KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 26. juuni 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-3380 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud la

§ 209lg 2 p 2 järgi.

Kuriteokaebuses leiti, et pankrotihaldurid on pannud kuriteokatse toime pankrotimenetluses ja kriminaalasjas alusetute nõuete esitamise ning/või nõudest loobumata jätmisega pärast nõuete puudumisest teadasaamist. Nimelt esitasid pankrotihaldurid Q, C ja F (hiljem sai F asemel A pankrotihalduriks D) T (pankrotis, T), N (pankrotis, N) ja A (pankrotis, A) nimel X vastu hagiavaldused (tsiviilasja nr X-XX-XXXX), nõudes kahju hüvitamist olukorras, kus neile oli teada, et samad ettevõtted olid 1. märtsil 2017. aastal sõlmitud kõikehõlmavate kohustustest vabastamise kokkulepete (edaspidi kokkuleppe) raames p 2.2(

1. b)alusel oma nõuetest X vastu loobunud. Hagiavaldustes nõuti kokkuleppe p 2.2(
2. b)pankrotiseaduses sätestatud alustel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Pankrotihalduritele pidi olema ilmne, et tegelikult ei olnud kokkuleppe p-s 2.2(
3. b)viidatud nõuetest loobumine käsitatav eraldiseisva tehinguna, mille tagasivõitmine võiks pankrotiseaduse alusel olla üldse võimalik. Seega teadsid pankrotihaldurid, et tegelikult ettevõtetel kahjuhüvitusnõude aluseks olevat nõuet X vastu pole. 1 Paralleelselt esitasid pankrotihaldurid Q, C ja F X pankrotimenetlusse tunnustamiseks N, T ja A nõude X vastu, mis põhines eeldusel, et kokkuleppe p 2.2(
4. b)on juba kehtetu. Lisaks esitasid pankrotihaldurid Lääne Ringkonnaprokuratuurile tsiviilhagi X endiste juhtorganite liikmete (sh Y) vastu, väites, justkui oleks Nle, Tle ja Ale tekitatud kahju ulatuses, mille tunnustamist on pankrotihaldurid X pankrotimenetluses taotlenud, kuid mille hüvitamine X pankrotivarast on väidetavalt muutunud võimatuks X maksejõuetuks muutumise tõttu (kriminaalasja nr Y-YY-YYYY). Harju Maakohus jättis tsiviilasjas nr X-XX-XXXX pankrotihaldurite hagid kokkuleppe p 2.2b tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata, leides, et N, A ja T on prahilepingutest tulenevatest nõuetest X vastu kehtivalt loobunud. Otsus jõustus 5. juunil 2023. Seega ei saanud pärast seda olla pankrotihalduritel igal juhul enam kahtlust, et Tl, Nl ja Al puudub õigus nõuda X-lt prahitasu, lõppmakse või mis tahes muu summa tasumist. 20. oktoobri 2023 ja 23. oktoobri 2023 määrustega kinnitas kohus ka tsiviilasjades nr X-XXXXXX, X-XX-XXXX ja X-XX-XXXX, et N, T ja A on prahitasu nõudest X vastu loobunud, mistõttu jäävad Q, C ja D poolt X vastu esitatud nõude tunnustamise hagid läbi vaatamata. Pankrotihaldurid aga tsiviilasjas esitatud nõude tunnustamise hagidest ei loobunud. Alles 23. novembril 2023 loobusid Q ja C täies ulatuses ning D osaliselt kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist, kuigi ka see nõue põhines prahilepingutel, millest tulenevatest nõuetest olid osaühingud juba 2017. aastal kokkuleppe p 2.2(
5. b)alusel loobunud. Kelmus seisneb selles, et pankrotihaldurid soovisid luua ebaõiget muljet, justkui oleks Nl, Tl ja Al jätkuvalt õigus esitada AS X vastu hagi, kuid kuna kostjate poolt jäi varakäsutus tegemata, jäi tegu katse staadiumisse. Alates 5. juunist 2023 oli hagi esitajatel kohustus nendest loobuda. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine 2. Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur jättis 15. aprillil 2024 KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse alustamata. Ringkonnaprokurör leidis, et X pankrotimenetluses ja kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ei olnud tegemist teadvalt alusetu nõude esitamisega, kuivõrd paralleelselt nõuete esitamisega taotlesid pankrotihaldurid pankrotiseaduses sätestatud alustel kokkuleppe p 2.2(
6. b)tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist, millest omakorda sõltus, kas hagejal on hagiavaldustes esitatud nõuded või mitte. Pankrotihaldurid on nõude esitamisel lähtunud eeldusest, et viidatud kokkulepe tunnistataks kehtetuks. Seega ei esine olukorda, kus esitatakse teadvalt alusetu nõue. Kelmuse koosseisu mõttes on vajalik, et kannatanu või kolmas isik (näiteks kohus), teeb varakäsutuse, mille tagajärjel tekib varaline kahju. Praegusel juhul ei ole kannatanu algusest peale olnud eksimuses ega esinenud ka asjaolusid, kus tegelikke asjaolusid oleks moonutatud – nõuete aluseks on kohtutele esitatud sama kokkulepe, mille ehtsust ei ole küsimuse alla seatud. Samuti on X-l olnud võimalus esitada nõuetele oma vastuväiteid. Asjaolu, et hageja nõudeid ei peeta põhjendatuks ja menetluse lõpuks kohus jõustunud lahendiga ka nõudeid ei rahulda, ei tähenda, et nõude esitamine võiks olla vaadeldav kostja petmisena. Kuna petmistegu pole tuvastatav, pole põhjust ka kontrollida, kas tegu võib olla kelmuse katsega. 2 Kaebus Riigiprokuratuurile 3. Y vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris, taotledes jätkuvalt kriminaalmenetlust alustamist. Kaebuse esitaja leidis, et ringkonnaprokuröril ja pankrotihalduritel tulnuks lähtuda sellest, et kuni kohus ei ole tunnistanud 1. märtsi 2017 kokkulepet kehtetuks, puuduvad Nl, Tl ning Al mis tahes nõuded. Järelikult esitasid pankrotihaldurid nii X pankrotimenetluses kui ka kriminaalasjas nr X-XX-XXXX teadvalt alusetuid nõudeid. Pankrotihalduritele pidi olema teada, et kokkulepe ei ole osadeks jaotatav ega seega üksnes ühe punkti osas kehtetuks tunnistatav. Ringkonnaprokurör leidis, et kelmuse koosseisu mõttes on vajalik, et kannatanu või kolmas isik (näiteks kohus) teeb varakäsutuse, mille tagajärjel tekib varaline kahju. Prokurör jättis tähelepanuta, et kohus ei tee ega peagi tegema ise varakäsutust selleks, et prokuratuuril oleks võimalik tuvastada kelmuse või kelmuse katse toimepanek. Kuriteokaebuses viidati Riigikohtu seisukohale, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav

§ 209[…] järgi.

Sellise olukorra puhul saab nõude tunnustamise üle toimuvat tsiviilasja (aga ka käesoleval näitel kriminaalasja) lahendav kohus teha üksnes kohtuotsuse, mille alusel tekib kohtuotsuse jõustumisel kannatanu kohustus teha varakäsutus, mis on omakorda käsitletav

§ 209koosseisuelemendina.

Riigikohtu viidatud lahendist tuleneb, et sellise kohtuotsuse (ja kohtuotsuse tulemusel ka varakäsutuse) tegemise võimalus on seega piisav

§-s 209 sätestatud süüteo toimepanemise tuvastamiseks. Ka rõhutatakse kaebuses, et Y on alates 2. juunist 1997 X juhatuse liige ja kinnitab, et X-le on alusetute nõuete tõttu juba märkimisväärne varaline kahju tekkinud. Olukorras, kus pankrotihalduritele oli selge, et N, T ja A on nõuetest X vastu loobunud, oli nõudeavalduse esitamine ja nõude tunnustamiseks kohtuasjade algatamine kantud Nle, Tle ja Ale varalise kasu saamise eesmärgist. Ka tsiviilhagi esitamine kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on olnud kantud ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgist. Kuigi tsiviilasjas nr X-XX-XXXX oli vaidlus selle üle, kas Nl, Tl ja Al võib olla alust nõuda kokkuleppes sisalduva nõuetest loobumise kehtetuks tunnistamist, kinnitasid kohtud, et N, T ja A on loobunud kõikidest nõuetest X vastu. Järelikult pidid Q, C ja D aru saama esitatud nõuete puudumisest hiljemalt tsiviilasjas kohtulahendi jõustumisest, kuid esitatud nõuetest ei loobutud ka pärast seda.

§ 209kohaselt on etteheidetav ka tegevusetus, s.o.

väärkujutluse tekkimise mittetakistamine. Kuigi

§ 209

lg 2 p 2 näol on tegemist tagajärjedeliktiga, ei ole veel X pankrotimenetluses jõutud pankrotivarast väljamaksete tegemiseni ning kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ei ole kohus veel teinud lahendit tsiviilhagi suhtes. Q, C ja D on vastavalt oma ettekujutusele realiseerinud

§ 209

lg 2 p 2 koosseisu.

§ 25lg 2 eeldused süüteokatse tuvastamiseks on igal juhul täidetud.

Riigiprokuratuuri määrus 3

1. Riigiprokuratuur jättis
2. mai 2024 määrusega Y kaebuse rahuldamata, nõustudes ringkonnaprokuratuuri seisukoha ja argumentidega kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. Kõnealusel juhul on tegemist kolmnurkkelmusega (selle katsega), mille puhul

§ 209

koosseis nõuab, et kohtunikule oleks loodud teadvalt ebaõige ettekujutus tegelike asjaolude kohta ehk andmete manipuleerimisega mõjutatakse kohtunikku nii, et ta teeb väära varakäsutuse. Materjalidest ei nähtu pettustegu ehk seda, kuidas on kuriteokaebuses märgitud isikud viinud või üritanud viia varakäsutuse tegijat st kohut eksitusse. Seda, et neid oleks eksitatud, pole leidnud ka asju menetlenud kohtunikud ise. Vastasel juhul oleks sellele reageeritud õiguskaitseorganeile kuriteoteate esitamisega. Kohtu eksitamine võiks kaalumisele tulla näiteks olukorras, kus kohtule esitatakse võltsitud dokument (leping, kohtuotsus vms), teadlikult varjatakse kohtu eest mõnda dokumenti vms. Antud juhul pole kohtu eest midagi varjatud, ühtki tegelikkusele mittevastavat asjaolu ega võltsitud dokumente pole esitatud. Olukorras, kus soovitakse kohtu hinnangut mingi reaalselt eksisteeriva lepingu/kokkuleppega seonduvalt, kusjuures taotletakse sellega seonduvate menetluste peatamist, ei saa rääkida kohtu eksitamisest. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist nr X-XX-XXXX ei saa järeldada, et kõnealusel juhul tuleks kriminaalmenetlust alustada. Kaebaja on meelevaldselt tõlgendanud ühte lauset kohtuotsusest, jätmata tähelepanuta kohtuasja sisu ja kuriteo kvalifikatsiooni (

§ 384lg 1).

Lahendi lõpulausena (p.43) märkis kohus, et „ kolleegium märgib sedagi, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav

§ 209, mitte § 384 lg 1 järgi.

Ehk siis kohtu sõnum oli, et kuriteo koosseisuliste tunnuste olemasolul tuleb taolist tegu kvalifitseerida

§ 209, mitte § 384 järgi.

Tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles on esitatud A hagi nõuete tunnustamiseks X pankrotimenetluses, menetlus jätkub, kuna Tallinna Ringkonnakohus rahuldas

1. jaanuari 2024 määrusega A pankrotihalduri D määruskaebuse ning tühistas maakohtu määruse osas, milles kohus jättis hagi osaliselt läbi vaatamata. Tsiviilasjades nr X-XX-XXXX (T (pankrotis) pankrotihaldur C hagi) ja X-XX-XXXX (N (pankrotis) pankrotihaldur Q hagi) on menetlus Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2023 määrustega uuendatud ja hagi jäetud läbi vaatamata. Tsiviilasjades nr X-XX-XXXX ja nr X-XX-XXXX jättis Pärnu Maakohus
3. oktoobri 2023 määrustega vastavalt T ja N hagid läbi vaatamata, kuid loobunud pankrotimenetlusse esitatud nõudest viivitamatult pärast tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud lahendite jõustumist Seoses etteheitega, et pankrotihaldurid ei loobunud tsiviilasjas esitatud nõude tunnustamise hagidest ka pärast seda, kui kohus oli kinnitanud, et N, T ja A on prahitasu nõudest X vastu loobunud, ja jätnud esitatud hagid läbi vaatamata, märkis riigiprokurör, et läbi vaatamata jäid T ja N haginõuded.

§ 209

koosseis eeldab pettustegu, mille toimepanemine tegevusetusega ei ole õigusteoreetiliselt välistatud, kuid seda üksnes eeldusel, et teo toimepanijal on garandiseisund. Seega erandina võib pettus avalduda ka olemasoleva või kujuneva väärkujutluse mittetakistamises. Viimasel juhul peab olema aga süüdlasel 4 garandiseisundi tõttu kohustus tekkinud või tekkivat väärkujutlust kõrvaldada või takistada. Käesoleval juhul sellist olukorda ei ole. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ei ole X süüdistatavaks, seega pole tema suhtes tsiviilhagi esitatud. Seetõttu pole põhjust põhjalikumalt arutleda kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi esitamisega seonduvalt võimaliku kelmuse teemal. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 5. AS X (pankrotis) juhatuse liikme Y esindaja Tanel Kask esitas 10. juunil 2024 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur ei ole kuriteokaebuse aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ning on suhtunud võimaliku kuriteo kohta esitatud informatsiooni kergekäeliselt ja valikuliselt. 5.1.

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse on realiseeritud kriminaalasjas nr X-XXXXXX tsiviilhagi ja X pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagide esitamisega. Riigiprokuratuur ning Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur on asunud ebaõigele seisukohale, justkui ei selguks kuriteokaebusest selliseid asjaolusid, mille alusel on võimalik eeldada, et Q, C ja D on vastavalt N, T ning A pankrotihalduritena nõuete esitamisel soovinud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel saada nendele ettevõtetele varalist kasu. Y on toonud välja asjaolud ja tõendid, millest nähtuvalt on ilmne, et pankrotihaldurid on esitanud nii X pankrotimenetluses kui ka kriminaalasjas nõudeid, millest ettevõtted olid tegelikult juba

1. aastal sõlmitud kokkuleppega loobunud. Sellest oleks prokuratuur pidanud järeldama, et pankrotihaldurid soovisid luua ebaõiget muljet, justkui oleks Nl, Tl ja Al jätkuvalt õigus X vastu esitada prahitasu ja viivise nõudeid
2. juulil 2009 sõlmitud prahilepingute alusel. Seega alusetu tsiviilhagi ja alusetu nõude tunnustamise hagi esitamisega ongi kuriteokaebuses märgitud isikud viinud või üritanud viia kohut eksitusse. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et põhjendamatu nõude esitamise eesmärk on varalise kasu saamine. Fakti, et pankrotihalduri poolt kolmanda isiku pankrotimenetluses alusetu nõude esitamine on kvalifitseeritav

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimiseks, on üheselt kinnitanud ka Riigikohus asjas nr X-XX-XXXX tehtud lahendis. Riigiprokurör on küll Riigikohtu lahendile viidanud, aga on jätnud selles sisalduva juhise kriminaalmenetluse ajendi ja aluse hindamisel kohaldamata. Alusetu nõude esitamine pankrotimenetluses on Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ilma kahtlusteta käsitletav kelmusena. Pankrotihaldurid esitasid alusetud nõuded olukorras, kus neile oli selge, et N, T ja A on enda nõuetest X vastu loobunud ning X ja N, T ja A vaheline võlasuhe on lõppenud. Seda arvesse võttes ei omanud järelikult tähtsust, kas paralleelselt menetles kohus ka kokkuleppe p 2.2.(

1. b)tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi või mitte – kuni kohus ei olnud tunnistanud kohtuasjas nr X-XX-XXXX kokkulepet p 2.2.(
2. b)kehtetuks, oli X pankrotimenetlusse ja kriminaalasja esitatud nõuete näol tegemist põhjendamatute nõuetega. Nii kriminaalasjas nr XXX-XXXX kui ka X pankrotimenetluses on Q, C ja D eesmärk olnud sama – saavutada olukord, 5 kus X pankrotivarast tehakse väljamakse või kus X endistelt juhtorganite liikmetelt mõistetakse välja summad, mille nõudmisest X vastu olid T, N ja A juba 2017. aastal loobunud. Viidatud Riigikohtu juhist arvestades ei saa seega igal juhul olla korrektne prokuratuuri käsitlus, justkui oleksid Q, C ja D X võlausaldajate esindajatena pidanud kuidagi täiendavalt üritama viia varakäsutuse tegijat eksitusse. Pankrotihaldurid realiseerisid

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse kriminaalasjas tsiviilhagi ja X pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagide esitamisega, sest nad olid teadlikud, et Nl, Tl ja Al sellekohane nõue puudub. 5.2. Riigiprokuratuur on ebaõigesti analüüsinud

§ 209lg 2 p 2 koosseisutunnuseid.

Riigiprokuratuur on

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse hindamisel viidanud, justkui tuleks kindlaks teha, kas pankrotihaldurid on N, T ja A nimel alusetute nõuete esitamisel soovinud eksimusse viia kohtunikke. See käsitlus on väär. Kui pankrotihalduritel oleks õnnestunud süüteo koosseisu lõpuleviimine, siis oleks varakäsutuse tegijaks olnud (kohtuotsuste alusel) hoopis X pankrotihaldurid pankrotivarast väljamaksete tegemisel ning kriminaalasjas nr X-XX-XXXX isikud, kelle vastu pankrotihaldurid põhjendamatu tsiviilhagi N, T ja A nimel esitasid. Tulenevalt eelnevast on Riigiprokuratuur ebaõigesti jätnud tuvastamata muuhulgas fakti, et X näol on tegemist kannatanuga KrMS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. 5.3. Riigiprokuratuur on alusetult jätnud hindamata kriminaalasjaga nr X-XX-XXXX seotud asjaolud. Riigiprokuratuur on jätnud tähelepanuta, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on esitatud tsiviilhagi ka Y kui X juhatuse liikme vastu. Seetõttu oleks Riigiprokuratuur pidanud analüüsima

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse realiseerimist ka Y suhtes seoses kriminaalasjas esitatud alusetu tsiviilhagiga. Riigiprokuratuur ei ole eelnevat arvestanud, jättes kuriteokaebuse aluseks olevad asjaolud osaliselt hindamata. Pankrotihaldurid Q, C ja F esitasid Ä, Y, Õ, M, E, U, R ja J vastu kriminaalasjas tsiviilhagi, mille eesmärgiks oli samuti nõuda Nle, Tle ja Ale kahjuhüvitisena selliste summade tasumist, mille osas oli X ning N, T ja A vaheline võlasuhe kokkuleppe kohaselt lõppenud. Järelikult on ka tsiviilhagi esitamine olnud kantud ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgist, st tsiviilhagi oli suunatud kostjatelt kahjuhüvitise väljamõistmiseks olukorras, kus tegelikult tsiviilhagi aluseks olnud N, T ja A nõue X vastu puudus ja järelikult ei saanud olla tsiviilhagi kostjad tekitanud sellistel asjaoludel Nle, Tle ega Ale ka mis tahes kahju. Kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Kuriteokatse puhul on isik kannatanu ka juhul, kui rünnatud õigushüve asemel kahjustatakse tema sellist õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Eelkirjeldatud asjaolude ja tõendite alusel oleks seega ka Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur pidanud asuma seisukohale, et Q, C ja D tegevuses on tuvastatav

§ 209lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse muuhulgas tsiviilhagi esitamisega.

Sellekohase tegevuse eesmärgiks on olnud nii X pankrotihalduri poolt pankrotivarast (alusetu) väljamakse tegemine kui ka kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitatud tsiviilhagi rahuldamine ja seejärel tsiviilhagi kostjate, sh Y, poolt (alusetu) varakäsutuse tegemine. 6 Q, C ja D poolt on täidetud

§ 209lg 2 p 2 kuriteo tunnused.

Ainus süüteokoosseisu element, mille tõttu ei viidud tegu lõpule, on X pankrotihalduri ja/või kriminaalasjas nr X-XXXXXX tsiviilhagi kostjate poolt varakäsutuse tegemine – kuigi

§ 209

lg 2 p 2 näol on tegemist tagajärjedeliktiga, siis ei ole käesoleva kaebuse esitamise ajaks X pankrotimenetluses veel jõutud pankrotivarast väljamaksete tegemiseni. Samuti ei ole kohus kriminaalasjas nr XXX-XXXX veel teinud lahendit tsiviilhagi suhtes, mistõttu ka Ä, Y, M ega E ei ole Nle, Tle ja Ale mis tahes väidetavat kahju hüvitanud. Samas on ilmne, et Q, C ja D on N, T ja A pankrotihalduritena teinud kõik endast oleneva selleks, et X pankrotivarast Nle, Tle ja Ale väljamakse tõepoolest tehtaks ning et kohus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX taotletud summad Ält ja teistelt tsiviilhagi kostjatelt välja mõistaks. See tähendab, et Q, C ja D on vastavalt oma ettekujutusele realiseerinud

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo koosseisu.

§ 25lg 2 eeldused süüteokatse tuvastamiseks on täidetud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kaebuse rahuldamiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole.
2. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuses esitatud argumente, mis seonduvad küsimusega, keda tuleks käsitada kannatanuna. Selliseid argumente on kaks: kaebuses on heidetud ette, et Riigiprokuratuur pole tuvastanud, et X on kannatanu, samas on heidetud ette, et Riigiprokuratuur on jätnud osa küsimusi alusetult käsitlemata, jättes tähelepanuta, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on esitatud tsiviilhagi Y kui X juhatuse liikme vastu. 7.1 Riigiprokuratuuri määruses on märgitud: „Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (hetkel Pärnu Maakohtu menetluses) ei ole käesoleva kaebuse esitaja - AS X (pankrotis) süüdistatavaks, seega pole tema suhtes tsiviilhagi esitatud, mistõttu puudub põhjus põhjalikumalt arutleda käesolevas määruses kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi esitamisega seonduvalt võimaliku kelmuse teemal.“ Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses on sellest tulenevalt heidetud Riigiprokuratuurile ette, et Riigiprokuratuur on jätnud tähelepanuta, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on esitatud tsiviilhagi ka Y kui AS X (pankrotis) juhatuse liikme vastu. Kaebuses on leitud, et seetõttu oleks Riigiprokuratuur pidanud analüüsima

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteo katse realiseerimist ka Y suhtes seoses kriminaalasjas nr XXX-XXXX esitatud alusetu tsiviilhagiga. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb otsustamaks, kas Riigiprokuratuur pidanuks analüüsima võimalikku kelmust, mille puhul võis olla kannatanu mitte AS X (pankrotis), vaid Y, vaadata, kelle huvides esitatud kaebust Riigiprokuratuur lahendas. Kriminaalmenetluse seadustik ei piira seda, kes võib esitada kuriteoteate või -kaebuse. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale võib vastavalt KrMS § 207 lg-tele 1 ja 2 esitada prokuratuurile kaebuse aga vaid kannatanu. Kuna kannatanu on KrMS § 37 lg 1 kohaselt isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud, on kaebeõigus antud ainult isikuile, kelle õigushüve väidetav kuritegu kahjustada sai. Seega on antud kaebeõigus isikuile, kellel peaks endal olema õigus kriminaalmenetluses osaleda ja selles oma õigusi kaitsta. St kannatanu saab kaebuses menetluse alustamata jätmise peale esitada taotlusi ja argumente veenmaks prokuratuuri, et 7 kriminaalmenetlust tuleb alustada tema vastu toime pandud kuriteo välja selgitamiseks; tal ei ole õigust nõuda kriminaalmenetluse alustamist kellegi teise õiguste kaitseks. Eespool osundatud Riigiprokuratuuri seisukohast nähtub, et riigiprokuröri hinnangul lahendas ta AS X (pankrotis) kaebust: osa kaebuse argumentidest jättis ta käsitlemata põhjendusega, et need argumendid ei puuduta AS X (pankrotis). Kui vaadata Riigiprokuratuurile esitatud kaebust, siis seal on kaebajaks märgitud Y (ühtlasi on märgitud, et tema oli ka kuriteokaebuse esitaja). Seda, et ta esitaks kaebuse kellegi teise nimel, märgitud pole. Samas tuleb tõdeda, et kuigi ka kuriteokaebuse esitaja oli tõesti Y, on kaebuses märgitud, et ta esitab kaebuse AS X (pankrotis) juhatuse liikmena (nii on märgitud ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses). Seega on esialgses kuriteokaebuses jäetud vähemalt mulje, et kuriteokaebuse esitas Y AS X (pankrotis) esindajana. Nii kuriteokaebusest kui hilisematest kaebustest jääb ka mulje, et see on esitatud just AS X (pankrotis) huvides (seda näitab ilmekalt ringkonnakohtule esitatud kaebuses tehtud etteheide, et Riigiprokuratuur on alusetult jätnud tuvastamata AS X (pankrotis) kannatanu staatuse). Seega on Y enda käitumine ses osas vastuoluline ja eksitav ning on mõistetav, et Riigiprokuratuur on käsitanud kaebuse esitajana AS-i X (pankrotis). Olukorras, kus Y oli esitanud kuriteokaebuse AS X (pankrotis) juhatuse liikmena, oli kaebuse AS X (pankrotis) nimel esitatuna käsitamine ringkonnakohtu hinnangul ka õiguslikult põhjendatud. Nimelt ei saa ühe isiku kuriteoteate või -kaebuse alusel menetluse alustamata jätmist ringkonnakohtu hinnangul vaidlustada teine isik. KrMS § 207 kolmandast lõikest tuleneb, et menetluse alustamata jätmist ei saa vaidlustada ükskõik milline end kannatanuks pidav isik, vaid isik, kes ise taotles kriminaalmenetluse alustamist. Nimelt ütleb KrMS § 207 lg 3, et kannatanu võib lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või põhistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul. On ilmne, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määrus või põhistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saadetakse isikule, kelle pöördumise tulemusel see menetlusdokument on koostatud. Seega ei saanud Y esineda süüdistuskaebemenetluse eri etappides kord AS X (pankrotis) esindajana, kord aga oma nimel. Kuivõrd Riigiprokuratuur käsitas kaebust AS X (pankrotis) nimel esitatuna, on põhjendatud seegi, et kaebuse läbi vaatamisel keskenduti selle kontrollile, kas AS X (pankrotis) suhtes on pandud toime kuritegu. 7.2 Arvestades seda, et vastavalt KrMS § 207 lg-le 2 võis Riigiprokuratuurile esitada menetluse alustamata jätmise peale kaebuse ainult kannatanu ning Riigiprokuratuur vaatas esitatud kaebuse, mida ta pidas AS X (pankrotis) nimel esitatuks, sisuliselt läbi, on põhjendamatu kaebuse esitaja etteheide, nagu oleks Riigiprokuratuur jätnud tuvastamata fakti, et X näol on tegemist kannatanuga KrMS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. Kaebuses on väide, nagu oleks Riigiprokuratuur jätnud alusetult tuvastamata fakti, et X on kannatanu, seotud väitega, et Riigiprokuratuur on ebaõigesti analüüsinud

§ 209lg 2 p 2 koosseisutunnuseid.

See etteheide on ilmselgelt põhjendamatu. Kannatanu instituut on menetlusõiguslik, mitte materiaalõiguslik. Kannatanu on kriminaalmenetluse subjekt (ka kaebuses endas on öeldud, et X näol „on tegemist kannatanuga KrMS § 37 lg 1 teise lause 8 tähenduses“). Seevastu ei kuulu kannatanu kuriteokoosseisu tunnuste hulka. Seega ei olnud Riigiprokuratuuril esitatud kaebuse argumentidele vastates alust X kannatanu staatust analüüsida. Ringkonnakohus nendib, et kaebusest ei selgu, miks kaebuse esitaja X kannatanu staatust kuriteokoosseisu seisukohalt oluliseks peab, mistõttu ei ole seda võimalik kuriteokoosseisu kontekstis analüüsida.

1. Kaebuses on heidetud Riigiprokuratuurile ette, et Riigiprokuratuur on suhtunud võimalikku kuriteosse kergekäeliselt ning on võtnud informatsiooni selle kohta arvesse üksnes valikuliselt. Nimelt on Riigiprokuratuur
2. mai 2024 määruses selgitanud, et riigiprokurör on tutvunud kaebuse ja sellega seonduvate materjalidega, sh valikuliselt kaebustes viidatud tsiviilasjade materjalidega. Kaebuses leitakse, et juba ainuüksi kuriteokaebuse aluseks olevate tõendite osaline hindamata jätmine tingib vajaduse Riigiprokuratuuri määrus tühistada. Ringkonnakohus möönab, et Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukoht on ebaõnnestunud. Selline üldsõnaline väide, et kaebuse lahendaja tutvus mingite materjalidega valikuliselt, jätab mulje, justkui oleks kaebuse lahendamisel tutvutud üksnes juhuvalikuga asja lahendamisel tähtsust omavatest materjalidest. Ringkonnakohus leiab aga, et seda määruses esitatud deklaratiivset väidet tuleb hinnata määruse põhistust tervikuna arvesse võttes. Riigiprokuratuuri määruses on esitatud sisulised vastuargumendid kaebuse väidetele. Seega on küsimus selles, kas esitatud argumentidest on näha, et Riigiprokuratuur on jätnud mingid asjas sisulist tähtsust omavad tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul see tuvastatav ei ole, Riigiprokuratuuri põhjendused tuginevad tegelikel faktilistel asjaoludel.
3. Kaebuse keskne väide on see, et Riigiprokuratuur kohaldas

§ 209

lg-t 1 valesti, kui leidis, et N, T ja A pankrotihaldurid pole pannud toime kelmuse katset. Kaebuses leitakse, et alusetu tsiviilhagi ja alusetu nõude tunnustamise hagi esitamisega on pandud toime või on vähemalt püütud toime panna

§ 209lg-le 1 vastavat tegu – eksitada kohut.

Kaebuses rõhutatakse, et „fakti, et pankrotihalduri poolt kolmanda isiku pankrotimenetluses alusetu nõude esitamine on tõepoolest kvalifitseeritav

§ 209

lg 2 p-s 2 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimiseks, on üheselt kinnitanud ka Riigikohus asjas nr X-XX-XXXX tehtud lahendis“. 9.1 Ringkonnakohus ei jaga kaebuse esitaja seisukohta, nagu tuleneks kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud Riigikohtu määrusest, et alusetu nõude esitamine pankrotimenetluses on igal juhul käsitatav kelmusena. Viidatud määruses leidis Riigikohus, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav

§ 209, mitte § 384 lg 1 järgi.

Selles kriminaalasjas oli isikutele esitatud süüdistus

§ 384lg 1 järgi.

Seega oli küsimus just selles, kas isikuile ette heidetav tegu saab vastata

§ 384lg-le 1.

Riigikohus vastas sellele küsimusele eitavalt.

§ 209

lg-le 1 viitas Riigikohus kui sättele, millele see, kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, võiks vastata (Riigikohus on ise öelnud, et selline tegu on üldjuhul karistatav

§ 209järgi).

Tegemist on seejuures pigem möödaminnes 9 väljendatud seisukohaga – Riigikohus ei ole käsitlenud seda, millised tingimused peavad olema täidetud selleks, et alusetu nõude esitamine vastaks

§ 209lg-le 1.

9.2 Kaebuse kohaselt on kaebaja toonud välja „asjaolud ja tõendid, millest nähtuvalt on ilmne, et Q, C ja D on N, T ja A nimel esitanud nii X pankrotimenetluses kui kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nõudeid, millest N, T ja A olid tegelikkuses juba 2017. aastal sõlmitud Kokkuleppega loobunud“. Sellega soovisid Q, C ja D luua ebaõiget muljet, justkui oleks Nl, Tl ja Al jätkuvalt õigus X vastu esitada prahitasu ja viivise nõudeid 22.07.2009 sõlmitud prahilepingute alusel (kuigi tegelikkuses olid N, T ja A nõuetest loobunud). Seega on kaebuses sisuliselt leitud, et pelgalt alusetu nõude (praegusel juhul nõude, mis on loetud põhjendamatuks ka jõustunud kohtulahenditega) esitamine täidab kelmuse koosseisu. See seisukoht on ekslik. Kelmus tähendab

§ 209

lg 1 kohaselt teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Niisiis on kelmuse koosseisule vastav tegu teise isiku eksitamine selleks, et too teeks varakäsutuse. Hagimenetluse kontekstis saab hageja toime pandud kelmusest rääkida juhul, kui hageja eksitab kohut selleks, et kohus kohustaks vastaspoolt tasuma mingi rahasumma, andma üle asja vms (kuivõrd kohus on see, kellel on õigus panna kostjale kohustus hagejale mingi vara üle anda, on just kohus varakäsutuse tegija, kelle eksitamises saab kelmus seisneda). Kuna kelmus seisneb varakäsutuseks õigustatud isiku eksitamises, saab hageja toime pandud kelmusest rääkida juhul, kui isik mitte pelgalt ei esita alusetut hagi, vaid moonutab selle edukuse huvides asjaolusid, esitades teadvalt ebaõigeid asjaolusid või mingeid vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid maha vaikides. Teisisõnu saab hageja kohtumenetluses toime pandud kelmusest rääkida juhul, kui ta mitte ainult ei esita alusetut hagi, vaid – teades, et hagi on alusetu – astub samme selle alusetuse maskeerimiseks. Praegusel juhul tulenes nõude alusetus sellest, et N, T ja A olid 1. märtsil 2017. aastal sõlmitud kokkuleppe raames p 2.2(

1. b)alusel oma nõuetest X vastu loobunud. Seega saaks rääkida kohtu eksitamisest juhul, kui hagides oleks kokkulepet varjatud, esitatud selle sisu moonutatult või esitatud valeandmeid selle kokkuleppe kehtivuse kohta. Seda, et T, N ja A pankrotihaldurid oleks midagi sellist teinud, ei ole kuriteokaebuses ega hilisemates kaebustes ära näidatud. Pankrotihaldurid pole eitanud seda, et kõnealune kokkulepe on sõlmitud, ega ka seda, et selle kokkuleppega loobusid N, T ja A prahilepingu alusel tekkinud nõuetest X vastu. Oma nõuet põhjendasid nad sellega, et on esitanud hagiavaldused, nõudes kokkuleppe p-s 2.2(
2. b)viidatud nõudest loobumise kehtetuks tunnistamist pankrotiseaduses sätestatud alustel tagasivõitmise korras. Seda, et see fakt paika peab, on tunnistatud ka ringkonnakohtule esitatud kaebuse punktis 12. Kaebuses on rõhutatud, et kuni kohus ei olnud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX nõuet kokkuleppe punkti 2.2(
3. b)kehtetuks tunnistamiseks rahuldanud, oli 1. märtsil 2017 sõlmitud kokkulepe ja nõuetest loobumine kehtiv. Ringkonnakohtu hinnangul omaks kõnealune fakt tähtsust juhul, kui tegemist oleks asjaoluga, mis välistaks täielikult võimaluse taotleda nõude tunnustamist, ning kui sellest takistusest üle saamiseks moonutataks mingeid asjaolusid. Kui aga nõude tunnustamist taotledes mööndakse, et on olemas kokkulepe nõudest loobumise kohta, kuid taotletakse nõude tunnustamist väitega, et kokkuleppe kehtivuse üle on käimas kohtuvaidlus (mis ka tegelikult toimub), ei näe ringkonnakohus mingit kohtu eksitamist – sellisel juhul on kohtule esitatud asjaolud, millele tuginedes on kohtul võimalik nõude 10 põhjendatust hinnata. Tsiviilasjades nr X-XX-XXXX, X-XX-XXXX ja X-XX-XXXX on nii kokkuleppele kui ka selle kehtetuks tunnistamise hagile viidatud ning vastavad dokumendid ka lisatud. Seega ei ole tuvastatav, et Q, C ja D oleks nendes menetlustes püüdnud kohut viia eksitusse küsimuses, kas neil on prahilepingust tulenevad nõuded X vastu. 9.3 Kaebuse kohaselt võisid pankrotihaldurid panna kelmuse toime ka tegevusetusega, sest nad ei loobunud pankrotimenetlusse esitatud nõudest viivitamatult pärast tsiviilasjas nr X-XXXXXX tehtud lahendite jõustumist, kui nõude puudumine pidi olema pankrotihalduritele ilma kahtlusteta selge. Seoses sellega tuleb märkida, et Riigiprokuratuur on juhtinud tähelepanu sellele, et tegevusetusega toime pandud kelmus eeldab teo toimepanija garandiseisundit. Riigiprokuröri hinnangul pankrotihalduritel seda polnud. Sellele ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses mingeid vastuväiteid esitatud ega ka selgitatud, millest tulenes pankrotihaldurite garandiseisund. Ühtlasi tuleb nentida, et kuigi pankrotihalduritele heidetakse ette, et nad ei loobunud nõuetest viivitamatult, ei ole selgitatud, kust tuleneb viivitamatuse nõue. Pankrotihaldurite tegevusetuks jäämist pole seostatud menetluse käiguga ega näidatud, kuidas see, et nõudest loobuti, kuid mitte viivitamatult, pidi viima kohtu eksimusse. Seega ei ole kaebuses käsitletud asjaolude ja argumentide alusel tuvastatav ka tegevusetusega toime pandud kelmuse tunnused. 10. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 13. mai 2024 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 11