KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 04.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-15865 Kohtuasi X ava

§ 137järgi ühise hooldusõiguse lõpetamine peab olema rangelt erandlik.

Maakohtu lahend on üllatuslik, kuivõrd maakohus on tsiviilasjas nr 2-20-6497 teinud sarnases olukorras vastupidise lahendi.

1. Avaldaja hinnangul on ühise hooldusõiguse teostamine üksmeeles ja pingeteta käesolevas asjas võimatu. Kohtul tuleks tagada lapsele tõhus hooldusõiguse teostamine juba praegu, mitte suunata ema ja laps kohtusse tulevikus, kui tekib mõni kiireloomulisem probleem. Käesolevas asjas ei ole ühtegi alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. 4 Menetlusosaliste seisukohad
2. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Esindaja hinnangul on maakohus õigesti leidnud,

§ 137

lg 1 õige sisustamine eeldab Riigikohtu praktikast tulenevatest seisukohtadest lähtumist. Kaebaja ei too välja põhjuseid, miks ei ole Riigikohtu lahendis nr 2-22-233 leitud seisukohad käesoleval juhul kohaldatavad. Esindaja hinnangul selliseid aluseid ei esine, mistõttu ei ole kohtul võimalik hälbida lahendi tegemisel Riigikohtu selliste seisukohtade kohaldamisest, millised on välja kujunenud pikaajalise ja järjekindla praktika alusel. Ühise hooldusõiguse lõpetamine vaid ühe vanema soovi täitmiseks ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega lapse huvidega, seega on maakohus õigesti jätnud avaldaja taotluse rahuldamata. Laps on osa oma elust elanud koos mõlema vanemaga ning suhelnud isaga ka pärast vanemate lahku kolimist. Asjaolu, et lapsel puudub käesoleval ajal isaga lähedane suhe, ei põhjenda ühise hooldusõiguse lõpetamist olukorras, kus vanemate vahel puudub vaidlus hooldusõiguslikes küsimustes.

1. Eestkosteasutus jäi enda varasema seisukoha juurde, kuivõrd asjaolud ei ole muutunud, ning toetas lapse ema määruskaebuse rahuldamist.
2. Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud ema kanda. Lapse isa leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Alusetu on ema seisukoht, et maakohtu lahend on vastuolus lapse arvamusega: lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja 03.10.2023 seisukohast nähtub, et laps on avaldanud talle, et talle teadaolevalt ei ole tema elus vaja mingeid muudatusi teha; lapsele meeldiks, kui olukord säiliks praegusel kujul. Maakohtu menetluses ei selgunud ühtegi asjaolu, mis tingiks lapse huvidest lähtuva vajaduse lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda see üle emale. PKS § 120 lgst 3 ja PKS § 145 lg-st 2 tulenevalt on avaldajal ka ilma ainuhooldusõiguseta üksi võimalik lahendada nii akuutne hooldusõiguslik küsimus, teavitades sellest pärast otsuse tegemist viivitamata lapse isa, kui otsustada lapse igapäevaeluga seotud vajalikud küsimused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
4. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 ja § 659). Praegusel juhul on laste ema vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata lapse elukohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ja emale selles osas ainuhooldusõiguse üle andmata (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 2) ning menetluskulude jaotuse osas. Ema ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega jäeti rahuldamata tema esmane taotlus vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 1). Selles osas ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendatust ei kontrolli.
5. Määruskaebuse kohaselt heidab laste ema maakohtule eelkõige ette seda, et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamata jätmine lapse suhtes ei ole põhjendatud ega ole lapse huvides, sest lapse isa ei ole pikki aastaid hooldusõigust teostanud.
6. Kolleegium selgitab,

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse 5 igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus PKS § 137 lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul ning hooldusõigust ei pea tervikuna lahendama tingimata ühtemoodi (RKTKm 22.11.2017, 2-165794, p 22.2). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28). Diskretsiooni kontrollimiseks peavad maakohtu järeldused olema esitatud jälgitavalt.

1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul ei ole PKS § 137 lg 1 järgi alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Kolleegium nõustub maakohtuga vastavaid põhjendusi TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt koosmõjus TsMS §-ga 659 kordamata. Maakohtu seisukohad lähtuvad asjakohasest Riigikohtu praktikast, millest puudub käesoleval juhul alus hälbida. Asjaolu, et maakohus on mõnes teises tsiviilasjas asunud vastupidisele järeldusele, ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
2. Arvestades eelpool välja toodud kohtupraktikat tuvastas maakohus õigesti, et lapse vanemad ei ela koos ning seejärel käsitles kõiki hooldusõiguse valdkondi eraldi asudes seisukohale, et lastevanematel ei ole erimeelsusi ei lapse viibimiskoha/elukoha määramisel ega lapse tervise-, haridus- ega huviküsimuste osas. Lapse ema ei ole määruskaebuses nimetatud järeldusi vaidlustanud. Maakohus selgitas piisavalt, miks on konkreetse lapse huvides ka edaspidi vanemate ühise hooldusõiguse jätkamine ning et see ei kahjusta lapse huve – seega on alusetu väide, et maakohus ei juhindunud lahendi tegemisel PKS § 123 alusel lapse huvidest. Maakohus on õigesti asunud seisukohale tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale, et eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat ning mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30). Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises (RKTKm 11.04.2018, 2-17-507, p 16). Kuigi laps ei ole käesoleval ajal isaga lähedane, ei ole tsiviilasjas esile toodud seda, kuidas on praegune lapse elukorraldus vastuolus tema huvidega või et tema turvalisus ei ole vanemate ühise hooldusõiguse tõttu tagatud. Kuigi ületamatute erimeelsuste esinemine on vaid üks asjaoludest, mida kaaluda PKS § 137 kohaldamisel, nagu õigesti märgib määruskaebuse esitaja, ei ole lapse ema esile toonud, miks on isa hooldusõiguse piiramine lapse huvide tagamiseks vajalik. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda (RKTKm, 19.05.2021, 2-20-1708, p 21).
3. Erinevalt määruskaebuse esitaja seisukohast ei ilmne kolleegiumi hinnangul tsiviilasjas selliseid asjaolusid, mis annaksid järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine 6 üksmeeles ja pingeteta on käesoleval juhul võimatu. Kuigi isa on olnud lapse hooldusõiguse teostamisel passiivne, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et vanematel võiks olla erimeelsusi või oleks vajalik kiire otsustamine, mille tõttu oleks põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine elukohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ja selles osas emale üle andmine. Lapse isa on nii eestkosteasutusele, lapse esindajale kui ka kohtule olnud kättesaadav. Lapse isa on kinnitanud, et tema kontaktandmed on olnud pikka aega samad. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul alust arvata ega eeldada, et lapse jaoks oluliste vajaduste rahuldamine ja heaolu tagamine oleks takistatud.
4. Lapse ema heidab määruskaebuses ette lahendi üllatuslikkust. Ringkonnakohus selgitab, et lahendi üllatuslikkus on seotud eelkõige kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmisega ning olukorraga, kus kohus on teinud materiaal- või menetlusõiguse alusel otsustusi, mida ei ole pooltega läbi arutatud. Käesoleval juhul on kohus selgitanud PKS § 137 sisu ja olemust 25.09.2023 toimunud ärakuulamisel. Maakohtu määrusega mitte nõustumine ei anna iseenesest alust selle tühistamiseks.
5. Lapse ema on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse taotledes, et menetluskulud jääksid isa kanda. Samas ei ole ema määruskaebuses menetluskulude jaotuse vaidlustamist kuidagi põhjendanud. Kolleegium selgitab, et kõrgema astme kohus sekkub menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. Erinevalt määruskaebuse esitajast leiab ringkonnakohus, et maakohus lähtus menetluskulude jaotusel põhjendatult TsMS 172 lg-st 1 ja
6. TsmS § 172 lg 1 II lause kohaselt võib kohus mitme menetlusosalisega hagita menetluse puhul otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades, et käesolev lahend tehakse eelkõige lapse huvides, oli põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Praegusel juhul ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire, mistõttu pole alust muuta maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse osas.
7. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Menetluskulude jaotus
8. Arvestades praeguse vaidluse olemust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta määruskaebemenetluse kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna Harju Maakohus andis 21.03.2023 määrusega lapsele riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, jäävad lapse esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 7