) § 35 tähenduses. Võlatunnistus sõlmiti hageja veebiportaalis, kostja ei saanud seda läbi rääkida ning seda tuleb tõlgendada
Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Kuigi võlatunnistuses märgitu kohaselt on see konstitutiivne, ei olnud poolte tegelikuks ühiseks tahteks sõlmida konstitutiivset võlatunnistust. Poolte eesmärgid ühtisid osas, milles kostjal võimaldati võlg tasuda maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava võla kõrvale uue iseseisva kohustuse loomist. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras, sest võlatunnistuse sõlmimata jätmise tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võla kohest tasumist. Kuna poolte ühist tahet ei saa tuvastada, tuleb võlatunnistust tõlgendada
Pooltega sarnane mõistlik isik pidi saama aru, et kokku ei lepita uut iseseisvat kohustust, vaid tunnistatakse olemasolevat. Hageja pidi teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ja tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 järgi tühine. Kostjaga sarnane mõistlik isik ei saanud võlatunnistust sõlmides seda tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber tõendamiskoormuse. Õigusteadmisteta isik ei saa tüüptingimustel ja eraldi läbi rääkimata lepingut tõlgendada viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus. 2
§-des 402-421 sätestatust (TsÜS §-d 85 ja 87). Hageja peab tõendama, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti ei esitanud hageja kohtu nõudmisel esialgse võlasuhte asjaolusid ega määranud talle antud tähtaja jooksul
Järelikult ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal viivituses uue maksegraafiku kolme järjestikuse osamakse tasumisega ja tarbijakrediidilepingut ei oleks olnud alust üles öelda. Kuna hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja selged, ei ole alust hagi rahuldada. 6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel ja tõendite hindamisel ning leidis valesti, et pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse. Maakohus ei saanud võlatunnistust tõlgendada
Kuna kostja teadis, et ta sõlmib konstitutiivse võlatunnistuse, oli tal tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Kuivõrd võlatunnistus on konstitutiivne, ei saa hinnata võlasuhte kehtivust algse võlasuhte alusel. Algse võlasuhte puudumine ega tühisus ei too kaasa võlatunnistuse tühisust. Maakohus ei selgitanud, miks võlatunnistus on tarbijakrediidileping ja kuidas sai võlatunnistuse aluseks olev suhe tuleneda just tarbijakrediidilepingust. Maakohus ei saa seda eeldada, sest hageja ei ole krediidiandja ja võlatunnistuse alusel ei väljastatud kostjale laenu ega krediiti. Kostja ei kohustunud võlatunnistuse alusel maksma tasu raha kasutamise eest. Võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus hageja vastu. Seega ei pea hageja tõendama, millisest võlasuhtest võlg tekkis. Kuna võlatunnistusele ei saa kohaldada võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut, ei pea hageja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Isegi kui vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne, ei pea hageja esitama võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Hoopis kostja peab tõendama, et tal ei ole deklaratiivses võlatunnistuses tunnistatud võlga. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tartu Ringkonnakohus keeldus 31. oktoobri 2023. a määrusega hageja apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast ning jättis menetluskulud hageja kanda, märkides, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, ei rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud tõendeid selgelt valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Maakohus sai võlatunnistuse liigi määrata ja selleks võlatunnistust
MS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi õigust ise. Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa
lg 1 teisest lausest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud sõnadest ja nende tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et 3
Hageja apellatsioonkaebuse vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et võlatunnistuse tingimused, v.a maksegraafik, oli enne hageja välja töötatud ning pooled ei rääkinud neid läbi. Kostjal ei olnud tegelikku võimalust võlatunnistuse tingimuste, v.a maksegraafik, sisu mõjutada. See, kas maksegraafik sõlmiti tüüptingimustel, ei mõjuta maakohtu otsust. Maakohus leidis seega õigesti, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus. Hageja kirjeldatud võlatunnistuse sõlmimise protsessist nähtuvalt sõlmiti võlatunnistus seetõttu, et kostjal oli hageja vastu sissenõutavaks muutunud kohustus. Võlga tunnistati ja võlale vastuväidete esitamisest loobuti seega varsema alussuhte raames. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega. Seaduses on sätestatud tarbija kaitseks piirangud, mis ei luba sõlmida nende kahjuks teatava sisuga kokkuleppeid (
). Võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise kokkulepe võib seega sõltuvalt alussuhtest ja sellele kohalduvatest imperatiivsetest normidest olla seaduses sätestatud keeluga vastuolus ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kuna võlatunnistus sõlmiti tüüptingimustel osas, milles kostja oma vastuväidetest loobus, tuleb arvestada ka
Selleks, et hageja saaks tugineda võlatunnistusele ja jätta kostja vastuväidetest loobumise tõttu oma nõude kohta muud tõendid esitamata, peab hageja esitama asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumine on kehtiv, s.o see ei ole seaduses sätestatud keelu rikkumisest tulenevalt TsÜS § 87 ega ka
Sellisteks asjaoludeks on mh alussuhte olemuse ja liigi väljatoomine, kuivõrd selleta ei ole võimalik tuvastada, kas võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus on kehtiv ja õiguslike tagajärgedega. Kui võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus andis hagejale võimaluse tuua välja alussuhte aluseks olevad asjaolud ja selgitas selle vajalikkust. Hageja ei esitanud selliseid asjaolusid maakohtus ega apellatsioonkaebuses. Kohus ei saa TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt olukorras, kus hageja ei too vaatamata kohtu selgitustele välja asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, kas kostja loobumine võlale vastuväidete esitamisest kehtib, tuvastada, et vastuväidetest loobumine on kehtiv. Seega ei ole hagejal võlatunnistusele tuginedes võimalik vältida TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud kohustust tõendada enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna hageja ei toonud maakohtus alussuhte aluseks olevaid asjaolusid välja, jäi hagi põhjendatult rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt leidsid kohtud põhjendamatult ning vastuolus seaduse ja Riigikohtu varasema praktikaga, et võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Poolte tahe oli luua uus kohustus, millega saab võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse täitmist nõuda üksnes võlatunnistuse alusel ja võlgnik loobub õigusest esitada mistahes vastuväiteid, mida ta võinuks esitada enne võlatunnistuse andmist võlgnevuse ja selle aluseks olevate asjaolude kohta. Kohtud ei tuvastanud, et algne võlasuhe tulenes tarbijakrediidilepingust. Kohtud ületasid võlatunnistuse kehtivuse hindamisel hagimenetluse piire. Asjas ei ole võlatunnistuse või algse võlasuhte tühisusele viitavaid asjaolusid, mistõttu ei ole hageja kohustatud tõendama vastupidist. Hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, 4
). Kuivõrd lähtuda tuleb eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, peab võlausaldaja tõendama, et poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1). Alles pärast seda, kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuigi alama astme kohtud seda selgelt ei väljendanud, saab järeldada, et kohtud pidasid hageja esitatud võlatunnistust tehinguliseks. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukoht esitatud asjaoludel põhjendatud. 14. Kohus peab olukorras, kus võlausaldaja esitab kohtule võlgniku vastu tehingulisest võlatunnistusest tuleneva nõude, tegema kindlaks võlatunnistuse õiguslikud tagajärjed. Selleks tuleb esmalt kooskõlas
§-s 29 sätestatuga tõlgendada, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Võlatunnistuse tõlgendamisel
lg 1 mõttes konstitutiivne siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (
lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). 14.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.