Obsah (4)

§ 83§ 84§ 78§ 86

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-19-5940 Kohtu

) § 89 lg 2 järgi tühine, kuna hageja ja võlgnik ei soovinud kinnistu müümise kohta eellepingut sõlmida, vaid nende eesmärgiks oli riigile maksukohustuse vältimiseks kanda hageja raha hagejaga seotud äriühingutele. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja poolt esitatud väidetest järeldada, et lepingu poolte soov ei olnud sõlmida kinnisasja müügi eellepingut. Eellepingu sõlmimisele viitab hageja 13.02.2013 maksekorraldusel olev selgitus eellepingu täitmise kohta. See, et ettemaks tehti ilma intressis ja tagatistes kokku leppimata, kostja poolt soovitud järeldust teha ei võimalda. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et eellepingu alusel ettemaksu maksmisel oleks tava leppida kokku intressis ja tagatistes. Kostja väited, et tehing tehti eesmärgiga maksukohustusest kõrvale hiilida, on paljasõnalised. See, et hageja ja võlgniku tehingu tegemise aegsetele osanikele ja juhatuse liikmetele on esitatud süüdistus mh maksualastes süütegudes, vaidlusaluse eellepingu näilikkust ei tõenda, kuna tõendamata on see, et konkreetne 13.02.2013 ülekanne oli tehtud mingil muul eesmärgil, sh eesmärgil maksudest kõrvale hoiduda. Samuti on paljasõnaline ja konkreetsete asjaoludega seostamata, s.t põhistamata, kostja väide eellepingu võltsituse kohta. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlgnikul ei olnud hagejale midagi müüa. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulus võlgnikule 12.10.2012–08.03.2016 kinnistu, mis oli märgitud eellepingus (I kd, tl 132-133). 32. Vaatamata sellele, et eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et kostja väidetest ei saa järeldada, et hageja ja võlgniku vaheline eelleping oli näilik, leiab ringkonnakohus, et 10.02.2013 sõlmitud eelleping on

§ 83

lg 1 järgi tühine.

§ 83

lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kinnisasja müügi kohustustehing peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Kuna hageja ja võlgniku vaheline 10.02.2013 kinnistu müügi kohta sõlmitud eelleping pole notariaalselt tõestatud vormis, on see tühine. 6 2-19-5940 33.

§ 84lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega pidi võlgnik 10.02.2013 sõlmitud tühise eellepingu alusel hagejalt saadu tagastama hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja on küll väitnud, et võib-olla on hagejale tühise eellepingu täitmiseks makstud raha võlgniku poolt tagastatud, kuid kostja ei ole oma väite põhistamiseks esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, rääkimata tõendamisest. See, et tühise eellepingu järgi saadud raha on võlgnik kohe edasi kandnud enda ja hagejaga seotud isikutele, ei tähenda ringkonnakohtu arvates, et võlgnikul puudub kohustus raha hagejale tagastada. Võlgnikul oli õigus kasutada talle laekunud raha omal äranägemisel.

1. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga ning lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
2. 30.12.2014 on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping nr 311214, mille p 1.1 järgi annab hageja võlgnikule laenu 85 300 eurot ja p 1.2 järgi lepingu poolte sõlmitud ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 lõpetamisega seoses loetakse laenusumma laenuvõtjale üle antuks 31.12.2014 (I kd, tl 182). Ringkonnakohus leiab, et hageja ja võlgnik võisid VÕS § 396 lg 2 järgi kokku leppida, et tühise eellepingu täitmisena hageja poolt võlgnikule makstud ettemaks, mis kuulus hagejale tagastamisele, võlgnetakse laenuna ja kostja on laenulepingu p 1.
3. järgi kohustatud selle tagastama hiljemalt 30.12.
5. Kostja väitis, et laenuleping võib olla võltsitud ja vormistatud tagantjärele, et pääseda nõude aegumisest ja omada nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Lisaks võib laenuleping olla näilik. Eelviidatud väiteid tõendab kostja arvates see, et võlgnik ei ole enne pankrotimenetlust laenu tagastanud ega intresse tasunud, kuigi võlgniku kontol oli piisavalt raha, ning hageja ei ole laenu tagastamist ega intresside tasumist võlgnikult nõudnud. Tagatiseta laenu andmine võlgnikule ei ole kostja arvates usutav, kuna võlgnik oli mittetegutsev äriühing, kellel puudus vara. Lisaks ei ole esitatud kohtule tõendeid lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste kohta ning hageja ja võlgniku raamatupidamisdokumentidest ei nähtu laenulepingust tulenevat kohustust. Kostja arvates võib olla raha ka tegelikult võlgniku poolt tagastatud. Samuti tuleb arvestada seda, et hageja võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed on omavahel seotud ja kohtu alla antud maksu- ja muudes kuritegudes.
6. VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtule on esitatud laenulepingu originaaldokument (I kd, tl 182), millest nähtub lepingupoolte kokkulepe selle kohta, et 10.02.2013 eellepingu täitmisena tasutud 85 300 eurot tuleb võlgnikul hagejale tagastada 30.12.
7. Samuti on kokku lepitud intressi tasumises ja viivises. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas kostja poolt esiletoodud asjaoludest on võimalik järeldada, et võlgnikul puudub 30.12.2014 laenulepingust tulenev kohustus tagastada laen ja tasuda intressi ja viivist.
8. Kostja väidetest saab järeldada, et tema nägemuse kohaselt võib olla laenulepingu dokumendi puhul tegemist intellektuaalse võltsimisega, see tähendab, et laenuleping on alla kirjutatud ja koostatud mitte sellel kuupäeval, mis on lepingu sõlmimise kuupäevaks märgitud, vaid hiljem. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et intellektuaalse võltsimise, s.o sisu 7 2-19-5940 poolest väärat teavet andva dokumendi puhul tekib küsimus selle koostaja usaldusväärsusest ja sellest, kas dokument peegeldab adekvaatselt tegelikke asjaolusid või mitte. Need küsimused tuleb eelkõige lahendada selle kaudu, et kontrollitakse dokumendi koostaja usaldusväärsust, kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega ning madalama usaldusväärusega dokumendile omistatakse väiksem kaal. Teisisõnu, nn intellektuaalse võltsimise küsimus ei ole küsimus, mida peaks lahendama TsMS § 277 järgi (TsMS Komm I 2017, § 277 komm 3.1.b).
9. Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et laenuleping on intellektuaalselt võltsitud (hiljem vormistatud). Sellise järelduse tegemiseks ei anna alust see, et laenuleping on lepinguosaliste poolt omakäeliselt alla kirjutatud.

§ 78

lg 1 järgi on kirjaliku vormi järgimiseks piisav, kui tehing on selle teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastanud. Esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et tavapäraselt oleksid lepinguosalised kirjutanud lepingutele alla digitaalselt. Lepingueelsetele läbirääkimistele ei ole seaduses kehtestatud kohustuslikku vormi, mistõttu ei olnud lepinguosalistel kohustust pidada läbirääkimisi kirjalikke dokumente või e-kirju vahetades ja läbirääkimised võisid toimuda ka suuliselt. See, et lepingupooled on jõudnud üksmeelele, nähtub ka lepingu sõlmimisest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laen oleks pidanud olema kajastatud tehingu poolte majandusaasta aruannetes viisil, et selle olemasolu oleks tuvastatav. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 15 lg 2 kohaselt raamatupidamise aastaaruanne koosneb põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. Seadusest ei tulene, et aastaaruandes ja selle lisades peaksid olema loetletud täpselt kõik tehingud. See, et hageja õiguseellase Escado Grupp OÜ 2016 majandusaastaaruandest (I kd, tl 67) nähtuvalt ei muutu

1. aasta jooksul sissenõutavaks ükski laenukohustus, ei saa järeldada, et hageja poolt võlgnikult nõutavat nõuet aastaaruande koostamise ajal ei olnud. Lisaks on laenulepingust nähtuvalt hageja nõue muutunud sissenõutavaks 31.12.2016, kuna laen tuli tagastada hiljemalt 30.12.2016, mistõttu ei pidanud seda märkima seisuga 31.12.2016 nõudena, mis muutub sissenõutavaks 12 kuu jooksul. See, et võlgniku raamatupidamises laenulepingust tulenev kohustus puudub, ei anna samuti alust teha kostja soovitud järeldust. Võlgniku 2014 majandusaasta aruanne (I kd tl 157-161) ei ole usaldusväärne, kuna sellest nähtuvalt ei ole toimunud mingit majandustegevust, kuid kostja esitatud hüpoteeklaenu laenulepingust (I kd, tl 162) nähtuvalt on võlgnik võtnud laenu, mida ta ei ole majandusaasta aruandes kohustusena kajastanud. Lisaks oli kinnistusraamatu (I kd, tl 132-133) järgi võlgnikul olemas kinnisasi, mille väärtus
2. majandusaasta aruandes ei kajastu. Õige on see, et võlgnik ei ole maksnud hagejale laenu tagasi ega tasunud intresse. Mõlemad kohustused muutusid sissenõutavaks 31.12.
3. Ringkonnakohtu arvates ei viita see asjaolule, et laenuleping oleks olnud hiljem vormistatud. Laenulepingust tulenev nõue ei olnud võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks aegunud ja hageja ei pidanud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oma nõuet esitama. See, et hageja ja võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed on omavahel seotud isikud ja neile on esitatud süüdistus mh maksukuritegudes, ei anna samuti alust kostja soovitud järelduseks. Seotud isikute tehingud ei pea olema iga kord võltsitud või näilikud. Selleks, et teha kostja poolt soovitud järeldust, peaks olema tõendatud asjaolud, millest saab tuvastada just vaidlusaluse laenulepingu intellektuaalse võltsituse, kuid selliseid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
4. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostja poolt esiletoodust ei saa järeldada, et laenuleping ei ole usaldusväärne tõend ja kohtul oleks alus arvata, et see on intellektuaalselt võltsitud ehk vormistatud hiljem eesmärgiga omada nõuet võlgniku pankrotimenetluses.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenuleping ja eelleping on vastuolu tõttu heade kommetega

§ 86lg 1 järgi tühine.

Esitatud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et mõlemad lepingud olid sõlmitud eesmärgiga saada nõue võlgniku pankrotimenetluses ja 8 2-19-5940 kahjustada teiste võlausaldajate huvisid. Kostja eeltoodud väide on paljasõnaline. Usutav ei ole, et

1. aastal oleks kantud hageja poolt võlgnikule üle 85 300 eurot eesmärgiga saada nõue võlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei ole kostja tõendanud, et laenuleping oleks allkirjastatud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, millisel juhul võiks see olla tühine Vitali Jaroševitšil esindusõiguse puudumise tõttu. Kostja sellekohane väide on täiesti oletuslik.
2. Hageja nõude suurusele ei ole kostja kohtumenetluses vastuväiteid esitanud.
3. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul hageja nõue võlgniku vastu põhjendatud ning seda tuleb täies ulatuses, s.o 191 072,08 eurot, võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses tunnustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja hagi rahuldamisega tuleb tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja jätta TsMS § 162 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Kuna kostja on AS Minicredit (pankrotis) pankrotihaldur, siis tema poolt hüvitamisele kuuluvad hageja menetluskulud kuuluvad hüvitamisele pankrotivara arvel.
5. Arvestades, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlus lõpetava lahendi jõustumist.
6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
7. Hageja on tasunud kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise. Maakohus tagastab tagatise hagejale avalduse alusel (TsMS § 195 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9