Obsah (11)

§ 406§ 403§ 4034§ 416§ 396§ 402§ 82§ 101§ 108§ 397§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-145877 Tsiviilasi OK Incure

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 15. Riigikohus selgitas samas lahendis, et teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 403⁴ lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

1. Kohus tuvastas, et 31.05.2020 seisuga (uuendatud 25.06.2020) oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%, seega maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,56%. Antud juhul kostjale antud krediidi kulukuse määr on seadusega kooskõlas ja seetõttu lepingu tühisuse alus puudub.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õiguses üle võetud võlaõigusseaduse (

) § 402-

1. Euroopa Kohtu praktika (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) kohaselt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 4
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
3. Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuvalt hindab kohus omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
4. märtsi 2020.a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
5. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 403⁴ lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 403⁴ lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403⁴ lg 13).

1. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 2-22-147995 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Ringkonnakohus on lahendis 2-20-106661 selgitatud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
2. Kostjal on küll

§ 403

⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 403

⁴ lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

1. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 17.
2. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 17.
3. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto 5 väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 17.
4. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 17.

1. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
2. Hageja selgitas, et laenuandja teostas enne lepingu sõlmimist kliendi finantsolukorra analüüsi kostja taotluse (dtl 28-29, 52-53), kliendi Swedbanki konto väljavõtte ning telefoninõustamise alusel. Krediitkaardi väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul laekus kliendi Swedbanki kontole sissetulek tööandajalt N OÜ, keskmine töötasu suurus oli 1311 eurot. Igakuised krediidikohustused Swedbankis ning väljaspool Swedbanki enne kõnealuse lepingu sõlmimist puudusid. Creditinfos maksehäired krediidi väljastamise ajal puudusid. Krediitkaardi kasutamise lepingu limiidi suurendamisele eelnenud, maksevõime analüüsil aluseks võetud 6 kuu jooksul laekus kliendi Swedbanki kontole sissetulek tööandajalt N OÜ, keskmine töötasu suurus oli 1809 eurot. Maksevõime analüüsil võeti arvesse, et väljaspool Swedbanki oli kliendil igakuine kohustus COOP LIISING AS ees kuumaksega 410 eurot. Peale limiidi suurendamist moodustasid igakuised krediidikohustused ca 25,8% kliendi keskmise sissetuleku suurusest. Creditinfos maksehäired limiidi suurendamise ajal puudusid. Hageja esitas kostja krediidivõimelise hindamise kinnitamiseks 26.03.2024 Swedbank allkirjastatud selgituse (dtl 135-137).
3. Kohus leiab, et esitatud andmed ja pangapoolne kinnitus on piisav, tõendamaks kostja krediidivõimelisuse hindamist. Kinnitusest nähtuvad nii kostja sissetulekud kui ka kohustused. Kohtu hinnangul on laenuandja enne krediidi väljastamist ja selle suurendamist veendunud kostja krediidivõimelisuses.
4. Hageja on lepingu ülesütlemise põhjusena toonud välja, et kostja jäi viivitusse 15.12.2022, 15.01.2023, 15.02.2023 intressimaksete tasumisega. 20.02.2023 lepingu ülesütlemise teatisega andis krediidiandja kostjale võimaluse võlgnevuse tasumiseks või läbirääkimiste pidamiseks tähtajaga hiljemalt 09.03.
5. Kuna kostja võlgnevust talle antud täiendavaks tähtajaks ei tasunud, ütles krediidiandja laenulepingu erakorraliselt üles 05.04.2023 (dtl 69, 138). Kostjat teavitati nõude loovutamisest 15.08.2023 nõude loovutamise teatisega (dtl 70). 6 26.

§ 416

lg 1 lause 1 kohaselt, krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 27. Seega on käesoleval juhul ülesütlemisavalduse tegemise ajal täidetud

§ 416

lg 1 esimese lause tingimus, et kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 28.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 402

lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 29. Kohus leiab, et hagejal on

§ 82

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas

§ 101

lg 1 p 1 ja

§ 108

lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli krediidilepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 3797,30 eurot hagejale tagastamata. Vastuväiteid põhivõla arvestusele ei ole kostja esitanud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 3797,30 eurot. 30.

§ 397

sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). 31. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intressina perioodi 15.11.2022 -05.04.2023 eest kokku 269,80 eurot. 32. Hageja palub kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni kokku summas 301,18 eurot, so perioodil 06.04.2023- 13.12.2023. Kohus rahuldab hageja taotluse

§ 101lg 1 p 6 alusel ja mõistab kostjalt välja viivise summas 301,18 eurot.

7 33.

§ 113

² lg 2 p 3 kohaselt, pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

1. Hageja on kohtuvälises menetluses edastanud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja võla tasumiseks, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Kohus leiab, et kostjal tuleb hüvitada võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
3. Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 490 eurot, mis on põhjendatud menetluskuluks TsMS § 138 lg 2 kohaselt ja tuleb kostjalt välja mõista.
4. Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
5. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik