← Eesti

1-24-1054/30

Obsah (15)§ 131§ 130§ 319§ 408§ 410§ 412§ 340§ 414§ 308§ 339§ 341§ 312§ 337§ 338§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

) § 130 lg 41 järgi võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Maakohus tegi süüdimõistva otsuse, aga ei mõistnud süüdistatavale vangistust, vaid kohaldas kinnisesse lasteasutusse paigutamist. See olukord on kõige lähedasem vahistamisele, mille puhul on kohtul võimalik

§ 131

lg 32 alusel asendada vahistamine alaealise kinnisesse lasteasutusse paigutamisega, kuid maakohus pole sellele sättele viidanud ega süüdistatavat vahistanud. Kuna vahistamise alused puuduvad, tuleb süüdistatava kinnisesse lasteasutusse paigutamine viivitamatult lõpetada. Kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatava vabadus on võetud ilma õigusliku aluseta, taotleb kaitsja süüdistatavale mittevaralise kahju hüvitamist. 14. Valga Vallavalitsus asus seisukohale, et maakohtu otsusest nähtub, miks on vaja süüdistatav suunata kinnisesse lasteasutusse kohtuotsuses kuulutamisest alates. Kohus sai tugineda süüdistatava kinnisesse lasteasutusse paigutamisel

§ 130lg-le 32. Ehkki kohus sellele sättele ei viidanud, ei muuda see vaidlustatud otsust õigusvastaseks, sest kohtu põhjendused on 4

(10)piisavad sellise aluse tuvastamiseks. Pole ka välistatud, et kohus juhindus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg-st 4, mis lubab kohtul kinnisesse asutusse paigutamise korral määrata, et sellekohane määrus tunnistatakse täidetavaks juba määruse kättetoimetamisest. SHS § 1302 lg 2 viitab samuti tsiviilkohtumenetluse seadustikule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (
  1. a)Sissejuhatus 15. Ringkonnakohtus ei vaielda selle üle, et süüdistatav pani toime kuriteo KarS § 215 lg 1 järgi. Sõlmküsimus seisneb selles, millist mõjutusvahendit ja kui pikalt süüdistatava suhtes kohaldada. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et süüdistatav tuleb paigutada kinnisesse lasteasutusse. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kinnisesse lasteasutusse paigutamist kuni üheks aastaks. Samuti eksis maakohus, kui määras ilma ühelegi sättele viitamata ja põhjendamata, et seda mõjutusvahendit kohaldatakse juba kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Kolleegium vastab kõigepealt mõjutusvahendi valikut ja kestust puudutavatele kaitseväidetele (b). Seejärel väljub ringkonnakohus apellatsiooni piirest (c), osutades vaidlustatud otsuse puudujääkidele mõjutusvahendi kohaldamisel alates kohtulahendi kuulutamisest ja kujundades seisukoha süüdistatavalt seni vabaduse võtmise õiguspärasuse kohta. Viimaks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse (d). (
  2. b)Apellatsioon Mõjutusvahendi valik ja kestus 16. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatavat saab mõjutada ilma teda karistamata ja tema suhtes tuleb kohaldada mõjutusvahendina kinnisesse lasteasutusse paigutamist. Kaitsja taotleb apellatsioonis süüdistatava allutamist käitumiskontrollile KarS § 87 lg 1 p 6 mõistes. Käitumiskontrolli peamine eesmärk on tagada, et vabaduses viibiv süüdimõistetu oleks riigile kättesaadav ja et tema üle saaks teha järelevalvet (vt RKKK 10.11.2022, 1-21-5058/25, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei täidaks käitumiskontroll menetletavas asjas enda eesmärki ja see osutuks süüdistatava suunamisel suure tõenäosusega edutuks. Vaidlustatud otsuses on toodud omajagu asjaolusid, mis veenavad, et süüdistatava puhul ei piisa käitumiskontrollist ja ta tuleb paigutada kinnisesse lasteasutusse (vt maakohtu otsuse lk 4, p 19 jj). Selliste asjaolude olemasolu pole apellatsioonis vaidluse alla seatud. 17. Kolleegium märgib maakohtu otsusele ja kohtutoimiku materjalidele (vt tl 31, 36–37, 61, 70 ja 70
  3. pd)tuginedes, et süüdistataval tekkis probleeme koolikohustuse täitmisega juba alates 2021. aasta aprillist. Seetõttu tegid lastekaitseametnik ja sotsiaalpedagoog mitu kodukülastust, et motiveerida teda kooli minema. 28. oktoobril 2021 sõlmiti peretoe leping, kuid vaatamata sellele ei täitnud süüdistatav koolikohustust ega järginud koduseid reegleid. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2023. a määrusega vabastati süüdistatava vanaema eestkostja ülesannetest, sest vanaema ei tulnud süüdistatava kasvatamisega enam toime. Eestkostjaks määrati Valga Vallavalitsus. Ka sel ajal ei käinud süüdistatav kuigi palju koolis ja ta ei järginud talle seatud reegleid. Valga Vallavalitsus suunas süüdistatava 14. märtsil 2023 asendushooldusteenusele XXX perekodusse, ent alates sama aasta juunikuust jooksis ta tihtilugu perekodust ära. Süüdistatavaga räägiti ja temaga sõlmiti korduvalt kokkuleppeid, kuid need ei toiminud. Seejärel suunati süüdistatav alates 1. oktoobrist 2023 asendushooldusteenusele XXX i perekodusse ja õppima X. kooli. Süüdistatav oli sealses perekodus kõigest viis päeva, kuni ta lahkus sealt ilma loata ja tegi seda korduvalt ka hiljem. XXX i antud iseloomustuses on kirjas, et süüdistatav hoidus 2023. aasta oktoobri- ja novembrikuus järjepanu kõrvale koolikohustusest ning lahkus ilma loata ja kelleltki küsimata asenduskodust ega 5
(10)andnud endast mitu päeva märku, hulkudes, samuti kutsus ta teisi endaga kaasa seda tegema. X. kooli vastuskirjas kriminaalhooldajale selgitati, et süüdistatav jõudis kooli vaid üksikutel päevadel ja ka siis lahkus erinevatel põhjustel enne koolipäeva lõppu. Lastekaitsespetsialistid sõlmisid taas süüdistatavaga kokkulepped ja pakkusid talle võimaluse külastada vanaema, kui ta täidab koolikohustust ja peremaja reegleid. Süüdistatav andis jällegi lubadusi, aga ei täitnud neid.
  1. detsembril 2023 sai kriminaalhooldusametnik süüdistatavaga telefonitsi ühendust ja kutsus ta vestlusele. Süüdistatav lubas seda teha, ent jättis minemata ja jäi hiljem ka telefoni teel kättesaamatuks. Süüdistatavat on iseloomustatud konfliktsena ja ta on lubanud teistele kahju teha, lisaks puuduvad tal eakohased sotsiaalsed oskused ja süüdistataval on välja kujunemas reegleid täielikult eirav suhtumine, sh ta näiteks suitsetab ja ärgitab seda väidetavalt ka teisi tegema.
  3. jaanuaril 2024 pidasid süüdistatav, tema seadusliku esindaja Valga Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja ja kaitsja kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Süüdistatav lubas taas, et parandab end ja viibib edaspidi tööpäeviti enda elukohas XXX is ega lahku asenduskodust ilma loata ning täidab koolikohustust (tl 87).
  4. veebruaril 2024 saatis Valga Vallavalitsus prokuratuurile aga kirja selle kohta, et süüdistatav ei täida lubadusi (tl 89).
  5. Kolleegium peab võimalikuks arvestada süüdistatava kahjuks kõneleva teabena sedagi, et
  6. aasta septembris kasutas ta koguni neli korda omavoliliselt koos teiste alaealistega sõidukeid. Kuigi süüdistatav oli sellel ajal veel 13-aastane ja teda ei saanud kriminaalvastutusele võtta ning tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus (vt tl 57), ilmestab seegi süüdistatava viimase aja käitumist ja suhtumist tehtusse.
  7. Seega pole süüdistatav seni püsinud enda elukohtades ega järginud talle seatud reegleid. Samuti ei pea ta kinni kokkulepetest ega täida antud lubadusi. Seetõttu poleks ta suure tõenäosusega suuteline alluma ka käitumiskontrollile ja see mõjutusvahend ei võimaldaks tema üle vajalikku järelevalvet teha ega aidata teda sotsiaalselt järele. Alaealise kuriteo korral on esmatähtsad just kasvatuslikud eesmärgid, sh uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ja integratsioon (vt RKKK 14.06.2006, 3-1-1-43-06, p 13.1). Alaealise võib KarS § 87 lg 1 p 9 alusel paigutada kinnisesse lasteasutusse, järgides sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud kinnisesse lasteasutusse paigutamise põhimõtteid. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on SHS § 1302 lg 1 järgi võimalik juhtudel, mil lapse käitumine seab ohtu muu hulgas tema arengu, aga ka tema enda elu ja tervise ning sellist ohtu pole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Need alused on praegu olemas, sest võib öelda, et koolikohustuse järjepideva täitmata jätmisega on süüdistatav asetanud ohtu enda arengu ning näiteks öisel ajal elukohas mitteviibimise ja hulkumisega (samuti suitsetamisega) ka vähemalt enda tervise. Süüdistatava senist käitumist ja välja näidatud suhtumist silmas pidades tuleb ta paigutada kinnisesse lasteasutusse.
  8. Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtuga mõjutusvahendi kestuse osas. Maakohus ei põhjendanud sõnagagi, miks on tarvis süüdistatav paigutada kinnisesse lasteasutusse KarS § 87 lg 5 järgi kõige pikemaks võimalikuks ajaks ehk üheks aastaks (või kuni põhihariduse omandamiseni, mida eelduslikult ei juhtu enne seda üheaastast tähtaega). Süüdistatav on 14-aastane ja pani toime teise astme varavastase kuriteo (KarS § 215 lg 1), mille eest on ette nähtud kas rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Tema suhtes ei kohaldatud kriminaalmenetluses tõkendit ja ringkonnakohtule pole teada, et teda oleks pärast kuriteo toimepanemist
  9. novembril 2023 kahtlustatud mõnes uues kuriteos. Ehkki kolleegium nõustub maakohtuga, et ta tuleb paigutada kinnisesse lasteasutusse, ei tingi kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdistatava vanus ega ka tema käitumine vabaduses selle mõjutusvahendi kohaldamist maksimaalmääras. Arvestades uute kuritegude ärahoidmise, aga ka 14-aastase süüdistatava 6
(10)sotsiaalse järeleaitamise ja integratsiooni vajadusega, peab ringkonnakohus põhjendatuks kinnisesse lasteasutusse paigutamist kestusega 5 kuud ja 15 päeva. (c) Väljaspool apellatsiooni piire Kohtuotsuse jõustumine ja täitmisele pööramine
  1. Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega määrati süüdistatavale mõjutusvahendina kinnisesse lasteasutusse paigutamine kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse

§ 319lg-s 2 ette nähtud kaebetähtaja jooksul.

Ringkonnakohus võttis

  1. aprilli
  2. a määrusega kriminaalasja menetlusse.

§ 408

lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses ja kui apellatsiooni või kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud. Seega pole Tartu Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsus veel jõustunud. Süüdistatav paigutati aga juba Tartu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse kuulutamisega samal kuupäeval ehk
  5. märtsil 2024 kinnisesse lasteasutusse. Kohtuotsus pööratakse (üldjuhul) täitmisele

§ 410

lg 1 järgi alles siis, kui see on jõustunud ja kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 412

lg 2 sätestab, et süüdimõistev kohtuotsus pööratakse täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja ringkonnakohtust või Riigikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul. 23. Maakohtu otsuses pole viidatud ühelegi õiguslikule alusele ega ka millegagi põhjendatud, miks tuleb süüdistatava suhtes kohaldada kinnisesse lasteasutusse paigutamist juba kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks otsustanud süüdistatava näiteks vahi alla võtta. Kuigi apellatsioonis sellele puudujäägile ei tugineta, on maakohus kõnealuses osas eksinud ja seetõttu väljub ringkonnakohus

§ 340lg 1 alusel apellatsiooni piirest.

Süüdistatavalt vabaduse võtmise õiguspärasus

  1. Kuna vaidlustatud otsus on puudulik osas, mis puudutab süüdistatavalt vabaduse võtmist kohtuotsuse kuulutamisega, peab ringkonnakohus lahendama küsimuse, kas selline otsustus oli põhimõtteliselt võimalik. Selleks analüüsib kolleegium kõigepealt süüdistatava võimaliku vahistamise küsimust ja seejärel temalt vabaduse võtmise võimalust teistsugusel alusel.
  2. Üks võimalus on käsitada maakohtu kõnealust otsustust vahistamisena, mis on asendatud

§ 131lg 32 alusel kinnisesse lasteasutusse paigutamisega.

Sellise vahistamise alusena on mõeldav

§ 130lg 41.

See säte võimaldab kohtul vahistada vabaduses viibiv süüdistatav, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kolleegium ei pea kaalumisväärseks mõne teise vahistamise aluse olemasolu. Muu hulgas on välistatud süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 2 alusel, sest sellele sättele tuginedes saab vahi alla võtta üksnes prokuratuuri vahistamistaotluse olemasolul (vt RKKK 28.11.2012, 3-1-1-94-12, p 19), mida süüdistatava kohta esitatud ei ole. 26. Kolleegium möönab, et

§ 130

lg 41 räägib üksnes süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamisest. Riigikohus on märkinud, et selle sätte põhjal võib süüdistatava vahistada üksnes ühel alusel ehk siis talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku.

Kohus peab seejuures panema kirja faktilised asjaolud, millest järeldub, et vangistust kandma asuv süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. (Vt RKKK 28.11.2012, 3-1-1-94-12, p 17 koos viitega.) Ringkonnakohus osutab, et seadusandja eristab karistusseadustikus (vrd KarS §-d 45 ja 87) ning ka kriminaalmenetluse 7

(10)seadustikus (vrd

§ 308ja 17.

ptk ning nt § 414 jj ning § 426) sõnaselgelt vangistust ja kinnisesse lasteasutusse paigutamist. Erinevalt vangistusest pole kinnisesse lasteasutusse paigutamine karistuse liik, vaid muu mõjutusvahend (vrd KarS §-d 45 ja 87) ning kinnisesse lasteasutusse paigutamine erineb olemuslikult vangistuse täideviimisest (vrd sotsiaalhoolekande seaduse

  1. ptk,
  2. jg, § 1301 jj ning vangistusseaduse
  3. ptk, § 6 jj). Seetõttu ei saa neid samastada.
  4. Küll aga võib kinnisesse lasteasutusse paigutamist pidada vangistusega võrreldavaks (füüsilise) vabaduse võtmise juhuks ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 mõistes vabaduspõhiõiguse riiveks. Sellise järelduse saab teha juba

§ 131

lg-s 32 sätestatu põhjal, mis võimaldab alaealise korral asendada vahistamine kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. Ka alaealist süüdimõistva kohtuotsusega karistamata, kuid tema suhtes kinnisesse lasteasutusse paigutamise kohaldamisel võib olla tarvis süüdimõistva otsusega süüdistatava vahi alla võtmine ja selle asendamine kinnisesse lasteasutusse paigutamisega, et tagada sellise kohtuotsuse täitmine. Niisuguse võimaluse olemasolu põhiseadus iseenesest ei välista. PS § 20 lg 2 p-d 1 ja 4 võimaldavad vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks ja alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks. Sellised alused on olemas ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 5 lg 1 p-des a ja d. Need sätestavad, et kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks kinnipidamiseks pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel ja seadusliku korralduse alusel alaealise kinnipidamiseks hariduslikuks järelevalveks. 28. Sellegipoolest ei pea ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada

§ 130

lg-t 41 alaealise süüdistatava kahjuks ja tema õigusi oluliselt kitsendavalt selliselt, et sellel alusel saab vahistada ka siis, kui alaealine süüdistatav viibib vabaduses ja tema suhtes kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsusega kinnisesse lasteasutusse paigutamist. Niisugune tõlgendus irduks kõnesoleva sätte sõnastusest ja looks olukorra, kus alaealiselt võetaks vabadus, ilma et seadusandja oleks sellise vabaduse võtmise aluse kriminaalmenetluse seadustikus sõnaselgelt ette näinud. 29. Öeldu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavalt võeti vabadus ilma õigusliku aluseta.

§ 308järgi kohaldab kohus Kar

S §-s 87 ette nähtud mõjutusvahendeid, kui ta jõuab kriminaalasja arutamise tulemusena järeldusele, et alaealisena teo toime pannud isikut saab mõjutada ilma teda karistamata. KarS § 87 lg 1 p 9 sätestab, et kohus võib kohaldada mõjutusvahendina alaealise kinnisesse lasteasutusse paigutamist, järgides sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud kinnisesse lasteasutusse paigutamise põhimõtteid. SHS § 1302 lg 2 näeb ette, et kohus otsustab muu hulgas lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamise tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohta kehtestatud korras (välja arvatud mõne samas sättes loetletud erisusega, mis praegu asjakohased pole). TsMS § 541 lg 4 kohaselt võib kohus tunnistada määruse täitmisele kuuluvaks määruse kättetoimetamisega isikule endale või tema esindajale või tema eestkostjale või edastamisega tema elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele. See säte asub isiku kinnisesse asutusse paigutamist reguleerivas (ehk tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54.) peatükis ja peab silmas kinnisesse asutusse paigutamise määrust. Kõnealusele sättele on kohtupraktikas viidatud ka süüteomenetluses alaealise suhtes kinnisesse lasteasutusse paigutamise kohaldamisel (vt TrtMK 21.12.2020, 4-20-4243). 30. Kuigi kohtuotsuse jõustumine ja selle täitmisele pööramine toimub vastavalt

§-des 408 ja 412 sätestatule, võib TsMS § 541 lg-t 4 pidada sisuliselt erisätteks süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest rääkiva

§ 412lg 2 suhtes.

Võttes arvesse

§-s 308, KarS § 87 lg 1 p-s 9 ja SHS § 1302 lg-s 2 sätestatut, peab kolleegium võimalikuks kohaldada TsMS § 541 lg-t 4 ka kriminaalmenetluses süüdimõistva kohtuotsusega alaealise paigutamisel kinnisesse lasteasutusse. Samas leiab kolleegium sedagi, et seadusandja võiks kaaluda kriminaalmenetluse seadustikku selge aluse loomist vabaduses viibivalt alaealiselt süüdistatavalt süüdimõistva 8

(10)kohtuotsusega vabaduse võtmiseks. Maakohus ei viidanud küll TsMS § 541 lg-le 4 ega kasutanud selle sätte sõnastust, ent süüdistatava paigutamist kinnisesse lasteasutusse süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamisest arvates saab põhimõtteliselt samastada kohtulahendi tunnistamisega täitmisele kuuluvaks selle kätteandmisest TsMS § 541 lg 4 mõistes. 31. Vaidlustatud otsuses pole aga millegagi põhjendatud, miks tuleb süüdistatav paigutada kinnisesse lasteasutusse juba kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Kuna selline põhjendus puudub sootuks, kerkib esile küsimus, kas seda tuleks käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 või lg 2 järgi.

Kolleegium loeb selle oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 tähenduses, mille saab ringkonnakohus

§ 341lg 3 alusel ise kõrvaldada (vrd RKKK 05.06.2020, 1-17-11182/201, p 23 jj).

Riigikohus on selgitanud, et

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

(Vt RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 700.) Ringkonnakohus osutab võrdluseks ka sellele, et kohtupraktikas on peetud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõistes juhtu, mil maakohus on võtnud süüdistatava

§ 130

lg 41 alusel süüdimõistva otsusega vahi alla, aga pole seda (üldse) põhjendanud, ehkki ta peab lisama tõkendi kohaldamise motiivid

§ 312p 7 järgi (vt nt Tln

Rngk 16.06.2022, 1-22-2439, p 13 jj). Osadel puhkudel on ringkonnakohus kõnealuse puudujäägi ise kõrvaldanud, lisades põhjenduse vahistamise kohta (vt nt TlnRngk 23.10.2019, 1-19-6915, p 11 jj, TlnRngk 24.07.2019, 1-19-4203 ning TlnRngk 30.08.2022, 1-21-1857, p 15). Eelnevat silmas pidades peab kolleegium ka praegu võimalikuks lisada omapoolne põhjendus, miks tuli süüdistatav paigutada kinnisesse lasteasutusse kohe maakohtu otsuse kuulutamisest. Sellega kõrvaldab kolleegium vaidlustatud otsuse puudujäägi ja loeb süüdistatavalt senise vabaduse võtmise õiguspäraseks.

  1. Valga Vallavalitsus kirjutas
  2. novembril 2023 süüdistatava kohta, et ta suunati
  3. märtsil 2023 asendushooldusteenusele XXX perekodusse, ent peatselt hakkas ta sealt ära jooksma (tl 31 ja 70 pd). Muu hulgas on Valga Vallavalitsuse kirjas märgitud, et „[süüdistatavat] on mitmeid kordi viidud XXX le peremajja tagasi, kuid [süüdistatav]on järjepidevalt loata lahkunud. Kus ja kelle juures [süüdistatav] on viibinud, teada ei ole antud“ (tl 31). Vaatamata sellele, et süüdistatavaga on sõlmitud kokkuleppeid ja ta on andnud palju lubadusi, „toimib [ta] ikka nii nagu ise arvab“ (tl 32 ja 70 pd). Viru Vangla ettekandest süüdistatava kohta nähtub, et ta andis kriminaalhooldusametnikule lubaduse ilmuda
  4. detsembril 2023 ametniku juurde, aga seda lubadust ta ei täitnud ega vastanud ka telefonile (tl 70). Talle on varem võimaldatud kohtuda psühhiaatriga, kuid ta keeldus sellest (tl 70 pd). Ka XXX i antud iseloomustusest selgub, kuidas süüdistatav hoidus
  5. aasta oktoobri- ja novembrikuus järjepidevalt kõrvale koolikohustusest ja lahkus oma suva järgi asenduskodust ega andnud endast mitu päeva märku (tl 61). Lisaks kirjutas XXX , et „[k]ui [süüdistatav] läheb koolibussile siis tundidesse ei jõua, läheb tagasi bussijaama, mõnikord istub kooli tualetis, peidab ennast riietusruumis või kükitab kuskil nurgas“ (tl 61). Süüdistatavat on püütud juba pikemat aega motiveerida koolis käima, kuid seni täiesti edutult (vt nt tl 70 pd).
  6. jaanuaril 2024 peeti süüdistatava, tema seadusliku esindaja Valga Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja ja kaitsja vahel kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seal lubas süüdistatav, et parandab end ja viibib edaspidi tööpäeviti enda elukohas XXX is ega lahku asenduskodust ilma loata ning täidab koolikohustust (tl 87).
  7. veebruaril 2024 saatis Valga Vallavalitsus prokuratuurile kirja, tõdedes, et süüdistatav ei täida ka neid lubadusi (tl 89). 9

(10)
  1. Kolleegium asub toodu põhjal seisukohale, et süüdistatava paigutamine kinnisesse lasteasutusse oli vajalik eeskätt tema arengu tagamise huvides, mille ta on koolikohustuse täitmata jätmise ja reeglitele mitteallumisega ohtu asetanud ja mis oleks ilmselt jätkunud vabadusse jäädes. Samuti saab tema puhul rääkida võimalusest, et ta võinuks hakata kõrvale hoiduma süüdimõistva otsuse täitmisest, kui teda poleks kohe paigutatud kinnisesse lasteasutusse.
  2. Kuna ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu otsuse puuduse ja leiab, et süüdistatava paigutamiseks kinnisesse lasteasutusse juba alates
  3. märtsist 2024 oli olemas õiguslik alus, pole põhjust vaadata läbi kaitsja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlust. Seetõttu jätab kolleegium selle taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 13 lg 3 alusel läbi vaatamata. (d) Kokkuvõte ja kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus
  4. Eelneva põhjal ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 ning

§ 338p-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15.

märtsi

  1. a otsuse osas, millega kohaldati süüdistatava suhtes mõjutusvahendina kinnisesse lasteasutusse paigutamist kohtuotsuse kuulutamisest arvates kuni põhihariduse omandamiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, kohaldades süüdistatava suhtes mõjutusvahendina kinnisesse lasteasutusse paigutamist Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse kuulutamisest arvates, suunates süüdistatava 5 kuuks ja 15 päevaks Maarjamaa Hariduskolleegiumisse. Kinnisesse lasteasutusse paigutamise kestust tuleb arvestada alates süüdistatava saabumisest kinnisesse lasteasutusse ehk
  4. märtsist
  5. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kolleegium rahuldab apellatsiooni osaliselt. Kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta läbi vaatamata.
  6. Kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 183 euro (sh käibemaks 33 euro) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealusega nõupidamiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 124 minutit. Kolleegium peab taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Kuna ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osaliselt, jääb see menetluskulu

§ 185lg 1 alusel riigi kanda. Mario Truu Ingrid Kullerkann Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.