Obsah (8)

§ 168§ 657§ 652§ 238§ 654§ 162§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 26.01.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-8890 Kohtu

) § 442 lg 5 ja § 429 lg 1 teise lause alusel hagist loobumise loobutud osas vastu. Peale loobumist oli laenulepingu 1 järgne nõue põhiosa 93 991,60 eurot, viivis 352,47 eurot, lepingutasu 50 eurot ja laenulepingu 2 järgne nõue põhiosa 70 111,13 eurot, viivis 9563,22 eurot, lepingutasu 166 eurot.

1. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas: • kostjale I kohalduvad laenulepingu üldtingimused; • mille katteks arvestas hageja kostjatelt laekunud summad; • kas kostjaga II sõlmitud käenduslepingud on tühised; • kas hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet; • kas kohaldatav intressi- ja viivisemäär on tühised ja esineb alus viivise vähendamiseks.
2. Kuna põhivõlgnik ei täitnud oma lepingutest tulenevat laenu tagasimakse kohustust ja vaidlus puudus selles, et mõlemad lepingud on üles öeldud, siis on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult kohustuse täitmist VÕS § 396 lg 1 alusel. Põhivõlgnik on tunnustanud võla olemasolu 21.08.2018 deklaratiivse võlatunnistusega. Vaatamata kohtu selgitustele ei tõendanud kostjad, et võlatunnistusel märgitud summad ei ole õiged. Samuti ei selgitanud kostjad, kui suur on nende hinnangul kostjate võlg hageja ees. Võlatunnistusega on põhivõlgnik tunnistanud võla olemasolu, võla arvestuse ja selle alused on hageja välja toonud laenulepingute järgi.
3. Kostjale I kohalduvad laenulepingu üldtingimused laenulepingute p 9 alusel. Nii laenulepingud kui ka üldtingimused on allkirjastanud kostja I juhatuse liige kostja II. Seega oli tõendatud, et kostja I oli teadlik tüüptingimustest ja nendega tutvumine sõltus kostja I juhatuse liikmest endast. Laenulepingute allkirjastamisel on kostja I kinnitanud, et on üldtingimustega tutvunud. Kostjad ei tõendanud, et hageja oleks ajaliselt põhivõlgnikku survestanud lepinguid allkirjastama.
4. Kostjaga I sõlmitud laenulepingute puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega, kuna kostja I kui äriühing on sõlminud laenulepingud oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames. Laenulepingud ei ole tühised põhjusel, et neis puudub krediidi kulukuse määr. Mõlemas laenulepingus on kokku lepitud krediidi kulukuse määras – laenulepingu 1 puhul on see 15,95% aastas ja laenulepingu 2 puhul 16,07% aastas.
5. Pooled on laenulepingutes intressi maksmises kokku leppinud. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja I on lepinguid sõlmides sellise tasuga nõustunud. Hageja ei ole arvestanud intressi peale laenulepingute lõppemist ja võlatunnistuses 4 2-20-8890 võlasummade fikseerimist. Hageja on hagist osaliselt loobunud ja arvestanud tasutuks võlatunnistuses välja toodud intressisummad.
6. Viivise määra osas selgitas maakohus, et kostjale I kohalduvad laenulepingu üldtingimused, mille p 8.4 kohaselt on viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär, mis mõlema lepingu puhul on 15% aastas. Hageja selgitas, et perioodil 22.08.2018–17.06.2022 arvestas hageja viivist 14% aastas, mis on kostjale I soodsam. Maakohtu hinnangul ei ole hageja rakendatav viivisemäär (15% aastas) nii kõrge, et seda võiks pidada laenusaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on viivisemäära 0,2% viivitatud summast päevas (73% aastas) peetud kohtupraktikas kehtivaks, sh tüüptingimusena. Maakohus leidis, et ainuüksi covid-viirus viivise vähendamiseks alust ei anna. Kuivõrd kohaldamisele kuuluv viivisemäär ei ole tühine, siis ei ole arvestatud viivis ebamõistlikult suur, mistõttu puudub alus selle vähendamiseks.
7. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingute osas leidis maakohus, et kuna kostja I ei sõlminud laenulepinguid tarbijana, ei pidanud hageja kostjale I laenu andmisel järgima VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostja I etteheited ei ole asjakohased.
8. Käenduslepingud ei ole tühised, kuna puudub vastuolu heade kommetega. Maakohus viitas, et Riigikohtu seisukoha järgi võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus eelkõige juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: 1) käendaja on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; 2) käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; 3) käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
9. Kohtule ei toodud esile asjaolusid, millest nähtuks loetletud asjaolude kogum ja nende esinemist ei saa järeldada kostja II viidatud tõenditest. Kostja II ei toonud esile ühtegi erandlikku asjaolu, mis oleksid teda sundinud käenduskohustust võtma. Kostja II oli lepingute sõlmimise ajal kostja I seaduslik esindaja ja kostjal II on kostjaga I vahetu majanduslik seos. Kostja II selgitas kohtule, et laen oli vajalik äritegevuseks (olemasoleva kinnisvara renoveerimiseks ja spordihosteli organiseerimiseks). Seega ei saa pidada kostjat II isikuks, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Vaidlust polnud ka selles, et kostja II on kostja I osanik ja seega oli tal võimalik saada isiklikku kasu talle kuuluva ja tema juhitava äriühingu majandustegevusest. Kostja II avaldas hagejale piisava sissetuleku perioodi veebruar–juuli 2017 kohta ja hageja ei pidanud seda täiendavalt kontrollima, s.t hagejale ei pidanud olema äratuntav kostja II väidetav varatus. Laenuvõtjal ja käendajal on kohustus esitada tõeseid andmeid. Kohtu hinnangul oli alusetu väita, et hageja käitumine on vastuolus heade kommetega olukorras, kus käendaja esitab laenuandjale ebaõigeid andmeid. Kostja II on esitanud hagejale ja kohtule käesolevas menetluses vastuolulisi andmeid, mille kohaselt oli kostjal II sissetulekuid 2017 augustiks kokku (8 kuu jooksul) enam kui 2017 detsembriks (12 kuu jooksul). Lisaks kostja II pidi kostja I juhatuse liikmena olema võimeline käenduskohustuse võtmisel ise otsustama, kas ta suudab käendatavat kohustust tegelikult kanda. Hageja on hinnanud kostjate krediidivõimelisust kogumis ja on arvestanud ka tagatise olemasolu. Kostja I 2016 kasum oli 17 780 eurot ja 2017 49 086 eurot. Kostjate väitel on laenu andmise hetkel tagatisvara turuväärtus hinnatud kõrgemaks, täitemenetluses müüdi need 5 2-20-8890 tunduvalt väiksema hinnaga. Maakohus tuvastas, et tagatisvara hindamisaktid tellis ja esitas kostja I. Asjas puuduvad tõendid, et tagatisvara oleks hageja poolt kõrgemaks hinnatud. Kostja I ei põhjendanud, miks ta esitas nimetatud hindamisaktid laenu saamisel, kui ta leidis, et tagatiste tegelik hind oli oluliselt väiksem. Tähtsust ei oma, mis hinnaga tagatisvara täitemenetluses müüdi, kuna täitemenetluses on hind kindlaks määratud täitemenetluse seadustiku (TMS) järgi. Kõike eeltoodut arvestades leidis maakohus, et kostja II ei ole tõendanud eelduseid, mis annaksid aluse lugeda käendusleping heade kommetega vastuolus olevaks ja seetõttu tühiseks.
10. Kostjale I kohalduvad laenulepingu üldtingimused ja seega ka üldtingimuste p 5.4, mis sätestab, et lepingu täitmise käigus hagejale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks laenusumma. Vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kostjad tõendeid selle kohta, et võlatunnistusel olevad summad ei ole õiged ega selgitanud, kui suur on nende hinnangul võlgnevus hageja ees. Hageja on arvestanud laenulepingute järgsest võlast maha täitemenetluses saadud summad. Kohus ei tuvastanud hageja võlaarvestuses eksimusi. Hageja nõuab kostjatelt ka lepingu sõlmimise tasu, milles on põhivõlgnikuga kokku lepitud laenulepingute p-s
12. Kuna põhivõlgnik ei ole hagejale laenu tagasi maksnud ja kostja II ei ole täitnud oma käenduslepingust tulenevat kohustust – täita põhivõlgniku kohustus hageja ees, ja kostjad on kohustuse täitmisega viivituses, siis on hagejal õigus VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjatelt solidaarselt kohustuse täitmist. Apellatsioonkaebus
13. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
14. Maakohus leidis valesti, et hagejal puudus kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi VÕS § 4034 lg 1 viitab tarbijakrediidilepingutele, siis antud juhul tuleb analoogia korras vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldada. Asjaolu, et isikud võtavad laenu äritegevuse laiendamiseks, ei tähenda, et laenuandja võib anda laenu oma suva järgi.
15. Kostja I on väike pereettevõtte, mille osanikud ja juhatuse liikmed on abikaasad, kes on ettevõttesse panustanud kogu oma aja ja vahendid. Olemuslikult ei ole vahet selles, kas kostja II allkirjastas laenulepingu kostja I seadusliku esindajana või oleks sõlminud füüsilise isikuna, kuna tema teadmised ja oskused ei muutunud seetõttu paremaks, et ta allkirjastas lepingu ettevõtte nimel.
16. Hagejale oli teada, et kostjal I ei ole piisavat võimekust laenu tagastada. Kostjad juhtisid maakohtu tähelepanu 29.08.2022 istungil, et hageja hindas, millises piirsummas oli kostjale I laenu andmine võimalik, kuid ometi andis laenu suuremas summas. Lisaks oli laenulepingute näol tegemist refinantseerimisega ning hageja oli teadlik, et kostjatel olid tekkinud võlad teise laenuandja ees, kuid hageja otsustas teha kostjale I laenupakkumise, veenda kostjat I laenulepingu sõlmimises ning lisaks anda laenu rohkem, kui hageja enda hinnangul põhjendatud oleks. 6 2-20-8890
17. Maakohus jättis valesti viivise vähendamata. Maakohus viitas, et ainuüksi covid-viirus ei ole viivise vähendamise aluseks. Ülejäänud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid maakohus ei hinnanud.
18. Kostjad viitasid, et laenude tagastamise probleemid tekkisid seetõttu, et levima hakkas covid-viirus ja kehtestati eriolukord ning suleti muu hulgas ka kõik majutusasutused. Lisaks vähenes massiliselt inimeste reisimine, mistõttu vähenes majutusasutuste täituvus ja seetõttu ka sissetulek. Kostja I pakub majutusteenust (B&B), mistõttu kaotas kostja I suure osa oma sissetulekust. Selle asemel, et pakkuda kostjale I maksepuhkust vmt, ütles hageja laenulepingu üles ning suunas kostjaid allkirjastama võlatunnistust, pannes kostjad sellega veel halvemasse olukorda. Maakohus ei arvestanud poolte majandusliku seisundiga.
19. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et laenulepingud sõlmiti tähtajaga 25.08.
20. Maksegraafiku kohaselt pidi kostja I tasuma igakuiselt nii põhivõlga kui intressi, mistõttu pidi hageja arvestama sellega, et ta ei saa kogu laenusummat enne 25.08.2032 ning kostjal I oli õigustatud ootus, et ta saab laenu tagastada osade kaupa ega pea laenu tagastama 2019 alguses.
21. Maakohus leidis valesti, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega. Pereettevõtete puhul on isikutel tihe seos ettevõttega, mistõttu sõlmis kostja II käenduslepingu tulenevalt isiklikust põhjusest ning seda muu hulgas hageja suunamisel.
22. Kostja II ei saa tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Asjaolu, et kostjal II on võimalik saada kasu, kui ettevõttel läheb hästi, ei tähenda, et kostja II sai isiklikku kasu laenulepingute käendamisest. Laenu võtmise eesmärk oli renoveerida kinnisasjad, et neid saaks ettevõtluseks kasutada, ning tasuda võlad teistele laenuandjatele. Laenulepingust kostja II isiklikku kasu ei saanud.
23. Käenduskohustus on ebaproportsionaalne. Kostja II poolt hagejale esitatud infost oma sissetulekute kohta on näha, et kostja II sissetulekud ei võimaldanud käendaja piirmäära ulatuses käenduskohustusi täita. Kostja II igakuine sissetulek oli keskmiselt 985 eurot kuus, millise sissetuleku juures ei ole mõeldav, et isik tagab kellegi kohustusi kokku 232 500 eurot. Käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks peaks isik säästma umbes 194 aastat. Jääb arusaamatuks, kuidas hageja leidis, et kostja II on võimeline sellist kohustust käendama.
24. Eeltoodud asjaolud olid hagejale lepingu sõlmimise ajal äratuntavad või vähemalt pidid olema äratuntavad. Kostjad ei ole kunagi varjanud hageja ees laenu võtmise eesmärke.
25. Maakohus eeltoodud asjaoludega ei arvestanud. Maakohus hindas valesti tõendeid ning seetõttu jõudis valele järeldusele, kui leidis, et käenduslepingud on kehtivad. Käenduslepingud on tühised, kuna need on vastuolus heade kommetega.
26. Kostjad ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kuivõrd hageja loobus nõudest osaliselt, tuleb menetluskulud ka hagi rahuldamise korral vähemalt osaliselt jätta hageja kanda. Kohaldada ei saa

§ 168lg 5.

Antud juhul oli hageja kohtusse pöördumisel teadlik, et hagimenetluse ajal saab tema nõue vähemalt mingis osas tagatiste realiseerimise kaudu rahuldatud. Hageja otsustas jätkata paralleelselt hagimenetlusega, mistõttu tekkis hagejal vajadus nõudest mitmel korral osaliselt loobuda. Hageja oleks menetluskulude kokkuhoidmiseks saanud kas oodata hagiavalduse esitamisega kuni tagatiste lõpliku realiseerimiseni või esitada üks nõudest loobumine enne eelmenetluse lõppu. Kostjad ei ole hageja nõuet rahuldanud, vaid hageja on saanud nõude osaliselt rahuldatud nõuet tagavate tagatiste sundmüügi teel. 7 2-20-8890 Vastustaja seisukoht 38. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 39. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate kanda. 40. Kostja II esitas 15.01.2024 ringkonnakohtule uued tõendid: 24.01.2018 leping, 26.01.2018 leping, Creditinfo maksehäirete väljavõte ja taust.ee väljavõtted. Kostja II selgitas, et tõendid tõendavad, et portaalides avaldatud informatsioon võlgade kohta oli ebaõige. Hageja kostja II esitatud tõendite vastuvõtmisega ei nõustunud. 41.

§ 652

lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tulenevalt

§ 652lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama.

Ilma tõendi esitaja poolt seadusekohaste põhjendusteta esitatud uute tõendite vastuvõtmine eeldab

§ 652

lg 4 järgi teise menetlusosalise nõusolekut.

§ 238lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult asjakohaseid tõendeid.

1. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Tõendid pärinevad perioodist 2018-2021 ja kostja II ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik esitada neid maakohtu menetluses. Lisaks ei ole kostja II esile toonud seda, et esitatud tõendid oleksid käesolevas menetluses asjakohased. Taust.ee ja Creditinfo poolt avaldatud andmed ja nende õigsus ei ole käesolevas menetluses vaidluse esemeks.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. 44.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus on jätnud käsitamata nende väited ja hindamata tõendid. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millised väited on jäänud maakohtu otsuses käsitamata ja millised tõendid hindamata. Kostjad on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud. 8 2-20-8890

1. Apellatsioonkaebuse esimeseks väiteks on, et maakohus pole hinnanud hageja poolt kostjale I laenusid andes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. VÕS § 4034 lg 1 esimese lause järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vaidlust ei ole, et kostja I, kellele hageja andis laenu, on äriühing. Sellest, et tegemist on väikese äriühinguga, kostjate väitel perefirmaga, ei tulene, et tegemist oleks isikuga, kellele laieneb VÕS-i tarbijakrediidi regulatsioon. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ja § 1 lg 5 järgi on tarbijaks VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviimisega. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate apellatsioonkaebuse käsitusega, et nn perefirmade puhul tuleks kohaldada analoogia alusel tarbijakrediidi regulatsiooni. Võlaõigusseaduse eelviidatud sätted piiritlevad tarbija ainult füüsilise isikuga ja seaduse eesmärgiks on tarbijakrediidi puhul kaitsta just füüsilise isiku, kes võtab laenu väljaspool majandus- või kutsetegevust, õigusi. Oluline ei ole vaidluse lahendamisel, kas kostja II, kes on laenulepingud allkirjastanud, on äritegevuses kogenud või mitte. Kostjad on ise esile toonud, et kostja I, mille juhatuse liige oli kostja II, tegutses kinnisvara- ja majutusäris. Kostja I majandusaasta aruannetest laenude andmisele eelneva perioodi kohta ei saa järeldada, et kostja I äritegevus oleks olnud marginaalne ja kahjumlik. Samuti kuulus kostjale I kinnisvara. Laenude andmisel on hageja eeltoodud asjaoludega arvestanud.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esiletoodud asjaolud ei anna alust väljamõistetud viivist vähendada. Kostjad on ainukese asjaoluna, mis nende arvates annab alust viivise vähendamiseks, esile toonud koroonapandeemia vallandumise. Üldteadaolevalt algas pandeemia märtsis 2020, kuid laenulepingud on üles öeldud juulis 2018, s.o üle pooleteise aasta enne pandeemia algust. Kostjad on oma taotluses viivise vähendamiseks toonud esile, et puhkes pandeemia, kuid ei ole täpsustanud aega, mille osas võiks pandeemia anda nende arust alust viivise vähendamiseks. Riigikohtu selgituste kohaselt peab isik, kes taotleb viivise vähendamist esile tooma taotluse aluseks olevad asjaolud ja neid tõendama ja kohus saab lähtuda taotleja poolt esiletoodust (RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17). Arusaamatu on kostjate käsitus, et hageja oleks pidanud pakkuma seoses pandeemia puhkemisega kostjale I maksepuhkust. Pandeemia puhkemise ajaks olid laenulepingud üles öeldud ja kogu võlg ning intress olid muutunud sissenõutavaks, mistõttu ei olnud laenumaksete ja intressi tasumise osas maksepuhkuse andmine enam asjakohane.
3. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega. Maakohus hindas käenduslepingute vastavust heade kommetega nende sõlmimise aja seisuga. Kuna kostja II oli laenulepingute sõlmimise ajal kostja I juhatuse liikme ja osanikuna isik, kes sai kostja I majandustegevusest kasu, siis oli eeldatav kostja II huvi käenduste andmiseks, et laenulepingutega finantseerida kostja I äritegevust. Kostja II on ise hagejale enne käenduslepingute sõlmimist avaldanud oma sissetuleku suuruse ja hageja sai sellest lähtuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja II väidetav varatus laenulepingute sõlmimise ajal ei pidanud olema hagejale äratuntav. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohus jättis seoses hagi rahuldamisega

§ 162

lg 1 ja § 165 lg 3 järgi kostjate menetluskulud nende enda kanda ja hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega käsitusega, et kuna hageja loobus osaliselt hagist, oleks pidanud menetluskulud vähemalt osaliselt jätma hageja kanda. Hageja loobus osaliselt hagist seetõttu, et täitemenetluses toimunud tagatiste müügiga hageja nõue osaliselt rahuldati. 9 2-20-8890 Vaidlust ei ole, et hageja nõue rahuldati osaliselt pärast käesoleva hagi esitamist. Ringkonnakohtu arvates ei ole oluline see, kes ja millisel viisil nõude rahuldas. Kuna pärast hagi esitamist on hageja nõue osaliselt rahuldatud, siis jäävad

§ 168lg 5 järgi menetluskulud selles osas kostjate kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et teades täitemenetluse toimumisest oleks pidanud hageja hagi esitamisega ootama nii kaua, kui täitemenetlus on lõppenud. Hagist loobumisel ei ole menetluskulude jaotuse otsustamisel oluline see, kas hagist on loobutud enne või pärast eelmenetluse lõppu. 49. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb

§ 171

lg 1 ja § 165 lg 3 järgi ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus ja menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177

lg 1 p 2 järgi maakohus pärast käesolevas asjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumist. 50. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10