutlused, millest lähtuvalt välistas vastustaja

§ 38lg 4 p 5 kohaldatavuse.

Menetlusõigusnormide oluliste rikkumiste tõttu tuleb lisaks ettekirjutuse tühistamisele kohustada vastustajat kaaluma kaebaja kinnistule rajatud ehitiste seadustamiseks vajaliku nõusoleku andmist. 16.8. Puudub vaidlus, et kõnealused ehitised asuvad kaebaja kinnistul ranna või kalda ehituskeeluvööndis

§ 35lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 p 1 mõttes.

Kaebaja ei nõustu vastustaja käsitlusega, et kõnealuste ehitiste puhul ei rakendu ükski

§ 38lg-tes 4 ja 5 kirjeldatud ehituskeeluvööndis ehitamist võimaldav erand.

Ettekirjutuse tegemise vajadust on põhjendatud põhiliselt asjaoluga, et kõnealused ehitised on püstitatud hoiualal esinevale looduskooslusele metsastunud luitealal, mille säilitamine on

§ 34alusel üheks ranna kaitse-eesmärgiks.

Võttes arvesse, et metsastunud luited on käsitletud Lindmetsa hoiuala ja Lindmetsa maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2017-2026 kava p-s 2.2.3 „Metsad“, on kaheldav, kas 4

§ 34

. Hoiualal ja ka kõnealuste ehitiste asukohas esinevatele metsastunud luidetele annab kaitse samuti

§ 32

lg 2, mistõttu ei saanud ehitiste likvideerimiseks ettekirjutuse andmise iseseisvaks aluseks olla fakt, et need asuvad ranna või kalda

§ 34

järgse kaitse-eesmärgi kehtestamiseks moodustatud

§ 35lg 1p 2 ja § 37 lg 1 p 1 järgses ehituskeeluvööndis.

Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb ehitiste väidetav vastuolu

-st tulenevate nõuetega ning miks neid säilitada ei saa. 16.

1. Vaidlustatav ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Kaebaja kinnistul asuvate ehitiste likvideerimine ei ole antud juhul mõõdukas abinõu, sest isikule seatavad piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav on (vt PSJVKo 3-4-1-1-99, p 13). Vastustaja ei ole ettekirjutuses kaalunud, kas kaebaja põhiõiguse piiramine on taotletava eesmärgi tähtsust arvestades vajalik ja mõõdukas meede. Vastustaja oleks pidanud andma haldusmenetluses nr 2380 kaebaja kinnistul asuvatele ehitistele nõusoleku. 16.
2. Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskava näeb ette Lindmetsa matkaraja taastamise, mis hakkaks osaliselt läbima ka kaebaja kinnistut ning tooks kaasa tallamiskoormuse suurenemise. Matkaraja ehitamine laudteena tooks metsastunud luidetele kaasa samasugused tagajärjed nagu kaebaja ehitiste puhul. Ehitiste likvideerimise nõue on põhjendamatu põhiõiguse riive, kui vastustaja võimaldab samaaegselt samas piirkonnas pika matkaraja ehitamist. 16.
3. Vaidlusaluse ettekirjutuse kolmekuuline täitmise tähtaeg ei ole realistlik ega kooskõlas õigusaktidest tulenevate piirangutega. Kuivõrd käsitleb vastustaja suvemaja kui ehitusteatisekohustuslikku ehitist, peab kaebajal selle lammutamiseks olema ka ehitusprojekt (vt EhS § 4 lg-d 1 ja 4, EhS § 5 ja EhS lisa 1). Lisaks sellele peab kaebajal olema vastustaja

§ 14lg 1 p 6 järgne nõusolek.

Juhul kui suvemaja lammutamine seab ohtu hoiuala elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi

§ 32

lg 2 tähenduses, on vajalik ka kavandatava tegevuse mõju hindamine elupaikade ja liikide seisundile keskkonnamõju hindamise käigus või

§-s 33 või 10. peatükis sätestatud korras (

§ 32lg 5).

Kuivõrd võib ehitiste lammutamiseks vajaliku ehitustehnika tallamise ja materjalide ladustamise tõttu kahjustuda osa taimestikust ning ehitustegevuse käigus tuleb ehitusprojektis ette näha ja reaalselt kasutada vastavaid meetmeid, et ei kahjustataks kaitstavaid elupaigatüüpe, võib ehitiste likvideerimine olla kahjulikum, kui nende kasutamise võimaldamine. Tõenäoline on ka metsastunud liivaluidete kahjustumine. Kaebaja hinnangul võtavad ehitiste lammutamise ettevalmistatavad tegevused aega kuni kuus kuud (kui mitte rohkem) ning tööde tegemiseks oleks mõistlik talvine periood. 17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 17.1. Kaebaja ei saa esitada kaebust Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse teise adressaadi ehk Y huvides, kuivõrd see asjaolu ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebaja sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta. 17.2. Vastustaja viitas ettekirjutuses

§ 38

lg-le 3, mis on ettekirjutuse tegemise peamiseks õiguslikuks aluseks ning mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Tegemist on oma olemuselt imperatiivse õigusnormiga, mistõttu ei oma tähtsust, millise ehitusaluse pinnaga on kaebaja kinnistul ehituskeeluvööndisse ehitatud ehitised. Viidatud imperatiivne keeld ei anna ka võimalusi

§ 32

lg 2 tõlgendamiseks selliselt, et ehitustegevuse lubamiseks ehituskeeluvööndis on vajalik ja võimalik keskkonnamõju hindamine. Ettekirjutus on motiveeritud nõuetekohaselt ja kooskõlas HMS-ga. 17.3. Kaebaja seisukohaga kõnealuse piirkonna ehitusõiguse kohta ei saa nõustuda. Isegi juhul, kui kõrvalkinnistutel asuvad ehitised on püstitatud õigusliku aluseta, siis ei saa nõuda ebaõige 5

§-s 34 sätestatud looduskaitseliste eesmärkidega. Põhjendamatud on kaebaja väited, et tema erahuvi õigusvastaselt püstitatud ehitiste säilitamiseks kaalub üles ülekaaluka avaliku huvi ehk Lindmetsa hoiuala ning ranna kaitse. 17.

1. Vastustaja nõustub ettekirjutuse täitmise realistlikkuse Ringkonnakohtu 18.01.2024 määruse punktis 12 tooduga. käsitlemisel Tallinna KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutust mh argumendil, et see on tehtud vale isiku (Y) suhtes. Kohus jääb oma 19.12.2023 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebaja saab vaidlustada ettekirjutust üksnes ulatuses, millega rikutakse tema subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Populaarkaebuse esitamise õigust kaebajal ei ole. Asjaolu, et vaidlusaluse ettekirjutuse adressaadiks on ka Y ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, mistõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited tähelepanuta (vt Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 määruse nr 3-23-2799, p 24).
4. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas ehitiste likvideerimiseks tehtud ettekirjutus on õiguspärane ning kas vastustaja oleks pidanud ettekirjutuse tegemisel kaaluma ehitiste seadustamise võimalust, sh, millised negatiivsed mõjud kaasnevad vaidlusaluste ehitistega kaitsealale.
5. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
6. Kohus nõustub vaidlusaluses ettekirjutuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist. 6

§ 38

lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Kaebaja kinnistul ei olnud „olemasolevat elamut“, mille juurde kuuluval õuemaal saanuks

§ 38lg 4 p 1 kohaselt erandina püstitada uut ehitist.

Ranna või kalda ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitis tuleb üldjuhul sealt eemaldada, et tagada ranna ja kalda kaitse eesmärk (

§ 34

). Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamisõiguse saamiseks tuleb läbida üldplaneeringu muutmise menetlus (

§ 40

), selleks peab esinema kaalukas avalik huvi ning sellele peab kohaliku omavalitsuse taotlusel andma nõusoleku Keskkonnaamet. Praegusel juhtumil on nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet analüüsinud olukorda ja andnud oma esialgse hinnangu, et nemad ei pea ehituskeeluvööndi vähendamist põhjendatuks. Seega, isegi juhul kui kaebaja peaks astuma samme planeeringu koostamiseks, kujuneks kaebajale lõpptulemusel positiivse lahenduse saamine ebatõenäoliseks. Ehitiste likvideerimisel pole kaebaja jaoks väga raskeid, kulukaid ega pöördumatuid tagajärgi, kuna need on võimalik teisaldada. Olukorras, kus seadus kehtestab imperatiivselt ehitamise keelu ranna ja kalda kaitseks, ei oma enam tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide rikkumine (Keskkonnaameti nõusoleku saamise küsimus saaks olla asjakohane üksnes juhul, kui ehitised ei asuks ranna või kalda ehituskeeluvööndis).“ Ka praeguses menetlusstaadiumis on need seisukohad asjakohased ja kohus järgib neid. 24. EhS tulenevad nõuded seoses vaba ehitustegevuseks nõusoleku küsimisel, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Sõltumata sellest, kas kaebaja oleks pidanud Keskkonnaametilt nõusolekut küsima või mitte, on ilmne, et

§ 38

lg-st 3 tulenevalt on igasuguse hoone ja rajatise ehitamine keelatud, sõltumata sellest, kui suur on ehitisealune pind, st kas tegemist on vaba ehitustegevusega või loakohustusliku tegevusega. Ka vaba ehitustegevus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele ning mitte üksnes EhS-st tulenevatele nõuetele, vaid ka teistest õigusaktidest tulenevatele keeldudele – käesoleval juhul

§ 38lg-le 3.

Seetõttu on ekslik kaebaja arusaam, et vaidlusalune ettekirjutus oleks pidanud sisaldama täiendavaid kaalutlusi, miks oleks vaja saun ja kuivkäimla likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala eesmärkide saavutamist. Nagu ringkonnakohus on ka oma 18.01.2024 määruses selgitanud, siis ei oma tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide rikkumine, kuivõrd seadus kehtestab imperatiivselt ehitamise keelu ranna ja kalda kaitseks. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlusalune ettekirjutus põhjendamispuudustega.

1. Asjassepuutumatud on kaebaja väited osas, kas kaebaja kinnistul asub loakohustuslikke ja nõusolekut vajavaid ehitisi või mitte ning kas kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon olema eriti põhjalik. Nagu eelnevalt on kohus selgitanud, siis esines imperatiivne keeld uute ehitiste rajamiseks ehituskeeluvööndisse ning see keeld kehtib kõigi uute hoonete ja rajatiste suhtes, sõltumata nende ehitisealusest pinnast.
2. Kaebaja leiab, et vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, millised negatiivsed mõjud

§ 32lg 2 mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad.

1. Olukorras, kus on tuvastatud, et kaebaja kinnistul asuvad ebaseaduslikud ehitised ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, ei pidanud vastutaja kaaluma, millised negatiivsed mõjud nimetatud ehitistega hoiualale kaasnevad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2024 määrus nr 3-23-2799, p 11).
2. Kaebaja hinnangul saab Keskkonnaameti nõusolekul väikeehitise ehitada Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis (

§ 38lg 7 ja kaitse-eeskiri § 5 lg 2).

29. Kohus sellise kaebaja tõlgendusega ei nõustu.

§ 38

lg-t 7 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, st arvestada

§ 38tervikuna.

Olukorras, kus esinevad

§ 38lg-tes 4 ja 7

§ 38lg-tes 4 ja 5 sätestatud erandeid ei eksisteeri.

Nagu ringkonnakohus on rõhutanud, siis on seaduses kehtestatud imperatiivselt ehitamise keeld ranna ja kalda kaitseks. See tähendab, et kaalumise, kas ehituskeeluvööndisse ehitamine on võimalik, on ära teinud juba seadusandja.

§ 38

lg-s 4 sätestatud erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt ning on ilmne, et käesoleval juhul ükski erand ei kohaldu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistul varasemalt hooneid ei ole olnud (vt vaidlusaluse ettekirjutuse, p III; kaebuse lisa 8). Seetõttu

§ 38lg 4 p-des 1, 5, 9 nimetatud erandid ei kohaldu.

Samuti ei ole tegemist kalda kindlustusrajatisega (

§ 38

lg 4 p 2), supelranna teenindamiseks vajaliku rajatisega (

§ 38

lg 4 p 3), maaparandussüsteemiga (

§ 38

lg 4 p 4), piirdeaiaga (

§ 38

lg 4 p 6), piirivalve rajatisega (

§ 38

lg 4 p 7), maakaabelliiniga (

§ 38

lg 4 p 8) ega riigikaitselise ehitisega (

§ 38lg 4 p 10).

Ühegi

§ 38lg-s 5 loetletud ehitisega tegemist ei ole.

30. Kaebaja on seisukohal, ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga (kaitsekorralduskava) kooskõlas, kuivõrd kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks. Eluliselt on ebausutav selline kaebaja väide. Asjaolu, et nii on mugavam puiskarjamaad hooldada, ei tähenda, et ilma olemasolevate ehitisteta (välikäimla, saun ja hoone) ei oleks võimalik hooldustöid teha. Samas ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähtsust, kas ehitiste seadustamine oleks kooskõlas Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga, kuivõrd vastustajal on kohustus järgida imperatiivset normi (

§ 38lg 3).

31. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et kaebaja kinnistul paiknevate ehitiste likvideerimine hoiualalt on vajalik

-st tulenevate nõuete täimiseks, on paljasõnaline, tõendamata ega välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust. 32. Vaidlusaluses ettekirjutuses on väga selgelt öeldud, et ehitised on püstitatud ebaseaduslikult Läänemere meresaarte ranna 200 meetri ehituskeeluvööndisse, ranna või kalda piiranguvööndisse ning Lindmetsa hoiualale; kinnistul olevad ehitised asuvad liivaluitest merepool, seega täies ulatuses ehituskeeluvööndis;

§ 38

lg 3 järgi on ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud; Meremuru kinnistule ehitatud ehitiste puhul ei rakendu ükski

§ 38

lg-tes 4 ja 5 väljatoodud erand; ehitustegevus ei ole kooskõlas piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud (vt vaidlusalune ettekirjutus, lk-d 1-2; kaebuse lisa 8). Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2024 otsuses nr 3-21-1370 toodud asjaolud on erinevad praeguse vaidluse asjaoludest, kuivõrd hoone ja seda teenindavad rajatised olid asjas nr 3-21-1370 planeeritud väljapoole ehituskeeluvööndit. Käesoleval juhul aga asuvad kõik ehitised ehituskeeluvööndis. Seetõttu ei ole viidatud lahendi seisukohad käesolevas asjas asjakohased.

1. Kaebaja hinnangul on vaidlusalune ettekirjutus ebaproportsionaalne.
2. Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.01.2024 määruse nr 3-23-2799 punktis 12 märkinud järgmist: „Ringkonnakohus leiab, et ettekirjutusega anti kaebajale piisav aeg ehitiste kõrvaldamiseks (kolm kuud). Kaebuses väitis kaebaja, et ehitisi saab teisaldada üksnes talvel külmunud maaga, et mitte kahjustada loodust. Määruskaebuses väidab kaebaja, et teisaldada saab üksnes suvel, kuna talvel on tee liivaluitest üles märg ja libe ning transporditööd võivad loodust kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et omanik peab leidma oma kohustuste täitmiseks sobivad tingimused ja võimalused ning pole eluliselt usutav, et ilmaolud saavad olla nii ekstreemsed, et takistavad kolme väikese ehitise demonteerimist ja kinnistult äraviimist. Kuivkäimla ja iglusaun peaksid olema ära viidavad terviklikult. Juhul kui ilmaolud on sedavõrd erilised, et tööde tegemine muutub lühiajaliselt võimatuks, saab kaebaja taotleda vastustajalt sunnivahendi kohaldamise ärajätmist või edasilükkamist ja vajadusel vaidlustada sunnivahendi 8

§ 38lg-s 3 sätestatud imperatiivne keeld ning sellest tuli vastustajal ka lähtuda.

35. Asjassepuutumatud on kaebaja väited väidetavast matkaraja rajamisest, kuivõrd kaebaja ei rajanud matkarada ning ehitised lähtuvad erahuvist. Samuti ei ole selge, kas matkarada kavandatakse rajada ehituskeeluvööndisse ega ole ka selge, kas esineb mõni

§ 38lg-tes 4 või 5 sätestatud erand.

Seega ei ole tegemist võrreldavate olukordadega.

1. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9