← Eesti

1-23-4724/41

1-23-4724 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprillil 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-4724 Kohtukoosseis Janika Kallin, Elina Elkind ja Orvi Koik Kriminaalasi Merje Purgi süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  2. detsembri
  3. a otsus Apellant Merje Purgi kaitsja Leelo Viil Prokuratuur Lääne Ringkonnaprokuratuur, prokurör Arne Pruus Kaitsja Leelo Viil Süüdistatav Merje Purgi (isikukood 47411295229, emakeel eesti keel, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses kd I tlk 217) Kannatanu X Resolutsioon.
  4. Jätta Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  5. detsembri
  6. a otsus kriminaalasjas nr 1-23-4724 muutmata.
  7. Jätta Merje Purgi kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  8. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo advokaadi Leelo Viili poolt Merje Purgile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 351.36 eurot (summa sisaldab käibemaksu) ja mõista see Merje Purgilt Eesti Vabariigi kasuks välja. Edasikaebamise kord. Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1

(8)1-23-4724 Maakohtu otsus.
  1. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  2. detsembri
  3. a otsusega tunnistati Merje Purgi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 14 aastat. Eelvangistus arvati kooskõlas KarS § 68 lg 1 karistusaja hulka ning karistuse kandmist hakati arvestama alates
  4. aprillist
  5. a. Tõkend vahistamine jäeti muutmata ja kohus määras, et see tühistatakse otsuse jõustumisel. Kannatanu X tsiviilhagi rahuldati ning Merje Purgilt mõisteti kannatanu kasuks välja 1253,01 eurot. Kohus määras kindlaks menetluskulud ja asitõendite suhtes tarvitusele võetavad meetmed.
  6. Maakohus tuvastas, et
  7. aprillil
  8. a leiti süüdistatava Merje Purgi ja tunnistaja Q ühisest elukohast F vägivallatundemärkidega surnukeha. Eksperdi arvamuse kohaselt võis F surm saabuda
  9. aprillil
  10. a hommikul kella 02.00 ja 06.00 vahel, surma põhjuseks oli liittrauma, s.o pea, kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma.
  11. Koos tapetuga olid ajavahemikul
  12. aprilli õhtust kuni
  13. aprilli
  14. a varahommikuni XXX tunnistaja Q ja süüdistatav Merje Purgi, kuid nende ebausaldusväärseid ütlusi tõendina kasutada ei saa. Süüdistatav keeldus kohtus ütluste andmisest, kohtueelses menetluses muutis Merje Purgi oma ütlusi vastavalt sellele, kuidas kahtlustust täiendati. Lisaks on süüdistatava ütlused vastuolus teiste tõenditega. Tunnistaja Q ütlused on vastuolus tema telefonikõnedega Riigiinfo numbrile ja Häirekeskusesse. Kuigi tunnistaja ei pruukinud nägemispuude tõttu sündmust pealt näha, pole eluliselt usutav, et ta mitte midagi ei kuulnud.
  15. F peksis surnuks Merje Purgi. Selle kohta, et lisaks Fle, Qle ja Merje Purgile oleks XXX F surma ajal viibinud menetlusega tuvastamata isik või isikuid, tõendeid ei ole. Q ei olnud nägemispuude tõttu võimeline peksmises osalema. Merje Purgi riietelt, sokkidelt ja jalatsitelt leiti tapetu verd ning küünte alt F bioloogilist materjali. Süüdistatava triiksärgil olnud verepritsmed said sinna paiskuda ainult F peksmise ajal. Sokid ja sussid määrdusid verega siis, kui Merje Purgi Fe jalaga lõi, sest sündmuskoha vaatlusel kapi juurest leitud vereloik on selgelt piiritletud, mitte keegi ei ole sinna sisse astunud.
  16. Merje Purgi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 järgi. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et surnukehal fikseeritud vigastused olid saadud tömbi vägivalla toimel ehk löökidest rusika või kängitsetud jalaga, osa vigastusi viitab enesekaitsele. Põletus tapetu kõhul on saadud kõrge temperatuuri toimel ja löögist kuuma, ümara kujuga esemega. Vigastused on elupuhused ning saadud tõenäoliselt lühikest aega enne surma ning suremisprotsessi käigus. Surnu ekspertiisiakti järgi leiti tapetu maost allaneelatud verd ja söögitorust hambakroon ning osa vigastusi viitas enesekaitsele. Teadvuse kaotanud inimesel ei ole neelamis- ja enesekaitsereflekse ning seega oli F peksmise ajal teadvusel. Merje Purgi tekitas korduvate käe- ja jalalöökidega Fle arvukaid vigastusi ja seega kannatanule elupuhuselt suurt valu. Järelikult on tapmine toime pandud piinaval viisil. Teo pani Merje Purgi toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.
  17. Merje Purgi karistamisel tuleb arvestada seda, et ta on varem vägivallakuritegude eest karistatud, süüdistatava teod on muutunud ajas raskemaks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohane karistus on sanktsiooni keskmises määras ehk 14 aasta pikkune vangistus. Merje Purgi kaitsja apellatsioon.
  18. Süüdistatava kaitsja taotleb Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  19. detsembri
  20. a otsuse tühistamist Merje Purgi süüdi tunnistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Kaitsja palub ringkonnakohtul teha uus otsus, millega mõista Merje Purgi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks ning vabastada õigeksmõistetu viivitamatult vahi alt. Alternatiivselt taotleb kaitsja Merje Purgi süüdi mõistmist KarS § 113 lg 1 järgi ning karistamist kergema karistusega. Apellant põhistab oma taotlusi kokkuvõtlikult nii. 2
(8)1-23-4724
  1. Maakohus hindas tõendeid valesti ja tegi nende põhjal valesid järeldusi. Kohus tugines Merje Purgit süüdi mõistes oletustele ja jättis mitu olulist asjaolu tähelepanuta. Kui järgida tõendite hindamisel KrMS § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning kehtivat kohtupraktikat (nt RKKKo 3-1-1-8912), siis pole Merje Purgi süü tõendatud.
  2. Maakohus mõistis Merje Purgi F tapmises süüdi üksnes sel põhjusel, et süüdistatava kehal ja riietel oli tapetu veri, kuid seda leiti ka tunnistaja Q riietelt. Kuivõrd tunnistajale süüdistuse esitamist ei kaalutud, siis peeti ilmselgelt võimalikuks, et F veri ja bioloogiline materjal võivad riietele sattuda ka teistel asjaoludel. Alkoholijoobes Merje Purgi sokid ja sussid võisidki verega määrduda nii nagu ta ise selgitas, s.o siis, kui süüdistatav komistas maas lamava tapetu otsa.
  3. Antud juhul oleks kohus pidanud kasutama asja lahendamisel mh ka välistusmeetodit (RKKKo 3-1-1-33-08, 3-1-1-24-12). Maakohus oli seisukohal, et Q osalemine tapmisteos oli välistatud tunnistaja nägemispuude tõttu ning asjas ei ole tõendeid selle kohta, et sündmuskohal viibinuks teo toimepanemise ajal keegi muu peale süüdistatava, tunnistaja ja tapetu. Võimalus, et majja sisenesid tundmatud isikud, on eluliselt usutav ja tõendatud Q ütlustega. Tunnistaja selgitas, et maja uks ei olnud lukustatud ning neil on varem võõrad sees käinud. Antud juhul ei olnud Merje Purgil, Ql ja Fl eelnevalt mitte mingisugust konflikti, nad tarvitasid koos, sõbralikult alkoholi.
  4. Kokkuvõtlikult on kohtus uuritud tõendite põhjal võimalik teha süüdistusversioonist erinevaid järeldusi. Kohtupraktika järgi tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks, kui puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, kes kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas.
  5. Tõendite põhjal pole võimalik tuvastada KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 objektiivse koosseisu elementi ehk piinavat teoviisi. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et pärast elupuhuste vigastuste tekitamist võis kannatanu elada lühikest aega. Fl tuvastati arvukalt peapiirkonna vigastusi, ekspertiisiakti järgi kaasnes nendega ilmselt kiire teadvusekadu. Vaatamata sellele, et ekspertiisiakti järgi oli F surnukeha organkompleks väheselt vereküllane ja verekaotusele iseloomulike tunnusteta, on sündmuskoha vaatlusprotokolliga tõendatud, et tapetu kaotas palju verd. Vererõhu järsu langusega ehk hüpovoleemiaga võib samuti kaasneda kiire teadvuse kaotus. F valutundlikkust võis vähendada tarvitatud alkohol. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et tapetu verest ja uriinist leitud alkoholikogus vastab raskele joobele. Kuigi Fl tuvastati enesekaitsele viitavad vigastused, ei olnud neid eksperdi hinnangul palju. Tunnistaja Q ütlustega on tõendatud, et ta magas öösel rahulikult ja ei kuulnud mitte midagi. Juhul, kui F oleks tundnud suurt valu, oleks ta karjunud ning tunnistaja pidanuks seda kuulma.
  6. Süüdistusest ei selgu, mis oli kannatanu jaoks piinav KarS § 114 lg 1 alt 1 mõttes. Süüdistus sisaldab loetelu Fle tekitatud vigastustest, mis on üks-ühele võetud ekspertiisiaktist. Asjaolu, millised vigastused ning mis põhjustel tekitasid need kannatanule suurt ja/või kauakestvat valu, ei selgu ka kohtuotsusest. Maakohus oleks pidanud tõendite põhjal hindama, kui suurt valu kannatanu tundis ja kui kaua valutunne orienteeruvalt kesta võis. Ka ei põhjendanud maakohus seda, mis tõendab süüdistatava tahtlust piinava teoviisi osas.
  7. Süüdistatava tegu pole võimalik kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 järgi. F tapmist julmal viisil süüdistus Merje Purgile ette ei heida, kooskõlas KrMS § 268 lg 1 kohus süüdistuse piiridest väljuda ei või.
  8. Kokkuvõtlikult tuleks Merje Purgi tegu kvalifitseerida tapmise tavakoosseisuna KarS § 113 lg 1 järgi juhul, kuid seda üksnes juhul, kui on tõendatud, et süüdistatav tappis F.
  9. Kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb X tsiviilhagi kooskõlas KrMS § 310 lg 2 jätta läbi vaatamata ning menetluskulud KrMS § 181 lg 1 järgi riigi kanda.
  10. Apellatsiooni võib läbi vaadata kirjalikus menetluses. Menetluse edasine käik. 3
(8)1-23-4724
  1. Ringkonnakohus tegi kooskõlas KrMS § 322 lg 1 Merje Purgi kaitsja apellatsiooni teatavaks prokuratuurile ja kannatanule. KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul laekus kirjalik seisukoht prokuratuurilt. Prokuratuuri kirjalik seisukoht.
  2. Prokurör leiab, et apelleeritud kohtuotsus tuleb jätta muutmata ning Merle Purgi kaitsja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab prokuratuur kokkuvõtlikult nii.
  3. Õige on maakohtu järeldus, et Merje Purgi küünte alt, riietelt, sokkidelt ja sussidelt leitud F veri ja bioloogiline materjal tõendab seda, et süüdistatav põhjustas F surma. Maakohus viitas põhjendatult, et nägemispuudega tunnistaja Q ei saanud oma puude tõttu F peksmises osaleda. Apellandi püstitatud kaitseversioon põhineb oletustel (F tappis keegi menetlusega tuvastamata isik või isikud), kuid apellatsioonis ei esitata konkreetseid asjaolusid, mis võiksid seda hüpoteesi kinnitada. Juhul, kui isik valib aktiivse kaitsetaktika, siis tuleks tal on väidete kinnituseks esitada tõendeid või teha kohtule oma väidete kontrollimine võimalikuks. Seda pole tehtud. Lisaks ei ole kaitseversioon eluliselt usutav.
  4. Õige on maakohtu järeldus, et Merje Purgi põhjustas F surma piinaval viisil. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et Fl tuvastati vigastused, mis olid saadud tömbi vägivalla toimel. Ekspert on öelnud, et osa vigastustest olid elupuhused, surnukehalt leiti ka enesekaitsele viitavaid tunnusmärke. Arvestades vigastuste iseloomu, pidid need tekitamise ajal, siis kui F oli veel elus, põhjustama suurt valu.
  5. Apellatsiooni võib läbi vaadata kirjalikus menetluses. Menetlus ringkonnakohtus.
  6. Kuivõrd apellant ja prokuratuur suulist menetlust ei taotlenud, määras ringkonnakohus
  7. märtsil
  8. a, et kaitsja apellatsioon vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja taotluste, taanduste ja vajadusel täiendavate seisukohtade esitamiseks, seda võimalust mitte ükski apellatsioonimenetluse pool ei kasutanud. Ringkonnakohtu seisukoht.
  9. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  10. detsembri
  11. a otsus jätta muutmata. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.
  12. Süüdistusakti pihta suunatud kriitika on osaliselt põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul eiras prokuratuur süüdistust koostades kehtivat kohtupraktikat.
  13. Vaatamata sellele, et kõige ülevaatlikum ja põhjalikum süüdistusaktide kvaliteedinõudeid puudutav lahend (RKKKo 1-23-1763) avalikustati
  14. märtsil
  15. a ehk pärast käsilolevas asjas esitatud süüdistuse koostamist (
  16. augustil
  17. a), on Riigikohus juba aastaid rõhutanud, et süüdistus olema sõnastatud ja üles ehitatud nii, et süüdistatav ja ka eelteadmisteta lugeja (kelleks on ka asja arutav kohtukoosseis) saavad raskusteta aru, mida prokuratuur väidab ja süüdistatavale ette heidab (vt nt RKKKo 1-16-4665 p-d 10-11). Esiteks võimaldab konkreetne, selge ja ülevaatlik süüdistus inimesel mõista, mida ta riigi arvates väidetavalt tegi ja milline kuritegu see seaduse järgi on. Teiseks aitab nõuetekohane süüdistus inimesel ja tema kaitsjal vajalikul määral oma kaitseks valmistuda. Kolmandaks võivad süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendada asja kohtuliku arutamise kulgu. Eeltoodu tõttu on kõrgema kohtu lahendites korduvalt öeldud, et süüdistuse tekst peaks olema sidus, hõlpsalt jälgitav ja sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistuse koostamisel tuleks lähtuda menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustest (vt nt RKKKo 1-17-3371 p 68, 1-18-158 p 100). 4
(8)1-23-4724 Kui vaadata käsilolevas asjas koostatud süüdistust (kd I tlk 5 pö–6 pö), siis on apellant õigesti öelnud, et lõviosa tekstist on üks-ühele kopeeritud ekspertiisiaktist (kd I tlk 80-89), mis on paralleelselt kriminaalasjas ka tõendiks. Ringkonnakohus nendib, et lõika ja kleebi meetodi kasutamise asemel võinuks siin tegelikult rakendada elementaarset üldistusoskust. Üksikasjalik ja tegelikult ka ebavajalik loetelu Fl tuvastatud tervisekahjustustest kurnab lugejat ning kaitsjal on õigus, et tarbetute detailide foonil jääb koosseisu mõttes oluline (ehk miks oli prokuratuuri arvates antud juhul tapmisteo viis piinav) täiesti tahaplaanile.
  1. Vaatamata sellele, et kaitsja kriitika on osaliselt põhjendatud, pole süüdistusakti puudused olnud sellised, mis muutsid kaitseõiguse teostamise ebamõistlikult raskeks või suisa võimatuks. Kaitseaktis apellant mitte ühtegi minetust esile ei tõstnud (kd I tlk 13), Merje Purgi avaldas pärast avakõnesid, et süüdistuse sisu on talle arusaadav (tlk 171 pö), kohtuvaidlustes kaitsja süüdistuse puudusi ei käsitanud (kd I tlk 210-211). Kui vaadata vastuväidete sisu, siis on kaitsja raskusteta mõistnud, et prokuratuuri hinnangul seisneb piinav viis tapetule valu ehk surmaeelsete kannatuste põhjustamises. Oma rahulolematust süüdistusaktiga väljendas kaitsja alles apellatsioonis ning apellandi hilinenud vastuväited ei saa sel põhjusel enam mitte kuidagi mõjutada kohtumenetluse edasist käiku.
  2. Merje Purgi kaitsja ei nõustunud maakohtu järeldustega, mis puudutasid süüdistatavale ette heidetava tapmisteo tõendatust. Kolleegium kaitsja vastuväidetega ei nõustu.
  3. Apellandi etteheited maakohtule on osalt üldsõnalised ja abstraktsed. Nii näiteks võib ridade vahelt lugedes mõista, et kaitsja ei nõustu maakohtu hinnanguga, mis puudutab Merje Purgi ja tunnistaja Q ütluste ebausaldusväärsust. Millegi muuga ei oska ringkonnakohus põhjendada tõsiasja, et kaitsja viitab paljuski oma kliendi ja tema elukaaslase ütlustele ning palub nendest lähtuda ühe või teise asjaolu tuvastamisel. Paraku pole kaitsja apellatsioonis põhjendanud, miks peaks ringkonnakohus erinevalt maakohtust lugema süüdistatava ja tunnistaja ütlused usaldusväärseks ehk kus maakohus ütlusi kõrvale jättes vea tegi. Argumentide puudumise tõttu lähtub ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni lahendamisel eeldusest, et süüdistatava ja tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Pealegi pole maakohus nii toimides kohtupraktikas omaksvõetud arusaamade vastu eksinud. Mitte kuidagi ei saa lugeda õigeks oma versiooni pidevalt täiendava ja uusi detaile välja käiva inimese sõnu, kelle ütlused on lisaks vastuolus teiste tõenditega ja kohtu jaoks usaldusväärse tunnistaja ütlustega (vt maakohtu otsuse p-d 7-9, 12) või sellise inimese ütlustega, kes räägib midagi, mis on vastuolus tema varasemate väljaütlemistega (vt maakohtu otsuse p-d 10-11).
  4. Maakohus esitas selle kohta, et Merje Purgi põhjustas F surma, kaks keskset argumenti: 1) kohas, kus F suri, viibisid lisaks tapetule ainult Merje Purgi ja Q; 2) F tappis Merje Purgi, sest tema riietelt, sokkidelt, jalatsitelt ja küünte alt leiti tapetu bioloogilist materjali, Q ei saanud nägemispuude tõttu F peksta. Kaitsja hinnangul pole maakohtul õigus, sest 1) majas võis lisaks tapetule, süüdistatavale ja tunnistajale viibida senise menetlusega tuvastamata isik või isikud); 2) tapetu bioloogilist materjali leiti ka Q riietelt. Ringkonnakohus märgib maakohtu asjakohaseid põhistusi kordamata vastuseks kaitsjale järgmist.
  5. Apellandi väidet, et sündmuskohal võis vahetult enne F surma ja selle ajal viibida menetlusega tuvastamata isik või isikud, ei tõenda mitte ükski kohtule esitatud tõend. Kohtus ristküsitleti tunnistaja U, kelle ütlustega on tõendatud, et ta viis enne F tapmist tapetu koos Merje Purgiga kõigepealt viimase palvel poodi viina ostma ja siis XXX (kd I tlk 204 pö-205pö). Seda, kes peale Merje Purgi ja F võisid seal veel olla, U ütlustega tõendada võimalik pole, sest tunnistaja sõnul ei sõitnud ta autoga päris maja juurde. Samas tõendavad tunnistaja ütlused asjaolu, et Merje Purgi ja Q kodu asus eraldatud kohas. U sõnades alust kahelda pole, sest sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi on XXX kinnistul asuv elumaja üksik, eraldiseisev hoone, mis paikneb metsamassiivis. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kajastatud ka asukohakaardid 1 ja 2 (vt kd I tlk 19-20 pö). Toodu kahandab tõenäosust, et keegi tuttavatest otsustas Merje Purgi ja Q juurest lihtsalt ajaviiteks ja ette teatamata n-ö läbi astuda. Kahtlemata ei saa võõraste juhuslikku sattumist kinnistule 5
(8)1-23-4724 täielikult välistada, kuid kolleegium peab seda rohkem tõenäoliseks ajal, mil inimesed käivad rohkem metsas (nt marjul või seenel). Lisaks peatub ringkonnakohus edaspidi asjaolul, miks kolmandate isikute viibimine XXX pole esitatud tõendite põhjal tõendatud. Süüdistatava Merje Purgi ja tunnistaja Q ütlusi selle tuvastamiseks, kes võis peale nende veel majas olla, kasutada ei saa. Maakohus jättis ütlused tõendite kogumist kõrvale ning ringkonnakohus pidas seda eelnevalt põhjendatuks. Küll aga saab kasutada teisi tõendeid. Esiteks on olemas Q kõnesalvestis Riigiinfo telefonile (kd ( tlk 140-141). Tunnistaja teatas
  1. aprillil
  2. a kell 12.16, et talle eile külla tulnud inimene on nüüd surnud. Teistest külalistest Q ei kõnele. Teiseks ei viita ei sündmuskoha vaatlus ega edasised ekspertiisid (eelkõige DNA-ekspertiisid) asjaolule, et talus viibis või viibisid kolmandad tuvastamata isikud. Nii näiteks on sündmuskohal näha kolme tassi, kaks köögikapil (kd I tlk 29, foto nr 40) ja üks köögilaual (kd I tlk 29pö, foto nr 41). Sündmuskohal tehtud fotodelt on näha, et see on eelmise öö sündmusi silmas pidades (alkoholitarvitamine, mille käigus peksti üks inimene surnuks) võrdlemisi korras, sealjuures on tapetu riided pandud korralikult kilekotti ja asetatud õue, välisukse kõrvale (kd I tlk 30, foto nr 43). DNA-ekspertiisil viiteid võimalikele kolmandale isikule või kolmandatele isikutele ei leitud. Apellandi versioon, et öösel sisenesid majja võõrad, peksid F surnuks ja lahkusid, ei põhine seega tõenditel. Pealegi pole ka eluliselt usutav, et menetlusega tuvastamata isik või isikud koristasid enda järelt ja lahkusid ühtegi jälge jätmata. Kokkuvõtlikult on õige maakohtu järeldus, et F surma hetkel (ja vahetult enne seda) viibisid majas kolm inimest: tapetu, süüdistatav ja tunnistaja Q.
  3. Maakohtu seisukoht, et Q ei olnud nägemispuude tõttu võimeline tapma ja/või F peksma, ei pruugi olla päris õige. Ringkonnakohus nendib, et vaegnägija või pime kohaneb oma puudega ning võib tema jaoks tuttavas keskkonnas üllatavalt hästi orienteeruda. Kodu on üks sellistest kohtadest, kus kõrvaline abi ei ole vaegnägija jaoks tuttava ja turvalise ümbruse tõttu hädavajalik. Mis puudutab nägemispuudega inimese võimekust teist inimest peksta, siis sõltub selle edukus ka nägija jaoks väga paljudest teguritest (jõudude vahekord, vastase vastupanuvõime jpm). Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohtu arvates maakohtu järeldus, et F tappis Merje Purgi, korrektne. Kuigi kaitsja viitab tunnistaja näitel asjaolule, et tapetu bioloogilise materjali ehk vere leidumine riietelt ei tarvitse olla tunnismärk toime pandud tapmisteost, ignoreerib apellant järjekindlalt maakohtu tähelepanekut, et lisaks riietele, sokkidele ja jalatsitele leiti erinevalt tunnistajast tapetu bioloogilist materjali ka süüdistatava küünte alt. Kaitsja vaikimine on mõistetav, sest seda leidu on juhuslikkusega juba mõnevõrra keerulisem põhjendada ja õigustada. Lisaks tuvastas maakohus, et süüdistatava riietele oli tapetu veri kandunud pritsmetena. Iseenesest võib kaitsjaga nõustuda, et sokkide ning susside määrdumine võib olla teatud juhtudel paratamatu ja juhuslik, kuid selle versiooni on maakohus veenvalt viitega sündmuskoha vaatlusprotokollile veenvalt kummutanud (vt maakohtu otsuse p 14). Ka tuleb seda võimalust tsiteeritud kahe maakohtu tähelepaneku (leid süüdistatava küünte alt ning verepritsmed tema pükstel ja päevasärgil) valguses pidada äärmiselt ebatõenäoliseks. Viimaks on süüdistatav erinevalt tunnistajast varem isikuvastaste kuritegude toime panemise eest karistatud. Kuigi karistused on arhiveeritud (kd I tlk 235-240), võib neid kasutada iseloomustava materjalina (vt RKKKo 4-224139, p-d 11-15; RKKKm 1-15-1446, p-d 9-16), mis antud juhul kogumis olemasoleva tõendusteabega kinnitab süüdistusversiooni paikapidavust. Kokkuvõtvalt on kolleegium sarnaselt maakohtuga veendunud, et F tappis Merje Purgi, mitte Q.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et Merje Purgi tegu tuleks ümber kvalifitseerida tapmise lihtkoosseisuks. Kehtiva kohtupraktika järgi kvalifitseeritakse tapmine KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 järgi siis, kui kannatanule tekitatakse elupuhuselt suuri või kauakestvaid füüsilisi või ka vaimseid kannatusi. Süüdistuse loogika lähtub KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 objektiivses teokoosseisus kirjeldatud piinava viisi sisustamisel valutunde intensiivsusest ehk süüdistuse järgi räägib nii F vigastuste iseloom kui ka ulatus sellest, et tapetu pidi enne surma taluma väga suurt valu. Kaitsja arutluskäigu tapmise julmast viisist ja süüdistuse piiridest jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust, et tapmistegu võib olla samaaegselt piinav ja julm, sh on 6
(8)1-23-4724 selliseks loetud ka käsiloleva kaasusega sarnastel asjaoludel toime pandud tapmistegu ehk mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97).
  1. Niisiis on apellant seisukohal, et käsiloleval juhul ei olnud Fl suuri surmaeelseid kannatusi, sest ta kaotas kiiresti teadvuse, tema valulävi oli tarvitatud alkoholi ja verekaotuse tõttu madalam ning ta ei karjunud ega kaitsnud ennast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (vt otsuse p 15-16), et eksperdi arvamus kaitsja väiteid ei toeta.
  2. Esiteks ei ole käsilolevas asjas tõendatud, et teadvusekadu saabus praktiliselt kohe pärast esimest või sellele järgnevaid lööke. Kuivõrd süüdistus ei räägi tapetule kauakestvate kannatuste põhjustamisest, ei olegi tegelikult ülemäära oluline, kas F oli enne surma saabumist teadvusel viis või viisteist minutit. Merje Purgile heidetakse ette suure valu põhjustamist, ka paar minutit võivad väljakannatamatu valu korral olla KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 mõistes inimese jaoks piisavalt pikk aeg.
  3. Teiseks loetleb ekspert päris mitu põhjust (vt kd I tlk 80-89, eksperdiarvamuse põhjendus tlk 86-87), miks F oli enne surma teadvusel ja tundis seega ka valu: 1) kõik Fl tuvastatud vigastused olid elupuhused (vt ka eksperdiarvamuse põhjendus tlk 87 alt lugedes
  4. rida) ning nende tekitamise ajavahemik on mõõdetav kümnetes minutites (vt ka eksperdiarvamuse põhjendus tlk 87 ülevalt lugedes
  5. lõik); 2) F maost leiti rohkelt allaneelatud verd ja söögitorust võõrkeha (hambakroon); 3) arvestades vigastuste morfoloogilisi iseärasusi ja lokalisatsiooni oli F kehaasend vigastuste tekitamise ajal ajas ja ruumis muutuv, nii püstine kui ka lamav; 4) Fl tuvastatud vigastused pea piirkonnas paiknevad nii vasakul kui ka paremal pool pea piirkonnas ja ka kukla piirkonnas, mis näitab, et vigastuste tekitamise ajal oli kannatanu asend muutuv ehk kannatanu liigutas ennast; 4) pea piirkonnas olevate vigastuste saamise algperioodil säilis Fl nii osaline tajukui ka füüsilise tegevuse võime; 5) nahaalused verevalumid F mõlema küünarvarre siseküljel võivad olla saadud enesekaitse käigus pea ja kehatüve piirkonda suunatud löökide pareerimisel (vt ka eksperdi arvamuse p 5, s.o eksperdi hinnangul on tegu tüüpiliste enesekaitsele viitavate vigastustega). Kokkuvõtlikult võib eksperdi arvamusest järeldada, et F oli vähemalt osa ajast, kui Merje Purgi teda valimatult peksis, kahtlusteta teadvusel, sest ta oli püsti ning liigutas ennast veel ka lamavas asendis, üritas ennast kaitsta ning neelas korduvalt alla suhu kogunenud verd ja murdunud hambagi.
  6. Kolmandaks, mis puudutab kaitsja väiteid kõrgema valuläve kohta, siis siin on apellant võimalikule suurele verekaotusele viidates ka ise möönnud, et see pole eksperdi arvamuse järgi kuigi tõenäoline. Järelikult ei põhine kaitsja väide tõendil ning spekulatiivseid väiteid kolleegium hindama ei hakka. See, et F oli alkoholijoobes, on küll tõendatud (vaata kd I tlk 88), kuid arvestades aktiivset enesekaitset, pole vähimatki põhjust öelda, et tapetu mitte midagi ei tundnud või tundis valu väga vähesel määral. Vigastuste väline pilt on kolleegiumi hinnangul üsna kõnekas ning nende rohkus kinnitab süüdistuse versiooni selle kohta, et F pidi enne surma taluma väga suurt valu. Seda, kas F valu tõttu karjus või mitte, ei ole võimalik kindlaks teha kahel lihtsal põhjusel: 1) sündmuskoht asus eraldatud kohas, metsa sees; 2) majas viibis peale F veel kaks inimest, kelle ütlused ei ole kohtute hinnangul usaldusväärsed. Kaitsja väide, et F ei karjunud, ei ole seega tõendatud. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1 objektiivne teokoosseis on tõendatud.
  7. Mis puudutab subjektiivset külge, siis siin on maakohus märkinud, et Merje Purgi teadis, et ta põhjustab F surma ning seega tegutses süüdistatav otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes (maakohtu otsuse p 16). Kolleegium ei saa märkimata jätta, et väline teopilt viitab enamalegi, kuid ringkonnakohus arutab asja kaitsja apellatsiooni alusel. Väga pikalt ringkonnakohus Merje Purgi kuriteo subjektiivsel küljel ei peatu. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et Merje Purgi peksis Fe valimatult käte ja jalgadega igale poole; lisaks tuvastati F surnukeha vaatlusel ja edasise ekspertiisi käigus, et tapetu kõhul oli põletusjälg, mis oli eksperdi hinnangul tekitatud elupuhuselt ning kuuma, ümara esemega, ilmselt panniga. Kas panni või taburetiga oli eksperdi arvates Fe löödud ka pähe. Lisaks märkis ekspert, et üks võimalik vigastust tekitanud ese on silmakoopa juurdekäigu 7
(8)1-23-4724 läbimõõdust (ca 3,7 cm) suurem ja see võis olla näiteks ka tabureti jalg või jala kand. Järelikult kasutas Merje Purgi F pekstes ka kuuma panni ja surus midagi jõuga F silmakoopasse. Kõike eeltoodut silmas pidades on kolleegiumil keeruline öelda, et Merje Purgi tahtlus ei ulatunud piinava teoviisini.
  1. Maakohus karistas Merje Purgit 14-aasta pikkuse vangistusega, mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on arvestanud kõiki tarvilikke asjaolusid ning kaalutlusotsustusse sekkumiseks vajadust pole.
  2. Kõike eeltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 Merje Purgi kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  3. detsembri
  4. a otsus tuleb jätta muutmata.
  5. Merje Purgile riigi õigusabi korras määratud kaitsja Leelo Viil esitas taotluse 351.36 euro (summa koos käibemaksuga) riigi õigusabi tasu kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Taotluse järgi tutvus kaitsja maakohtu otsusega ja koostas apellatsiooni, nende toimingute ajakulu on 240 minutit ehk 4 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on toimingud vajalikud ja ajakulu mõistlik. Apellatsioonimenetluse kulu jääb KrMS § 185 lg 2 alusel Merje Purgi kanda. Eeltoodut silmas pidades määrab kolleegium Vanalinna Advokaadibüroo advokaadi Leelo Viili poolt Merje Purgile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 351.36 eurot (summa sisaldab käibemaksu) ja mõistab selle Merje Purgilt Eesti Vabariigi kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.