KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Määruse tegemise aeg ja koht 8. mai 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-23-10329 Tsiviilasi Eva

) § 10 lg 2 p 1).

1. Võlgnik vaidles avaldaja nõudele ja oma püsivale maksejõuetusele vastu ning palus jätta ajutise halduri nimetamata. Poolte vahel tekkinud vaidlust ei saa lahendada pankrotimenetluses. Samuti ei ole võlgnik maksejõuetu ega makseraskustes, tema vara väärtus ületab kohustuste väärtuse.
2. Tartu Maakohus võttis
3. augustil 2023 avalduse menetlusse ja nimetas võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei ja peatas võlgniku vara suhtes toimuvad sundtäitmised ning keelas ajutise halduri nõusolekuta kogu vara käsutada.
4. Ajutine haldur esitas
5. jaanuaril 2024 aruande, milles palus jätta avaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda, määrata enda tasuks 2074 eurot (sh käibemaks 374 eurot) ja mõista see välja avaldajalt. Aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi kokku vähemalt 754 421,34 eurot (211 216,04 + 304 619,28 + 223 286,02 + 15 300). Ajutine haldur märkis aruandes, et võlgnik kajastab
6. detsembri 2023 bilansis käibevarana (müügiootel varuna) kortereid. Samas avaldas võlgnik, et tal ei ole plaan neid müüa. Puudub alus kajastada bilansis müügiootel varuna vara, mida tegelikult äriplaani järgi ei kavatseta müüa. Tegemist on kas põhivaraga või kinnisvara investeeringuga. Sellise vara bilansis käibevarana kajastamine loob ebaõige ettekujutuse ühingu maksevõimest. Aruande kohaselt võõrandas võlgnik 2023 juulis ja augustis 13 korterit (sõlmis asjaõiguslepingud). Tehingutelt kuulus tasumisele käibemaks kokku 211 000,92 eurot. Võlgnikul on jätkuvalt tasumata käibemaks 206 992,09 eurot. Võlgnik on küll proovinud maksuvõlga ajada, kuid edutult.
7. detsembri 2023 otsusega jättis maksuhaldur ajatamise taotluse rahuldamata. Maksuhaldur nõudis maksuvõla katteks 10 000 euro tasumist ja maksuvõla tagamiseks tagatise andmist. Võlgnik nõudmisi ei täitnud. Bilansi järgi kuulub võlgnikule põhivarana osalus Kodurand Grupp OÜ-s (rg-kood 12436470) raamatupidamisliku väärtusega 210 000 eurot. Kodurand Grupp OÜ on 14.01.2024 äriregistrist kustutatud. Seega puudub Kodurand Grupp OÜ osalusel positiivne väärtus. Võlgnik on maksejõuetu, sest tal puuduvad rahalised vahendid kohustuste täitmiseks. Võlgnik muutus maksejõuetuks 2023 juuli käibemaksu tasumise tähtpäeva saabumisel (
8. august 2023) ning maksevõime ei ole taastunud. Makseraskusi tunnistab oma vastuses ka võlgniku juhatus. Maksejõuetus on olemasolevatel andmetel tingitud Fortuuna 33, Tartu hoone valmimise viibimisest ja juhatuse suutmatusest kohandada muutunud oludes äriühingu tegevust, sh äriplaani. Ajutine haldur leidis, et siiski on ennatlik järeldada võlgniku alalist maksejõuetust. Võlgnikul on kohustusi 754 421,34 eurot, võlgnikule kuuluvate korterite netoväärtus on 874 590,17 eurot.
9. Avaldaja palus kuulutada välja võlgniku pankrot. Ajutine haldur tuvastas õigesti võlgniku majanduslikku ja õiguslikku olukorda puudutavad faktilised asjaolud, kuid jõudis ebaõige järelduseni, et maksejõuetus on ajutine.
10. Võlgnik avaldas seisukoha, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu ja pankrot tuleb jätta välja kuulutamata.
11. Maakohus küsis võlgniku maksevõime kohta seisukohta MTA-lt. MTA andis
12. märtsil 2024 vastuses ülevaate võlgniku maksuvõlaga seonduvast ning leidis, et võlgnik on maksejõuetu. 2 MAAKOHTU LAHEND
13. Maakohus rahuldas
14. märtsi 2024 määrusega avaldaja pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei ja määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks
15. aprilli
16. Maakohus määras ajutise halduri tasuks 2074 eurot ning mõistis selle välja võlgniku pankrotivarast. Kohus leidis, et võlgniku püsiv maksejõuetus on tõendatud esitatud ja kogutud andmete ja dokumentidega, sh ajutise halduri aruande ja selle lisadega ning avaldaja ja MTA esitatuga. Kohus nõustus avaldajaga, et ajutine haldur on tuvastanud õigesti asjaolud, kuid teinud nendest eksliku järelduse. Maakohus tuvastas, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu nii

§ 1lg 2 kui lg 3 järgi.

Võlgniku esitatu ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi vähemalt 754 421,34 eurot – võlad tarnijatele 211 216,04 eurot, laenukohustused 304 619,28 eurot, maksuvõlg 223 286,02 eurot, avaldaja nõue 15 300 eurot. Sealjuures sissenõutavaks on muutunud kohustused vähemalt summas 453 634,68 eurot – võlad tarnijatele 211 216,04 eurot (sh mitteseotud isikutele Cratoni OÜ, Eesti Energia AS ja Osaühing Tefire Group 20 217 eurot ning seotud isikutele Laumar OÜ ja Kodurand Grupp OÜ 190 999,04 eurot), muud laenukohustused 3832,62 eurot, maksuvõlg 223 286,02 eurot, avaldaja nõue 15 300 eurot. Võlgniku vastuse kohaselt on juhatuse liige ja osanik tasunud sidusettevõtjateks mitteolevatele tarnijatele võlad 20 217 eurot, mida tõendavad maksekorraldused kokku 20 486,72 eurot, ning võlgnikul on kohustused vaid seotud isikute ees 491 785,70 eurot ning MTA ees 223 286,02 eurot. Kohus leidis, et käesoleval juhul tuleb likviidsustesti puhul arvestada avaldaja nõudega 15 300 eurot, MTA nõudega 229 128,18 eurot ning muude tagamata laenukohustustega 3832,62 eurot, kokku 248 260,80 eurot. Kohus ei võta arvesse ajutise halduri aruande kohast sissenõutavaks muutunud kohustust tarnijate ees summas 211 216,04 eurot. Võlgnikuga mitteseotud isikute ees oli võlg 20 217 eurot, kuid juhatuse liige ja osanik on selle tasunud; ülejäänud ulatuses olid kohustused juba algselt seotud isikute ees. Võlgniku esitatu põhjal on alust arvata, et temaga seotud isikud ei soovi nõudeid käesoleval ajal reaalselt maksma panna ja need ei ohusta võlgniku maksevõimet. Kohus leidis, et võlgnikul on likviidset või 20 päeva jooksul realiseeritavat vara 0 euro väärtuses, kuid sissenõutavaks muutunud reaalselt võlgniku maksevõimet ohustavaid kohustusi vähemalt 248 260,80 eurot. Seega tuleb nõustuda avaldajaga, et võlgnik on

§ 1

lg 2 järgi maksejõuetu, sest ei suuda rahuldada võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sealjuures lisandub maksuvõlale igakuiselt intress ca 3730 eurot (0,06% päevas) ning korterite müügi korral tuleb tasuda müügihinnalt käibemaks.

§ 1lg-s 3 on reguleeritud juriidilise isiku maksevõime hindamise bilansiline test.

Selle puhul tuleb vara väärtuse hindamisel võtta aluseks vara hetke turuväärtus, kuid mitte kiirmüügi hinnaga, vaid tavapärase müügiprotsessi tulemusena (vt 195 SE seletuskiri, lk 39) ning kohustustena arvestada ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks (

§ 1lg 3 teine lause).

Kohus võttis Fortuuna 33-16 korteriomandite väärtuse määramisel arvesse ekspert Riho Lubi arvamuse ja leidis, et vara väärus on 539 016,39 eurot. Seega pidas kohus võlgniku vara väärtuseks kokku mitte rohkem kui 739 836,07 eurot, mis ei kata võlgniku kõiki kohustusi (sh ka juhul, kui jätta avaldaja nõue arvestamata). 3 Ajutise halduri tasutaotluse kohaselt kulus tal ülesannete täitmisele 14 t 10 min tunnitasuga 120 eurot. Kohus leidis, et on ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja kutseoskust arvestades seisukohal, et tööks kulunud aeg ja tunnitasu on põhjendatud ja määras tasuks 1700 eurot, millele lisandub käibemaks 374 eurot (22%), kokku 2074 eurot. Kohus määras kindlaks ka avaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Esindaja tasu suuruseks määras kohus 2750,40 eurot ja 420 eurot dokumentaalse tõendi kulu, kokku 3658 eurot 40 senti. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA SEISUKOHAD

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Võlgnik ei nõustu pankrotimäärusega ning leiab, et maakohus on ebaõigesti juhindunud Riho Lubi arvamusest. Võlgnik on seisukohal, et kohus määratles võlgniku vara ja kohustuste suuruse valesti, jättes tähelepanuta selle, et osad Apartaco OÜ (pankrotis) kohustused olid pankrotimääruse tegemise ajaks juba täidetud, ning ka selle, et ühe võlausaldajaga peetud kohtuvaidluse tõttu oli võlgnik maksnud kohtu tagatiskontole raha, mida tulnuks samuti võlgniku varana arvestada. Maakohus on lähtunud eeldusest, et võlgnik oleks pidanud oma kohustused täitma 20 päeva jooksul nende sissenõutavaks muutumisest, kuid kohus on seejuures jätnud arvesse võtmata võlgniku tegevusalaga seotud eripärad: võlgnik tegutseb kinnisvaraarendajana ning kinnisvara on oma olemuselt selline vara, mille müügitsükkel on pikaajalisem. Lisaks eelnevale on kohus hinnanud võlausaldajate nõuete sissenõutavusega seotud asjaolusid ebaõigesti.
2. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud võlgniku kanda. rahuldamata ja
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Määruskaebuse väited ei anna alust võlgniku pankroti väljakuulutamise tühistamiseks. Võlgniku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5. Määruskaebuses tugineb võlgnik peamiselt sellele, et ta ei ole kestvalt maksejõuetu, maakohtu poolt viidatud 20-päevane kohustuste täitmise tähtaeg ei arvesta võlgniku majandustegevust ja maakohus arvestas põhjendamatult Riho Lubi antud hinnangut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 ei korda neid. 14.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorras tulenevalt ajutine.

§ 1

lg 3 täiendab eeltoodud üldpõhimõtet, sätestades, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse selle sätte kohaselt ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks.

§ 1

lõikes 2 sisaldub seega n-ö likviidsustest, mille kohaselt on isik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid, ning lõige 3 sätestab n-ö bilansitesti, mis loeb maksejõuetuks juriidilise isiku, kelle varad ei kata tema kohustusi. Mõlema lõike puhul on oluliseks kriteeriumiks see, et maksejõuetus ei oleks võlgniku 4 majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Püsiva maksejõuetuse mõiste

§ 1

lõike 3 järgi ei rajane ainuüksi raamatupidamislikel näitajatel, vaid arvestada tuleb ka majandusliku prognoosiga, mille raames on võimalus arvestada konkreetse äritegevuse eripäraga. 15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on võlgniku maksejõuetuse eeldusi põhjalikult kontrollinud. Pankrotiavalduse menetlus kestis maakohtus ca 8 kuud. Maakohus kuulas eelistungil menetlusosalised ära ning tagas võimaluse ajutise halduri arvamuse osas seisukohti avaldada. Arvestades

§ 3

lg-st 3 tulenevat kohustust võtta tarvitusele abinõud asjaolude väljaselgitamiseks, küsis kohus võlgniku maksevõime kohta seisukohta MTA-lt. Maakohus on oma seisukohta, miks ta leiab, et võlgnik on maksejõuetu ja tema pankrot tuleb välja kuulutada, hoolikalt põhjendanud. Maakohus ei nõustunud võlgnikuga, et avaldaja nõude esitamise tõttu keeldus MTA maksuvõla ajatamisest. Maakohus selgitas, et MTA pöördus alates septembrist 2023 korduvalt võlgniku poole maksuvõla tasumise nõudega ja esmalt jättis MTA võla ajatamata põhjusel, et võlgnik ei reageerinud MTA nõudele anda tagatis ja vähendada maksuvõlga 10 000 euro võrra. Ajutine haldur määrati võlgnikule alles 8. detsembril 2023. 16. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgnik on

§ 1lg-s 2 sisalduva likviidsus- ehk maksevõime testi alusel maksejõuetu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus arvestas õigesti võlgniku maksejõuetuse hindamise hetkel kõiki võlgniku poolt täitmisele kuuluvaid sissenõutavaks muutunud rahalisi nõudeid ja likviidseid vahendeid ja arvutas välja, kui suure protsendi saab sissenõutavaks muutunud nõuetest olemasolevate likviidsete vahenditega täita ja kas võlgnikul on võimalik 20-päevase perioodi jooksul saada juurde nii palju likviidseid vahendeid, et täita kõik võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded (vt pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk 33). Määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda sissenõutavaks muutunud kohustuste ja varade väärtuse osas teistsugusele seisukohale. 17. Määruskaebuse esitaja väide selles, et Riho Lubi arvamusega ei oleks maakohus pidanud arvestama, ei ole põhjendatud. Maakohus põhjendas, miks ta selle tõendiga vara väärtuse määramisel arvestas ja määruskaebuse esitaja väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Pankrotivara väärtuse hindamisel tuleb pankrotimenetluses lähtuda konservatiivsuse põhimõttest. 18.

§ 1

lg-s 3 sätestatakse, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutiseks saab lugeda olukorda, kus vara ei kata kohustusi juhul, kui juriidilisest isikust võlgnikul on võimekus mõistliku ajaga oma varade ja kohustuste vahekorda muuta määral, et olemasolevad varad ületavad kohustusi. Maakohus on leidnud pärast ca 8 kuu pikkust pankrotimenetlust, et see tähtaeg võiks olla 20 päeva. Maakohus ei ole tähtaja pikkust põhjendanud, kuid on õigesti tuvastanud, et võlgnik ei ole pikema aja jooksul suutnud täita sissenõutavaks muutunud nõudeid. Ringkonnakohtu arvates saab asjaoludest järeldada, et sõltumata maakohtu poolt nimetatud päevade arvust, ei suudaks võlgniku oma majanduslikku olukorda mõistliku aja jooksul vajalikus ulatuses parandada. Sõltumata tegevusalast peab äriühing arvestama, et tal oleksid erandolukordadeks vajalikud likviidsed vahendid või plaan, kuidas vahendid mõistliku aja jooksul tekitada. Võlgnik on käitunud enne pankroti väljakuulutamist hooletult, sh jätnud täitmata oma maksukohustused MTA ees, osalenud lepingutest tulenevates vaidlustes ja seda olukorras, kus likviidsed vahendid puuduvad ja nende kiire tekitamine ei ole võlgnikule jõukohane. Juriidilisest isikust võlgnikul peaks olema võimekus mõistliku ajaga oma varade ja kohustuste vahekorda muuta määral, et olemasolevad varad ületavad kohustusi. 5

1. Määruskaebuse esitaja väitel ei ole ta alaliselt maksejõuetu, samas ei ole ta näidanud, milliste vahenditega ja millise tähtaja jooksul ta oma kohustused täidab. Ajutine haldur märkis, et võlgniku äriplaan ei toiminud juba enne pankroti väljakuulutamist ja võlgnik ei suutnud kiiresti muutunud olukorras kohaselt reageerida. Maakohtu menetluses ega ka määruskaebuses ei ole võlgnik esitanud veenvat tulevikuvaadet oma olukorra parandamiseks. Võlgnik esitas vastukäivad väited, esmalt väitis võlgnik, et kolm tema omandis olevat korterit hakkavad tulevikus tulu teenima, ja teisalt, et need korterid on Riho Lubi nimetatust kõrgema hinnaga võimalik kiiresti realiseerida. Ajutine haldur juhtis tähelepanu, et vähemalt üks korter on juba pikka aega müügis. Objektiivsel kõrvaltvaatajal puudub alus pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt RKTKm 3-2-1-74-13 p 22; RKTKm 3-1-1-49-11 p 19). Positiivse tulevikustsenaariumi tõendamiskoormus on määruskaebuse esitajal, kes ei ole seda teinud.
2. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Tegemist on pankrotimenetlusega, kus kohtul on suur roll, määruskaebuses uusi asjaolusid ei esitatud, seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebemenetluses kulude hüvitamine.
3. Pankrotiseadus ei näe ette pankrotimääruse peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise võimalust (

§ 5lg 2 ja § 32).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Käesolev määrus on seega vaidlustatav üksnes menetluskulude jaotuse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 6