← Eesti

1-17-11182/201

Obsah (11)§ 327§ 339§ 341§ 130§ 390§ 337§ 312§ 126§ 306§ 64§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 126 lg 3 p 4 kohaselt otsuse jõustumisel hävitada. Süüdistatavalt mõisteti välja kannatanu K-M. P-le riigi õigusabi korras määratud esindaja ja K. K. valitud esindaja tasu vastavalt 1080 ja 4000 eurot. Maakohus oli asjasse puutuvas osas järgmistel seisukohtadel. 2.

  1. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Samas tuleb tema süüd hinnata keskmisest suuremaks, sest ta pani KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime kavatsetult ja teised kuriteod otsese tahtlusega. Süüdistatav pole üles näidanud kahetsust, andes vaid end õigustavaid ütlusi. Tema karistust kergendavaid asjaolusid ei ole, kuid karistust raskendab kuriteo toimepanemine alaealise pereliikme vastu KarS § 58 p-de 4 ja 12 tähenduses. Teda tuleb karistada pikaajalise reaalse vangistusega, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. 2.
  2. Kohtule on esitatud taotlused kannatanute esindajate õigusabi kulu hüvitamiseks. Kuna ühe kannatanuga seotud kuriteoepisoodis mõistetakse süüdistatav osaliselt õigeks, tuleb osa kannatanu menetluskulust jätta tema enda kanda. Lisaks tuleb jätta osaliselt riigi kanda teise kannatanu esindajale makstud riigi õigusabi tasu.
  3. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Simona Vissak, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 2, § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi. Samuti palus kaitsja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulud riigi kanda. Lisaks taotles ta süüdistatavale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Alternatiivselt palus kaitsja tühistada maakohtu otsuse karistuse osas ja jätta tsiviilhagi rahuldamata.
  4. Ringkonnakohus korraldas

§ 327

lg 1 p 1 alusel eelistungi kahtluse tõttu, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 tähenduses.

Samuti pidas apellatsioonikohus võimalikuks, et esimese astme kohus eksis menetlusõiguse vastu

§ 339lg 1 p 7 mõistes.

Eelistungil leidsid nii kaitsja kui ka prokurör, et need rikkumised on olemas.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. M. Pärna suhtes valitud tõkend jäeti muutmata. Kohus määras apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 421,20 eurot, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 5.
  4. Maakohus rikkus

§ 339lg 1 p 7 tähenduses oluliselt menetlusõigust.

See rikkumine seisneb karistuse, asitõendite ja kannatanu valitud esindaja tasu suuruse kohta tehtud otsustuse põhjendamata jätmises. Kohus osutas küll karistamise põhimõtetele ja kohtupraktikale, aga ei märkinud, millised üksikkaristused ta erinevate kuritegude eest mõistab. Samuti ei näidanud kohus, kas ta mõistis KarS § 63 lg 1 alusel karistuse KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 või § 203 lg 1 järgi. Kuigi kohus mõistis eraldi karistuse KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, põhjendas ta karistamise aluseid lubamatult koos. Maakohus ei märkinud, millised on süü suurust mõjutavad asjaolud ja miks pole võimalik karistada süüdistatavat kergema karistusega. Kohtu põhjendused on kõnesolevas osas nii puudulikud, et rääkida tuleb põhistuse puudumisest. Lisaks pole maakohtu otsuses põhjendatud asitõendite suhtes võetud meedet ega kannatanu valitud esindaja tasu suuruse kindlaksmääramist. 5.2. Samuti eksis maakohus

§ 339lg 1 p 8 mõistes oluliselt menetlusõiguse vastu. Kohus liitis otsuse põhiosas Kar

S § 64 lg 1 alusel KarS § 121 lg 2 p 2 ning KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi mõistetud karistused, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga 2

(8)1-17-11182 (absorptsioonipõhimõte). Samas otsuse resolutiivosas on karistused täies ulatuses liidetud (kumulatsioonipõhimõte). 5.
  1. Kriminaalasi tuleb saata uue otsuse koostamiseks samale kohtukoosseisule. Süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend jääb muutmata, kuna vahistamise alus pole ära langenud ja vahi all pidamine jääb mõistliku aja piiresse. Kaitsja tasutaotlus on põhjendatud osaliselt. Taotluse kohaselt kulus tal kohtulikuks arutamiseks ettevalmistumisele 8 tundi, millele lisandub tasu eelistungil osalemise ja sõidukulu eest. Kaitsja palub tasu suurendada 50%. Kaitsja märgitud toimingud on küll põhjendatud, kuid ta sai taotleda maksimaalselt 324 eurot, millele lisandub istungil osalemise kulu. Taotlus tasu suurendamiseks jääb tagajärjetuks, kuna kaitsja ei põhjendanud seda ja tema toimingud polnud töömahukad. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ning uue määruse tegemist. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse ja saata kriminaalasja uue otsuse tegemiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule. Lisaks palub kaitsja tühistada süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi ja määrata apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1977,90 eurot, millele lisandub käibemaks 395,58 eurot. Kaebuse esitaja leiab lühidalt järgmist. 6.
  5. Kriminaalasi tuleb saata uue otsuse koostamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule. Kuna kohus peab põhjendama uuesti süüdistatavale mõistetavat karistust, eeldab see teistkordset hinnangut tõenditele, mis ei pruugi sama kohtukoosseisu puhul olla enam erapooletu. 6.
  6. Ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendusi vahistamise aluse kohta. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohtadega, mis puudutavad kaitsja tasutaotluse lahendamist. Kaitsja õigusabi toimingud olid töömahukad. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsiooni ettevalmistamiseks kulunud aja. Kohus pidas kõnesolevaid toiminguid küll vajalikuks ja põhjendatuks, aga vähendas siiski tasu. Ringkonnakohus märkis ka ekslikult, et kaitsja taotleb tasu suurendamist 50%, kuigi tegelikkuses on taotluses märgitud 500%. Tasutaotluse blanketile on ühtlasi märgitud toimingud ja nendele kulunud aeg, mille põhjal oleks kohus saanud tasu suurendada. Lisaks jättis ringkonnakohus alusetult välja mõistmata sõidukulu.
  7. Määruskaebusele vastas prokuratuur, leides, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Esmalt käsitleb kolleegium määruskaebuses esitatud argumente (I). Määruse II osas osutab kolleegium väljaspool kaebuse piire, et ringkonnakohus tuvastas ekslikult maakohtu otsuses menetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lg 1 p-de 7 ja 8 mõistes ning tühistas lubamatult selle tervikuna.

Lõpetuseks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise taotluse (III). I

  1. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja määruskaebus põhjendatud üksnes osaliselt.
  2. Kaitsja leiab ekslikult, et ringkonnakohtul tulnuks kriminaalasi saata uue otsuse tegemiseks teisele kohtukoosseisule. Kriminaalmenetluse seadustik sellist võimalust ette ei näe.

§ 341lg 4 3

(8)1-17-11182 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-24-14, p 6). Seega ei eksinud ringkonnakohus iseenesest käsiloleva asja saatmisel uue otsuse tegemiseks samale kohtukoosseisule. 11. Küll aga jättis ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendamata süüdistatava vahistamise aluse jätkuva olemasolu. Kohus selgitas vahistuse kestvat vajalikkust järgmiselt: „Martin Pärna suhtes

§ 130

lg 2 alusel kohaldatud tõkendi – vahistamine – alus ei ole ära langenud, mistõttu jääb tõkend muutmata. Seejuures jääb vahistamine mõistliku menetlusaja sisse arvestades vahistamisaluse esinemist, riigipoolset tegevust, kohtuasja keerukust ja mahukust ning avalikku huvi. Arvestades asjaolu, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, siis uue kohtuotsuse tegemine ei võta prognoositavalt kaua aega, mistõttu leiab ringkonnakohus, et Martin Pärna vahistuse kestust ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks olukorras, kus maakohtu ostus tühistatakse ning saadetakse tagasi Harju Maakohtusse uue kohtulahendi koostamiseks.“ Kolleegiumi hinnangul piirdus ringkonnakohus lubamatult üksnes mõne üldsõnalise seisukohaga ega seostanud vahistamise kestvat vajalikkust konkreetsete asjaoludega. Seetõttu pole ringkonnakohtu määruses esitatud väited piisavad süüdistatava jätkuvaks vahi all pidamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrus nr 1-15-9213/80, p 45 jj).
  3. Eelnev ei too siiski kaasa M. Pärna suhtes valitud tõkendi tühistamist, nagu seda taotleb kaitsja. Kolleegium tõdeb, et süüdistatav viibib vahi all juba
  4. juunist
  5. Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a määrus nr 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Süüdistatava suhtes on käesoleva määruse tegemise ajal tingimused tema jätkuvaks vahi all pidamiseks täidetud.
  8. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). Süüdistatava puhul on see oht suur, kuna talle heidetakse ette erinevate kuritegude toimepanemist oma lähedaste vastu, sealhulgas alaealise tapmiskatset (KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2). Enne ringkonnakohtu eelmenetluses tehtud määrust kontrolliti süüdistatava vahistuse põhjendatust Harju Maakohtu
  9. juuni
  10. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  11. juuli
  12. a määruses, milles märgiti muu hulgas, et süüdistatav on vahi all viibides väljendanud soovi maksta kätte endisele elukaaslasele. Märgitud asjaolud kõnelevad vahistamise kestva vajalikkuse kasuks.
  13. Lisaks märgitule ei saa rääkida ebamõistlikest viivitustest kriminaalasja menetlemisel. Asi on keskmisest pisut mahukam. Süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni
  14. juunil 2017, süüdistusakt saadeti kohtusse juba
  15. detsembril 2017 ning ta anti kohtu alla Harju Maakohtu
  16. detsembri
  17. a määrusega. Kuigi maakohus tegi otsuse alles
  18. oktoobril 2019 ehk ligi kaks aastat hiljem, menetles kohus asja aktiivselt ja pikki põhjendamatuid viivitusi kohtulikul arutamisel ei olnud. Menetlust pole märkimisväärselt venitanud seegi, et kriminaalasi jagati
  19. aasta esimesel poolel ühelt kohtunikult teisele. Süüdistatava vahi all pidamise kestust (ca 2 aastat 11 kuud) arvesse võttes pole ka jõutud läveni, millest alates on tema puhul selle tõkendi edasine kohaldamine välistatud. Seega vaatamata ringkonnakohtu määruse puudusele on süüdistatava vahistus jätkuvalt põhjendatud. 4

(8)1-17-11182
  1. Kaitsja leiab määruskaebuses, et ringkonnakohus eksis ka apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulu suuruse kindlaksmääramisel. Kolleegium nõustub sellega osaliselt.
  2. Õige on kaitsja etteheide, et ringkonnakohus märkis ekslikult, justkui taotles kaitsja tasu suurendamist 50%, kuigi tegelikkuses taotles ta seda 500% ulatuses. Samas osutas ringkonnakohus õigustatult, et kaitsja pole tasu suurendamise taotlust põhjendanud. Justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas.
  5. Ehkki kaitsja ei selgitanud tasu suurendamise taotlust, väljendas ringkonnakohus siiski ka arvamust, et tasutaotlusesse kirja pandud toimingud polnud apellatsiooni sisu silmas pidades eriliselt töömahukad. Samas ei ole seda seisukohta määruses põhjendatud. Kaitsja taotluses on üksikasjalikult kirjas, millised õigusabi toimingud ta tegi (nt istungiprotokollide ja maakohtu otsusega tutvumine ning apellatsiooni koostamine) ja kui palju aega nendele kulus. Ringkonnakohus luges need toimingud vajalikuks ja põhjendatuks, aga leidis vastuoluliselt, et need polnud töömahukad. Kuigi see ei muuda järeldust, et kaitsja taotluses puudub selgitus tasu suurendamiseks, pole ka kohus korrektselt põhjendanud, miks ta ei pea tasutaotluses märgitud toiminguid eriliselt töömahukaks.
  6. Lisaks nõustub kolleegium kaitsjaga selles, et ringkonnakohus jättis alusetult hüvitamata sõidukulu. Selle kulu hüvitamise alused on ette nähtud korra §-s
  7. Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai
  9. a määrus nr 1-19-1933/43, p 9). Järelikult tuli ringkonnakohtul määrata kindlaks muu hulgas tasutaotluses märgitud sõidukulu ja otsustada selle hüvitamise üle.
  10. Eelneva kokkuvõtteks ei lahendanud ringkonnakohus nõuetekohaselt süüdistatava vahistuse kestva vajalikkuse ning kaitsja riigi õigusabi tasu ja sõidukulu ulatuse kindlaksmääramise küsimust. Kolleegium loeb need vead menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 tähenduses, mis tingib

§ 390lg 1 ja § 362 p 2 alusel kohtumääruse tühistamise.

II 20. Kaitsja taotles apellatsioonis esmajärjekorras süüdistatava õigeksmõistmist, heites selles osas maakohtule ette peamiselt tõendite hindamisel ja otsuse põhjendamisel tehtud võimalikke vigu. Ringkonnakohus korraldas eelistungi

§ 327

lg 1 p 1 alusel kahtluse tõttu, et maakohus rikkus

§ 339lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes oluliselt menetlusõigust.

Seejärel tühistas apellatsioonikohus eelmenetluses esimese astme kohtu otsuse täies ulatuses, aga ei kujundanud seisukohta kaebuse nende argumentide suhtes, millega kaitsja vaidlustas süüdistatava süü tõendatust, piirdudes üksnes maakohtu otsuse ilmsetele eksimustele osutamisega muude küsimuste lahendamisel. 5

(8)1-17-11182
  1. Isegi kui nõustuda ringkonnakohtuga selles, et puudused maakohtu otsuses tingisid selle tühistamise eelmenetluses, s.o ilma maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust süüküsimuse osas hindamata, puudus ringkonnakohtul menetlusõiguslik alus otsuse tühistamiseks tervikuna (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-50-09, p 6). Apellatsioonikohtul on muu hulgas pädevus tühistada otsusega maakohtu otsus osaliselt ja teha ise uus otsus (

§ 337

lg 1 p 4) või tühistada määrusega esimese astme kohtu otsus osaliselt ja saata asi selles osas uueks arutamiseks (

§ 337lg 2 p 2).

22. Kuna ringkonnakohus ei sedastanud eelmenetluses

§ 339

lg 1 rikkumist süüküsimust puudutavas osas ja arvestades süüdistatavale kohaldatud tõkendit ja selle kestust ning olles eespool tuvastanud ringkonnakohtu määruse tühistamist tingivad menetlusõiguse rikkumised, peab kolleegium vajalikuks väljuda

§ 390lg 1 ja § 3602 lg 3 alusel määruskaebuse piiridest.

23. Esiteks heitis ringkonnakohus maakohtule ette menetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 1 p 7 mõistes.

Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsus karistuse mõistmise, asitõendite suhtes võetud abinõu ja kannatanu valitud esindaja õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise osas põhjendamata. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et need vead moodustavad käsiloleval juhul menetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339

lg 2 tähenduses, mille ringkonnakohus oleks saanud ise

§ 390lg 1 ja § 341 lg 3 alusel kõrvaldada.

24. Riigikohus on selgitanud, et

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 700.)
  3. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu põhjendus karistuse mõistmise kohta on „[---] nii puudulik, et tegemist on põhistuse puudumisega

§ 337lg 1 p 7 tähenduses“.

Kuna

§ 339

lg 1 p 7 kohaldub üksnes erandlikel juhtudel, hõlmates otsuses põhjenduse kui terviku esitamata jätmist, on maakohtu otsuse karistuse mõistmist puudutava osa ebapiisav põhjendamine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

juuni

  1. a otsus nr 1-17-10162/351, p-d 22–25; vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus nr 1-17-1629/44, p 24). Lisaks osutab kolleegium sellelegi, et käsilolevas asjas pole maakohtu põhjendused kõnesolevas osas tõesti ammendavad, aga samas ei puudu need sootuks. Ehkki ringkonnakohtu osutused maakohtu otsuse puudujääkidele (nt pole näidatud, millised üksikkaristused süüdistatavale mõistetakse) on õigustatud, sisaldab otsus ka mitmeid asjakohaseid argumente (nt et süüdistatava süü on keskmisest suurem ja et ta on varem kriminaalkorras karistamata).
  4. Teiseks möönab kolleegium, et asitõendite suhtes võetavat abinõu pole maakohus sõnagagi selgitanud. Kohtuotsuse resolutiivosas on tehtud nelja CD-plaadi suhtes otsustus, juhindudes

§ 126

lg 3 p-st 4, aga selle kohta puudub otsuse põhiosas põhjendus.

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käesoleva otsuse punktis 24 märgitut silmas pidades 6

(8)1-17-11182 enam käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi.

Asitõendite suhtes võetava abinõu põhjendamata jätmist pole vähemalt vaidlusaluses asjas võimalik lugeda kohtuotsuse põhjendamise kohustuse nii ulatuslikuks rikkumiseks, et saaks rääkida põhjenduse kui terviku puudumisest. Sellise vea saanuks ringkonnakohus apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada. 27. Kolmandaks osutas ringkonnakohus ka järgnevale: „[---] menetluskulude osas on maakohus resolutsioonis märkinud, millises osas jäävad valitud esindaja tasud kannatanu kanda, kuid põhiosas puuduvad põhjendused kuidas vastav summa on saadud. Seejuures puudub põhiosas põhjendus, mille alusel jäävad osalise õigeks mõistmisega kannatanu esindaja kulud kannatanu kanda.“ Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus ei ole otsuse põhiosas korrektselt selgitanud, millises ulatuses määrab ta kindlaks ja mõistab välja kannatanu valitud esindaja tasu. Samas tuleb ka see viga lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 tähenduses.

28. Neljandaks ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga selleski, et maakohus eksis menetlusõiguse vastu

§ 339lg 1 p 8 mõistes.

Ringkonnakohus tuvastas iseenesest õigesti, et esimese astme kohus moodustas otsuse põhiosas liitkaristuse

§ 64lg 1 alusel absorptsioonipõhimõttel, aga resolutiivosas kumulatsioonipõhimõttel.

Vaatamata kirjeldatud vastuolule leiab kolleegium, et nii nagu ülejäänud vead, on ka see eksimus maakohtu otsuses käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

29.

§ 339

lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb

§ 339

lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult

§-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-99-13, p 12.1).

§ 339lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust Kar

S § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3).
  3. Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa sisaldab küll ilmset vastuolu, kuid see puudutab üksnes karistuste liitmise põhimõtete valikut KarS § 64 lg 1 alusel, mis ei seondu tõendamiseseme asjaoludega.
  4. Kokkuvõttes on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et maakohtu otsuses rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p-de 7 ja 8 mõistes.

Seda tehes rikkus apellatsioonikohus oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, mis toob samuti kaasa määruse tühistamise.

Samuti rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes seeläbi, et tühistas maakohtu otsuse tervikuna. III 7

(8)1-17-11182 32. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 3602 lg-st 3, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri
  2. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. Kuigi viimati märgitut määruskaebuses ei taotletud, saab maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu määruse eksimused kõrvaldada ringkonnakohus ise, hinnates ühtlasi kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid süüküsimuse kohta. Määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt.
  3. Süüdistatava kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 194,40 euro suuruses summas (sh käibemaks 32,40 eurot) tuleb rahuldada.

§ 187lg 1 alusel jääb see riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.