Obsah (16)

§ 238§ 162§ 177§ 138§ 637§ 405§ 442§ 277§ 33§ 652§ 178§ 656§ 168§ 150§ 638§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-111496 Kohtuasi

) § 33 lg 3 alusel tähelepanuta. 4.

1. Hageja esitas kohtule dokumendi, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane
2. detsembril 2020 kokkuleppe, et kostja õiguseellane maksab hagejale 10 000 eurot juhul, kui kingitud maatükk tagastatakse Q poolt kostja õiguseellasele. Juhul, kui tehingut ei toimu, maksab kostja õiguseellane hagejale 3000 eurot. Maakohus luges ekspertiisiaktile tuginevalt tõendatuks, et tegemist on ehtsa dokumendiga. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert jõudis
3. märtsi
4. a ekspertiisiaktis nr 22 E-DK0013 järeldusele, et selle dokumendi allkirjastas väga tõenäoliselt kostja õiguseellane. Kostja ei toonud ka pärast kohtu selgitusi kohtu ette veenvaid asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et dokument ei ole ehtne. 4.
5. Maakohus luges tuvastatuks, et
6. detsembril 2020 sõlmiti leping hageja ja kostja õiguseellase vahel.
7. detsembri
8. a lepingu sisust tuleneb üheselt, et kostja õiguseellane andis just hagejale ülesande ajada tema asja seoses kinkelepinguga ning kokku lepiti ka tasu sellise töö eest. Kohus möönis, et kostja õiguseellasel võis olla varasem leping ka S.D. VÕLAABI OÜ-ga samas küsimuses. Sellele viitab näiteks
9. detsembri
10. a seletuskiri, kus kostja õiguseellane kirjeldab probleemi seoses tema ja lapselapse vahel sõlmitud kinkelepinguga. Seletuskiri on adresseeritud S.D. VÕLAABI OÜ-le.
11. detsembri
12. a 3 2-21-111496 lepingu tekstis ei ole aga ühtegi viidet sellele, et hageja tegutses kokkuleppe sõlmimisel S.D. VÕLAABI OÜ seadusliku esindajana. Seejuures on kokku lepitud, et töö eest tasumine toimub otse hagejale. Kostja ei tõendanud, kas ja millistel tingimustel oli kostja õiguseellasel sõlmitud
13. detsembril 2020 leping S.D. VÕLAABI OÜ-ga. Sealhulgas ei väitnud ega tõendanud kostja, et
14. detsembri
15. a leping võinuks olla selle lepingu lisa. 4.
16. Kohus leidis, et esile toodud asjaoludel sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane õigusabiteenuse osutamiseks käsunduslepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. 4.
18. detsembri
19. a leping ei ole tühine põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega. Tõendamist ei leidnud kostja väide, et hageja võttis täitmiseks ülesande, mille täitmine polnud võimalik. Lepingust ei nähtu kokkulepe, et teenuse osutamise tulemus on kinkelepingu tühistamine. Poolte esitatust järeldub, et hageja ülesandeks oli pidada läbirääkimisi lapselapsega seoses talle kostja õiguseellase poolt kingitud kinnisasjaga ning kinkelepingust taganemisega. Sellise ülesande täitmine oli võimalik ja õigusteenuse osutamise raames tavapärane. Kohus selgitas kostjale, et heade kommetega on tehing vastuolus mh siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)) § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Kohus selgitas, et kostjal tuleb need asjaolud välja tuua ja tõendada. Sellele vaatamata ei toonud kostja välja faktilisi asjaolusid, millele tuginevalt saaks asuda seisukohale, et TsÜS § 86 lg 2 eeldused on täidetud. 4.
20. Kostja vastuväite TsÜS § 92 kohaldamise kohta jättis maakohus tähelepanuta, sest kostja esitas selle vastuväite S.D. VÕLAABI OÜ-ga sõlmitud lepingule, mitte
21. detsembri
22. a lepingule. 4.
23. Hageja nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud. Hageja võttis omaks, et ta sai kostja õiguseellaselt laenu 6000 eurot, s.o 3000 eurot
24. detsembril 2020 ja 3000 eurot
25. detsembril
26. Hageja tõi esile, et kogu võlgnevus on kostja õiguseellasele tagastatud
27. detsembril
28. Hageja esitas selle asjaolu tõendamiseks hageja ja kostja õiguseellase allkirjastatud dokumendi, millest nähtub, et hageja on kostja õiguseellasele tagastanud 6000 eurot ning hagejal ja kostja õiguseellasel pole
29. detsembri
30. a seisuga üksteise vastu rahalisi nõudeid. Kostja vaidlustas selle dokumendi ehtsuse. Kohus määras dokumendi ehtsuse tuvastamiseks käekirjaekspertiisi. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert järeldas
31. märtsi
32. a ekspertiisiaktis nr 22 E-DK0013, et selle dokumendi on väga tõenäoliselt allkirjastanud kostja õiguseellane. Ekspertiisiaktile tuginevalt luges kohus tuvastatuks, et tegemist on ehtsa dokumendiga.
33. detsembri
34. a kokkuleppele tuginedes luges kohus tõendatuks, et hageja on kostja õiguseellasele 6000 euro suuruse võlgnevuse tagastanud. 4.
35. Asjas leidis tõendamist, et hageja osutas
36. detsembri
37. a lepingus kokkulepitud teenust. Hageja märkis, et Q telefoninumber on XXXXXXXX, ning esitas kohtule kõnelogi väljavõtte, millest järeldub, et hageja helistas pärast
38. detsembri
39. a lepingu sõlmimist sellele numbrile. See vastab
40. detsembril 2020 kokku lepitule. Käsundi täitmine on lõppenud (VÕS § 82 lg 5). Vaidlustamata asjaoludel leppisid kostja õiguseellane ja lapselaps ära ning kinkelepingust taganemine polnud enam vajalik. Järelikult tuleb kostjal maksta hagejale viimase osutatud teenuse eest kokkulepitud tasu. Vaidlus puudus, et kostjal on saadud õigusteenuse eest maksmata. Seega on kostja rikkunud kohustust teenuse eest maksta ning 4 2-21-111496 hagejal on õigus nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel selle kohustuse täitmist, s.o 3000 euro maksmist. Hagi kuulus rahuldamisele. 4.
41. Kohus jättis kohtuotsuses nimetamata tõendid

§ 238

lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei omanud asja lahendamisel tähtsust ega mõjutanud asja tulemust. 4.10. Seoses hagi rahuldamisega jättis maakohus menetluskulud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

4.11.

§ 177

lg 1 p 1 alusel määras kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja

1. novembri
2. a menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 1230 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 955 eurot ja riigilõivust 275 eurot. Kohus oli seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud ning kooskõlas toimiku materjalidega. Hageja lepingulise esindaja osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik ning ei ületa keskmist õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagilt tasutud riigilõiv 275 eurot on kohtukulu (

§ 138

lg 2), mille hageja on kandnud ja mis põhjendatud kuluna tuleb hagejale hüvitada. Seega on hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus kokku 1230 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. 5.
2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi, jättes tõendite väljanõudmise taotluse ja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kohus hindas vääralt tõendeid. Tõendite kohase hindamise korral tulnuks asjas teha erinev otsus. 5.
3. Puudub alus väita, et taotletud tunnistajal Fl ei ole asjas tähtsust omavat teavet. Hageja väitis, et pidas läbirääkimisi kostja poja Fga. Ka hageja taotles F ülekuulamist tunnistajana. Kostja ei pidanud algselt tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, kuna kostja õiguseellane soovis isiklikult ütlusi anda. Pärast kostja õiguseellase surma aga menetluslik olukord muutus. 5.
4. Hagejal ja kostja õiguseellasel polnud mingit põhjust sõlmida
5. detsembril 2020 kokkuleppeid, kui samal ajal kehtis
6. detsembril 2020 sõlmitud leping, mis lõpetati
7. detsembril
8. Kostja õiguseellane oli kindel, et selliseid kokkuleppeid sõlmitud ei ole ja tema neid ei allkirjastanud. Pärast kostja õiguseellase surma tekkis kostjal kahtlus, et kostja õiguseellase tervislik seisund võis oluliselt mõjutada tema otsusevõimet ja arusaamist. Selle väljaselgitamiseks vajas kostja kohtu abi terviseandmete väljanõudmiseks. Kuna kohus taotlust ei rahuldanud, ei olnud kostjal võimalik asjakohaseid tõendeid esitada. 5.
9. Poolte praktika dokumentide koostamisel ja allkirjastamisel oli erinev hageja poolt kohtule esitatud dokumentidest. Kostja õiguseellane on teinud kõikidesse dokumentidesse omakäelisi (venekeelseid) juurdekirjutusi ja parandusi, mida hageja poolt kohtule esitatud dokumentides ei ole. Kostja esitab tõendina
10. detsembril 2020 sõlmitud lepingu Võlaabi OÜ-ga, mis lõpetati
11. detsembril
12. Sellel dokumendil olevad kostja õiguseellase allkirjad erinevad
13. detsembri
14. a lepingu dokumentidel olevatest allkirjadest. 5.
15. Kohus eksis lepingu täidetavuse hindamisel ja tegi seetõttu ebaõige kohtulahendi. Notariaalsest kinkelepingust ei ole võimalik taganeda lihtkirjaliku või suulise 5 2-21-111496 taganemisavalduse tegemisega. Mõistlik õigusabi osutaja oleks juhatanud kliendi notaribüroosse notariaalset kinkelepingust taganemise avaldust esitama. Hageja aga tegi väidetavalt mõned telefonikõned, mis ei viinud soovitud tulemuseni ja ei saanudki viia. Kui hageja on mõistlik inimene, kes osutab professionaalset võlgade sissenõudmise teenust, pidi ta olema teadlik ja ka kostja õiguseellast teavitama ülesande täitmise võimatusest. Selle asemel viis hageja kostja õiguseellase eksitusse, et ta võtaks endale hageja kasuks kohustuse teha varaline käsutus teenuse eest, mida pole võimalik sel viisil tulemuslikult osutada. Tehing Võlaabi OÜ-ga Xi isikus tehti eksimuse mõjul, mistõttu kohaldub TsÜS §-s 92 sätestatu. 5.
16. Kostja õiguseellane ei ole sõlminud hagejaga mingit käsunduslepingut. Tal oli leping Võlaabi OÜ-ga, mida esindas hageja ja mis lõppes poolte kokkuleppel
17. detsembril 2020 seetõttu, et teenust tegelikult ei osutatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

1. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab kolleegium menetluslikud selgitused (III). I
2. Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 3000 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

9. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse

§ 637

lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-16, p 13). Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt

§ 442lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Asjaolu, et maakohus lisas otsusele

§ 442

lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

§ 637lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.

Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid

§ 637lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Seejuures on Riigikohus leidnud, et ringkonnakohus ei pea

§ 637

lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest 6 2-21-111496 on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt nt Riigikohtu 21. veebruari 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-100795, p 11; 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15). 10. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega, on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole

§ 637lg 21 järgi alust.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega selgelt menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis kostja tõendite väljanõudmise taotluse ja tunnistaja ülekuulamise taotluste põhjendamatult rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kostja
2. septembri
3. a menetlusdokumendis kohtult kostja õiguseellase terviseandmete väljanõudmist ja F tunnistajana ülekuulamist. Maakohus jättis
4. septembril 2023 kostja
5. septembri
6. a taotluse käiguta ning määras kostjale tähtaja taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Seejuures tõi maakohus põhjendatult esile ja selgitas kostjale enne
7. septembri
8. a taotluse rahuldamata jätmist, et kostja tõendite kogumise taotlus ja tunnistaja ülekuulamise taotlus olid puudustega, kuna kostja ei olnud selgelt esile toonud, milliste asjas tähtsust omavate ja vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks ta kohtult oma õiguseellase terviseandmete kogumist ja F tunnistajana ülekuulamist taotles. Samuti ei olnud kostja välja toonud, milliste konkreetsete tõendite kogumist ta soovib ja kus need tõendid asuvad. Kostja ei kõrvaldanud taotluste puuduseid, mistõttu maakohus jättis taotlused
9. oktoobri
10. a määrusega põhjendatult rahuldamata. Seda tehes ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme.
11. Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et kostja õiguseellane ei ole
12. detsembri
13. a kokkuleppeid, s.o
14. detsembri
15. a lepingut (I kd, tl 15, tõlge 15 pöördel) ja samal päeval allkirjastatud kinnitust (I kd, tl 37, tõlge 37 pöördel), allkirjastanud ja selliseid kokkuleppeid pole sõlmitud. 12.1.

§ 277

lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kostja taotles käekirjaekspertiisi korraldamist

1. detsembri
2. a lepingule ja samal päeval allkirjastatud kinnitusele (I kd, tl 46). Maakohus määras
3. veebruari
4. a määrusega käekirjaekspertiisi, esitades eksperdile küsimuse, kas
5. detsembri
6. a kokkulepped (kinnituskirjad) on allkirjastatud kostja õiguseellase poolt omakäeliselt, ja tehes ekspertiisi tegemise ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Maakohus on asja lahendamisel põhjendatult lähtunud käekirjaekspertiisi (ekspertiisiakti nr 22E-DK0013; I kd, tl-d 72–75) tulemustest, mille kohaselt
7. detsembri
8. a kokkulepped (kinnituskirjad) on väga tõenäoliselt allkirjastanud kostja õiguseellane. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja esitatud dokumendid võiksid olla võltsitud. 12.
9. Kostja apellatsioonkaebuses viidatud
10. detsembril 2020 sõlmitud leping Võlaabi OÜga ei anna alust arvata, et
11. detsembri
12. a leping võiks olla võltsitud. Seejuures jättis maakohus kostja esitatud
13. detsembri
14. a lepingu (I kd, tl-d 47–48) dokumentaalse 7 2-21-111496 tõendina põhjendatult tähelepanuta (

§ 33lg 3).

Maakohus oli juhtinud eelnevas menetluses korduvalt kostja tähelepanu tõendi tõlke esitamise vajadusele (nt

1. novembri
2. a kohtunõue,
3. novembri
4. a määrus,
5. augusti
6. a kiri), määrates
7. novembri
8. a määrusega kostjale tähtaja tõendi tõlke esitamiseks hiljemalt
9. novembriks 2022 ja
10. augusti
11. a kirjaga täiendava tähtaja kuni
12. september
13. Eelnevale vaatamata ei esitanud kostja
14. detsembri
15. a lepingu tõlget eesti keelde. 12.
16. Apellatsioonkaebuses märgib kostja, et esitab tõendina
17. detsembril 2020 sõlmitud lepingu Võlaabi OÜ-ga, mis lõpetati
18. detsembril
19. Kaebusest nähtuvalt soovib kostja sellega tõendada, et kostja õiguseellane tegi dokumentidesse omakäelisi (venekeelseid) juurdekirjutusi ja parandusi ning et sellel dokumendil olevad kostja õiguseellase allkirjad erinevad
20. detsembri
21. a lepingu dokumentidel olevatest allkirjadest. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole tõendit apellatsioonkaebusele lisanud. Sellele vaatamata ei oleks

§ 652

lg 3 järgi alust seda tõendit apellatsioonimenetluses vastu võtta, kuna kostjal oli võimalik esitada

1. detsembri
2. a leping koos tõlkega juba maakohtus. Nagu eelnevalt märgitud, on maakohus põhjendatult jätnud kostja esitatud
3. detsembri
4. a lepingu dokumendi (I kd, tl-d 47–48) eestikeelse tõlke puudumise tõttu tähelepanuta.
5. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud
6. detsembri
7. a lepingu käsunduslepinguna VÕS § 619 tähenduses, mida menetlusosalised ei ole ka vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
8. detsembri
9. a lepingust ei nähtu, et kostja õiguseellane ja hageja oleksid leppinud kokku, et teenuse sisu on lapselapse kasuks tehtud kinkelepingu tühistamine. Seega ei saa rääkida hageja kui käsundisaaja võetud ülesande täitmise võimatusest. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja õiguseellane ja hageja leppisid kokku, et hageja käsundisaajana pidi mh pidama läbirääkimisi lapselapsega. Kostja on ka ise esile toonud, et kostja õiguseellane palus hagejal suhelda lapselapsega kinkelepingust taganemisega seoses (I kd, tl 46 pöördel).
11. detsembri
12. a lepingust nähtub, et kui tehingut kingitud maatüki kostja õiguseellasele tagastamiseks ei toimu, siis maksab kostja õiguseellane hagejale tehtud töö eest 3000 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja osutas
13. detsembri
14. a lepingus kokkulepitud teenust. Muu hulgas tõi maakohus esile, et hageja esitas kohtule kõnelogi väljavõtte (I kd, tl 16), millest järeldus, et pärast
15. detsembri
16. a lepingu sõlmimist helistas hageja lapselapse numbrile. Kostja neid tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses ei vaidlusta. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hagejal on õigus nõuda kostjalt
17. detsembri
18. a lepingu ning VÕS § 108 lg 1 ja § 619 alusel 3000 euro tasumist. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hagi.
19. Seoses kostja TsÜS §-le 92 tugineva vastuväitega märgib ringkonnakohus, et lepingu sõlmimine eksimuse mõjul ei too kaasa lepingu tühisust, vaid võib anda aluse lepingu tühistamiseks. Siinsel juhul ei ole kostja väitnud, et ta (või tema õiguseellane) oleks
20. detsembri
21. a lepingu või
22. detsembri
23. a lepingu TsÜS § 98 lg-s 1 sätestatud korras ja § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul tühistanud, tuginedes olulisele eksimusele lepingu sõlmimisel. Seejuures ei saa tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu
24. veebruari
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
26. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud selgelt menetlusõigust ka menetluskulude jaotamisel. 8 2-21-111496
27. Eelnevat arvestades ei esine praegusel juhul maakohtu otsuse tegemisel

§ 637

lg-s 21 nimetatud eksimusi, mis õigustaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi lahendamist ning menetluskulude jaotust puudutavas osas. II 18. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas, millega hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 1230 eurot ja mõisteti see summa kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa 280 eurot) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13). Seega ei võimalda

§ 637

lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 19. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

19.1. Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 19.
3. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet hageja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole kostja väitnud, et mõni hageja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas

§ 656

lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Samuti ei ole 9 2-21-111496 maakohus eksinud menetluskulude kindlaksmääramisel materiaalõiguse kohaldamisel. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. III 20. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 21. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist. 22. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

23.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 638lg 9 kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 10