← Eesti

3-23-1359/6

Obsah (6)§ 50§ 48§ 49§ 10§ 8§ 55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1359 Haldusasi OÜ KARO METS kaebus Keskkonnaameti

) § 10 lg 2 kohaselt keskkonnaministri määrusega. Seega on kõnealuse segapaari püsielupaik määratud kindlaks

§ 50

lg 2 p 6 alusel ning selleks on pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 m raadiuses (EELIS-es koodiga nr KLO3002694). Püsielupaik Mardioja kinnistule ei ulatu. Segapaari elupaiga kaitse peaks olema

§ 48

lg 1 kohaselt juba segapaari püsielupaiga kindlaksmääramisega tagatud.

ei sätesta eraldi õiguslikku alust püsielupaigast välja jääva ala elupaigana kaitse alla võtmiseks ning seal piirangute kehtestamiseks. 2) Kaebaja ei vaidle vastu KeA seisukohale, et segapaari elupaiga piiritlemisel tuleb lähtuda suur-konnakotka kaitse tegevuskavast. Küll aga ei nõustu kaebaja, et tegevuskavast tuleneb alus elupaiga kandmiseks Mardioja kinnistule. Tegevuskava näeb ette, et suur-konnakotka pesa leidmisel esitatakse keskkonnaregistrisse kandmiseks pindalaline objekt, mis piiritletakse elupaigapõhiselt minimaalselt 250 ning maksimaalselt 500 m raadiuses leitud pesapuust. Seega elupaiga saab moodustada maksimaalselt 500 m kaugusele pesapuust. Kuna Mardioja kinnistul paiknev elupaik asub pesapuust 590 – 780 m kaugusel, ei tulenenud tegevuskavast seaduslikku alust elupaiga kandmiseks Mardioja kinnistule. Seadusliku aluse puudumise fakti ei lükka ümber otsuses toodud tõendamata väited, mille kohaselt pesapuust põhjas ja läänes pole võimalik piirneva haritava maa tõttu piiritleda segapaari elupaika minimaalses vajalikus ulatuses (st 250 m pesapuust) ja kokku on elupaiga pindala 32,8 ha ehk enam kui poole väiksem tüüpilise elupaiga suurusest. Tegevuskava ei anna olukorras, kus elupaika pesapuust mingis suunas minimaalses ulatuses piiritleda ei saa, õigust kompenseerida seda puudujääki pesapuust teises suunas. Samuti ei ole tegevuskavas kehtestatud elupaiga minimaalset suurust, vaid üksnes minimaalsed ja maksimaalsed kaugused pesapuust. Tuginemine tegevuskavast puuduvatele põhjendustele on vastuolus

§ 49

lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt peavad liigi soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud tingimused olema välja toodud tegevuskavas, ning seega ka õiguskindluse põhimõttega. Asjakohatu on ka vaideotsuses toodud väide, et samast põhimõttest lähtutakse elupaikade piiritlemisel ka muude kaitsealuste liikide puhul.

ega haldusmenetluse seadus ei anna KeA-le õigust seada piiranguid väidetavate põhimõtete alusel. 3) Ka juhul, kui esineks õiguslik alus piiritleda väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari elupaik pesapuust kaugemale kui 500 m, ei oleks elupaiga piiritlemine Mardioja kinnistule põhjendatud. KeA ei ole põhjendanud, miks on vajalik elupaiga piiritlemine pesapuust 780 m kaugusele just lõuna suunas (s.o Mardioja kinnistule ulatuvas osas), kui sobivaid metsi leidub ka pesapuust põhja ja ida suunas 500 m raadiuses. Nimelt nähakse tegevuskavas ette, et võimaliku häirimise vältimiseks ning alternatiivsete pesapaikade leidumiseks tuleb vähemalt 50-aastased puistud piiritleda pindalalise objektina kuni 500 m raadiuses ja ülejäänud puistud kuni 250 m raadiuses suur-konnakotka pesast. Näiteks paikneb pesapuust põhja suunas katastriüksus nr 73001:007:0291, mille eraldistel 1 ja 3 asuvad üle 50-aasased puistud ning eraldis 1 jääb osaliselt ning eraldis 3 täies ulatuses pesapuust 500 m raadiusesse. Sama kehtib 3

(11)3-23-1359 katastriüksuse nr 80801:002:0066 eraldiste 1, 2, 4 ja 5 kohta. Ka pesapuust osaliselt 500 m raadiusesse jääval katastriüksusel nr 80801:001:0811 paistab ortofoto järgi asuvat vanem mets. Samuti on pesapuust lääne suunas 500 m raadiuses üle 50-aastaseid puistuid, mida elupaiga hulka ei ole arvestatud – näiteks katastriüksuse 80801:002:0142 eraldised 3 ja 4 ning katastriüksuse 80801:002:0687 eraldis nr 1. Mardioja kinnistul paiknev mets ei kuulu tegevuskavas nimetatud sobiva pesametsa tüübi alla, s.o ava- madalsoode ning lamminiitudega vooluveekogude lähedal säilinud vanad soised leht- ja segametsad. Suur-konnakotkas eelistab pesapaigana madalsoo ja lodu kasvukohatüüpe. Elupaik hõlmab Mardioja kinnistu eraldised 710, millel asuvad jänesekapsa-mustika ja naadi kasvukohatüübid, mis kumbki ei asu soo- või lammimetsas. Ühtlasi on Mardioja kinnistu paiknev elupaigana piiritletud metsatukk nii suurkui ka väike-konnakotka pesametsaks sobimatu. Ortofotolt nähtub, et elupaigana piiritletud metsa läbimõõt mööda lühemat külge on umbes 130 m ning sellel on arvestataval määral tormimurdu ja metsaga katmata ala.

§ 50

lg 2 p 3 kohaselt on suur-konnakotkale vajalik minimaalselt 250 m raadiusega (s.o 500 m diameetriga) pesamets ning väike konnakotkale

§ 50lg 2 p 4 kohaselt vähemalt 100 m raadiusega (s.o 200 m diameetriga) pesamets.

Mardioja kinnistul elupaigana piiritletud metsatukk nendele nõudmistele ei vasta ning on ebatõenäoline, et konnakotkad sinna edaspidi pesa rajavad. Varem selles kohas pesitsenud väike-konnakotka viimasest pesitsusest on möödas juba 17 aastat ning seetõttu arhiveeriti ka sealne püsielupaik KLO3000588. Eeltoodu annab alust arvata, et KeA on jätnud olulised asjaolud arvestamata ning see võis mõjutada nii elupaiga piiritlemise otsustust kui ka KeA otsust kaebaja taotluse ja vaide rahuldamata jätmiseks. Kuna elupaiga kanne on Mardioja kinnistule ulatuvas osas on õigusvastane, peab KeA selle viivitamata parandama (EELIS põhimääruse § 18 lg 2) ja elupaiga kande Mardioja kinnistult kustutama. 4) Ei saa nõustuda KeA seisukohaga, et tegevuskava ei sea piire, millest põhjendatud juhtudel ei saa erisusi teha.

§ 10

lg 2 kohases menetluses püsielupaiga sihtkaitse- ja piirangvööndi ulatuse määratlemisel jäetakse tõepoolest võimalus üldreeglist kõrvale kaldumiseks. Siiski ei saa leiukoha EELIS-esse kandmisel juhinduda

§ 10lg 2 kohaselt kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumitest.

Leiukoha EELIS-esse kandmise raames elupaiga määratlemisele ning püsielupaigana kaitse alla võtmise raames püsielupaiga tsoneerimisele on tegevuskavas nähtud ette erinevad kriteeriumid. Seda juba seetõttu, et kuna leiukoha registrisse kandmisel on elupaiga ulatuse määratlemine täielikult ametniku otsustada, siis peavad selle tegevuse õiguspärasuse tagamiseks ja ametniku omavoli vältimiseks olema kehtestatud konkreetsed ja teaduslikel uuringutel põhinevad kaalutluspiirid. Püsielupaiga moodustamine toimub

-s sätestatud menetluses ning hõlmab mh

§ 8lg 3 kohast ekspertiisi ning puudutatud isikute kaasamist ning ärakuulamist.

Seega on seal ametniku omavoli vältimine tagatud seadusliku menetluskorraga ning tegevuskava võib sel põhjusel olla selles osas paindlikum. 5) KeA põhjendused elupaiga pesast enam kui 500 m kaugusele määratlemise vajalikkuse kohta on vastuolulised ja asjakohatud. Elupaik ulatuses, milles see jääb pesast rohkem kui 250 m kaugusele, täidab konkreetse isendi kaitse, mitte elupaiga säilitamise eesmärki. Seejuures ei ole KeA selgitanud, kas ja kuidas elupaiga määratlemine pesast kaugemale kui 500 m isendikaitse eesmärki saavutada aitab, vaid läheb oma põhjendustes sujuvalt üle elupaiga säilitamise ja varupesade kaitsmise vajadusele. Elupaiga määratlemise eesmärk ei ole elupaiga kaitse, mistõttu on tegemist asjakohatute põhjendustega. Ala elupaigana piiritlemine ei võimalda tagada selle ala suur-konnakotkale sobiva elupaigana säilimist, kuna elupaigas on võimalik kotkast häirivaid tegevusi (sh raiet) keelata ainult pesitsusajal. Muul ajal on üksnes elupaigana piiritletud alal maaomanikul soovi korral võimalik sellel asuvat metsa piiranguteta majandada. Tegevuskava kohaselt on elupaiga määratlemisega pesapuust 500 m kaugusele 4

(11)3-23-1359 isendikaitse eesmärk maksimaalselt täidetud ning puudub igasugune vajadus isendikaitse eesmärgil elupaiga ulatuslikumalt määratlemiseks. 6) Pelgalt asjaolu, et elupaik plaanitakse püsielupaigana kaitse alla võtta, ei anna alust vaidlustatud elupaiga kannet EELIS-es säilitada. Püsielupaiga moodustamine ja kaitstava liigi leiukoha EELIS-esse kandmine on eraldi protsessid, mis alluvad erinevatele reeglitele. Ka ei ole elupaiga kande tegemine püsielupaiga moodustamise vajalikuks eelduseks ega vastupidi. Nimelt ei ole leiukoha EELIS-esse kandmisel

§ 50

lg 2 p 3 alusel automaatselt moodustuvast sihtkaitsevööndist välja jäävas osas (s.o pesast 250 m raadiuses) määratletud elupaiga eesmärk elupaiga säilitamine, vaid konkreetse isendi kaitse pesitsusaegse häirimise eest. On alust arvata, et püsielupaiga moodustamise menetluses läbi viidud ekspertiis ei toeta püsielupaiga moodustamist Mardioja kinnistule. Ka väljaspool kaitsealasid moodustatav püsielupaik ulatub reeglina samuti pesast kuni 500 m kaugusele, kuid Mardioja kinnistu asub kõnealusest pesast rohkem kui 500 m kaugusel. Lisaks on tegevuskava kohaselt püsielupaiga moodustamise aluseks suur-konnakotkale sobiva puistu olemasolu. Mardioja kinnistul enam sellist puistut ei ole, kuna

  1. a septembris tehti seal metsateatiste nr 50000841126, 50000841128, 50000841130 ja 500008411321 alusel lageraie. 7) Kuivõrd haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnatakse HMS § 54 ja § 107 lg 1 alusel nende tegemise aja seisuga, ei oma tegevuskava hilisemad muudatused elupaiga kande tegemise õiguspärasuse hindamisel tähtsust. Isegi kui tegevuskava on muudetud nii, et see toetab vaidlusalust elupaiga kannet, tuleb õigusvastane kanne muutunud asjaolude valguses uuesti üle vaadata. Pealegi on tegevuskava muudetud ilma õigusliku ja faktilise aluseta, st õigusvastaselt. Jääb mulje, et on KeA on asunud tegevuskava muutma meelevaldselt, õigustamaks kohtumenetluses enda varasemat õigusvastast tegevust. 8) Asjaolu, et KeA on kohtumenetluse kestel laiendanud elupaiga piire pesast põhja ja ida suunal, kinnitab kaebaja väidet, et pesametsaks sobivat metsa leidub sellel suunal ka pesast 500 m raadiuses. Seega jättis KeA elupaiga Mardioja kinnistule määratlemisel selle asjas tähtsust omava asjaoluga arvestamata. Ka ei ole KeA vastanud kaebuses esitatud väitele, et Mardioja kinnistul paiknev elupaigana piiritletud metsatukk on nii suur- kui väike-konnakotka pesametsaks sobimatu.
  2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata (täiendavad seisukohad 06.05.2024). 1) Suur-konnakotkas (Clanga clanga) on Eestis I kaitsekategooriasse kuuluv lokaalselt levinud üliharuldane haudelind. See liik pesitseb eelistatult vanades soistes metsades ning peab saagijahti lammi- ja sooniitudel. Praegu hinnatakse asurkonna suuruseks vaid 5–10 paari (sh suur- ja väike-konnakotka segapaarid) ning seetõttu määratletakse teda Eesti ohustatud liikide punane nimestiku alusel „kriitilises seisundis” oleva liigina. Suur-konnakotka võimalikult soodsa seisundi saavutamiseks tuleb säilitada liigile vajalikke elupaiku. Suur-konnakotka kaitse paremaks planeerimiseks on koostatud üle-euroopaline tegevuskava (Meyburg jt 2001), mis annab suuniseid nii riiklike tegevuskavade koostamiseks kui rahvusvahelise tegevuse koordineerimiseks. Tegevuskava ei ole haldusakt ega ka õigusakt. Tegevuskava on haldusesisene haldusõiguslik plaan, mis paneb kohustusi vaid avaliku võimu kandjale. 2) KeA nõustub, et Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaik tuleb kaitse alla võtta püsielupaigana, mis kaitseb segapaari elupaika tervikuna, ning

§ 50

lg 2 kohaselt moodustunud esmasest püsielupaigast ei piisa suur- ja väike-konnakotka elupaiga ja suurkonnakotka kui liigi kaitseks pikemas perspektiivis. Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaiga näol on tegemist suur-konnakotka poolt käesoleval ajal teadaolevalt ühe vähese asustatud elupaigaga ja seetõttu on äärmiselt oluline Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari kaitse tagamine. Ka kaitsealuste liike elupaikades, mis pole arvatud kaitstavate alade 5

(11)3-23-1359 (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad) koosseisu, tuleb tagada isendikaitse kooskõlas

§ 55

lõikega 6, mille alusel on keelatud kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal. Seetõttu tuleb kaitsealuste linnuliikide elupaikades vältida nende tahtlikku häirimist. Suur-konnakotka elupaigad on teada, EELIS-esse kantud ning seal seatakse metsaraiele jm häirivatele tegevustele ajalised piirangud analoogselt muude kaitsealuste loomaliikidega sõltumata kaitsekategooriast. 3) Kaebuses on kaebaja nõustunud, et elupaik on kantud EELIS-esse

§ 49lg 1 p 1 kohase liigi kaitse tegevuskava alusel ehk õigel alusel.

Vaidlus käib elupaiga ulatuse (saneeringu piiride) osas. Kaitsealuste liikide elupaigad kantaksegi EELIS-esse selleks, et oleks teada, kus ohustatud liigid esinevad, et saaks seal tagada nende kaitse kooskõlas

sätetega. Antud juhul on oluline tagada Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari kaitse tahtliku häirimise eest

§ 55lg 6 alusel pesitsusajal, mistõttu seatakse raietele ajalised piirangud.

Ka tegevuskavas on öeldud, et pindalalise objekti (elupaiga) ulatuses väljaspool sihtkaitsevööndit rakendatakse isendikaitset (

§ 55lg 6).

Töös on Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaiga kaitse alla võtmine

§ 10lg 2 kohase püsielupaigana, hõlmates osaliselt ka Mardioja kinnistut. 30.08.2023 kirjaga nr 7-16/23/17614 palus Ke

A Keskkonnaagentuuril kanda ettepanekus nimetatud püsielupaigad EELIS-esse projekteeritavate alade kaardikihile. 4)

ei sätesta, kuidas erinevate liikide elupaiku piiritleda, üldised suunised antakse liigi kaitse tegevuskavaga. Tegevuskavas kirjas olevad suunised ei ole piiravaks elupaikade piiritlemisel ja põhjendatud erisuste tegemisel. Äärmiselt ohustatud suur-konnakotka kõnealune elupaik on piiritletud lähtuvalt parimast teadmisest liigi bioloogiast, ohuteguritest ja nende leevendamise võimalustest ning vajab tõhusat kaitset, et vältida liigi väljasuremist Eestis. Tegevuskavas on öeldud, et ühel suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa kuni 1 km ulatuses (ptk 1.1.), kotkad vajavad varupesi häirimisest ja röövlusest hoidumiseks. Seetõttu tuleb teadaolevate pesapaikade juures sobivad pesitsuspuistud tsoneerida püsielupaikades ligikaudu 500 m raadiuses. Seega ka tegevuskavas endas on öeldud, et 500 m raadius on ligikaudne ja elupaiga kaitsmise ulatuse tegelik vajadus sõltub metsamassiivi reaalsest paiknemisest. Ühel suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa, mis asuvad teineteisest keskmiselt 590 m (390– 1110 m) kaugusel (tegevuskava ptk 1.1.1). Seega ei pruugi 500 m elupaiga raadius olla piisav võimalike varupesade kaitseks, kui metsamaa on levinud vaid osades ilmakaartes pesapuust. 5) KeA kinnitas 04.04.2024 korraldusega nr 1-3/24/150 suur-konnakotka kaitse tegevuskava muudatuse. Muudatus hõlmas tegevuskava punkte 5.3 ja 6.3, st täiendati ka suur-konnakotka elupaiga piiritlemise põhimõtteid. KeA võttis arvesse kaebaja esitatud märkusi ja vaatas üle nimetatud elupaiga piirid kooskõlas muudetud tegevuskavaga. KeA pidas põhjendatuks laiendada elupaiga KLO9131001 ulatust põhja ja ida suunas, sh katastriüksustele tunnustega 0801:002:0142, 80801:002:0066 ja 80801:001:0811, kus esinevad valdavalt üle 50-aastased puistud. Katastriüksusel tunnusega 80801:002:0687 on tehtud lageraie, mistõttu see pole konnakotkale sobivaks elupaigaks. Elupaiga laiendus ulatub ka mujal kui Mardioja kinnistul kaugemale kui 500 m pesapuust. KeA saatis uuendatud elupaiga KLO9131001 piirid Keskkonnaagentuurile EELIS-esse kandmiseks 03.05.2024. 6) Suur-konnakotka elupaik ei hõlma ainult pesametsaks sobivaid kasvukohatüüpe, küll aga on pesamets üks osa elupaigast (pesametsaks loetakse metsa ligikaudu kuni 30 m kauguseni pesast). Tegevuskavas tuuakse elupaiga piiritlemise suunistes välja ainult puistu vanus (vähemalt 50 aastat). Elupaigaks sobivaid kasvukohatüüpe elupaiga piiritlemise suunises välja ei tooda. Tegevuskava lk 5 ütleb, et suur-konnakotkas eelistab pesa rajada madalsoo ja lodu kasvukohatüüpi. Eelistus ei tähenda, et kõik pesad oleksid madalsoo ja lodu kasvukohatüübis. Elupaik ümber pesapuu peab tagama piisava ulatusega metsamassiivi säilimise, et tagada nii elupaiga asustatus (häirimatus) kui varupesade rajamise võimalused. See, et konkreetsesse 6

(11)3-23-1359 kohta pole veel varupesa rajatud, ei tähenda, et seda tulevikus ei tehta. Mardioja kinnistul on suur-konnakotka elupaika piiritletud metsad valdavalt enam kui 50-aastased. Väike- ja suurkonnakotka segapaari elupaiga piiritlemisel on arvestatud ka vastavust Euroopa Liidu õigusele. Linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, sh nende munade, pesade ja elupaikade kaitset Euroopa Liidu liikmesriikides. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad liikmesriigid eelnimetatud linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, kasutusele vajalikud meetmed. Kuna suur-konnakotka puhul on tegemist nii Eesti kui Euroopa Liidu tasandil „kriitilises seisundis“ liigiga, mis on kõige kõrgema väljasuremisriskiga ohustatuse kategooria (st et järgmine kategooria on juba „looduses välja surnud“), tuleb liigi ja tema elupaikade kaitseks rakendada tõhusaid kaitsemeetmeid. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Asjas vaieldakse selle üle, kas EELIS-esse tehtud kanne kaebajale kuuluvale Mardioja kinnistule ulatuva väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari elupaiga (2,29 ha ulatuses) kohta (KLO9131001) on õiguspärane ja kas vastustaja jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja 24.03.2024 taotluse tema kinnistule ulatuvas osas elupaiga kande kustutamiseks. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et elupaiga piiritlemiseks Mardioja kinnistule (s.o pesapuust ca 590–780 m kaugusele) puudus õiguslik alus ning kaebaja kinnistule kõnealuse elupaiga kandmine pole ka sisuliselt põhjendatud, kuna kaebaja kinnistu (metsatüüp) ei sobi suur-konnakotkale pesitsemiseks. Kaebuse kohaselt elupaiga kanne piirab kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuna elupaigas ei tohi teha raiet ega muid häirivaid tegevusi suurkonnakotka pesitsusajal (
  2. märts kuni
  3. august), s.o iga-aastaselt ca 6 kuu vältel.
  4. Vaidlust ei ole, et väike-konnakotkas (Aquila pomarina) ja suur-konnakotkas (Aquila clanga) on I kategooria kaitsealused linnuliigid (Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määrus nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 4 lg 2 p-d 7 ja 8).

§ 48

lg 1 kohaselt tagatakse kõikide I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Vaidlust ei ole, et EELIS-esse kantud konnakotkaste segapaari elupaik ei olnud vaidlustatud otsuste tegemise seisuga ega ole ka kohtuotsuse tegemise ajal püsielupaigana kaitse alla võetud. Kui liigi püsielupaik ei ole

§ 10

lg 2 kohaselt kindlaks määratud, on väike-konnakotka ja suurkonnakotka segapaari pesitsusaegsest häirimistundlikkusest lähtudes

§ 50lg 2 p 6 järgi seatud sihtkaitsevööndiks pesapuu ümbrus 250 m raadiuses.

Kaitsekohustuse teatise järgi on väike- ja suur-konnakotkas pesitsusajal häirimistundlik kuni 500 m kauguseni pesapuust ning seetõttu on segapaari elupaik piiritletud tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja tihedusest) ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust ja kantakse EELIS-esse. 11. Praegusel juhul piiritleti konnakotkaste segapaari elupaik ja kanti see elupaigalaiguna (pindalalise objektina) EELIS-esse lääneosas minimaalselt 60 m kauguseni, põhjaosas 160 m kauguseni ja lõuna osas ehk kaebaja kinnistu suunas maksimaalselt 780 m kauguseni pesapuust. Selle tulemusel ulatub segapaari elupaik 2,29 ha ulatuses kaebaja kinnistule ja toob talle kaasa piirangud metsamaa kasutamisel (vt

§ 50lg-d 4 ja 5, § 30).

Haldusorgani poolt isiku omandiõiguse piiramine peab tuginema selgele alusele ja olema põhjendatud. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud KeA-l elupaiga piiritlemisel kaebaja kinnistule ulatuvalt (s.o pesapuust lõunas enam kui 500 m kaugusele pesapuust) õiguslikku alust. 11.1 Vastustaja on selgitanud, et suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaik on kantud EELISesse

§ 49lg 1 p 1 kohase liigi kaitse tegevuskava alusel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt lähtus vastustaja täpsemalt Ke

A peadirektori 23.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/252 kinnitatud suur-konnakotka tegevuskavas (dtl 34 jj) välja toodud leiukoha keskkonnaregistrisse kandmise 7

(11)3-23-1359 põhimõtetest, mille kohaselt: „Suur-konnakotka pesa leidmisel esitatakse keskkonnaregistrisse kandmiseks pindalaline objekt, mis piiritletakse elupaigapõhiselt minimaalselt 250 ning maksimaalselt 500 meetri raadiuses leitud pesapuust. Võimaliku häirimise vältimiseks ning alternatiivsete pesapaikade leidumiseks tuleb vähemalt 50-aastased puistud piiritleda pindalalise objektina kuni 500 meetri raadiuses ja ülejäänud puistud kuni 250 meetri raadiuses suur-konnakotka pesast.“ (vt p 6.3, lk 31). Vastustaja selgitas vaidlusalustes otsustes, et kuna pesapuust põhjas ja läänes polnud võimalik piirneva haritava maa tõttu piiritleda segapaari elupaika ka minimaalses vajalikus ulatuses (st 250 m), siis piiritleti elupaik metsamaal muus osas kaugemale kui 500 m pesapuust. Seega lähtus vastustaja põhimõttest, et kui mingis ilmakaares pole võimalik elupaika piiritleda tegevuskavas ette nähtud ulatuses, siis piiritletakse see elupaiga piisava pindala tagamiseks metsamaal muudes ilmakaartes suuremas ulatuses. Vaidlust ei ole, et eelviidatud põhimõtet suur-konnakotka tegevuskavas EELIS-esse elupaiga kande tegemise, 24.03.2023 taotluse lahendamise ja vaideotsuse tegemise ajal kirjas ei olnud. Tegevuskavas ei olnud välja toodud, kas ja millistel juhtudel võib tegevuskava p-s 6.3 määratletud põhimõtetest maaomanike õigusi piiravamalt kõrvale kalduda, st piiritleda elupaika tegevuskavas määratletust ulatuslikumalt. 11.2 Vastustaja märgib asjakohasele kohtupraktikale viidates õigesti, et tegevuskava ei ole käsitatav haldusaktina (Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 3-20-2368, p 17). Tegevuskavas antakse selle koostamisel kogutud teabele (eksperthinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) tuginevad suunised, tagamaks konkreetse liigi soodne seisund. Ka konkreetse konnakotkaste segapaari elupaiga kandis vastustaja EELIS-esse eesmärgiga tagada kaitsealuse liigi kaitse seeläbi, et välistatud oleks segapaari pesitsusaegne häirimine ja tagatud pesitsemise õnnestumine. Vältimaks tegevuskava alusel meelevaldsete ja kontrollimatute haldusotsustuste tegemist, peab aga tegevuskava andma asjakohasele teabele tuginevad ja piisavalt konkreetsed suunised kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamiseks (vt ka

§ 49lg 2 p 2).

Muu hulgas peab tegevuskava piisavalt selgelt määratlema põhimõtted, mille järgi toimub pesitsuse tuvastamisel elupaiga piiritlemine. Arvestades, et elupaiga piiritlemisel eraomandis olevale kinnisasjale (väljapoole

§ 50lg 2 kohast sihtkaitsevööndit) kaasnevad maaomanikule lisapiirangud oma maa kasutamisel, ei saanud Ke

A kohtu hinnangul tugineda sellisele põhimõttele, mida tegevuskavas kande tegemise ajal välja toodud ei olnud. Seda sõltumata sellest, et vastustaja on väidetavalt teistegi kaitsealuste liikide osas samasugusest põhimõttest lähtunud. KeA ei ole seejuures väitnud, et sellest põhimõttest on varem lähtutud samamoodi olukordades, kus liigi tegevuskava vastavat põhimõtet sellele tuginemise ajal ei sisaldanud ning et selline halduspraktika on kohtute poolt aktsepteerimist leidnud. Vaideotsuses viidatud kanakulli osas sisaldub analoogne põhimõte juba 02.03.2022 kinnitatud tegevuskavas1 (p 6.3), st vastustajal ongi juba pikemat aega olnud kanakulli elupaikade piiritlemisel võimalik sellele tugineda. Praegusel juhul seadis KeA eraomandile ulatuslikumad piirangud kui suur-konnakotka tegevuskava elupaiga piiritlemise põhimõtted võimaldasid. Sellisel puhul ei piisa haldusorgani üldsõnalisest selgitusest, et see oli vajalik segapaarile piisavas ulatuses elupaiga tagamiseks. Vastustaja ei ole ka väitnud ning kohtule ei nähtu tegevuskavast, et suur-konnakotka elupaik tuleb piiritleda minimaalselt teatud ulatuses ja see õigustab p-s 6.3 määratletud elupaiga piiritlemise põhimõtetest kõrvale kaldumist. Isegi kui teatud juhtudel võib esineda vajadus teha tegevuskavas toodud põhimõtetest erisusi, peaks selliste erisuste tegemise võimalikkus olema siiski tegevuskavas väljendatud ning elupaiga piiritlemisel reeglina aluseks võetavatest põhimõtetest kõrvalekaldumine asjakohastele (sh kontrollitavatele) andmetele tuginevalt ka 1 Kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/sites/default/files/documents/2023-06/Kanakulli_LTK.pdf. 8

(11)3-23-1359 põhjendatud, et maaomanik saaks veenduda tema õiguste suuremal määral piiramise õiguspärasuses. Kohus leiab, et praegusel juhul kaebaja kinnistule elupaiga kandmine eeltoodud tingimustele ei vastanud. Asjakohatud on seejuures vaidlustatud kirjas toodud selgitused, et tegevuskava annab vaid üldised suunised ja vastustaja saab neid vajadusel täiendada. Põhimõtted, millest konkreetse elupaiga piiritlemisel lähtutakse, peaks sisalduma tegevuskavas sellele tuginemise hetkel ehk tegevuskava alusel haldusakti andmise või toimingu tegemise ajal. Muu hulgas peab vastustaja arvestama, et tegevuskava alusel antava haldusakti või tehtava toimingu vaidlustamisel võib kohus kontrollida tegevuskavas võetud seisukohtade õiguspärasust (vt Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 3-20-2368, 17). See eeldab, et tegevuskavas on kirjas need seisukohad ja põhimõtted, millele vastustaja on tuginenud. Haldusmenetluse normide ega hea halduse tavaga ei ole kooskõlas vastustaja teguviis, mille kohaselt kõigepealt piiratakse maaomaniku õigusi ja alles viimase vastuseisu korral asutakse enda tegevuse õigustamiseks sobilikku alust looma. Käesoleval juhul täiendas vastustaja tegevuskava kaebaja kinnistule elupaiga piiritlemisel aluseks võetud põhimõttega alles 2024. a aprillis, s.o enam kui aasta möödudes kaebaja kinnistule ulatuva elupaiga kande tegemisest ja kaebaja taotluse esitamisest. Seega ei saanud vastustaja eeltoodule elupaiga kande tegemisel ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel (kaebaja kinnistu osas elupaiga kande kustutamisest keeldumisel) tugineda. Kuna tegevuskava p 6.3 vastustaja viidatud põhimõtet – võimalust laiendada elupaiga ulatust selleks sobiva metsamaa ulatuses kaugemale kui 500 m, kui teistes ilmakaartes ei ole piisavas ulatuses sobivat metsa – ei sisaldanud, ei saanud vastustaja viidatud tegevuskava punkti alusel ka kaebaja kinnistule ulatuvalt (s.o enam kui 500 m kaugusele pesapuust) elupaika piiritleda. 11.3 Kohtumenetluses on vastustaja asunud täiendavalt viitama tegevuskavas väljendatud seisukohtadele, mille kohaselt suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa kuni 1 km ulatuses ning kotkad vajavad varupesi häirimisest ja röövlusest hoidumiseks, mistõttu tuleb pesapaikade juures sobivad pesitsuspuistud tsoneerida püsielupaikades ligikaudu 500 m raadiuses (p 6.2.2). KeA hinnangul on eeltoodut arvestades 500 m raadius ligikaudne ja elupaiga kaitsmise ulatuse tegelik vajadus sõltub metsamassiivi reaalsest paiknemisest. Kohus nõustub kaebajaga, et eelviidatud seisukohad ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad ega võimalda tegevuskava p 6.3 alusel piiritleda segapaari elupaika pesapuust kuni 1 km kauguseni. Vastustaja on sisuliselt asunud samastama leiukoha EELIS-esse kandmise raames elupaiga piiritlemise põhimõtteid ja püsielupaigana kaitse alla võtmise menetluse raames püsielupaiga tsoneerimise kriteeriume (vt tegevuskava p 6.4). Kaebaja märgib õigesti, et tegemist on erinevate menetlustega. Erinevalt elupaiga registrisse kandmisest toimub püsielupaiga moodustamine

kohases menetluses, hõlmates mh

§ 8

lg 3 kohast ekspertiisi ja puudutatud isikute kaasamist ning see võimaldab ka tegevuskavas seada kaitstava ala piiritlemiseks paindlikumad kriteeriumid (sh ligikaudse raadiuse pesapuust). Ühtlasi ei ole vaidlust, et elupaiga ulatuses väljaspool sihtkaitsevööndit rakendatakse isendikaitset (

§ 55

lg 6), st raie jm kooskõlastamist vajavad mürarohked tegevused keelatakse pesitsusajal (vt tegevuskava p 6.3). Nii on ka vastustaja ise vastuses kaebusele selgitanud, et kaitsealuste liikide elupaikades, mis pole arvatud kaitstavate alade (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad) koosseisu, tuleb tagada isendikaitse ning ka praegusel juhul oli oluline tagada Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari kaitse tahtliku häirimise eest

§ 55lg 6 alusel pesitsusajal.

Eelviidatud sätte eesmärgiks on kaitsta isendit (vältida pesitsusaegset häirimist), mitte liigi elupaiku. Seega on vastustaja asunud põhjendamatult samaaegselt tuginema ka elupaiga säilitamise ja varupesade kaitsmise vajalikkusele. Pesa leidmisel elupaiga EELIS-esse kandmisel ei saa aluseks võtta tegevuskava seisukohti, mis käsitlevad seda, kui suur võiks olla kaitsealadel sihtkaitsevööndi ulatus ümber pesapuu. Niisamuti pole praegusel juhul asjakohane vastustaja viide võimalike varupesade kaitsmise vajadusele. Elupaiga kaitse 9

(11)3-23-1359 väljaspool selleks ettenähtud kaitstavat ala ei ole hõlmatud

§-s 55 sätestatud isendikaitsega. Vastustaja ei ole selgitanud ning kohtule ei nähtu ka tegevuskavast, et isendikaitse tagamiseks ja segapaari pesitsusaegse häirimise vältimiseks on praegusel juhul tingimata vajalik piiritleda elupaik pesapuust lõuna suunas oluliselt kaugemale kui 500 m. Konkreetse elupaiga kaitsmiseks tuleb võtta see kaitstava alana kaitse alla, millisel juhul hakkab seal kohalduma

-st või kaitse-eeskirjast tulenev kaitsekord. Vaidlust ei ole, et konkreetsel alal püsielupaiga moodustamise menetlus on hetkel pooleli ja ala soovitakse kaitse alla võtta – just selles menetluses tuleb välja selgitada elupaiga (sh varupesade) kaitseks vajalik ja sobiv sihtkaitsevööndi ulatus, mis sõltub muu hulgas kaitsealuse liigi eripärast (nt kas liik kasutab vaheldumisi mitut elupaika (varupesi) jne). Praegusel juhul sai elupaiga EELIS-esse kandmisel ja kaebaja 24.03.2023 taotluse lahendamisel lähtuda 23.12.2020 kinnitatud tegevuskava p-st 6.3 ja isendikaitse sätetest. Kui eeltoodust lähtuvalt polnud põhjendatud kaebaja kinnistut elupaiga (pindalalise objekti) hulka arvata, ei õigusta kaebaja kinnistu osalist haaramist elupaigalaigu sisse ainuüksi asjaolu, et ala plaanitakse püsielupaigana kaitse alla võtta.

-st ega tegevuskavast ei tulene, et elupaiga kande tegemine on püsielupaiga moodustamise vältimatuks eelduseks. Kaebaja on asjakohaselt märkinud, et ala elupaigana piiritlemine ei võimaldakski tagada selle ala säilimist sobiva elupaigana, kuna elupaigas on võimalik kotkast häirivaid tegevusi (sh raiet) keelata üksnes pesitsusajal, mitte aastaringselt. Kohus nõustub ja kaebajagi ei vaidle vastu KeA väitele, et suur-konnakotka puhul on tegemist nii Eesti kui Euroopa Liidu tasandil „kriitilises seisundis“ liigiga ja seega tuleb tema elupaikade kaitseks rakendada tõhusaid kaitsemeetmeid. Seda aga saabki teha püsielupaiga moodustamise ja ala kaitse alla võtmisega, mitte EELIS-esse elupaiga kandmisega ja pesitsusaegsete piirangute kohaldamisega. Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja tuginemine EELIS-esse kantud elupaiga säilitamise vajalikkusele muu hulgas selle valguses, et kaebaja väitel on Mardioja kinnistul

  1. a sügisel teostatud KeA loal lageraied (vt kaebaja 14.05.2024 menetlusdokument).
  2. Kohtul puudub eeltoodut arvestades veendumus, et vastustaja on elupaiga EELIS-esse kandmisel arvestanud kõigi tähtsust omavate asjaoludega ning et isegi kui elupaiga piiritlemise ajal sisaldanuks tegevuskavas vastustaja poolt aluseks võetud põhimõte (võimalus põhjendatud juhtudel mõnes ilmakaares elupaiga kaugemale kui 500 m piiritlemise kohta), olnuks sellest lähtumine konkreetsel juhul õigustatud. Lisaks sellele, et vastustaja näib olevat elupaiga EELIS-esse kandmisel osaliselt tuginenud elupaiga kaitset (mitte isendikaitset) käsitletavatele seisukohtadele, ei pruukinud vastustaja ammendavalt arvestada ka reaalse loodusliku olukorraga pesapuu ümbruses. Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja lähtus elupaiga kaebaja kinnistule piiritlemisel sellest, et pesapuust põhjas ja läänes polnud võimalik piirneva haritava maa tõttu piiritleda segapaari elupaika isegi mitte minimaalselt vajalikus ulatuses (250 m) pesapuust. Samas märgib vastustaja oma 06.05.2024 menetlusdokumendis, et kaebaja poolt esitatud märkusi arvestades vaadati elupaiga piirid üle ja selle tulemusel elupaiga ulatust laiendati põhja ja ida suunas katastriüksustele, kus esinevad valdavalt üle 50-aastased puistud ning nüüd ulatub elupaiga laiendus ka mujal kaugemale kui 500 m pesapuust. Järelikult ei vastanud asjakohastele andmetele ja polnud seega sisuliselt õige vaidlustatud otsustes esitatud põhjendus, et muudes ilmakaartes ei olnud elupaigaks sobilikku metsa isegi mitte minimaalses ulatuses (250 m pesapuust) ja see tingis elupaiga laiendamise kaebaja kinnistule. Samuti ei ole vastustaja vaidlustatud otsustes põhjendanud, millest lähtuvalt leiti, et kaebaja kinnistul elupaigana piiritletud metsatukk on konnakotkaste segapaarile pesitsemiseks sobilik. Eeltoodu annab kokkuvõttes alust kahelda selles, et KeA arvestas elupaiga kande tegemise ajal kõikide oluliste asjaoludega, sh segapaarile pesitsemiseks sobiva metsa olemasolu või selle puudumisega pesapuust erinevates ilmakaartes. KeA ei saa alustada elupaiga piiritlemiseks asjakohaste andmete kogumist või olemasoleva olukorra kontrollimist alles pärast elupaiga kande tegemist (omandiõiguse kitsendamist) ja puudutatud maaomaniku poolt kohtumenetluses 10

(11)3-23-1359 konkreetsetele asjaoludele tähelepanu juhtimist. Kohus nõustub kaebajaga, et eeltoodu võis mõjutada nii elupaiga piiritlemise tulemust kui ka KeA otsust kaebaja taotluse ja vaide rahuldamata jätmiseks. Lisaks eelnevale nähtub vaidlustatud otsusest, et vastustaja lähtus elupaiga piiritlemisel ja kande tegemisel asjaolust, et Mardioja kinnistule ulatuv segapaari elupaik hõlmab valdavalt vähemalt 50-aastaseid puistuid (s.o segapaarile pesitsemiseks sobiv puistu; vt tegevuskava p-d 1.1.1 ja 6.3). Arvestades kaebaja väiteid kinnistul metsateatiste nr 50000841126, 50000841128, 50000841130 ja 500008411321 alusel lageraie teostamise kohta, ei pruugi ka muudetud tegevuskava aluseks võttes olla põhjendatud isendikaitse eesmärkidest lähtuvalt elupaiga piiritlemine kaebaja kinnistule. KeA-l tuleb otsustada kaebaja kinnistule elupaiga ulatumise põhjendatus kõiki asjakohaseid (sh vahepeal muutunud) andmeid aluseks võttes.
  1. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ning tühistab KeA 21.04.2023 otsuse osas, milles vastustaja keeldus kustutamast EELIS-e kannet Rütavere väike- ja suurkonnakotka segapaari elupaiga (KLO9131001) kohta Mardioja kinnistule ulatuvas osas. Samuti kuulub tühistamisele 02.06.2023 vaideotsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie keelduva otsuse peale. Vaidlustatud otsuste tühistamise tõttu tuleb vastustajal uuesti läbi vaadata 24.03.2023 taotlus kaebaja kinnistut puudutavas osas elupaiga kande kustutamiseks.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna kaebaja ei ole 19.04.2024 määruses määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.