← Eesti

2-22-7265/110

Obsah (10)§ 654§ 457§ 702§ 442§ 162§ 175§ 178§ 171§ 177§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Kairi Piirisild, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-726

) § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 7337,99 eurot ületavas osas ja viivise sellelt (resolutsiooni p-d 4 ja 5 osaliselt). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 7337,99 eurot ületavas osas, samuti sellelt väljamõistetud viivise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas asjaolu, et hageja sai laenulepingust tuleneva nõude väidetavast loovutamisest teada pärast täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist, annab aluse tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel lubamatuks.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei esine, järgib maakohtu põhjendusi ega korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Jõustunud kohtulahendi tühistamise või selle (sund)täidetavuse toime kõrvaldamise võimalused on õiguskorras piiratud, sest kohtulahendi jõustumine peab kaasa tooma õiguskindluse ja õigusrahu ning välistama sama vaidluse uuesti menetlemise. Jõustunud kohtulahendit on võimalik tühistada teistmismenetluses

§ 702jj kohaselt, seda erandlikel asjaoludel ja piiratud aja jooksul.

  1. Täitemenetluses on seadusandja kehtestanud eraldi õiguskaitsevahendi, millega täitedokumendi (nt kohtulahendi) järgi kohustatud isik saab taotleda sundtäitmise osalist või täielikku lubamatuks tunnistamist. Võlgnik saab TMS § 221 lg 1 järgse hagiga esitada sundtäitmisele esitatud nõudele materiaalõigusliku vastuväite, nt et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sellise hagi rahuldamine ei mõjuta TMS § 221 lg 1 teise lause kohaselt täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kuna kohus on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidluse enne kohtuotsuse kui täitedokumendi kohtutäiturile esitamist juba lahendanud, sätestab TMS § 221 lg 2, et kohtulahendile võib selle sundtäidetavuse kohta esitada vastuväiteid vaid siis, kui alus (faktiline elusündmus), millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga 6 2-22-7265 lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluses (RKTKo 15.11.2023, 2-22-9401, p-d 13 ja 14).
  2. Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236/44, p 10.1 ja seal viidatud varasemad kohtulahendid).
  3. Kostja nõude väidetava edasiloovutamise puhul on tegemist pärast kohtulahendi jõustumist tekkinud asjaoluga TMS § 221 lg 2 järgi – hageja väitel loovutati nõue juba enne, kui kostja tsiviilasjas nr 2-18-17544 hagiga kohtusse pöördus (dtl 4, p 2.7). Hageja leiab, et kuna talle ei olnud nõude edasiloovutamine teada, siis on tegemist olukorraga, kus tal ei olnud kohtumenetluse ajal objektiivselt võimalik kostja nõudele asjaomast vastuväidet esitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TMS § 221 järgset hagi ei saa esitada pelgalt seetõttu, et hagejale ei olnud nõude loovutamine teada. Nõude loovutamisest teadasaamise aeg ei tähenda, et asjaolu tekkis pärast kohtulahendi jõustumist TMS § 221 lg 2 mõttes. Teadmatus nõude edasiloovutamisest ei ole käsitatav ka võimatusena kasutada kohtumenetluses oma menetluslikke õigusi. Hagejal oli võimalik menetluses esitada vastuväide, et kostja on nõude edasi loovutanud.
  4. Apellatsioonkaebuses on üle tähtsustatud maakohtu seisukohta, et mingi asjaolu mitteteadmine ei ole objektiivne, vaid subjektiivne asjaolu (dtl 501, p 10.2.2), ning sellest on tehtud ebaõigeid järeldusi. Kohtuotsuse p-s 10 hindas maakohus seda, kas hagejal oli vastuväite maksmapanemine menetlusõiguslikult (objektiivsel põhjusel) takistatud.
  5. Kuigi maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja tõendeid (

§ 442lg 8), ei olnud kõigil neil asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.

Sealhulgas ei ole TMS § 221 järgse hagi hindamisel olulist tähtsust sellel, kas mõned allkirjad nõude loovutamise dokumentidel on ehtsad või mitte, või kas EKEI akt tõendab, et nõude algse omandamise leping ja nõude edasi loovutamise leping on allkirjastatud sama isiku poolt. Maakohus leidis ja ringkonnakohus nõustus eelnevalt, et hagi aluseks olev peamine asjaolu (s.o teadasaamine nõude edasiloovutamisest pärast sundtäidetava kohtulahendi jõustumist) ei tingi praegusel juhul alust hagi rahuldamiseks. 16. Pärast kohtulahendi jõustumist on see pooltele pöördumatult siduv. Apellatsioonkaebuses esitatud käsitlus, et ebaõiget kohtuotsust ei pea täitma, pole

§ 457lg-ga 1 kooskõlas.

Kohtulahendi materiaalne õigusjõud ei sõltu sellest, kas lahend on sisuliselt õige või mitte. Isegi kui esineb kahtlus kohtulahendi sisulises õigsuses, on menetlusosalisel põhimõtteliselt õigus sellele, et tema kasuks seaduspärases menetluses tehtud kohtulahendit tunnustataks (

komm II

(2017), § 457, p 3.1.2).
  1. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas asja lahendamisel TMS § 221 lg-id 1 ja 2 õigesti, ning ei ole kohtuotsust ebapiisavalt põhjendanud.
  2. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et teade loovutamise kohta peab pärinema nõude loovutanud võlausaldajalt. Vastavalt VÕS § 169 lg-le 1, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. VÕS § 169 (aga ka § 170) mõtte 7 2-22-7265 kohaselt peaksid vaidlust selle üle, kas nõue on edasi loovutatud ja kes saab nõuda võlgnikult nõude täitmist, pidama võlausaldajad omavahel.
  3. Kokkuvõttes jääb hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamist puudutavas osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  4. Kuna maakohus jättis hageja hagi õigesti rahuldamata, jäid ka maakohtu menetluskulud põhjendatult hageja kanda (

§ 162lg 1).

Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 7337,99 eurot ületavas osas ja viivise sellelt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks 7337,99 eurot ületavas osas, samuti sellelt väljamõistetud viivise osas rahuldamata. See tingib hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise. 20.

  1. Hageja leiab, et kostja tõlkekulud tuleb jätta temalt välja mõistmata. Tõlkearvetest nähtuvalt ei ole tegemist kuluga, mis oleks tekkinud seoses siinses asjas esitatud dokumentide tõlkimisega. Hageja väited kostja tõlkekulu kohta on põhjendatud. 20.
  2. Kostja märkis, et ta on kandnud tõlkega seotud kulutusi vastavalt menetluskulude nimekirjale lisatud arvetele (dtl 161 ja 475) ning palus menetluskuluna mh määrata kindlaks tõlkekulud kokku 1219,41 eurot (dtl 165–167, 169–170, 477–481, 483–486). Kostja esitatud arvetest ei nähtu, et tõlkekulud seonduksid siinse kohtuasjaga. Kostjal on menetluses lepinguline esindaja, mistõttu ei vajanud kostja kohtuasjaga seoses tõlkeid. Kulud, mis seonduvad mõne kohtuotsuse, kohtumääruse, teistmisavalduse ja volikirja tõlkimisega erinevatesse võõrkeeltesse, ei ole käsitatavad menetluskuluna. Muu hulgas ei nähtu arvetelt, et kohtuotsus ja tõendi tõlge seonduks praeguse kohtuasjaga. 20.
  3. Põhjendatud ei ole ka Ad Rem Tõlkebüroo OÜ arvel nr 2251101 (dtl 483) märgitud kostja tõendite tõlkimisega seotud kulu (dtl 204–205, 225, 226, 228–231, 233), sest maakohus keeldus nende tõendite vastuvõtmisest (dtl 455, ajamärk 00:44:47). 20.
  4. Eelnevast tulenevalt on kostja maakohtu menetluskulud põhjendatud 7337,99 euro (= 8557,40 – 1219,41) ulatuses.
  5. Muid vastuväiteid hageja kostja menetluskuludele, sh arvele nr 07-06/22 (dtl 164), apellatsioonkaebuses ei esitanud (dtl 535, p 2.45).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 23.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu. Maakohtu hinnang lepingulise esindaja kuludele ei olnud praegusel juhul ilmselgelt põhjendamatu. 22. Kuigi ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna ka see alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Menetluskulude kindlaksmääramise 8 2-22-7265 lahendiks tuleb lugeda ka lahendit, millega hüvitatavate kulude suurust muudetakse või täiendatakse. Seega ei ole menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendi vaidlustamisel, olenemata vaidlustamise tulemusest, võimalik nõuda teiselt menetlusosaliselt menetluskulude hüvitamist (

I komm

(2017), § 179, p 3.5 ja seal viidatud kohtupraktika). 23. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, jäävad need poolte endi kanda (

§ 178lg 4).

Ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda (

§ 171lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul moodustab vaidluse mahust sisuline vaidlus 97%. Seega tuleb hagejal kostjale hüvitada 3% (= 100 – 97) kostja vajalikest ja põhjendatud õigusabikuludest. 24. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

  1. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1759,99 eurot (sh käibemaks). Nimekirja ja kohtuistungi protokolli kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9,76 tundi (9,1 + 0,66), sh maakohtu otsuse analüüsimine, ringkonnakohtu 31.05.2023 määruse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, apellatsioonkaebuse vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamine ning ettevalmistamine ja osalemine ringkonnakohtu istungil.
  2. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on kolleegiumi hinnangul esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik.
  3. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 150 eurot (lisandub käibemaks), mida ringkonnakohus peab mõistlikuks, arvestades, et kostja lepinguline esindaja on varasemalt olnud advokaat. Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulu kehtiv käibemaksumäär on 22% (käibemaksuseaduse § 15 lg 1), erinevalt kostja menetluskulude nimekirjas märgitud ja kostja poolt
  4. aastal kantud menetluskuludest, mille käibemaksumäär oli 20%.
  5. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1759,99 eurot, millest tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 97% ehk 1707,19 eurot. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 29.

§ 178

lg 2 järgi saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Vähemtasutud riigilõiv

  1. Ringkonnakohus määras 30.05.2023 määrusega tsiviilasja hinnaks 6000 eurot. Arvestades tsiviilasja hinda, on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu ettenähtust 175 eurot vähem, 595 euro asemel 420 eurot.
  2. Menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja 9 2-22-7265 mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega (

§ 179lg 1).

Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja hagilt vähem tasutud riigilõivu 175 eurot. 32. Riigilõiv tuleb tasuda otsuse vastavas osas jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179lg 5).

Riigilõivu tasumiseks kohustamise lahendi võib valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata sundtäitmisele (

§ 179lg 6).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (

§ 179lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt) 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.