← Eesti

1-20-3101/99

Obsah (21)§ 306§ 213§ 288§ 71§ 1261§ 291§ 2742§ 307§ 339§ 361§ 1268§ 200§ 199§ 274§ 364§ 331§ 340§ 180§ 175§ 181§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 306lg 1 p 61 alusel talle selles kriminaalasjas mõistetud karistusest.

1-20-3101

  1. Jätta Aivar Soobi kaitsjale kohtueelses menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja Ahillea OÜ-le hinnapakkumise eest makstud tasu menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Aivar Soobi kasuks välja 22 669 eurot 56 senti valitud kaitsjatele enne kassatsioonimenetlust makstud tasu katteks.
  3. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja ja asendades käesoleva otsuse põhjendustega ringkonnakohtu seisukohad, et 6.1 tunnistaja R. B. ütlused on tõendina lubatavad; 6.2 kriminaalmenetluse taasalustamine Aivar Soobi suhtes KarS § 300 lg 1 tunnustel ei olnud vastuolus topeltmenetlemise ja -karistamise keeluga sel põhjusel, et menetluse taasalustamist õigustas oluline puudujääk varasemas menetluses; 6.3 ringkonnakohtul oli ka ilma apellandi taotluseta õigus tunnistada Aivar Soop KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi suurema rahasumma omastamises, kui seda oli teinud maakohus.
  4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt Aivar Soobi kasuks välja 4000 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Aivar Soop anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 300 lg 1 järgi riigihangete teostamise nõuete rikkumises ja KarS § 201 lg 2 p 3 järgi omastamises.
  8. KarS § 300 lg 1 järgi süüdistatakse A. Soopi selles, et ta tellis Tartu vallavanemana
  9. a juulis ja augustis valla nimel ning arvel järgmised niitmis- ja võsalõikustööd (edaspidi ka heakorratööd), eelistades kokkuleppel R. B-ga (endise nimega R. M.) teenuse osutajana Kuutar OÜ-d: 1) juulis 2016 tellis A. Soop Kuutar OÜ-lt 6150 euro (sh käibemaks) eest niitmis- ja võsalõikustööd ning ojast sette ja niite väljavõtmise kolmel Tila külas asuval maatükil. Pärast seda, kui A. Soop oli R. B-ga nende tööde tegemises ja hinnas kokku leppinud, võttis ta hinnapakkumised ka Rentaks OÜlt (8160 eurot) ja Miljon Mõtet OÜ-lt (8220 eurot), jätmaks muljet riigihangete nõuete järgimisest. Osutatud pakkumised ei olnud aga võrreldavad Kuutar OÜ pakkumisega, sest olid tehtud suuremat töömahtu arvestades. A. Soop sõlmis Tartu valla nimel Kuutar OÜ-ga kirjaliku töövõtulepingu ja R. B. korraldas pärast seda tööde tegemise. A. Soobi korraldusel tasus Tartu vald tööde eest esitatud Kuutar OÜ arve. Ahillea OÜ hinnapakkumise järgi oli nende heakorratööde turuhind 2846 eurot 60 senti; 2) augustis 2016 tellis A. Soop Kuutar OÜ-lt kirjaliku lepinguta 7620 euro eest kõrgendatud muldkehade ehk kaponiiride niitmistöid veel kolmel Tila külas asuval maatükil. R. B. korraldas tööde tegemise ja A. Soop lasi Kuutar OÜ-l esitada tööde eest arve OÜ-le Raadi Arendus, mille ainuosanik oli Tartu vald. Ühtlasi andis A. Soop OÜ Raadi Arendus juhatuse liikmele korralduse arve kinnitada ja tasuda, mida ka tehti. Niitmistöö turuhind oli Ahillea OÜ hinnapakkumise järgi 2271 eurot; 2

(23)1-20-3101 3) augustis 2016 tellis A. Soop kirjaliku lepinguta Kuutar OÜ-lt 4300 euro eest niitmistöid kahel Tila külas asuval maatükil. Kuutar OÜ esitas töö eest Tartu vallale arve, mille vald A. Soobi korraldusel ka tasus. Ahillea OÜ hinnapakkumise kohaselt oli töö turuhind 1668 eurot.
  1. Eelmises punktis kirjeldatud käitumisega rikkus A. Soop sel ajal kehtinud
  2. aasta riigihangete seaduse (RHS2007) § 3 p-dest 1, 2 ja 4 tulenevaid riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, RHS2007 §-s 5 sätestatud hankelepingu kirjalikkuse nõuet ning Tartu vallavalitsuse ja hallatavate asutuste hankekorra § 13 lg 2 p-st 1 ning lg-st 4 tulenevaid põhimõtteid. RHS2007 § 23 lg 1 kohaselt ei või riigihanget jaotada osadeks riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks. Kuutar OÜ-lt tellitud teenuse koguhind ilma käibemaksuta oli 15 058 eurot 33 senti. Tegemist oli üheliigilise ja sama eesmärgi saavutamiseks vajaliku teenusega, mille esimese osa tellimisel oli A. Soobile teada töö kogumaht. Seega tulnuks korraldada ühine lihthange. A. Soop jättis registrile esitamata lihthanke teate ja riigihanke aruande.
  3. KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdistatakse A. Soopi selles, et ta tegi Tartu vallavanemana ilma vallavolikogu loata valla nimel ja arvel seadusliku aluseta järgmised kulutused, mis on käsitatavad valla vara pööramisena kolmandate isikute kasuks: 1) maist juunini 2016 tellis A. Soop Puu Ekspert OÜ-lt võsa ja puude lõikamise töid OÜ Rosier Team maatükkidel; 2) juulist augustini 2016 tellis A. Soop Varik OÜ-lt kokku 2634 euro eest lammutusprojektid äriühingute Rosier Team, Astri, Connexion ja AKMA kinnisasjadel paiknevate hoonete lammutamiseks. A. Soop ei nõudnud lammutustööde tegemist ega nende kulude katmist kinnisasjade omanikelt, ehkki Tartu valla heakorraeeskirja kohaselt oli lammutustöö, sh lammutusprojekti tellimine, kinnistu omaniku kohustus; 3) septembris 2016 tellis A. Soop OÜ-lt Kalante 5400 euro eest OÜ-le Connexion kuuluva hoone lammutustöö, ehkki see oli kinnistu omaniku kohustus; 4) juulis ja augustis 2016 tellis A. Soop Tartu valla ja viimase ainuosalusega OÜ Raadi Arendus arvel Kuutar OÜ-lt kokku 18 070 euro eest heakorratöid Tila külas asuvatel maatükkidel. Seejuures kuulusid kaks maatükki OÜ-le Avaare Kinnisvara ning kaks maatükki OÜ-le Rosier Team. A. Soop tellis kõnesolevad tööd turuhinnast 11 248 euro 40 sendi võrra kallimalt. Selle summa ulatuses pööras A. Soop Tartu valla raha ebaseaduslikult Kuutar OÜ kasuks.
  4. Eelmises punktis kirjeldatud käitumisega eiras A. Soop valla eelarvestrateegiat ja seega ka kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse (KOFS) § 28 lg-t
  5. Tellides valla kulul töid eramaal ja turuhinnast kallimalt, rikkus A. Soop vallavanema kohustust tegutseda valla huvidest lähtuvalt ja kasutada valla vara otstarbekalt. Maakohtu otsus
  6. Tartu Maakohus tegi
  7. mail 2022 otsuse, millega ta muu hulgas: 1) tunnistas A. Soobi süüdi ja karistas teda: a. KarS § 300 lg 1 järgi rahalise karistusega 80 päevamäära summas 5805 eurot 60 senti; b. KarS § 201 lg 2 p 3 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära summas 7257 eurot; 2) mõistis A. Soobi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi õigeks tööde tellimises Puu Ekspert OÜ-lt; 3
(23)1-20-3101 3) mõistis A. Soobile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahalise karistuse 150 päevamäära summas 10 885 eurot 50 senti, jättes selle KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata; 4) mõistis A. Soobilt välja menetluskulu hüvitise summas 1608 eurot 20 senti, jättes süüdistatava menetluskulu tema enda kanda. KarS § 300 lg 1 7. Maakohtu hinnangul ei takista A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemist asjaolu, et ringkonnaprokurör lõpetas 5. augustil 2019 selle teo osas kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse. 5. veebruaril 2020 tühistas vanemprokurör selle määruse

§ 213lg 6 alusel ning jätkas kriminaalmenetlust.

Kriminaalmenetluse lõpetamine polnud õigeks- või süüdimõistmine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses. 8. Kohus jättis

§ 288lg 10 alusel tõendikogumist välja tunnistaja R.

B. ristküsitlusel antud ütlused, sest tunnistaja keeldus nii esmas- kui ka teisesküsitluses prokuröri ja kaitsja osale küsimustele vastamast, viidates enese mittesüüstamise privileegile. Ehkki kohus R. B. ristküsitlust ei katkestanud, tuleb tema ütlused kõrvale jätta. Osale küsimustele vastamata jätmise tõttu ei ole R. B. ütluste usaldusväärsus kontrollitav. Kaitsjate nõusoleku puudumise tõttu ei saa tõendina kasutada ka ütlusi, mis R. B. andis ristküsitlusel enne küsimustele vastamisest keeldumist. Samuti ei taotlenud pooled tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Maakohus ei nõustunud kaitsjate väitega, et tõendina on lubamatud veel mitme tunnistaja ütlused, kuna need kajastavad ebaseaduslike jälitustoimingutega kogutud teavet.

  1. A. Soop pidi Tartu valla nimel heakorratöid tellides järgima riigihangete seadust ning vallavalitsuse hankekorda. Vald oli hankija ka selle töö puhul, mille A. Soop tellis valla ainuosalusega OÜ Raadi Arendus arvel. Kõik heakorratööd, mis A. Soop Kuutar OÜ-lt tellis, olid sarnased ja tehti samas piirkonnas ehk Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ümbruses. Tööd telliti ja tehti umbes kuu aja vältel ning nende eesmärk oli korrastada enne ERM-i avamist selle ümbrus. Seetõttu ei oleks A. Soop RHS2007 § 23 lg 1 kohaselt tohtinud hanget osadeks jaotada. RHS2007 § 15 lg 3 ja Tartu valla hankekorra kohaselt oli lihthanke piirmäär 10 000 eurot. Kuutar OÜ arvete summa oli ilma käibemaksuta 15 058 eurot 33 senti. Järelikult tulnuks Kuutar OÜ tehtud heakorratööde tellimiseks korraldada lihthange ja esitada hankedokumendid vähemalt kolmele pakkujale.
  2. A. Soobile ei saa KarS § 300 lg 1 järgi ette heita lihthanke korraldamise kohustuse rikkumist, sest
  3. septembrist 2017 kehtiva riigihangete seaduse (RHS) § 14 lg 1 p 1 järgi on asjade või teenuste hankelepingu korral lihthanke piirmäär 30 000 eurot ning Tartu valla kehtiv hankekord enam lihthanke piirmäära ei sätesta. KarS § 5 lg 2 kohaselt tuleb seda seadust kohaldada tagasiulatuvalt. Riigihangete seaduse muutmise tõttu ei saa süüdistatavale ette heita ka hankelepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmist ega lihthanke teate ja aruande registrile esitamata jätmist, sest kehtiva seaduse kohaselt polnuks A. Soobil tarvis osutatud nõudeid järgida.
  4. Samas on endiselt jõus RHS2007 § 3 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud riigihanke põhimõtted, mille rikkumist A. Soobile ette heidetakse, s.o säästlikkus ja otstarbekus, läbipaistvus ja kontrollitavus ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine (RHS § 3 p-d 1, 3 ja 5).
  5. A. Soop ei kasutanud Kuutar OÜ-lt heakorratöid tellides valla raha säästlikult ega otstarbekalt (RHS2007 § 3 p 1). Seda tõendab eelkõige Ahillea OÜ võrdlev hinnapakkumine, mille kohaselt olnuks A. Soobi tellitud heakorratööde koguhind ilma käibemaksuta 6785 eurot 60 senti ehk oluliselt 4

(23)1-20-3101 väiksem kui OÜ-le Kuutar makstud 15 058 eurot 33 senti. Kohus ei nõustunud kaitsjatega, et Ahillea OÜ-l pole võimekust hinnata heakorratööde maksumust. Lisaks maksti R. B. tellimisel heakorratöid teinud tunnistajate ütluste kohaselt neile palju vähem kui A. Soop lasi maksta Kuutar OÜ-le. A. Soop rikkus RHS2007 § 3 p-s 2 sätestatud riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtet, kuna niitmistöö tegemiseks võimalikele pakkujatele saadetud hinnapäringu tekst oli tööde mahu osas mitmeti mõistetav. Lisaks eiras A. Soop RHS2007 § 3 p 4, mille kohaselt peab hankija tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise. Kolme niitmistööd tulnuks käsitada ühena ja selle tellimiseks pidanuks korraldama lihthanke, mida A. Soop ei teinud. Kuigi ühe niitmistöö puhul võeti kolmelt ettevõtjalt hinnapakkumised, ei olnud hange läbipaistev. Ülejäänud tööde puhul ei korraldanud A. Soop üldse hanget.
  1. Rikkudes otsese tahtlusega riigihanke osadeks jagamise keeldu ja sõlmides lihthanget korraldamata lepingud Kuutar OÜ-ga, seadis A. Soop eesmärgiks selle äriühingu eelistamise. KarS § 201 lg 2 p 3
  2. A. Soop omastas Tartu valla vara esmalt sellega, et ta tellis Kuutar OÜ-lt niitmis- ja võsalõikustöö osaühingute Rosier Team ja Avaare Kinnisvara kinnistutel, lastes selle eest tasuda Tartu vallal ja valla äriühingul OÜ Raadi Arendus. Vald ei teinud kinnisasja korrastamiseks ettekirjutust omanikule ega nõudnud viimaselt sisse heakorratöö kulu, ehkki Tartu valla heakorraeeskirja järgi on just omanik kohustatud kinnistut korras hoidma. A. Soop võttis vallale ja Raadi Arendus OÜ-le kohustuse tasuda Kuutar OÜ-le sellise teenuse eest, mida osutati eraisikule ja mille maksumus ületas turuhinda. Niiviisi pööras A. Soop teenuse eest üle turuhinna makstud tasu kolmandate isikute kasuks. A. Soobi käitumine oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 ja § 10 lg 1 järgi peab vallavanem tegutsema valla huvides.
  3. Teiseks pööras A. Soop valla vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks sellega, et ta tellis valla arvel osaühingutelt Varik ja Kalante lammutusprojekte ja -töid OÜ-de Connexion, Rosier Team ja AKMA ning AS-i Astri kinnisasjadel asuvate hoonete lammutamiseks. Tartu valla heakorraeeskirja kohaselt pidi lagunenud ehitised või rajatised lammutama kinnistu omanik. Vallal ei olnud ka kinnisasjade müügilepingute järgi kohustust lammutusprojektide ja -tööde eest tasuda, sest ostjad teadsid lepinguid sõlmides kinnisasjade seisundit. A. Soop käitus KOKS § 2 lg-t 1 eirates valla huvide vastaselt, kuna ei kasutanud valla raha otstarbekalt. Apellatsioon
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav, kaitsjad ja prokuratuur. Süüdistatav taotles enda õigeksmõistmist. Kaitsjad taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist omastamises ja kriminaalmenetluse lõpetamist või õigeksmõistmist riigihangete teostamise nõuete rikkumises. Prokuratuur taotles rahalise karistuse kohest täitmisele pööramist ja lisakaristuse kohaldamist. Samuti taotles prokuratuur maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis tõendikogumist välja R. B. ütlused. Ringkonnakohtu otsus
  5. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  6. veebruaril
  7. a A. Soobi süüditunnistamise riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamise kohustuse rikkumises, samuti rahalise karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise.
  8. Ringkonnakohus leidis, et A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemine ei riku ne bis in idem-põhimõtet. Kriminaalmenetluse osaline lõpetamine
  9. augustil 2019 kujutas endast 5
(23)1-20-3101 EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 mõttes olulist puudujääki, mis võis asja lahendit mõjutada. Lävend, kõnelemaks asja lahendit mõjutada võivast olulisest puudujäägist EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 mõttes, on madal. Menetluse taasalustamine on lubamatu vaid siis, kui on ilmne, et süüdimõistvat otsust järgneda ei saa. Praegu sellise olukorraga tegemist ei olnud. Seda kinnitab kasvõi see, et maaja ringkonnakohus tunnistasid A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi süüdi.

§ 213lg 6 järgse otsustuse ajaline piir on kuriteo aegumistähtaeg.

19. Apellatsioonikohus ei nõustunud kaitseväitega, et jälitustoimingu lubade ebaseaduslikkuse tõttu poleks maakohus tohtinud tugineda ka mitme tunnistaja ütlustele. Ütlusi ei saadud jälitustoiminguga, vaid tunnistajad andsid need kohtuistungil. Tunnistajad ei osalenud jälitustoimingus ega teadnud sellest. 20.

§ 288lg 10 ei andnud maakohtule alust jätta R.

B. kohtus antud ütlusi tõendikogumist välja. Seadusandja soovis

§ 288

lg-ga 10 tagada, et kohtumenetluse pooled oleksid võrdses olukorras, ent sõnastas sätte ebaõnnestunult.

§ 288

lg 10 esimeses lauses tehtud viide sama paragrahvi viiendale lõikele on üksnes näitlikustav.

§ 288

lg 10 ei rakendu, kui tunnistaja jätab küsimusele vastamata

§ 71lg 2 p 1 alusel.

Siiski ei muuda võimalus toetuda R. B. ütlustele kuigivõrd pilti võrreldes maakohtu tuvastatuga.

  1. Maakohus leidis õigesti, et A. Soop jagas riigihanke ebaseaduslikult osadeks, rikkudes nii RHS2007 § 23 lg-t
  2. Kõik Kuutar OÜ-lt tellitud tööd olid sarnased, neid tehti ERM-i ümbruses ja lühikese aja jooksul. A. Soop jaotas hanke osadeks ja laskis ühe osa eest tasuda OÜ-l Raadi Arendus, vältimaks vajadust täita suhteliselt rangeid lihthanke reegleid. A. Soop oli juba enne esimese hooldustöö tellimist otsustanud lasta teha ka teise ja kolmanda hooldustöö.
  3. Samuti rikkus A. Soop RHS2007 § 3 p-s 1 sätestatud raha mõistliku kasutamise kohustust, tasudes Kuutar OÜ-le heakorratööde eest turuhinnast 9927 euro 28 sendi võrra rohkem. Asjakohatu on kaitsjate väide, et hanke eest vastutas inimene, kes oli märgitud valla dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks. A. Soop korraldas kõigi hooldustööde tegemise: tellis tööd, täpsustas nende üksikasjad, suhtles Kuutar OÜ esindajatega, kontrollis tööde tegemist, andis korraldused tööde eest maksta jms. Kaitsjate nimetatud inimesel polnud hooldustöödega peaaegu mitte mingit pistmist. Veel eiras A. Soop heakorratöid Kuutar OÜ-lt tellides RHS2007 § 3 p-s 4 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustust. Samas ei nõustunud ringkonnakohus sellega, et A. Soop eksis hinnapäringu teksti koostamisel RHS2007 § 3 p-s 2 sätestatud kohustuse vastu tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus.
  4. A. Soop rikkus riigihangete nõudeid tahtlikult, sest ta teadis kõiki rikkumisi sisustavaid fakte. Ta oli otsustanud, et jõudmaks ERM-i ümbruse korrastamisega aegsasti valmis, tuleb lasta süüdistuses nimetatud maa-ala korda teha Kuutar OÜ-l. Ta arvas, et lihthanke korraldamisel poleks heakorratööd pruukinud hankemenetluse suhteliselt rangete nõuete tõttu õigel ajal tehtud saada. Ehkki A. Soobi lõplik eesmärk oli piirkonna kordategemine, rikkus ta riigihangete seaduse nõudeid vahetult selleks, et anda töö Kuutar OÜ-le.
  5. Lisaks pani A. Soop toime omastamise, pöörates Tartu vallavanemana valla ja Raadi Arendus OÜ vara osaühingute Kuutar, Varik ja Kalante kasuks.
  6. Süüdistatav andis korralduse maksta Kuutar OÜ-le Tartu valla arvel 10 450 eurot ja OÜ Raadi Arendus arvel 7620 eurot. See raha oli A. Soobile KarS § 201 mõttes usaldatud, sest vallavanemana oli tal õigus käsutada nii valla kui ka valla ainuosalusega Raadi Arendus OÜ raha (äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 2 koostoimes § 180 lg-ga 1). Kuigi raha kandsid üle valla raamatupidaja ja OÜ Raadi 6

(23)1-20-3101 Arendus juhataja, oli tegemist vahendliku täideviimisega, sest nad ei teadnud varakäsutuse ebaseaduslikkusest.
  1. A. Soop tegutses valla raha käsutades KarS § 201 mõttes ebaseaduslikult. Tulenevalt KOKS § 10 lg-st 1 ja § 50 lg 1 p-st 2 peab vallavanem valla vara käsutama valla huvides. Prokuratuur ja maakohus lugesid eramaadel tehtud heakorratööde eest valla ning OÜ Raadi Arendus arvel tasumise ebaseaduslikuks üksnes ulatuses, milles tööde eest maksti turuhinnast rohkem. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eramaadel tehtud heakorratööde eest tasumine oli tervikuna ebaseaduslik. Ühtlasi tõdes kohtukolleegium, et lugedes mingi teo ebaseaduslikuks maakohtu leitust suuremas mahus, ei raskenda ringkonnakohus süüdistatava olukorda ega riku seega ka reformatio in peius-keeldu. OÜ Avaare Kinnisvara maal tehtud hooldustöö eest valla arvel tasu maksmine oli tervikuna ebaseaduslik. Hinnanguliselt kulus selleks 922 eurot 50 senti. Valla maadel tehtud hooldustööde eest Kuutar OÜ-le tasumine oli ebaseaduslik 4604 euro 89 sendi ulatuses, s.o osas, milles makstud tasu ületas Ahillea OÜ pakkumises nimetatud turuhinda. Seega pööras süüdistatav Kuutar OÜ kasuks 5527 eurot 39 senti Tartu valla raha.
  2. OÜ Raadi Arendus varast Kuutar OÜ-le makstud tasust oli 4972 euro 81 sendi maksmine ebaseaduslik põhjusel, et see summa tasuti OÜ Rosier Team kinnisasjade korrastamiseks. Lisaks lasi A. Soop OÜ-l Raadi Arendus tasuda Kuutar OÜ-le valla maade korrastamise eest 1700 eurot 39 senti rohkem, kui Ahillea OÜ hinnangul oli tööde turuhind. Seega pööras A. Soop Kuutar OÜ kasuks 6673 eurot 20 senti OÜ Raadi Arendus raha.
  3. Tartu valla arvel eraõiguslike juriidiliste isikute kinnisasjadel asuvate varemete lammutusprojektide ja -töö tellimine oli sisuliselt valla raha kinkimine, mida tuleb pidada KarS § 201 mõttes ebaseaduslikuks. Vallal ei olnud kinnisasjade omanike ees lepingulist kohustust lammutusprojektide ja -töö eest tasuda. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et A. Soop ei pööranud vara mitte kinnisasjade omanike, vaid vallalt tasu saanud projekteerimisfirma Varik OÜ ja lammutustöid teinud OÜ Kalante kasuks. Just nemad said endale varem vallale kuulunud raha. Omastamiskoosseisu aspektist pole tähtis, et kinnisasja omanikud vabanesid vajadusest tellida lammutusprojekt ja -töö. Kokku omastas A. Soop lammutusprojektide ja -töö eest tasumise korraldamisega 8034 eurot valla raha. A. Soop soovis tagada, et ERM-i ümbrus oleks muuseumi avamise ajaks korras, kuid see ei tähenda hädaseisundit. AKMA OÜ kinnistuga seonduva osas võis süüdistatav olla keelueksimuses, ent see oli välditav. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas A. Soobi kaitsja, kes taotleb riigihangete teostamise nõuete rikkumise osas kriminaalmenetluse lõpetamist või süüdistatava õigeksmõistmist. Omastamises palub kaitsja A. Soobi õigeks mõista.
  5. Kassaatori hinnangul on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 300 lg 1 järgi vastuolus ne bis in idem-põhimõttega. Ringkonnaprokurör tegi
  6. augustil 2019 KarS § 300 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo osas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Pool aastat hiljem otsustas vanemprokurör selle määruse tühistada, esitamata ühtegi põhjendust. Ringkonnakohtu tõlgendus, et menetluse hilisem taasavamine on alati lubatud, kui süüdimõistva otsuse tegemine on vähegi tõenäoline, muudab ne bis in idem-põhimõtte sisutühjaks.
  7. Maakohus tuvastas, et jälitustoimingute load olid põhistamata ja nende alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teave tõendina lubamatu. Seega on

§ 1261lg 4 kohaselt lubamatud 7

(23)1-20-3101 ka tunnistajate ütlused, mis sisaldavad teavet, millest tunnistajad poleks teada saanud, kui R. B. poleks kuritegu matkinud. Kuriteo matkimiseks tuleb pidada R. B. kogu tegevust, mis oli suunatud altkäemaksu andmisele, sh heakorratööde ettevalmistamist, kohtumisi süüdistatava ja haljastusteenuse osutajatega. 32. R. B. ütlused on saadud vastuolus

§ 288

lg-ga 10, sest tunnistaja keeldus ristküsitlusel osale küsimustele vastamast, viidates enese mittesüüstamise privileegile. Sellega kaotas kaitsja võimaluse kontrollida tema usaldusväärsust.

§ 288

lg-ga 10 on vastuolus ringkonnakohtu tõlgendus, et kui tunnistaja, kes keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, tugineb seejuures enese mittesüüstamise privileegile, siis pole alust ristküsitlust katkestada ega tunnistaja kohtus antud ütlusi tõendikogumist välja jätta. R. B. ütlustele tuginemise välistab ka tunnistaja ebausaldusväärsus.

  1. A. Soop ei täitnud KarS § 300 lg 1 koosseisu. Väär on kohtute järeldus, et kõik kolm süüdistuses nimetatud niitmistööd tulnuks tellida ühe lihthanke raames. Isegi kui liita Tartu valla tellitud kahe niitmistöö maksumus, on nende summa 8708 eurot 33 senti, mis ei ületa RHS2007 § 15 lg-s 3 sätestatud lihthanke piirmäära. Ühe kolmest niitmistööst tellis OÜ Raadi Arendus, mitte Tartu vald. Selle töö tegemiseks sõlmisid lepingu osaühingud Kuutar ja Raadi Arendus. Tartu vald polnud lepingu pool. Seda järeldust ei muuda ka A. Soobi roll lepingueelsetel läbirääkimistel ega Tartu valla osalus OÜ-s Raadi Arendus.
  2. Isegi kui riigihanke nõudeid oleks rikutud, ei saa seda ette heita süüdistatavale, sest tema polnud Tartu valla infosüsteemis märgitud hanke eest vastutavaks isikuks. Süüdistatav ei olnud ega pidanudki olema seotud hankekorra järgimisega. Süüdistatava kohustus oli vaid vallavalitsuse dokumentidele ja muudele lepingutele alla kirjutada.
  3. A. Soop ei täitnud ka KarS § 201 lg 2 p 3 koosseisu. Niitmistööde tellimine oli seadusega kooskõlas ja seda ei saa käsitada omastamisena. Esiteks polnud süüdistatav niitmistööde tellimise eest vastutav isik, kuna ühel juhul oli selleks vallasekretär ja teisel juhul OÜ Raadi Arendus. Teiseks oli Tartu vallavolikogu valla eelarve kinnitamisega heaks kiitnud ka kulutused ERM-i ümbruse korrashoiuks.
  4. Lammutusprojektide ja -töö eest tasumist ei saa samuti pidada omastamiseks. Tartu vald müüs OÜ-le Rosier Team, AS-ile Astri ja OÜ-le Connexion kinnistud, mis müügilepingu järgi olid hoonestamata. Müügilepingute sõlmimise ajal olid kinnistutel varemed, mida lepingupooled ei pidanud ehitisteks. Hiljem kandis Tartu vald varemed ehitisregistrisse ja sellest alates tuli neid pidada ehitisteks ja nende lammutamine eeldas ehitusluba. Seega ei vastanud kinnistud enam müügilepingutes kokku lepitud tingimustele. See oli tingitud Tartu valla kui lepingu poole käitumisest. Vallal oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 lg-st 1 tulenev kohustus viia müüdud kinnisasjad lepinguga vastavusse. AKMA OÜ-ga sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidi vald korraldama lammutusprojekti ja ehitusloa AKMA OÜ-le kuuluval kinnistul asuva hoone lammutamiseks, AKMA OÜ lubas aga anda naaberkinnistu omanikule servituudiga juurdepääsu teele. Lammutusest saadud telliseid võis vald kasutada teedeehitusel killustikuna. Ka vallavolikogu kiitis kokkuleppe seda teadmiseks võttes heaks.
  5. Täiendavas kirjalikus seisukohas taotleb A. Soobi kaitsja vandeadvokaat Andri Rohtla kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kassatsioonivastus
  6. Kassatsioonivastuses palub prokuratuur jätta kassatsiooni rahuldamata. 8

(23)1-20-3101
  1. Ne bis in idem-põhimõtet ei ole rikutud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise tingis tõendite ebaõige hindamine varasemas menetluses. Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli põhistusteta, polnud seda tühistades võimalik lõpetamise põhjuseid hinnata.
  2. Tunnistajate ütlused, millele kohtud A. Soopi süüdi tunnistades tuginesid, ei ole ebaseaduslike jälitustoimingutega saadud teave. Need R. B. toimingud, mida kaitsjad on pidanud kuriteo matkimise osaks – töövõtjate otsimine, heakorratööde tegemiseks lepingute sõlmimine, tööde tegemine ja nende eest tasumine – olid seaduslikud ega ole kuriteo matkimise osa. 41.

§ 288

lg 10 kohaldub üksnes siis, kui tunnistaja keeldub ristküsitluses küsimusele vastamast seadusliku aluseta, mitte aga siis, kui isik tugineb enese mittesüüstamise privileegile. R. B. keeldus maakohtus vastamast nii ühele prokuröri kui ka paarile kaitsja küsimusele, kuid see ei andnud alust ristküsitlust katkestada, kuivõrd tunnistaja tugines enda põhiseaduslikule õigusele. Kaitsjad taotlesid korduvalt

§ 288

lg 10 alusel ristküsitluse katkestamist, kuid kohus leidis, et seda pole alust teha. Seega polnud prokuröril võimalust taotleda kohtult

§ 291lg 1 p 2 alusel R.

B. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist.

§ 288lg 10 aluste esinemise peab kohus otsustama ristküsitluse käigus.

Sellel alusel tunnistaja ütluste kõrvalejätmist ei ole võimalik otsustada nõupidamistoas.

  1. Kohtud jõudsid õigele järeldusele, et ERM-i ümbruse niitmis- ja võsalõikustööde hankijaks oli Tartu vald. Arve esitamine OÜ Raadi Arenduse nimelt oli kantud eesmärgist luua näiline alus töö osadeks jagamiseks. Tegelikult oli aga tellijaks Tartu vald ja sellest sai aru ka lepingu teine pool Kuutar OÜ. Ehkki heakorra valdkonna eest vastutas vallasekretär, ei saa talle omistada vastutust riigihangete nõuete rikkumise eest, sest ta ei teadnudki, et vald kõnesolevad tööd tellib. Kuutar OÜlt tellitud tööde puhul oli hanke eest vastutav A. Soop, kes tellis niitmis- ja võsalõikustööd, sõlmis lepingud ja kinnitas tehtud tööde eest makstavad arved.
  2. Kohtud on piisava põhjalikkusega käsitlenud omastamise koosseisu A. Soobi käitumises. Väär on kassaatori väide, et A. Soop tegi erakinnisasjadele kulutusi vallavolikogu nõusolekul. Volikogus arutati küll ERM-i ümbruse korrastamist, aga mitte erakinnistutel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Menetluse mõistliku aja ületamisest
  3. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et selles kriminaalasjas on rikutud mõistliku menetlusaja nõuet. Kriminaalmenetlust alustati juunis 2016 ja A. Soopi hakkas see oluliselt mõjutama hiljemalt
  4. augustist 2017, mil ta kahtlustatavana üle kuulati (vt menetlusaja arvestamise kohta lähemalt RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 586 jj). Kriminaalasja keerukus ega süüdistatava käitumine nii pikka menetlusaega ei õigusta.
  5. Vaatamata eelmises punktis märgitule jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus kriminaalmenetlus

§ 2742lg 1 alusel lõpetada.

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine

§ 306lg 1 p 61 alusel (viimati RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p 11).

Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (vt nt RKKK 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 87). Praegusel juhul pole vaja kriminaalasja uueks arutamiseks saata. Ühtlasi ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et A. Soobi õigust menetlusele 9

(23)1-20-3101 mõistliku aja jooksul on rikutud määral, et seda ei saagi heastada muul moel, kui kriminaalmenetlust lõpetades.
  1. Neil põhjustel jätab kolleegium kriminaalmenetluse lõpetamata, kuid käsitleb menetluse mõistliku aja ületamise heastamist käesoleva otsuse VII osas. (II) Tunnistaja R. B. ütluste lubatavusest
  2. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus pidas tunnistaja R. B. ütlusi ekslikult lubatavaks tõendiks.
  3. Maakohtus toimunud ristküsitluse käigus keeldus R. B. esmalt vastamast prokuröri küsimusele, märkides, et vastamine võib teda süüstada. Samasuguse põhjendusega keeldus ta teisesküsitluses vastamast ka kaitsja küsimusele. Mõlemal juhul jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse katkestada ristküsitlus

§ 288lg 10 esimese lause alusel.

Seevastu otsuses asus kohus seisukohale, et R. B. ristküsitlusel antud ütlused tuleb kohtumenetluse poole küsimusele vastamata jätmise tõttu tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus leidis aga, et R. B. ristküsitlusel antud ütlused on tõendina lubatavad, sest

§ 288

lg 10 esimene lause ei rakendu, kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest viitega enese mittesüüstamise privileegile. 49.

§ 288

lg 10 sätestab, et kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 5 ettenähtud juhul, katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina

§ 291lg 1 p 2 alusel, sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust.

Selles lõikes nimetatud juhul on katkestatud ristküsitlusel saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul.

§ 288

lg 5 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, mis on lubamatu või asjakohatu. Kohus võib omal algatusel jätta kõrvale küsimuse, mis alandab tunnistaja väärikust. 50.

§ 288

lg 10 sõnastus ei jäta ruumi ringkonnakohtu tõlgendusele, et selles sättes tehtud viide sama paragrahvi lõikele 5 on üksnes näitlikustav ning

§ 288

lg 10 ei kohaldu, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes

§ 71lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile.

Riigikohus on leidnud, et

§ 288

lg 10 kohaldamisel pole keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on

§ 71järgi õigus keelduda ütluste andmisest (RKKK 10.06.2022, 1-18-437/725, p 50).

Osutatud seisukohast järeldub loogiliselt, et kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest mõnel

§-s 71 sätestatud alusel, kuulub

§ 288lg 10 kohaldamisele.

51. Ühtlasi on apellatsioonikohtu käsitlus vastuolus

§ 288lg 10 mõttega.

Kõnesoleva sätte peamine siht on tagada, et kohtumenetluse pooltel oleks ristküsitluse käigus tõhus võimalus oma küsimustega testida tunnistaja ütluste usaldusväärsust, esitades talle muu hulgas küsimusi, millele antavad vastused võivad näidata, et tunnistaja ütluste õigsuses on põhjust kahelda. Olukorras, kus tunnistaja vastab osale kohtumenetluse poolte küsimustest, kuid jätab teistele vastamata, on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimine raskendatud. Kuigi kohtu kohustus niisugusel juhul ristküsitlus katkestada pole ainumõeldav lahendus, on see

§ 288

lg 10 järgi seadusandja selge valik (vt ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE – Riigikogu XI koosseis) seletuskiri eelnõu algatamisel, lk 87). 52. Ainukene erand, mil kohus ei pea pärast tunnistaja poolt kohtumenetluse poolele vastamata jätmist ristküsitlust katkestama, puudutab

§ 288lg-s 5 nimetatud lubamatuid või asjakohatuid küsimusi. Tegemist on küsimustega, mida kohtumenetluse pool ei olekski tohtinud tunnistajale 10

(23)1-20-3101 esitada. Järelikult ei saa sellisele küsimusele vastamata jätmine seada kahtluse alla ristküsitluse kvaliteeti. Selle üle, kas tunnistajale esitatud küsimus on lubamatu või asjakohatu, otsustab kohtumenetluse poole taotlusel kohus, mitte tunnistaja ise. Ristküsitlus saab pärast vastuseta jäänud küsimust

§ 288

lg 10 kohaselt jätkuda üksnes siis, kui kohus on otsustanud, et küsimus on tõepoolest lubamatu või asjakohatu. 53. Vastamata jätmine kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele piirab tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalust sõltumata sellest, kas tunnistajal on küsimusele vastamisest keeldumiseks seaduslik alus. Ühtlasi ei saa kohus vähemalt üldjuhul hinnata, kuivõrd tõepärane on väide, et küsimusele vastamine võib tunnistajat süüstada (vt ka RKKK 18.12.2014, 3-1-1-90-14, p 52). Seega kui küsimustele valikuliselt vastava tunnistaja ristküsitluse jätkamiseks piisaks üksnes sellest, et tunnistaja osutab talle ebameeldivatele küsimustele vastamata jättes enese mittesüüstamise privileegile, muutuks

§ 288lg 10 suuresti sisutuks.

54. Niisiis on R. B. kohtus antud ütlused tervikuna tõendina lubamatud, sest ta keeldus ristküsitlusel vastamast kohtumenetluse poolte lubatavatele ja asjakohastele küsimustele ning kaitsjad ei ole andnud

§ 288

lg 10 teises lauses nimetatud nõusolekut selleks, et kasutada tema enne vastamisest keeldumist antud ütlusi. 55. Prokuratuur juhib õigustatult tähelepanu sellele, et kuna maakohus ei katkestanud R. B. ristküsitlust, vaid jättis tunnistaja kohtus antud ütlused tõendikogumist välja alles nõupidamistoas otsust tehes, kaotas prokuratuur

§ 288lg 10 esimeses lauses ette nähtud võimaluse taotleda R.

B. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Samas on väär prokuratuuri järeldus, et olukorras, kus kohus jätab tunnistaja ristküsitluse ekslikult katkestamata, ei tohigi ta kohtuotsust tehes asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Ristküsitlust toimetava kohtu viga ei saa muuta

§ 288lg 10 vastaselt kogutud ütlusi tõendina lubatavaks.

56. Küll pidanuks maakohus, sedastades nõupidamistoas enda eksimise

§ 288

lg 10 nõuete vastu, kohtuliku uurimise

§ 307

lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist

§ 291lg 1 p 2 alusel.

Et maakohus seda ei teinud, on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Pidades R. B. ristküsitlusel antud ütlusi ekslikult tõendina lubatavaks, jättis kohtukolleegium sisuliselt läbi vaatamata prokuratuuri alternatiivse taotluse tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks. 57. Üldjuhul tingiksid kohtute eelnevalt osutatud vead kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks. Menetletava juhtumi puhul see aga nii ei ole. Nimelt sedastas ringkonnakohus, et R. B. ütlused ei mõjutanud faktiliste asjaolude tuvastamist. Seega ei toonud R. B. kohtus antud ütluste lubatavaks tõendiks tunnistamine ega tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmise kaalumata jätmine kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Järelikult pole praegu tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 2 tähenduses oluline ega tingi kohtuotsuste tühistamist.

Kolleegium piirdub sellega, et muudab

§ 361lg 1 p 3 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt on R.

B. kohtus antud ütlused tõendina lubatavad, ja asendab need käesoleva otsuse põhjendustega selle tunnistaja ütluste lubamatuse kohta. (III) Teiste tunnistajate ütluste lubatavusest 58. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et mitme tunnistaja ütlused on

§ 1261

lg 4 alusel tõendina lubamatud põhjusel, et nendes kajastuvaid sündmusi poleks toimunud, kui kohus ei oleks andnud R. B-le kuriteo matkimiseks õigusvastast jälitustoimingu luba. 11

(23)1-20-3101 59. Menetletavas asjas tunnistas maakohus õigusvastaseks viis eeluurimiskohtuniku määrust, millega oli antud luba kuriteo matkimiseks ja teabe salajaseks pealtkuulamiseks. Seetõttu jättis kohus

§ 1261lg 4 alusel tõendikogumist välja jälitustoimingutega kogutud tõendid.

Kassaator leiab, et kui R. B-l poleks olnud õigusvastast luba A. Soobile altkäemaksu andmiseks, ei oleks ta tegelenud ka süüdistuses märgitud heakorratööde ja nende eest tasu saamise korraldamisega. 60. Kolleegium nendib, et kõnealuste jälitustoimingu lubade eesmärk oli koguda tõendeid selle kohta, kas süüdistatav võtab altkäemaksu. Heakorratöid korraldades ei pannud R. B. toime kuriteotunnustega tegu, mis on

§ 1268lg 1 kohaselt kuriteo matkimise sisuks.

Teised tunnistajad peale R. B. polnud jälitustoimingutest teadlikud. Vaidlusalused ütlused puudutavad niitmis- ja võsalõikustööde korraldamist ja tegemist, mis polnud jälitustoimingutega hõlmatud. Nende ütluste lugemiseks jälitustoiminguga saadud teabeks

§ 1261

lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi poleks pruukinud toimuda, kui R. B-le poleks kuriteo matkimiseks luba antud. (IV) Kuutar OÜ heakorratööde turuhinnast

  1. Kohtud on A. Soobi süüditunnistamisel nii KarS § 300 lg 1 kui ka § 201 lg 2 p 3 järgi tuginenud muu hulgas asjaolule, et Kuutar OÜ-lt
  2. a suvel tellitud heakorratööde turuhind oli 6785 eurot 60 senti (ilma käibemaksuta) ehk ringkonnakohtu arvestuse kohaselt 9927 eurot 28 senti väiksem, kui Tartu vald ja OÜ Raadi Arendus Kuutar OÜ-le nende tööde eest maksid. Tööde turuhinnaks lugesid kohtud seejuures summa, mis oli tööde maksumusena märgitud uurimisasutuse päringu alusel tehtud Ahillea OÜ
  3. detsembri
  4. a hinnapakkumises.
  5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt on turuhind kohalik keskmine müügihind. Keskmise müügihinna mõistest tuleneb, et üldjuhul ei ole turuhinda võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. Ahillea OÜ hinnapakkumine tehti tagantjärele ja see polnud tegijale siduv. Isegi neid aspekte kõrvale jättes saab kõnesolev dokument tõendada vaid ühe turuosalise pakutavat, mitte kohalikku keskmist hinda. Ahillea OÜ pakkumine on turuhinna määrajana seda juhuslikum, et see osaühing ei ole käibemaksukohustuslane, s.o tema tööde maht peab olema väike. Lugedes Ahillea OÜ pakutud heakorratööde hinna nende tööde turuhinnaks, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust.
  6. Kuna kriminaalasjas ei ole tõendeid, mille põhjal saaks maa- või ringkonnakohus asja uuesti arutades tuvastada süüdistuses märgitud heakorratööde turuhinna TsÜS § 65 mõttes, asub kolleegium seisukohale, et see asjaolu jääb praeguses menetluses tuvastamata. (V) Süüdistusest KarS § 300 lg 1 järgi (A) Topeltmenetlemise ja -karistamise keelust
  7. Kolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et kriminaalmenetlus A. Soobi süüdistuses KarS § 300 lg 1 järgi tuleb

§ 361lg 1 p 4 ja § 199 lg 1 p 5 alusel lõpetada.

Samas on osaliselt õigustatud kaitsja kriitika kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist puudutavate ringkonnakohtu põhjendite aadressil. 65. Ringkonnaprokurör tegi 5. augustil 2019 määruse, millega ta lõpetas

§ 200ja § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A. Soobi kahtlustuses Kar

S § 300 lg 1 järgi. Omastamiskahtluse osas kriminaalmenetlus jätkus. 5. veebruaril 2020 tühistas vanemprokurör kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse ja otsustas menetlust jätkata. Prokuratuuri kassatsioonivastuse kohaselt oli menetluse taasalustamise põhjus see, et vanemprokurör asus kriminaalasja materjalidega tutvudes 12

(23)1-20-3101 erinevalt ringkonnaprokurörist seisukohale, et kogutud tõendid annavad alust süüdistada A. Soopi ka KarS § 300 lg 1 järgi. 66. Kaitsja väitel on A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemine ja tema karistamine selle sätte järgi vastuolus topeltmenetlemise ning -karistamise keelu ehk ne bis in idempõhimõttega. 67.

§ 199

lg 1 p 5 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

§-s 200 sätestatud alusel.

§ 200

sätestab, et kui kohtueelses menetluses ilmneb sama seadustiku §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Samas näeb

§ 213

lg 6 muu hulgas ette, et kõrgemalseisev prokurör võib oma määrusega tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse. Seda silmas pidades on Riigikohus selgitanud, et kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab

§ 199

lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (RKKK 23.09.2008, 3-1-1-41-08, p 12). 68. Kui A. Soobi suhtes kriminaalmenetluse osalise lõpetamise otsustas prokuratuuri nimel ringkonnaprokurör, siis kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistas vanemprokurör, kes prokuratuuriseaduse §-de 5 ja 6 järgi seisab ametiastmelt ringkonnaprokurörist kõrgemal. Niisiis järgis prokuratuur kriminaalmenetlust taasalustades

§ 213lg-st 6 ja § 199 lg 1 p-st 5 tulenevaid formaalseid nõudeid.

  1. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, kas praeguse juhtumi asjaoludel oli prokuratuuri
  2. augusti
  3. a määruse tühistamine ja kriminaalmenetluse taasalustamine sisulises kooskõlas ne bis in idem-põhimõttega.
  4. Eesti õiguses on ne bis in idem-põhimõte sätestatud esmalt põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Karistusseadustikus väljendab sama ideed § 2 lg 3 (RKKK 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7), kriminaalmenetluse seadustikus aga § 199 lg 1 p 5 (RKKK 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 23). Samuti on ne bis in idem-põhimõte fikseeritud mitmes rahvusvahelises õigusaktis, sh EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb arvestada ka PS § 23 lg 3 tõlgendamisel (RKÜK 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 16).
  5. EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 kohaselt ei või mitte kellegi üle sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Viidatud artikli teise lõike järgi ei takista esimene lõige menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada.
  6. Käesolevas kriminaalasjas eitas ne bis in idem-põhimõtte rikkumist nii esimese kui ka teise astme kohus, kuid seda erinevatel põhjustel. Maakohus leidis, et prokuratuuri
  7. augusti
  8. a määrus ei ole A. Soobi õigeksmõistmine ja seepärast topeltmenetlemise ning -karistamise keeld ei kohaldu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kriminaalmenetluse taasalustamist õigustas oluline puudujääk varasemas menetluses.
  9. Kolleegium jääb enda
  10. novembri
  11. a määruses väljendatud seisukoha juurde, et ringkonnakohus tõlgendas EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-t 2 liiga laialt. Osutatud säte lubab riigil kehtestada teatud tingimustele vastava erandi EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 1 sätestatud üldreeglist 13

(23)1-20-3101 ehk lubada kriminaalmenetlust ka isiku niisuguse teo osas, milles ta on juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 08.07.2019, Mihalache vs. Rumeenia (54012/10), p-d 86 ja 128). EIK tõlgenduspraktika kohaselt on EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 kui erandi kohaldamise tingimused ranged (samas, p-d 130–133 ja 138). Juhul, kui prokuratuuri
  1. augusti
  2. a määrust saaks pidada A. Soobi lõplikuks õigeksmõistmiseks EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses, polnuks kriminaalmenetluse taasalustamine A. Soobi suhtes lubatav, sest viidatud artikli teise lõike kohaldamise tingimused olid täitmata (vt lähemalt RKKK 27.11.2023, 1-20-3101/85, p-d 18–20).
  3. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemine ei ole ne bis in idem-põhimõttega vastuolus juba põhjusel, et prokuratuuri
  4. augusti
  5. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ei saa käsitada A. Soobi lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses.
  6. EIK praktika EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tõlgendamisel on ajas arenenud. EIK on jaatanud ne bis in idem-põhimõtte kohaldatavust ka mõningatel sellistel juhtudel, mil kriminaalmenetluse on pärast asjaolude ja tõendite sisulist hindamist lõpetanud prokuratuur (vt eeskätt viidatud Mihalache otsus). Seetõttu taotles kolleegium käesolevas kriminaalasjas EIK-lt nõuandvat arvamust küsimuses, kas kriminaalmenetluse lõpetamine sellisel kujul, nagu see toimub

§ 200

ja § 199 lg 1 p 1 alusel, on käsitatav (lõpliku) õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses (vt lähemalt viidatud määrus nr 1-20-3101/85, p-d 21–33).

  1. EIK leidis
  2. veebruari
  3. a otsuses nr P16-2023-002, et esitatud küsimus on EIK väljakujunenud praktikas lahendatud. Seejuures viitas EIK enda lahenditele, milles on asutud seisukohale, et kriminaalmenetlusest loobumine prokuröri poolt ei kujuta endast süüdi- ega õigeksmõistmist EIÕK protokolli nr 7 art 4 mõttes. Kriminaalmenetluse jätkamist pärast sellist otsustust ei saa pidada teistkordseks kohtumõistmiseks. Selle kohta, et hilisemas Mihalache otsuses jaatati EIÕK protokolli nr 7 art 4 kohaldatavust kriminaalmenetluse lõpetamisel prokuratuuri poolt, märkis EIK, et tegemist oli erilise olukorraga, kus prokurör määras samal ajal kriminaalmenetluse lõpetamisega isikule kriminaalmenetluse esemeks olnud teo eest halduskaristuse. Osutatud lahendist võib järeldada, et EIK käsitluses ei saa prokuratuuri
  4. märtsi
  5. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrust käsitada A. Soobi (lõpliku) õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 tähenduses.
  6. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse (RKKK 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 17). Siiski ei näe kolleegium EIK
  7. veebruari
  8. a otsust arvestades menetletava juhtumi asjaoludel alust muuta Riigikohtu senist tõlgendust, mille kohaselt eeldab kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust (RKKK 18.01.2005, 3-1-1-97-04, p 12; 26.10.2012, 3-1-1-87-12, p 14; 02.05.2014, 3-1-1-21-14, p 10; 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 23). Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta (RKKK 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 9 jj; 13.04.2009, 3-1-1-23-09, p 9).
  9. Kuna A. Soobi kahtlustuses KarS § 300 lg 1 järgi lõpetas kriminaalmenetluse prokuratuur, siis polnud tegemist A. Soobi õigeksmõistmisega KarS § 2 lg 3, EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega PS § 23 lg 3 tähenduses. Järelikult pole A. Soobi suhtes KarS § 300 lg 1 järgi kriminaalmenetlust taasalustades topeltmenetlemise ja -karistamise keelu põhimõtet riivatud. Kolleegium muudab

§ 361lg 1 p 3 alusel ringkonnakohtu põhjendust selle kohta, miks ei ole praegusel juhul ne bis in idem-põhimõtet rikutud. (B) Teo koosseisupärasusest 14

(23)1-20-3101
  1. Kolleegiumi hinnangul tuleb A. Soop KarS § 300 lg 1 järgi õigeks mõista, kuid mitte kassatsioonis märgitud põhjustel. Õigeksmõistmise tingib see, et süüdistatavale etteheidetav tegu vastas toimepanemise ajal RHS2007 § 1117 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule, mis välistab erinormina KarS § 300 lg 1 kohaldamise.
  2. Esmalt peatub kolleegium sellel, miks jäävad tagajärjetuks KarS § 300 lg 1 kohaldamist puudutavad kassaatori väited.
  3. Kaitsjal on iseenesest õigus, et kolmest töövõtulepingust, mis süüdistuses märgitud heakorratööde tegemiseks Kuutar OÜ-ga sõlmiti, oli Tartu vald tsiviilõiguslikult tellija vaid kahe puhul, sest ühe lepingu sõlmis valla ainuosalusega OÜ Raadi Arendus. See aga ei tähenda, et otsustamaks, kas Kuutar OÜ tehtud heakorratööde maksumus ületas RHS2007 § 15 lg-s 3 ette nähtud lihthanke piirmäära, ei ole võimalik liita kõigi kolme lepingu maksumust. RHS2007 § 23 lg 1 sätestas, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks samas seaduses riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Hanke lubamatu osadeks jaotamine osutatud sätte mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses.
  4. Kohtud on veenvalt näidanud, et nii Tartu valla kui ka OÜ Raadi Arendus sõlmitud töövõtulepingute esemeks olnud heakorratööd olid ajaliselt ja iseloomult sedavõrd tihedasti seotud, et pidanuksid olema ühe hanke objekt. Seejuures otsustas kõigi lepingute sõlmimise mõlema tellija nimel A. Soop, kes oli juba enne esimese töövõtulepingu sõlmimist otsustanud sõlmida ka teise ja kolmanda lepingu.
  5. Väär on kassaatori väide, nagu poleks tähtsust, millist rolli mängis A. Soop OÜ Raadi Arendus tellimuse juures. Tartu valla kui ainuosaniku esindajana oli A. Soobil ÄS § 168 lg 2 kohaselt õigus võtta vastu otsuseid ka OÜ Raadi Arendus juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes. Faktiliselt ta seda tegigi, kui otsustas OÜ Raadi Arendus nimel Kuutar OÜ-lt heakorratööde tellimise ja korraldas nende eest tasu maksmist.
  6. Kohtud leidsid õigesti sedagi, et igasuguse tähenduseta on kaitseväide, mille kohaselt oli Tartu valla dokumendihaldussüsteemis vaidlusaluse hanke eest vastutajaks märgitud keegi teine, mitte aga A. Soop. Selline infosüsteemi märge on pelgalt kantseleilise asjaajamise küsimus, mitte KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus.
  7. Väites, et A. Soop ei täitnud KarS § 300 lg 1 subjektiivset koosseisu, kordab kaitsja peaasjalikult argumente selle kohta, miks A. Soop ei täitnud kuriteo objektiivset koosseisu, märkides, et kuna süüdistatav käitus õiguspäraselt, ei saanud tal olla ka riigihanke nõuete rikkumise tahtlust. Kassatsiooni kõnesolevas osas märgituga ei saa nõustuda.
  8. A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi õigeksmõistmise põhjused on järgmised.
  9. Süüdistatavale KarS § 300 lg 1 järgi ette heidetav tegu seisneb kokkuvõtlikult selles, et ta sõlmis Tartu valla ja OÜ Raadi Arendus nimel heakorratööde tellimiseks Kuutar OÜ-ga ühe kirjaliku ja kaks suulist töövõtulepingut kogumaksumusega 15 058 eurot 33 senti, ilma et ta oleks teenuseosutaja valimiseks enne küsinud nõuetekohasel viisil alternatiivseid pakkumisi. Seejuures ületas Kuutar OÜle makstud tasu tema tehtud heakorratööde turuhinda. 15
(23)1-20-3101
  1. Süüdistuse kohaselt rikkus A. Soop sellise teoga RHS2007 § 15 lg-st 3 tulenevat kohustust korraldada vähemalt 10 000 euro suuruse hankelepingu sõlmimiseks lihthange, lisaks RHS2007 § 3 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid ning RHS2007 § 23 lg-s 1 ette nähtud riigihanke osadeks jaotamise keeldu, samuti hankelepingu kirjaliku vormi kohustust (kahe lepingu puhul) ning lihthanke teate ja riigihanke aruande esitamise kohustust (RHS2007 § 18 lg-d 2 ja 9). Maakohus leidis, et A. Soobile ei saa enam ette heita lihthanke korraldamata jätmist, sest
  2. septembril 2017 jõustunud 30 000 euro suurust lihthanke piirmäära tuleb KarS § 5 lg 2 kohaselt kohaldada tagasiulatuvalt. Seepärast langesid maakohtu hinnangul ära ka süüdistuses tehtud etteheited lepingute vormi, lihthanke teate ja riigihanke aruande esitamata jätmise kohta. Küll aga oli süüdistatava tegu kohtu hinnangul vastuolus RHS2007 § 3 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud põhimõtetega. Ringkonnakohtu arvates rikkus A. Soop riigihanke osadeks jaotamise keeldu (RHS2007 § 23 lg 1), samuti kohustust säästa raha (RHS2007 § 3 p 1) ja kasutada ära konkurentsi (RHS2007 § 3 p 4). Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et A. Soop käitunuks õiguskuulekalt, kui ta oleks korraldanud Kuutar OÜ tehtud heakorratööde tellimiseks lihthanke.
  3. Kolleegiumi hinnangul taanduvad kõik A. Soobile etteheidetavad riigihangete seaduse nõuete rikkumised RHS2007 § 15 lg-s 3 sätestatud lihthanke korraldamise kohustuse eiramisele või ammenduvad selles. Kui A. Soop oleks kõigi kolme süüdistuses märgitud töövõtulepingu sõlmimiseks korraldanud nõuetekohase lihthanke, poleks talle saanud ette heita ei raha ebaotstarbekat kasutamist (RHS2007 § 3 p 1) ega olemasoleva konkurentsi kasutamata jätmist (RHS2007 § 3 p 4). Niisamuti pole iseseisvat tähendust riigihanke osadeks jaotamise keelu rikkumisel. Nimelt sätestas RHS2007 § 23 lg 1, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks samas seaduses riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Seega kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. Kui A. Soop oleks kõigi kolme süüdistuses nimetatud töövõtulepingu sõlmimiseks korraldanud viisipärase lihthanke, poleks talle vaatamata hanke osadeks jaotamisele saanud ette heita ka RHS2007 § 23 lg 1 nõuete rikkumist (vt ka RHS2007 § 23 lg 2).
  4. Seega tuleb järgnevalt leida vastus küsimusele, kas hankelepingu sõlmimine ilma selleks RHS2007 § 15 lg 3 järgi nõutavat lihthanget korraldamata võis A. Soobile etteheidetava teo ajal aastal 2016 olla karistatav KarS § 300 lg 1 järgi.
  5. KarS § 300 lg 1 järgi oli ja on jätkuvalt kuriteona karistatav riigihanke menetluse nõuete rikkumine menetluses osalejale eelise andmise eesmärgil, samuti hankelepingu sõlmimine eelise andmise eesmärgil seaduse kohaselt nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. A. Soobi teo ajal kehtis aga ka RHS2007 § 1117 lg 1, mis sätestas väärteokaristuse hankelepingu sõlmimise eest ilma riigihangete seaduses nõutud lihthanget või hankemenetlust korraldamata.
  6. Seega vastab hankelepingu sõlmimine KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki.
  7. RHS2007 § 1117 lg 1 objektiivses koosseisus nimetati hankelepingu sõlmimise karistatavuse eeldustena aga alternatiivselt kas lihthanke või hankemenetluse korraldamata jätmist. Väärteokoosseisule vastas nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu.
  8. Nende kahe normi võrdlusest nähtub, et teo toimepanemise ajal eristas seadusandja riigihankemenetluseta hankelepingu sõlmimise karistatavaks tunnistamisel n-ö tavahanget, mille 16
(23)1-20-3101 piirmäärad olid sätestatud RHS2007 § 15 lg-s 1, ja lihthanget, mille piirmäära nägi ette sama paragrahvi kolmas lõige. Hankelepingu sõlmimiseks nõutava n-ö tavahanke korraldamata jätmine oli sõltuvalt sellest, kas toimepanija tegutses menetluses osalejale eelise andmise eesmärgil või mitte, karistatav kas kuriteo või väärteona. Seevastu hankelepingu sõlmimine ilma lihthanget korraldamata oli hoolimata toimepanija eesmärgist karistatav üksnes väärteona. Teistsuguse tõlgenduse korral puudunuks põhjus eristada RHS2007 § 1117 lg 1 dispositsioonis lihthanget ja hankemenetlust ning sättes võinuks sarnaselt KarS § 300 lg 1 dispositsioonile rääkida üksnes riigihanke menetlusest. Lihthanke mõistet eristati riigihankest ka A. Soobi teo ajal kehtinud riigihangete seaduse teistes sätetes (vt nt RHS2007 § 16 lg 8).
  1. Järelikult oli enne
  2. septembrit 2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise (vt kuriteokoosseisu kohaldamist välistava väärteokoosseisu kohta nt RKKK 28.01.2008, 3-1-1-60-07, p 28 ja 02.06.2011, 3-1-1-28-11, p 13 jj; 12.06.2012, 3-1-1-52-12, p-d 11–16).
  3. Kolleegium ei võta seisukohta, kas hankelepingu sõlmimine ilma selleks nõutavat lihthanget korraldamata võib olla KarS § 300 lg 1 järgi karistatav pärast seda, kui RHS2007 § 1117 kaotas
  4. septembril 2017 kehtivuse (vrd RHS § 215) või kui
  5. mail 2022 jõustus RHS § 4 lg 1 p 171, mis sätestab riigihanke menetluse laia definitsiooni. KarS § 300 lg 1 kohaldamisala laiendaval seadusemuudatusel ei oleks KarS § 5 lg-st 3 tulenevalt igal juhul tagasiulatuvat jõudu.
  6. Kui

§ 199

lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele, tuleb kriminaalmenetlus

§ 274lg 1 kohaselt määrusega lõpetada.

Erandiks sellest reeglist on olukord, kus väärteomenetluse alustamine võimaliku väärteo suhtes on aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav õigeks mõista. (RKKK 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 12.1 ja 08.05.2015, 3-1-1-30-15, p 8) KarS § 81 lg 3, lg 7 p 2 ja lg 8 teise lause kohaselt aegus süüdistatava võimalik väärtegu juba

  1. aastal. Järelikult tuleb A. Soop KarS § 300 lg 1 järgi õigeks mõista. (VI) Süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 3 järgi
  2. KarS § 201 lg 2 p 3 järgi tunnistati A. Soop süüdi selles, et ta tellis vallavanemana osaühingutelt Kuutar, Varik ja Kalante Tartu valla ja valla ainuosalusega OÜ Raadi Arendus kulul teenuseid – lammutusprojektide koostamise, lammutustööde tegemise ning niitmis- ja võsalõikustööd –, mis olid suunatud eraomandis olevate kinnisasjade parendamisele ja/või mille eest maksti üle turuhinna.
  3. Kassatsioonis A. Soobi omastamissüüdistusele esitatud vastuväited on kohtud õigesti kummutanud.

§ 364lg 4 p-st 1 juhindudes ei korda kolleegium kohtute asjakohaseid argumente.

Ometigi tuleb kohtuotsuseid omastamist puudutavas osas osaliselt muuta. Nimelt on A. Soop süüdi tunnistatud põhjendamatult suure rahasumma omastamises, samuti on ekslik õiguslik hinnang, et erakinnisasjade parendamise kulud pöörati parendustööde tegijate, mitte aga kinnisasjade omanike kasuks. 100. Pole kahtlust, et süüdistatav oli vallavanemana ametiisik (KarS § 201 lg 2 p 3) ja talle oli usaldatud valla vara käsutamine, lisaks sai ta ainuosaniku esindajana otsustada OÜ Raadi Arendus vara käsutamise üle (ÄS § 168 lg 2). Kohtud on tuvastanud, et süüdistuses nimetatud heakorra- ja lammutustööde tegemise ning lammutusprojektide koostamise eest tasus Tartu vald või OÜ Raadi Arendus, kusjuures otsustuse tellida kõnesolevad teenused valla ja OÜ Raadi Arendus arvel langetas A. Soop, kes andis ka korralduse töövõtjate arvete tasumiseks. 17

(23)1-20-3101
  1. Lugedes Tartu valla ja OÜ Raadi Arendus vara kolmandate isikute kasuks pööramise KarS § 201 mõttes ebaseaduslikuks, leidsid prokuratuur ja kohtud õigesti, et vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga
  2. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. Seejuures tuleb silmas pidada ka üldpõhimõtet, mille kohaselt peab avaliku, sh omavalitsusüksuse raha kasutamisel olema seaduslik alus. Menetletava kohtuasja kontekstis on ekslik süüdistuses tehtud viide KOFS § 28 lg-le 3, sest ühegi A. Soobi sõlmitud töövõtulepinguga ei kaasnenud vallale väljaminekuid tulevastel eelarveaastatel.
  3. Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle OÜ Raadi Arendus juhtimisotsuste tegemise, laienes A. Soobile ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (vt nt RKKK 10.06.2013, 3-1-1-43-13, p 27). Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust (RKTK 30.04.2014, 3-2-1-20-14, p 12; 02.12.2015, 3-2-1-133-15, p 16). Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist.
  4. Vaidlust ei ole selles, et suur osa osaühingute Kuutar, Varik ja Kalante osutatud teenustest, mille eest Tartu vald ja OÜ Raadi Arendus A. Soobi korraldusel pangaülekandega tasusid, olid suunatud erakinnistute parendamisele. Ühtlasi on kohtud veenvalt ümber lükanud kaitseväite, nagu olnuks Tartu vallal kinnisasjade müügilepingutest või muust alusest tulenev kohustus kanda nende erakinnistute parendamise kulu. Seega oli kõnesolevate teenuste eest tasumine Tartu valla või OÜ Raadi Arendus arvel käsitatav valla või OÜ Raadi Arendus vara ebaseadusliku pööramisena kolmandate isikute kasuks KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi mõttes.
  5. Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et A. Soop pööras vara töövõtjate ehk osaühingute Kuutar, Varik ja Kalante kasuks. Ulatuses, milles töövõtjatele makstud tasu vastas nende osutatud teenuste turuhinnale, pööras A. Soop valla või OÜ Raadi Arendus raha parendatud kinnisasjade omanike ehk osaühingute Avaare Kinnisvara, Rosier Team, Connexion, AKMA või AS-i Astri kasuks. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et kui tulundusühistu juhatuse liige soetab ühistu arvel kaupu ja teenuseid, parendamaks kinnisasja, mis kuulub kolmandale isikule, pöörab ta ühistu vara KarS § 201 mõttes kinnisasja omaniku kasuks (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p-d 23–24).
  6. Töövõtjate kasuks pööratuks saanuks valla ja OÜ Raadi Arendus arvel makstud tasu lugeda üksnes ulatuses, milles see ületas tehtud tööde turuhinda. Osaühingutele Varik ja Kalante makstud tasu puhul pole seda ei süüdistuses väidetud ega ka kohtuotsustes tuvastatud. Süüdistuses ja kohtuotsustes tehtud järeldus, et Kuutar OÜ-le maksti üle turuhinna, pole aga käesoleva otsuse IV osas toodud põhjusel kontrollitav. Järelikult puudub alus väita, et A. Soop pööras kasvõi mingi osa Tartu valla või OÜ Raadi Arendus makstud summadest osaühingute Varik, Kalante või Kuutar kasuks.
  7. Vastuseks ringkonnakohtu seisukohale, et selle üle otsustamisel, kelle kasuks vara pöörati, on oluline üksnes asjaolu, kes varem Tartu vallale või OÜ-le Raadi Arendus kuulunud raha endale sai, mitte aga see, kes kannatanute arvel vara säästis, märgib kolleegium järgmist.
  8. A. Soop on tunnistatud süüdi muu võõra vara (KarS § 201 lg 1 alt 2), mitte vallasasja (KarS § 201 lg 1 alt 1) omastamises. Kolleegiumi hinnangul peab KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis 18
(23)1-20-3101 märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Karistusseadustikus, sh kuriteo koosseisulise tunnusena sätestatud vara mõiste sisustamisel, on kohtupraktikas mitmel juhul lähtutud TsÜS §-st 66 (vt nt viidatud 3-1-1-14-14, p 904; RKKK 26.04.2019, 1-16-4665/224, p-d 18–20; 23.12.2020, 1-20-3925/21, p 31).
  1. Asjaolu, et KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis nimetatakse kuriteo objektina vara kui rahaliselt hinnatavate asjade ja õiguste kogumit, mitte aga näiteks muud eset (TsÜS § 48), osutab sellele, et kõnesolev koosseisualternatiiv kaitseb vara väärtust, mitte selle esemelise koosseisu säilimist. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel.
  2. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et karistamine vara omastamise eest ei nõua, et teoga oleks tekitatud varaline kahju. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõne varakäsutust kompenseeriva vastusoorituse saamisele ei vähene (või isegi suureneb), ei tähenda see, et KarS § 201 koosseis ei ole täidetud. (Vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19.) Seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist, on kolleegiumi hinnangul jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul (nt jätab keegi omaniku nõusolekuta endale või müüb edasi tema kasutusse antud raamatu, kandes samas omaniku pangakontole raamatu väärtusele vastava rahasumma). Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes.
  3. Eelnevast järeldub ühtlasi, et käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks (nt kui vallavanem kasutab valla pangakaarti selleks, et tasuda tanklapidajale enda või oma sõbra erasõidukisse tangitud kütuse eest, pöörab ta valla raha enda või sõbra, mitte tanklapidaja kasuks).
  4. Neil põhjustel leiabki kolleegium, et lastes Tartu vallal ja OÜ-l Raadi Arendus tasuda osaühingutele Varik, Kalante ja Kuutar selle eest, et viimased osutaksid samas väärtuses teenuseid osaühingute Avaare Kinnisvara, Rosier Team, Connexion, AKMA ning AS-i Astri kinnisasjade parendamiseks, pööras A. Soop kannatanute vara just viimati nimetatud viie äriühingu kasuks.
  5. Võttes aluseks ringkonnakohtu tuvastatu selle kohta, millises summas millise äriühingu kinnisasja parendamise eest vald ja OÜ Raadi Arendus tasusid, asub kolleegium seisukohale, et A. Soop pööras: 1) OÜ Avaare Kinnisvara kasuks 922 eurot 50 senti, mille vald maksis Kuutar OÜ-le OÜ Avaare Kinnisvara maadel tehtud heakorratööde eest; 19
(23)1-20-3101 2) OÜ Rosier Team kasuks 5686 eurot 81 senti ehk 4972 eurot 81 senti, mille OÜ Raadi Arendus maksis Kuutar OÜ-le OÜ Rosier Team kinnisasjadel tehtud heakorratööde eest, ja lisaks 714 eurot, mille vald maksis OÜ-le Varik OÜ Rosier Team kinnisasjal asuva hoone lammutusprojekti eest; 3) OÜ Connexion kasuks 5988 eurot ehk 5400 eurot, mille vald maksis OÜ-le Kalante OÜ Connexion kinnisasjal asuva hoone lammutamise eest, ja 588 eurot, mille vald maksis OÜ-le Varik sama hoone lammutusprojekti eest; 4) AS-i Astri kasuks 714 eurot, mille vald maksis OÜ-le Varik AS-i Astri kinnisasjal asuva hoone lammutusprojekti eest; 5) AKMA OÜ kasuks 618 eurot, mille vald tasus OÜ-le Varik AKMA OÜ kinnisasjal asuva hoone lammutusprojekti eest.
  1. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pööras A. Soop Kuutar OÜ kasuks veel 6305 eurot 28 senti, mille võrra ületas sellele äriühingule valla maadel tehtud heakorratööde eest makstud tasu nende tööde turuhinda. Kuna käesoleva otsuse IV osas toodud põhjustel jääb Kuutar OÜ heakorratööde turuhind tuvastamata, ei saa A. Soopi kõnesoleva rahasumma omastamises süüdi tunnistada.
  2. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega A. Soop tunnistati KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi 20 234 euro 59 sendi pööramises osaühingute Kuutar, Varik ja Kalante kasuks, ning tunnistada süüdistatav süüdi 13 929 euro 31 sendi pööramises osaühingute Avaare Kinnisvara, Rosier Team, Connexion, AKMA ning AS-i Astri kasuks.
  3. Kohtupraktika suunamiseks märgib kolleegium täiendavalt, et A. Soobile süüksarvatava omastamise ulatuse osas tulnuks ringkonnakohtu otsust muuta ka juhul, kui kohtu järeldus Kuutar OÜ tehtud heakorratööde turuhinna kohta olnuks õige. Nimelt väljus teise astme kohus

§ 331

lg 2 ja § 340 lg 1 ning lg 4 p 1 nõuete vastaselt apellatsiooni piiridest ning eiras reformatio in peius-keeldu, kuna tunnistas A. Soobi ilma apellandi sellekohase taotluseta süüdi suurema rahasumma omastamises, kui seda oli teinud maakohus.

  1. Maakohus luges tasust, mille Tartu vald ja OÜ Raadi Arendus maksid A. Soobi korraldusel Kuutar OÜ-le, omastamise objektiks kokku 11 284 eurot 40 senti. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et A. Soop omastas Kuutar OÜ-le makstud tasust 12 200 eurot 59 senti. Kuna ülejäänud omastamistegude ulatus jäi samaks, tunnistas ringkonnakohus A. Soobi süüdi 916 euro 19 sendi võrra suurema summa omastamises kui maakohus.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei takista mh reformatio in peius-keeld A. Soobi süüditunnistamist maakohtu otsuses märgitust suurema summa omastamises, sest sellega ei raskendata süüdistatava olukorda. Süüdistatava olukorra raskendamisest saaks apellatsioonikohtu arvates rääkida vaid siis, kui omastamise ulatuse suurendamisega kaasneks süüdistatavale mingi reaalne tagajärg, näiteks karistuse või kuriteo kvalifikatsiooni karmistamine. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 118.

§ 331

lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

§ 340

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus nende sätete järgi oma algatusel teha uue otsuse üksnes süüdistatava olukorra kergendamiseks.

§ 340

lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohus küll õigustatud süüdistatava olukorda raskendama prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid ka siis ei saa ta süüdistatavat süüdi tunnistada raskemas kuriteos kui see, milles süüditunnistamist taotles apellant. 20

(23)1-20-3101 Seega on ringkonnakohtul osutatud sätete kohaselt keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. (RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 38)
  1. Kolleegiumi hinnangul raskendab süüdimõistmise ulatuse suurendamine süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist. Kuriteo asjaolude muutmine võib juba iseenesest mõjutada arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele ja seega ka riigi tehtavat süüetteheidet (vt ka RKKK 04.03.2021, 1-20-470/34, p 28). Olukorra ilmestamiseks võib tuua näite, kui isik, kelle maakohus on tunnistanud KarS § 114 lg 1 p 3 järgi süüdi kahe inimese mõrvas ja karistanud teda selle eest eluaegse vangistusega, tunnistatakse ringkonnakohtus (ilma apellandi taotluseta) süüdi nelja inimese mõrvas. Süüdimõistmise mahu suurenemine riivab mh süüdistatava õigust aule ja heale nimele (PS § 17), kuid võib avaldada mõju näiteks kohtuotsuse täitmisele (nt vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisele). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on muu hulgas tõend tsiviilkohtumenetluses (RKTK 12.06.2012, 3-2-1-72-12, p 13), samuti oleneb kriminaalasjas tuvastatud maksualase kuriteo ulatusest maksukorralduse seaduse § 41 alusel tehtava maksu- või vastutusotsuse ulatus. Järelikult võivad kohtuotsuses kuriteo ulatuse kohta tehtud järeldused mõjutada süüdistatava huve ka väljaspool kriminaalmenetlust. Kokkuvõttes tuleb süüdimõistmise mahu suurendamist pidada isiku olukorra raskendamiseks, mida ringkonnakohus saab teha üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel.
  2. Arvestades, et sõltumata eelmistes punktides märgitust tunnistab kolleegium A. Soobi süüdi väiksema rahasumma omastamises, kui seda tegi maakohus, ei tingi ringkonnakohtu lubamatu väljumine apellatsiooni piiridest kohtuotsuse täiendavat tühistamist. Küll tuleb jätta ringkonnakohtu otsusest

§ 361

lg 1 p 3 alusel välja põhjendus, mille kohaselt oli apellatsioonikohus õigustatud suurendama A. Soobile etteheidetava omastamise ulatust. (VII) Karistusest

  1. Kuna kolleegium mõistab A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi õigeks (vt otsuse V osa, B), tuleb tühistada talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus.
  2. Omastamise mahu mõningane vähenemine ei tingi A. Soobile KarS § 201 lg 2 p 3 järgi mõistetud 100 päevamäära ehk 7257 euro suuruse rahalise karistuse kergendamist, sest see karistus on jätkuvalt vastavuses süüdistatava süü suurusega. Samas sedastas kolleegium otsuse I osas, et menetletavas asjas rikuti A. Soobi õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Selle rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb süüdistatavale heastada. Kolleegiumi hinnangul on selleks kõige sobivam kohaldada

§ 306

lg 1 p 61, mis annab aluse kergendada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu karistust. Karistuse kergendamine osutatud sätte mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist (RKKK 07.12.2020, 1-17-3371/311, p 119). A. Soobi õiguste rikkumine tulebki heastada just teda karistuse kandmisest vabastades.

  1. Kolleegium arvestab seejuures, et praegune kriminaalmenetlus on olnud märkimisväärselt pikk. Omastamine ega selle eest mõistetud sanktsiooni alammäära lähedane rahaline karistus ei ole raske. Lisaks tuleb silmas pidada, et võrreldes nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuses märgituga väheneb A. Soobile süüksarvatava omastamise ulatus. Mõistetud karistusest vabastamisega loeb kolleegium A. Soobile ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju heastatuks. (VIII) Kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamisest
  2. Maa- ja ringkonnakohus tunnistasid A. Soobi nii KarS § 300 lg 1 kui ka KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi sisuliselt süüdistuse kogu mahus. Seetõttu mõistsid kohtud süüdistatavalt peale sundraha 21

(23)1-20-3101

§ 180

lg 1 alusel riigi kasuks välja ka viimasel tekkinud menetluskulu hüvitise: 80 eurot Ahillea OÜ-le hinnapakkumise eest ja 547 eurot 20 senti A. Soobi varasemale kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu katteks. Peale selle jäeti süüdistatava kanda tema valitud kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu, mis maakohtule esitatud menetluskulu hüvitamise taotluse kohaselt oli 62 008 eurot ja 68 senti. Apellatsioonimenetluse kulu kohta kriminaalasjas andmeid ei ole ja ringkonnakohus selle kohta ka otsust ei teinud. 125. Kolleegium mõistab A. Soobi osaliselt ehk KarS § 300 lg 1 järgi õigeks. Kohtupraktikas on

§ 180

lg-t 1 koostoimes § 181 lg-ga 1 tõlgendatud nii, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt nt viidatud otsus nr 1-17-3371/311, p 123.) 126. Kolleegiumi hinnangul moodustab A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistus ligikaudu poole süüdistuse kogumahust. Seetõttu tingib A. Soobi õigeksmõistmine KarS § 300 lg 1 järgi esmalt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise (välja arvatud sundraha) vähendamise poole võrra. Lisaks tuleb A. Soobile hüvitada tal endal seoses KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistusega tekkinud menetluskulu ehk valitud kaitsjale makstud tasu selle mõistlikus ulatuses (

§ 175lg 1 p 1).

Maakohtule esitatud menetluskulu hüvitamise taotlusest ja selle lisadest ei nähtu, milline osa süüdistatavale kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusteenusest (kogumahus 344,2 tundi) oli vajalik, vastustamaks riigihangete nõuete rikkumises esitatud süüdistust. Kuna see etteheide moodustas süüdistuse kogumahust ligikaudu poole, loeb kolleegium kõnesoleva süüdistusega seotud kaitsjatasuks 31 004 eurot ja 34 senti. 127. Siiski ei saa eelmises punktis nimetatud 31 004 eurot ja 34 senti arvata menetluskulu hulka ega otsustada selle hüvitamist täies ulatuses. Nimelt oli A. Soobil korraga kaks lepingulist kaitsjat – P. Keres ja A. Rohtla. Eelduslikult hõlmab maakohtule esitatud taotlus tasu mõlema advokaadi osutatud õigusteenuse eest.

§ 175

lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (RKKK 21.06.2013, 3-1-1-63-13, p 23). Teisisõnu välistab

§ 175

lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu (RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p-d 89–90 ja 95). Maakohtule esitatud kaitsjatasu hüvitamise taotlusest ega selle lisadest ei nähtu, et P. Keresele ja A. Rohtlale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest (vt nt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 23). Seega ei ole kogu taotluses märgitud summa menetluskulu hulka arvamine

§ 175lg 2 kohaselt lubatav.

128. Kuludokumentidest ei nähtu seegi, milline osa kaitsjatasust maksti ühe ja milline teise kaitsja osutatud õigusteenuse eest. Kolleegium vähendab menetluskulu hulka arvatavat kaitsjatasu

§ 175

lg 2 alusel kolmandiku, mitte poole võrra, sest kriminaalasja materjalidest saab järeldada, et mõningane tööjaotus kaitsjate vahel oli. Seetõttu loeb kolleegium A. Soobi valitud kaitsjatele seoses KarS § 300 lg 1 järgse süüdistuse menetlemisega makstud tasust menetluskulu hulka kaks kolmandikku ehk 31 004,34 € x 2/3 = 20 669 eurot ja 56 senti. 129. Lisaks A. Soobi osalisele õigeksmõistmisele vähendab kolleegium ka talle KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüksarvatava omastamise ulatust ligikaudu 30% võrra.

§ 180lg 1 kohaldamisel pole 22

(23)1-20-3101 oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (vt viidatud määrus nr 1-20-470/34, p 29). Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. Menetletavas asjas peab kolleegium piisavaks jätta omastamise mahu vähendamise tõttu A. Soobilt riigi kasuks välja mõistmata ka see osa riigil tekkinud menetluskulust (välja arvatud sundraha), mis muidu tulnuks süüdistatavalt välja mõista (313 eurot 60 senti), ning lisaks hüvitada A. Soobile veel 2000 eurot valitud kaitsjatele seoses omastamissüüdistuse menetlemisega makstud tasust. 130. Seega kokkuvõttes tühistab kolleegium kohtute kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse osas, millega A. Soobilt mõisteti riigi kasuks välja 547 eurot 20 senti määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud riigi õigusabi tasu katteks ja 80 eurot Ahillea OÜ hinnapäringu eest makstud tasu eest. See menetluskulu jääb riigi kanda. Lisaks tuleb riigilt

§ 181lg 1 alusel A.

Soobi kasuks välja mõista 22 669 eurot 56 senti. (IX) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu 131. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361lg 1 p-dest 3 ning 7, tühistab kolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu 8.

veebruari

  1. a kui ka Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse ja muutes lisaks kohtuotsuste põhiosa. Kokkuvõtlikult mõistab kolleegium A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi õigeks ja tühistab talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse; tunnistab A. Soobi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi 13 929 euro 31 sendi pööramises äriühingute Avaare Kinnisvara, Rosier Team, Connexion, Astri ja AKMA kasuks, mitte aga 20 234 euro ja 59 sendi pööramises osaühingute Kuutar, Varik ning Kalante kasuks. Lisaks vabastab kolleegium A. Soobi

§ 306lg 1 p 61 alusel talle Kar

S § 201 lg 2 p 3 järgi mõistetud rahalisest karistusest summas 7257 eurot ja muudab kohtute menetluskulu hüvitamise otsustust. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsuste resolutiivosa muutmata, kuid muudab osaliselt kohtute põhistusi, mis puudutavad tunnistaja R. B. ütluste lubatavust, topeltmenetlemise ja -karistamise keeldu ning ringkonnakohtu seotust apellatsiooni piiridega. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 132. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Soobile 6492 eurot ja 84 senti, mis süüdistatav maksis talle kassatsioonimenetluses osutatud 39,3 tunni õigusteenuse eest. Kolleegium leiab, et see taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

§ 175

lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (RKKK 15.06.2021, 1-20-3067/33, p 20) Menetletavas asjas tugines oluline osa kassatsioonist argumentidele, mille kaitsjad esitasid juba maakohtus ja mille (esmase) väljatöötamise eest makstud tasu on seega hõlmatud kassatsioonimenetluse-eelsest kulust. Lisaks osutusid kassaatori väited suures osas põhjendamatuks. A. Soobi õigeksmõistmise KarS § 300 lg 1 järgi ja omastamise mahu vähenemise tingisid põhjused, millele kassaator ei tuginenud. Seda arvestades peab kolleegium A. Soobi valitud kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu mõistlikuks suuruseks 4000 eurot, mis tuleb

§ 186lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 23

(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.