Obsah (9)

§ 168§ 428§ 429§ 432§ 162§ 150§ 660§ 433§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-21-4440 Tsiviilasi G. Õ. hagi Carrestoration OÜ vastu sõiduki väljan

) § 168 lg 5 alusel kostja kanda. 3. Kostja ei ole vastuväiteid menetluse lõpetamisele esitanud. Kostja palub

§ 168lg 4 alusel menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT 4.

§ 428

lg 1 p 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 alusel võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.

§ 432

näeb ette, et kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on hagist loobumise avalduses kinnitanud, et ta on teadlik hagist loobumise tagajärgedest. Kohus leiab, et hagist loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus tsiviilasjas lõpetada. 5.

§ 168

lg 2 järgi kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Sama sätte lõike 5 kohaselt kannab sellisel juhul kostja hageja menetluskulud. Kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida ta üritas hagiga saavutada, siis saab lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (Riigikohtu 9.

märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13 ja seal viidatud

1. mai 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13).
2. Selliselt ongi praegusel juhul poolte vahel vaidlus selles, kas kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud, ning kelle kanda tuleks jätta menetluskulud. Seega sõltub menetluskulude jaotus sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud. Hageja hinnangul on kostja tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja viitab Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2020 otsusele tsiviilasjas nr 2-20-3364 (kostja hagi A. A. vastu töövõtulepingust tuleneva võla, viivise, hoiustamiskulude ja kahjuhüvitise saamiseks). Nimelt on ringkonnakohus jätnud kostja nõude rahuldamata. Pärast otsuse jõustumist on kostja andnud sõiduki välja A. A. , kes on hageja nõusolekul sõiduki valdaja. Hageja on esitanud kohtule
4. novembri 2022 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja hinnangul ei ole sõiduki üleandmise puhul A. A. tegemist hageja nõude rahuldamisega

§ 168lg 5 tähenduses.

Kostja ei andnud sõiduki valdust üle hagejale, vaid A. A. , kes ei ole praeguses asjas hagejaks. 7. Kohus nõustub siinkohal kostjaga selles, et sõiduki üleandmist A. A. ei saa pidada hageja nõude rahuldamiseks

§ 168tähenduses.

Sõiduki üleandmine ei olnud praeguse menetluse tulemus, vaid ka hageja ise on avaldanud, et sõiduk on üle antud pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-20-3364. Eelneva tõttu ei saaks menetluskulusid jätta

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

8. Samas ei pea kohus põhjendatuks jätta menetluskulud

§ 168lg 4 alusel hageja kanda.

Asjaolu, et hageja loobus hagist, ei anna alust asuda seisukohale, et ta oleks kohtusse pöördunud alusetult. Hageja pöördus kohtusse olukorras, kus kostja ei andnud hagejale sõidukit välja 2 (hageja vastav õigus tuleneb asjaõigusseaduse §-st 80). Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohal, et hagi oli selgelt põhjendamatu ja oleks kindlasti rahuldamata jäetud. Hageja loobus hagist, kuivõrd ta saavutas oma eesmärgi tsiviilasja nr 2-20-3364 tulemusena (mille osaline ta ise ei olnud). Olukorras, kus kostja on sõiduki valduse pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist üle andnud, ei ole hagejal aga põhjust praeguse menetluse jätkamiseks. 9. Lisaks

§ 168

lg-s 4 ja 5 sätestatule tuleb poolte vahel menetluskulude jaotamisel arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh § 162 lg 4 (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017. § 168 komm 3.5.d).

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine pooltelt, kelle kahjuks otsus tehti. Lõike 4 kohaldamine eeldab seega erandlike asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14). Kohtu hinnangul oleks praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud

§ 168lg 4 alusel hageja kanda (vt ka eelmine punkt).

Kohus leiab, et praegusel juhul on põhjendatud jätta menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Eelneva tõttu ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust. 10.

§ 150

lg 2 p 2 alusel ja hageja taotlusel tuleb hagejale tagastada pool hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust (s.o 200 eurot). 11.

§ 660

lg 1 võimaldab esitada maakohtu määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 433

lg 1 kohaselt võib menetluse lõpetamise määruse peale esitada määruskaebuse.

§ 178

lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelneva tõttu on määrus edasikaevatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 3