← Eesti

1-17-11182/234

Obsah (11)§ 121§ 404§ 113§ 63§ 64§ 203§ 25§ 40§ 41§ 42§ 56

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121

lg 2 p 2, § XXX lg X p-de X ja X – § XX lg X ning § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja § 404 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

  1. augusti
  2. a otsus Martin Pärna kaitsja vandeadvokaat Madis Piirla, kassatsioon prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, kannatanu K-M. P. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, kannatanu K. K. esindaja vandeadvokaat Mare Lust ja kannatanu V. S-i esindaja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska
  3. veebruar 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. augusti
  6. a ja Harju Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilhagi puudutavas osas, sh Martin Pärna vara tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmises.
  9. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  10. augusti
  11. a otsus Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise osas.
  12. Lõpetada Martin Pärna vastu esitatud V. S-i tsiviilhagi menetlus.
  13. Vabastada aresti alt Harju Maakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsuse resolutiivosa punktides 11 ja 12 tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud Martin Pärna vara.
  16. Määrata Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Martin Pärnale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 559 eurot 8 senti (sealhulgas käibemaks 93 eurot 18 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
  17. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 1-17-11182
  18. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  19. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitis kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  20. Määrata OÜ-le Kull AB kassatsioonimenetluses K-M. P-le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 54 eurot, sh käibemaks 9 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  21. Martin Pärna süüdistatakse tapmiskatses karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Süüdistatav sulges enda ja oma 3-aastase lapse K-M. P. 10. juunil 2017 korterisse, asetas tooli välisukse ette ja lukustas ukse. Seejärel kallas ta korterisse bensiini ja süütas selle põlema, et tappa ennast ning last. Kui lapse ema K. K. püüdis teda päästa, valas süüdistatav tema käele bensiini ja lubas ta põlema panna ning hoidis samal ajal last kinni. Tapmine jäi lõpule viimata, kuna kolmandad isikud sekkusid. Samadel asjaoludel süüdistatakse M. Pärna ka

§ 404lg 1 järgi korteri süütamisega lapse elu ja tervise ohustamises.

2. Samuti süüdistatakse M. Pärna

§ 121lg 2 p 2 järgi selles, et 10.

juulil 2016 surus ta rusika tugevalt vastu K. K. põske ja lõi teda korduvalt näkku, kõhtu ning vastu pead. 3. Lisaks süüdistati M. Pärna

§ XXX lg X p-de X ja X – § XX lg X järgi, kuid selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Kriminaalasja esmakordne arutamine 4. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a otsusega tunnistati M. Pärn osaliselt süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi, mille eest karistati teda 8 kuu pikkuse vangistusega.

Ta tunnistati süüdi ka

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks

§ 63

lg 1 alusel 8 aastat vangistust.

§ 64lg 1 järgi moodustati liitkaristus 8 aastat 8 kuud vangistust.

Süüdistuses

§ XXX lg X p X – § XX lg X ja § XXX lg X p X – § XX lg X järgi mõisteti ta õigeks. Kohus rahuldas kannatanu V. S-i tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja korteri süütamisega tekitatud kahju 10 765,09 eurot, ning jättis selle tagamiseks aresti alla süüdistatava pangakontol oleva summa 1244,09 eurot ja kolm sõidukit. M. Pärna suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Kohus määras, et asitõenditeks olevad neli CD-plaati tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p 4 kohaselt otsuse jõustumisel hävitada. Süüdistatavalt mõisteti välja kannatanu K-M. Ple riigi õigusabi korras määratud esindaja ja K. K. valitud esindaja tasu vastavalt 1080 ja 4000 eurot.

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Simona Vissak, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist. Samuti palus kaitsja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt palus kaitsja tühistada maakohtu otsuse karistuse osas ja jätta tsiviilhagi rahuldamata.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. M. Pärna tõkend jäeti muutmata. Kohus määras apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 421,20 eurot, mis jäi riigi kanda. 2

(10)1-17-11182
  1. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotles selle tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uue otsuse tegemiseks teises kohtukoosseisus. Lisaks palus kaitsja tühistada süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend ja määrata apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1977,90 eurot, millele lisandub käibemaks.
  2. Riigikohtu
  3. juuni
  4. a määrusega nr 1-17-11182/201 tühistati ringkonnakohtu määrus ja kriminaalasi saadeti apellatsioonikohtule uueks arutamiseks. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Kolleegium leidis muu hulgas, et maakohtu eksimuste puhul on tegu menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõistes. Kriminaalasja uus arutamine ringkonnakohtus
  5. Tallinna Ringkonnakohus andis
  6. juuni
  7. a määrusega pooltele tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks. Süüdistatava asenduskaitsja vandeadvokaat Madis Piirla saatis kohtule kirjalikud seisukohad. M. Pärna süüdistuses

§ 121

lg 2 p 2 järgi taotles kaitsja menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus nelja CD-plaadi suhtes võetava abinõu ja süüdistatavalt K. K. kasuks valitud esindaja tasu väljamõistmise osas. Ringkonnakohus jättis asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde, K. K. menetluskulu hüvitamise taotlus jäeti läbi vaatamata. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus määras kaitsjate taotletud riigi õigusabi tasu suuruseks 429,48 eurot. Kohus leidis lühidalt järgmist. 10.
  4. Asenduskaitsja seisukohad tuleb jätta tähelepanuta, kuna nende puhul on tegemist apellatsiooni osalise täiendamisega, mis ei ole enam lubatud. Taotlus menetluse lõpetamiseks pole põhjendatud. 10.
  5. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel ega väljunud süüdistuse piirest. Tapmisele suunatud tegu oli tahtlik, mida kinnitab muu hulgas bensiini varumine. Süüdistatav ei loobunud lapse tapmisest vabatahtlikult. K. K. ja tunnistaja D. K. ütlustega on kindlaks tehtud, et K. K. lõhkus korteri akna ja ronis sealt sisse, et laps kätte saada. Süüdistatav talle last ei andnud ja hoidis teda kinni. K. K. veenis süüdistatavat, et see lapse välja laseks, mispeale süüdistatav seda siiski tegi. Samal ajal oli süüdistatavale teada, et H. V. kutsus politsei. Seega andis süüdistatav lapse tema emale reaalsest välisest mõjust tingitult. Uuritud tõenditest nähtub, et süüdistatava käitumine põhjustas korterile olulise kahju. 10.
  6. Süüdistatav polnud tapmisteo ajal süüdimatusseisundis. Tal ei tuvastatud ajutist rasket psüühikahäiret. Küll eksis maakohus, kui moodustas otsuse põhiosas liitkaristuse absorptsioonipõhimõttel, aga resolutiivosas kumulatsioonipõhimõttel. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtu resolutiivosas märgituga, et karistused tuleb täiel määral liita. Tsiviilhagi on nõuetekohane. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kaitsja M. Piirla, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub kaitsja mõista süüdistatav õigeks. Lisaks taotleb kaitsja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja süüdistatavale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaitsja väited on lühidalt järgmised. 3

(10)1-17-11182 11.
  1. Ringkonnakohus rikkus reformatio in peius-keeldu. Maakohus mõistis otsuse põhiosa järgi M. Pärnale karistuseks 8 aastat vangistust, samas kui ringkonnakohus jäi maakohtu otsuse resolutiivosas märgitud 8 aasta 8 kuu pikkuse vangistuse juurde. 11.
  2. Lubamatult jäeti tähelepanuta asenduskaitsja seisukohad. Kaitsja ei täiendanud apellatsiooni. KrMS § 331 lg 11 p 2 tagab kõigile apellatsioonimenetluse pooltele õiguse kohtulikule ärakuulamisele. Kirjalikus menetluses võib apellant teha kokkuvõtlikke järeldusi kaebuses esitatu kohta. Suulises menetluses saab apellant teha neid kohtuvaidlustes. 11.
  3. Kohtud on tapmiskatse tuvastamisel lubamatult väljunud süüdistuse piirest. Samuti hindasid kohtud tõendeid valesti ning tegid tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused. Süüdistatava ütlusi pole põhjust lugeda ebausaldusväärseks. Ekspertiisiaktid ei anna ammendavat vastust küsimusele, milline oli süüdistatava psüühiline seisund teo ajal. Ekspertidele esitati lubamatult õiguslikke küsimusi. Süüdistatav loobus tapmiskatsest vabatahtlikult. Kui ta mõistis oma teo ohtlikkust, läks ta keldrisse ja avas sisemise akna, et saada lapsega majast välja. Süüdistatav ise tõstis lapse tema ema kätte. 11.
  4. Kohtud eksisid tõendite hindamisel ka süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Ei süüdistatav ega kannatanu kinnita prokuratuuri versiooni. Tuvastamata on jäänud ka oluline kahju

§ 203lg 1 mõistes.

Kassaatori hinnangul ei vasta süüdistatava karistus tema süüle. 11.

  1. Tsiviilhagi pole põhjendatud. Ringkonnakohus esitas seisukohti sisuliselt kannatanu eest. Samuti on vale kohtu otsustus mõista kaitsjate taotletud riigi õigusabi tasu välja üksnes osaliselt.
  2. Kannatanu V. S-i esindaja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska esitas
  3. jaanuaril 2021 Riigikohtule avalduse tsiviilhagist loobumise kohta. Avalduse järgi kinnitas Harju Maakohus
  4. detsembri
  5. a määrusega tsiviilasjas kannatanu ja süüdistatava vahel kompromissi, mis hõlmab käsilolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi eset.
  6. Kaitsja esitas
  7. jaanuaril 2021 taotluse võtta kassatsiooni juurde V. S-i ja süüdistatava vahel sõlmitud kompromiss, Harju Maakohtu
  8. detsembri
  9. a määrus ja kannatanu esindaja avaldus tsiviilhagist loobumise kohta. Kompromissiga kinnitati, et kannatanule põhjustatud kahju oli kõigest 2057,31 eurot. Seega ei saa rääkida kuriteost

§ 203lg 1 mõistes.

  1. Kaitsja täiendas
  2. veebruaril 2021 kassatsioonis esitatud seisukohti, taotledes muu hulgas süüdistatava vara aresti alt vabastamist ja talle kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist.
  3. Prokuratuur leiab kaebusele esitatud vastuses, et ringkonnakohus on teinud kohtuasjas õige lahendi, ning palub jätta kassatsioon rahuldamata.
  4. Kassatsioonile vastas ka kannatanu K-M. P. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, kelle arvates on ringkonnakohtu otsus põhjendatud ja selle tühistamiseks pole alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium peatub esmalt kassaatori etteheitel, et ringkonnakohus jättis asenduskaitsja seisukohad õigustamatult tähelepanuta (I). Seejärel käsitletakse kaitseväiteid tapmiskatse (

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2) kohta, keskendudes sellele, kas süüdistatav loobus kuriteokatsest vabatahtlikult (II). Otsuse III osas võtab kolleegium seisukoha süüdistatava süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2 ja § 203 lg 1 järgi. Pärast seda vastab kolleegium kassaatori argumentidele reformatio in peius-keelu 4

(10)1-17-11182 väidetava rikkumise ja mõistetud karistuse kohta (IV) ning põhjendab tsiviilhagi menetluse lõpetamist (V). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskuluga seonduva (VI). I
  1. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus jättis kriminaalasja teistkordsel arutamisel põhjendamatult tähelepanuta asenduskaitsja seisukohad. Kohus andis
  2. juuni
  3. a määrusega pooltele võimaluse kirjalike seisukohtade esitamiseks, määrates selle viimaseks tärminiks
  4. juuli
  5. Sellel päeval asenduskaitsja enda seisukohad ka esitas ning kolleegiumi hinnangul tuleb soostuda arvamusega, et need ei kätkenud apellatsiooni keelatud muutmist või täiendamist (KrMS § 3211 lg 1). Ringkonnakohus tõdes ka ise, et tegemist oli juba esitatud apellatsiooni seletamise või isegi kordamisega, mis võis olla menetluslikult küll ebavajalik, kuid ei andnud siiski alust nende täielikuks kõrvalejätmiseks.
  6. Kõnealune eksimus ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist. Kassatsiooniski on nenditud, et kaitsja seisukohad olid kohtuteesid, s.o kokkuvõtlikud järeldused apellatsioonis juba öeldu kohta. Kuivõrd süüdistatava huvides esitatud apellatsioon leidis ringkonnakohtu poolt täielikku käsitlemist, mida ei eita ka kassaator, ei saa kõnealuste kokkuvõtvate järelduste kõrvalejätmisel rääkida eksimusest, mis tõi või võinuks tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses tuleb seetõttu eitada. Küll aga mõjutab see tõdemus apellatsioonimenetluses taotletud õigusabikulude hüvitamise ulatust, mille kassaator on samuti vaidlustanud (selle kohta vt p 46). II
  7. Arutatava kohtuasja raskuskese lasub süüdistusel

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi.

Kolleegiumil puudub alus teha kohtutele mingeidki etteheiteid osas, mis puudutab selle katseteo koosseisupärasust ja õigusvastasust. Sisutühi on kaitsja seisukoht, nagu oleks kohtud tapmiskatse käsitlemisel väljunud süüdistuse piiridest, tuvastades ning seejärel toetudes enda õiguskäsitluses lubamatult sellele, millal ja kust soetas M. Pärn etteheidetud teo toimepanemiseks bensiini. Selle süütevedeliku varasem ostmine ning igasuguse mõistliku seletuseta korterisse viimine oli käitumine, mis aitas kohtul sisustada süüdistatava teotahtlust ning selle kujunemist. Praktikas on järjepidevalt teoeelsele käitumisele sellist tuginemist tahtluse tuvastamisel aktsepteeritud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8). Ringkonnakohus argumenteeris asjakohaselt, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus nr 1-16-4665/257, p 10). Kohtulahendid vastavad sellele nõudele.
  5. Nii leidis tõendamist, et M. Pärn soetas mõned päevad enne süüdistuses kirjeldatud käitumist kanistritäie bensiini ja, soovimata last tema emale üle anda, lukustas end korterisse. Tema ja lapse ema vahel arenenud suulise konflikti käigus kallas ta bensiini mitmesse kohta üle terve korteri ning süütas selle, põhjustades tunnistajate kirjelduse kohaselt plahvatuselaadse süttimise ning mitu üheaegset ja intensiivset tulekollet, mille kustutamine nõudis päästetöötajate sekkumist. Samuti täitus korter pea viivitamatult mürgise suitsuga. Ühtlasi takistas süüdistatav vähemalt esialgu last korterist lahkumast, mistõttu ei ole mõistlikku põhjust vaielda vastu kohtute järeldusele, et korteri süütamisel 5

(10)1-17-11182 kirjeldatud asjaoludel oli M. Pärna eesmärgiks nii enda kui ka lapse surma põhjustamine. See tahtlik tapmistegu oli jõudnud vaieldamatult katsestaadiumisse (

§ 25lg 2) ning kassaatori vastupidist kinnitavad väited ei vääri lähemat tähelepanu.

Samuti puudub alus peatuda õigusvastasust välistavatel asjaoludel, kuna mingisuguseidki viiteid nende võimalikule esinemisele pole. Nõustumisväärsed on ka M. Pärna süüdivust jaatavad maa- ja ringkonnakohtu seisukohad. 22. Küll peab kolleegium vajalikuks peatuda kaitseväitel, et M. Pärn loobus vabatahtlikult tapmiskatsest. Kui see oli nii, vabaneb isik süüst ja ta vastutab üksnes teo eest, millel on juba mõne lõpuleviidud süüteo tunnused (

§ 40lg-d 1 ja 2).

23. Siinkohal tuleb esmalt lahendada küsimus, kas M. Pärn on pannud toime lõpetatud või lõpetamata süüteokatse, kuivõrd seadus reguleerib neid olukordi erinevalt.

§ 41

lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest). Seevastu lõpetatud süüteokatsest loobumine nõuab

§ 42

lg-st 1 nähtuvalt seda, et täideviija hoiaks ära süüteo tagajärje (s.o temalt eeldatakse aktiivset käitumist). 24. Katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (

§ 42lg 2).

Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 1-17-3858/68, p-d 10– 12.)
  3. Kohtute tuvastatud asjaolud viitavad käsilolevas kohtuasjas üheselt sellele, et tegemist oli lõpetatud süüteokatsega (

§ 42lg 2).

Eespool otsuse p-s 21 kirjeldatud sündmuste käik võimaldab järeldada, et M. Pärn oli teinud enda arvates kõik, mida ta pidas vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Korterisse oli varutud bensiini, ta lukustas ennast sinna koos lapsega, raskendades seeläbi eluruumile juurdepääsu, ta valas kütust erinevatesse kohtadesse ning süütas selle, põhjustades tule ja mürgise põlemisgaasi intensiivse leviku. M. Pärn oli seega vallandanud kausaalahela, mis võimaldab tõsikindlalt väita, et silmas peetud tagajärg oleks süüdistatava tegevusetuks jäämise korral saabunud iseseisvalt, ilma tema täiendavate lisategudeta. Kõnekaks argumendiks lõpetatud süüteokatse kasuks on ka tõik, et nii korterist pääsenud lapsel kui ka M. Pärnal endal diagnoositi vingugaasi toksilisest toimest tingitud mürgistus. 26. Seega oli tegemist lõpetatud süüteokatsega ning sellest loobumine eeldaks kõigepealt sellise M. Pärna aktiivse teo tuvastamist, mis hoidis ära süüteo tagajärje saabumise. Niisuguse teo olemasolu võib iseenesest jaatada. Ei ole alust eitada fakti, et M. Pärn loovutas ise veel põlevas korteris olles lapse tema emale. Seega katkestas M. Pärn aktiivse teoga varem vallandatud kausaalahela edasise kulgemise ning hoidis ära lapse surma saabumise. Tagajärje ärahoidmine

§ 42lg 1 ls 1 tähenduses oli M.

Pärna käitumises niisiis olemas. 27. Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (

§ 40lg 3).

Loobumisega näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse 6

(10)1-17-11182 ajel ei soovi ta seda enam saavutada. Seega on otsustava tähendusega, millised olid need domineerivad motiivid, mis toimepanija konkreetsel juhul loobumisele viisid. 28. Ringkonnakohus leidis, et vabatahtlikku loobumist tuleb eitada, kuivõrd „süüdistatava tegevus lapse K K-le andmisel oli tingitud reaalsel välisel mõjul, mitte iseseisvalt ilma välise mõjuta“, mistõttu oli loobumine sunnitud. Kuigi saab nõustuda kohtu lõppjäreldusega, et praegusel juhul ei olnud tegemist süüteokatsest vabatahtliku loobumisega, peab kolleegium vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. 29. Nimelt ei tule loobumise vabatahtlikkust eitada pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu (nt teadvustades endale võimalikku karistust) teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(
  1. te)osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. 30. Loobumine ei ole aga vabatahtlik juhul, kui isik on väliste tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks kolmanda(
  2. te)isiku(
  3. te)sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu toime panema. 31. Kolleegium tõdeb, et loobumise vabatahtlikkus/mittevabatahtlikkus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja sündmuste kulgu sekkunud väliste asjaolude mõjust toimepanijale. Arutatavas kohtuasjas tuvastatud tehiolusid silmas pidades on nõustumisväärne ringkonnakohtu lõppjäreldus, et M. Pärna loobumine ei olnud vabatahtlik, vaid ta oli selleks sunnitud. 32. Kohtud tegid jälgitavalt kindlaks, et M. Pärn oli tapmiskatsest sunnitud loobuma väliste asjaolude tõttu, mis mõjutasid olukorda tema teoplaani silmas pidades oluliselt kahjulikus suunas. M. Pärn oli teinud korteri, kus ta lapsega viibis, enda hinnangul sisuliselt ligipääsematuks. Ta lukustas ukse, jättes võtme sissepoole ette. Tehes juba seeläbi võimatuks korteri ukse avamise väljastpoolt, asetas ta korterisse sisenemise täiendavaks takistamiseks ukse ette lingi alla ka tooli. Samuti olid suletud korteri aknad, s.o ka sealtkaudu sisenemine oli takistatud. Sellistes tingimustes kallas M. Pärn mitmesse kohta korteris bensiini ning süütas selle, põhjustades tule ja vingugaasi intensiivse ja laiaulatusliku leviku. 33. Olukord muutus aga märkimisväärselt siis, kui purustati korteri aken ning M. Pärnale arusaadavalt püüti põlevasse eluruumi sealtkaudu siseneda. Seejuures ei olnud tegemist vaid M. Pärna endise 7
(10)1-17-11182 elukaaslasega, kes osaliselt korterisse sisenedes ja süüdistatavaga vesteldes tema otsustusprotsesse mõjutas. Korterisse proovis enne juba ukse kaudu pääseda naaber, kes pärast seal ebaõnnestumist purustas seejärel koos lapse emaga akna. Sündmuskohale saabus veel üks naaber, kelle ütluste kohaselt oli eesmärk laps süüdistatavalt vajadusel jõuga kätte saada. Seejuures oli mõlemal mainitud naabril ka vastastikune visuaalne kontakt süüdistatavaga, st viimane oli teadlik kahe meesterahva olemasolust sündmuskohal ning seega ka arvestas nende võimaliku sekkumisega toimuvasse. 34. Kirjeldatud asjaolud lubavad tõsikindlalt järeldada, et M. Pärn sai aru, et esialgu planeeritud moel ning algse teoplaani olulise muutuseta ei ole enam võimalik süütegu lõpule viia. Seega seisis M. Pärn silmitsi ootamatult esile kerkinud praktiliste täideviimisraskustega, mistõttu ei ole ka põhjust rääkida süüteokatsest vabatahtlikust loobumisest

§ 40lg 3 ja § 42 lg 1 ls 1 tähenduses.

III 35. Kolleegium ei jaga kassaatori kriitikat, mis on suunatud M. Pärna süüküsimuse lahendamisele

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud teos.

Samuti ei ole kolleegiumil alust kahelda kohtute seisukohtades, mis puudutavad M. Pärna süüd

§ 203

lg 1 järgi, sh põlenguga tekitatud kahju ulatuse tõendatust (tsiviilhagi kohta vt täpsemalt p-d 41–44). Seda järeldust ei mõjuta kaitsja osutus, et süüdistatava ja kannatanu V. S-i vahel sõlmiti tsiviilasjas Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a määrusega kinnitatud kompromiss põlenguga hüvitatava kahju kohta. Kompromissi oluliseks tunnuseks on poolte vastastikused järeleandmised (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-175-14, p 17). Seetõttu ei saa eeldada, et asja rikkumisega tekitatud kahju

§ 203

lg 1 mõttes on sama suur nagu kahjuhüvitis, mille maksmise on kannatanu ja süüdistatav kompromissina asja rikkumise eest kokku leppinud. Kohtute siseveendumuse kujunemine M. Pärna poolt kannatanu korteri põlema panekuga tekitatud kahju suuruse kohta on jälgitav ja otsustes on nõuetekohaselt näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. IV 36. Kassaator leiab sedagi, et ringkonnakohus on M. Pärna suhtes rikkunud reformatio in peiuskeeldu. Täpsemalt näeb kaitsja probleemi selles, et kui maakohus on otsuse resolutsiooni kohaselt mõistnud M. Pärnale

§ 64

lg 1 järgi liitkaristuseks 8 aastat 8 kuud vangistust, siis kohtuotsuse motiivide kohaselt pidas kohus võimalikuks absorptsiooniprintsiibi rakendamist ja on

§ 64lg 1 alusel süüdistatavale mõistnud 8-aastase vangistuse.

Sellises olukorras tuleks kassaatori arvates lähtuda süüdistatavale soodsamast olukorrast, s.o 8-aastasest lõppkaristusest. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga, selgitades järgmist.

  1. Käsilolevat kriminaalasja puudutavas
  2. juuni
  3. a kohtumääruses nr 1-17-11182/201 loeti kirjeldatud resolutiiv- ja põhiosa vastuolu menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõistes, mille saab apellatsioonimenetluses kõrvaldada (vt määruse p-d 29–30). Seega tuli ringkonnakohtul lahendada küsimus, millise karistuse on maakohus süüdistatavale tegelikult mõistnud.
  4. Maakohus tegi otsuse
  5. oktoobril 2019, kuulutades siis üksnes kohtulahendi resolutiivosa. Selle kohaselt mõisteti M. Pärnale

§ 64lg 1 järgi lõppkaristuseks vangistus kestusega 8 aastat 8 kuud.

Otsuse vaidlustamise soovist andsid teada M. Pärn ja tema kaitsja, misjärel koostas maakohus

  1. novembriks 2019 tervikotsuse.
  2. Kujunenud olukorras ei kahtle kolleegium, et M. Pärnale mõisteti karistuseks KrMS § 306 lg 1 p 6 tähenduses just 8 aastat 8 kuud vangistust. Kõrvaldades maakohtu otsuses sisalduva vastuolu, ei 8

(10)1-17-11182 ole ringkonnakohus süüdistatava olukorda võrreldes kaebemenetluseelse ajaga seega raskendanud, mistõttu ei saa rääkida reformatio in peius-keelu rikkumisest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. septembri
  2. a määrus nr 1-20-5036/28, p-d 7-8). Selleski osas jääb kassatsioon seetõttu tagajärjetuks.
  3. Lisaks vaidlustab kassaator karistuse vastavust süüdistatava süüle. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisaval määral põhjendanud, millise karistuse ja miks ta mõistab, ega ole eksinud

§ 56lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise aluste vastu.

V

  1. Kannatanu V. S-i esindaja saatis Riigikohtule
  2. jaanuaril 2021 tsiviilhagist loobumise avalduse, kuna Harju Maakohus kinnitas
  3. detsembri
  4. a määrusega tsiviilasjas kannatanu ja süüdistatava vahel kompromissi, mis hõlmab poolte kinnitusel praeguse kriminaalasja tsiviilhagi eset. Kolleegium leiab, et kõnesolevas osas tuleb menetlus lõpetada.
  5. Varem on Riigikohus märkinud, et KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt pole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi osas menetlust lõpetada ja et hagist loobumise tagajärjeks on selle rahuldamata jätmine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-2-10, p 10, vt ka
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 37). Nüüdseks on aga õiguslik olukord selles osas muutunud.
  11. jaanuaril 2017 jõustunud KrMS § 381 lg 6 näeb otsesõnu ette, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab õigusliku tagajärje – tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine – tsiviilhagi tagasivõtmisel (KrMS § 2962 lg 1 p 2), aga ei räägi kohtu pädevusest hagiavaldusest loobumise korral. Kuna tsiviilhagist loobumisel (TsMS § 429) ja tagasivõtmisel (TsMS § 424) on erinev tähendus ja tagajärg (vt ka osutatud otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 37) ning kriminaalmenetluse seadustik hagist loobumise tagajärge ette ei näe, tuleb tsiviilhagist loobumise korral juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust.
  12. TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi võib hagist loobuda kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegium võtab seega vastu kannatanu esindaja tsiviilhagist loobumise avalduse ja lõpetab KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 428 lg 1 p 3 ning § 429 lg 1 alusel tsiviilhagi osas selle asja menetluse. See tingib ka kõnesolevas osas väljaspool kassatsiooni piire KrMS § 3602 lg 3 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Lisaks mõjutab öeldu kohtute otsustust arestida süüdistatava vara tsiviilhagi tagamiseks. Kuna hagi osas menetlus lõppeb, nõustub kolleegium kaitsjaga, et langeb ära alus vara edasiseks aresti all hoidmiseks. VI
  13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 381 lg-st 6, § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-dest 1 ja 7 ning TsMS § 428 lg 1 p-st 3 ja § 429 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  14. oktoobri
  15. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  16. augusti
  17. a otsuse tsiviilhagi lahendamise suhtes ja lõpetab selles osas menetluse. Ühtlasi tühistab kolleegium kohtuotsused osas, millega jäeti aresti alla tsiviilhagi tagamiseks süüdistatava vara. Lisaks tühistab kolleegium KrMS § 362 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti täies ulatuses rahuldamata asenduskaitsja 9

(10)1-17-11182 apellatsioonimenetluses esitatud riigi õigusabi tasu taotlus (vt käesoleva otsuse p 46). Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
  1. Kolleegium jagab osaliselt kassaatori seisukohti, mis puudutavad ringkonnakohtu otsustust kaitsja S. Vissaku ja asenduskaitsja M. Piirla apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise kohta taotletust väiksemas ulatuses. Nõustumisväärsed on kohtu põhjendused kaitsja S. Vissaku taotletud tasu suuruse kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus kõrvaldas puudused, millele Riigikohus osutas kriminaalasja esimest korda arutades (vt viidatud otsus nr 1-17-11182/201, p-d 16–18). Olles aga leidnud, et ringkonnakohus jättis asja teistkordsel arutamisel asenduskaitsja seisukohad õigustamatult täieliku tähelepanuta (vt käesoleva otsuse p 18), ei nõustu kolleegium kohtuga asenduskaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmises. Võttes arvesse asenduskaitsja kirjalike seisukohtade sisulist kvaliteeti ja mahtu ning juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, peab kolleegium asenduskaitsja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks riigi õigusabi osutamisel 4 pooltundi. See moodustab 108 eurot, millele lisandub käibemaks 21,6 eurot. Kokku tuleb määrata Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ-le makstavaks riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses 559,08 eurot (sealhulgas käibemaks 93,18 eurot). See menetluskulu jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
  4. Kassaator esitas taotluse hüvitada süüdistatavale 2001 eurot, mis tal kulus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale õigusteenuse eest tasumiseks. Kassatsioonis on kirjas osutatud õigusteenuse sisu ja maht ning ühe töötunni hind. Samas pole sellele lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Selliste dokumentide esitamata jätmise korral ei hinda kohus, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Seetõttu jääb kaitsja taotlus rahuldamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus nr 1-17-3858/68, p 18).
  7. Kolleegium rahuldab aga RÕS § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  8. juuli
  9. a määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel K-M. P. esindaja taotluse määrata kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 54 eurot (sealhulgas käibemaks 9 eurot). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.