3-24-1501/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme, Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 12.06.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-1501 X kaebus Tallinna Linnavalitsuse korralduse peale jätta pikendamata kaebajaga sõlmitud üürileping Kaebaja X, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja Tallinna linn Haldusasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.

Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määruse peale menetlusse.

Rahuldada X määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määrus ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. X oli eluruumi üürimist taotleva isikuna arvel Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 alusel kui noor pere. Tallinna Linnavalitsus andis 09.05.2012 korralduse nr 669-k alusel Xle üürile korteri aadressil XXX. Lasnamäe linnaosa valitsuse (LOV) eluasemekomisjon leidis 02.06.2022, et kaebaja koos perega on jätkuvalt Tallinna linnalt eluruumi vajav isik, kuna poeg õppis ja sissetulekud ei võimaldanud üürida eluruumi erasektorist.

2.X esitas 12.03.2024 avalduse eluruumi üürilepingu pikendamiseks, kuna senine üürileping lõppeb 22.05.2024. Tallinna Linnavalitsus jättis 30.04.2024 korraldusega nr 428 kaebaja avalduse eluruumi üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ning eluruumi üürilepingu pikendamata. Korralduses tugineti sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-dele 41 ja 42 ning Lasnamäe LOV eluasemekomisjoni 03.04.2024 hinnangule, mille kohaselt kaebaja ei ole linnalt eluruumi vajav isik. Eluruumis elavad täisealised töövõimelised isikud, kellel ei ole tuvastatud 3-24-1501 puuet ega töövõime vähenemist ning kes ei vaja seetõttu sotsiaal- ega kõrvalabi. Kui isikud vajavad eluruumi tagamise teenust, tuleb pöörduda sotsiaalhoolekande osakonna poole. Peres ei ole alla 16-aastaseid lapsi, mistõttu ei ole tegemist noore perega. Linna eluruumi andmise ajal olnud asjaolud on nüüdseks ära langenud ning kaebaja ei vaja eluruumi küsimuse lahendamiseks enam Tallinna linna abi. Kaebaja peab eluruumi vabastama ja valduse üürileandja esindajale üle andma hiljemalt 28.06.2024.

3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korralduse nr 428 peale, milles palus asi uuesti läbi vaadata ja üürilepingut pikendada.

Kaebaja, tema abikaasa ja täisealine poeg vajavad oma tervisliku seisundi tõttu abi. Nad ei saa teha rasket tööd. Kaebajal ei ole vara, pojal on võlad. Kaebaja perel ei ole piisavat sissetulekut ning sotsiaalhoolekande osakond sageli toetab neid rahaliselt.

4.Tallinna Halduskohus tagastas 24.05.2024 määrusega kaebuse, kuna asja lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Praegune vaidlus on tsiviilõiguslik, vaatamata sellele, et üheks lepingupooleks on Tallinna linn ja korralduses viidatakse SHS-ile. Vastustaja on ekslikult märkinud vaidlustatud korralduse vaidlustamisviitesse, et seda saab vaidlustada halduskohtus. Kuigi sotsiaalkorteri ja munitsipaaleluruumi üürile andmise kohustust reguleerivad avaliku õiguse normid, on üürileping eraõiguslik ja seda reguleerib võlaõigusseadus (Riigikohtu erikogu 24.03.2015 määrus asjas nr 3-3-4-1-15 ja seal viidatud lahendid). Riigikohtu halduskolleegium sedastas 28.09.2004 otsuses asjas nr 33-1-42-04 (p 20), et üürilepingu pikendamata jätmine on tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidlus, ehkki see on vormistatud korraldusega. Kaebaja eesmärgiks on, et linn pikendaks temaga sõlmitud üürilepingut. Kuna tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse poolse otsustusega, kas ja mis tingimustel eraldada kaebajale munitsipaalkorter, sest munitsipaalkorteri eraldamine otsustati juba 09.05.2012 korraldusega, siis on praeguses asjas vaidlustatud võlaõigusseaduse alusel üürilepingu tähtaja möödumisel selle pikendamise otsustamine. Seetõttu tuleb kaebajal üürilepingu pikendamise hagiga pöörduda maakohtu poole, kelle pädevuses on hinnata mh Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korralduses nr 428 väljendatud tsiviilõigusliku tahteavalduse kehtivust.

5.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määruse peale.

Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 428 on haldusakt, mille vaidlustamise kord on selgelt haldusaktis märgitud. Kaebajal tekivad raskused tsiviilkohtusse pöördumisel, kuna puudub ülesütlemise avaldus ning lepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg on juba möödunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7.Ringkonnakohus leiab, et asjas on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1).

8.Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 428 ei ole antud eraõiguslikus suhtes.

Siinses asjas on kaebaja soovinud saada Tallinna linnalt korteri kasutamise võimalust tulenevalt enda ja pereliikmete sotsiaalsetest probleemidest. Linnavalitsus hindas ainuüksi kaebaja ja tema 2(3) 3-24-1501 pereliikmete sotsiaalabi vajadust ning leidis, et selle andmise alused on nüüdseks ära langenud ja uueks perioodiks sama korteri üürile andmine pole põhjendatud. Linnavalitsus leidis, et sotsiaaleluruum tuleb tagada isikule, kes vajab seda puude tõttu või tulenevalt oma sotsiaalmajanduslikust olukorrast, mille tõttu ta ei saa endale ise eluruumi tagada (SHS §-d 41 ja 42).

Kaebaja linnavalitsuse arvates nendele tingimustele ei vasta. Kaebaja soovib halduskohtule esitatud kaebusega kaitsta oma põhiseadusest tulenevat subjektiivset õigust saada riigilt abi puuduse korral. Tegemist on õigussuhtega, mis saab tekkida üksnes eraisiku ja avaliku võimu kandja vahel. Eraisikust üürileandjal ei oleks üürilepingu lõppemisel kohustust otsustada üürnikule sotsiaalabi andmist SHS-i alusel. Järelikult ei olnud linn praegusel juhul otsust tehes olemuslikult samasuguses olukorras nagu võinuks olla mistahes eraisik sarnases õigussuhtes tema asemel ning poolte vaheline vaidlus on sellest tulenevalt avalik-õiguslik.

9.Kuna poolte vahel kehtis kuni 22.05.2024 tsiviilõiguslik üürileping, võivad üürilepingu lõppemise ja pikendamisest keeldumisega seonduvad vaidlusküsimused olla teatud määral ka eraõiguslikud. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-21-30 mh sotsiaaleluruumi andmise vaidluste kontekstis leidnud, et era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole võimalik avaliku võimu kandja poolt teenuse osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalikõiguslikeks. Oluline on, et siinses asjas ei ole linnavalitsus otsustanud senist kaebajaga sõlmitud üürilepingut üles öelda lepingust ja võlaõigusseadusest tulenevatel alustel, nagu oli halduskohtu viidatud Riigikohtu erikogu lahendatud juhtumis asjas nr 3-3-4-1-15. Tolles asjas ei olnud linn ka teinud SHS-ile tuginevat keelduvat otsust nagu praeguses asjas. Üürilepingu pikendamisest keeldumisega on sisuliselt otsustatud sotsiaalabi uueks perioodiks mitte anda. Korralduses on küll viidatud võimalusele pöörduda sotsiaalhoolekande osakonna poole eluruumi tagamise saamiseks, kuid samas on korralduse põhjendustes selge sõnaga juba analüüsitud kaebaja vastavust selle abi saamise tingimustele. Iseenesest ei ole ekslik viidata sellele, et isik võib taotlusega igal ajal uuesti pöörduda pädeva linnaasutuse poole sotsiaalkorteri saamiseks. Siinse vaidluse tuumaks ei ole Tallinna linna tegevus senise üürisuhte osapoolena. Sisuliseks ja domineerivaks vaidlusaluseks küsimuseks on kaebaja kvalifitseerumine avalik-õiguslikule (sotsiaal)abile. Asjaolu, et kaebajal on mh võimalik kasutada võlaõigusseaduse § 326 lg-st 2 tulenevat õiguskaitsevahendit, ei võta talt õigust nõuda linnalt SHS-ist tulenevate kohustuste täitmist. Nende nõuete lahendamise alused ja menetluskord on erinevad. Sellele viitas ka Riigikohtu erikogu asjas nr 3-3-4-1-15 tehtud lahendi p-s 13. Seega on siinne vaidlus erinev asjast nr 3-3-4-1-15 ning halduskohus on praegusel juhul pädev asja lahendama. HKMS § 120 lg 1 p 3 kohaselt tuleb halduskohtul kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teha kaebajale ettepaneku kaebuse taotluse korrektseks sõnastamiseks.

10.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määruse ning saadab asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 3(3)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.