Obsah (11)

§ 477§ 423§ 110§ 116§ 667§ 69§ 70§ 75§ 77§ 102§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-5629 Kohtuasi X ja Q avald

§ 477lg 5 alusel).

1. 10.02.2022 tegi maakohus Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) päringu selleks, et saada teada lapse ja isa kohta andmeid, sh nende elukoha osas. PPA 18.02.2022 esitatud andmete kohaselt lahkus laps Eestist koos isaga
2. juulil 2021 Türki ega ole sealt tagasi Eestisse tulnud.
3. Lapse isa esindaja teavitas 03.03.2022 kohut isa elukoha aadressist Iraanis (XXX) ja ühtlasi oma esindusõiguse lõppemisest. 3
4. Kohus tegi PPA-le 01.04.2022 päringu lapse ja isa elukoha ja liikumise kohta andmete saamiseks. PPA-lt 13.04.2022 saadud andmete kohaselt ei ole fikseeritud alates 18.02.2022 lapse ja isa Eesti piiri ületamist.
5. aastast pärinevate andmete kohaselt elab isa lapsega MMM, Tallinn.
6. 13.06.2022 toimus asjas ärakuulamine, kuhu lapse isa ei ilmunud. Menetlusosalistele ei olnud lapse ja isa elu- ega viibimiskoht teada.
7. Kohus tegi 17.06.2022 päringu Maksu- ja Tolliametile (MTA) lapse ja lapse isa elu- ja viibimiskoha teadasaamiseks ja kutsus lapse isa 09.08.2022 ärakuulamisele. MTA-lt saadud andmete kohaselt on MTA andmebaasis lapse isa elukoha aadress
8. a seisuga Iraanis. MTA keskkonda on sisenetud deklaratsioonide esitamiseks Mobiil-ID paroolidega. 09.08.2022 toimus asjas ärakuulamine, kuhu lapse isa ei ilmunud.
9. Maakohus palus 14.02.2023 menetlusosalistel esitada soovi korral täiendavad asjaolud ning küsis teavet lapse ja lapse isa elu- ja viibimiskoha kohta. Menetlusosalised teatasid kohtule, et neil puudub teave lapse ja lapse isa kohta.
10. Maakohus kuulas 25.05.2023 ära avaldaja II, kelle sõnul kohtus ta viimati oma poolõega
11. a juunis, kui lapse isa poolõe lasteaiast ära viis. Viimane info pärineb avaldajal II oma poolõest
12. a suve lõpust, kui ta nägi kahte Instagrami pilti: üks oli tehtud Istanbulis ja teine Iraanis. Avaldaja II soovib oma poolõega kohtuda ja küsis, kas tal on kunagi lootust teda näha. Puudutatud isikut II pole avaldaja II samuti kohanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
13. Pärnu Maakohus jättis 26.05.2023 määrusega läbi vaatamata avaldused lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning kohtu algatusel lapse isa suhtes hooldusõiguse piiramiseks algatatud menetluse. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud, mis jäid riigi kanda.
14. Maakohus leidis, et avaldused ja lapse isa suhtes alustatud menetlus lapse isa hooldusõiguse piiramiseks tuleb jätta

§ 423lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata kohtualluvuse puudumise tõttu.

21.

§ 110

lg 3 kohaselt koosmõjus

§ 116

lg-ga 1 vaatab suhtluskorra ja vanema hooldusõiguse piiramise asju siseriikliku kohtualluvuse alusel läbi lapse elukohajärgne kohus. Tuvastatud asjaoludel asus lapse rahvastikuregistri järgne elukoht alates 28.06.2021 Rapla maakonnas ja alates 20.09.2021 Iraanis. Siiski on rahvastikuregistri kannetel kohtualluvuse määramisel üksnes deklaratiivne roll ja need ei oma määravat tähendust kohtualluvuse määramisel.

1. Tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et hiljemalt 01.07.2021 laps Eestis ei elanud ega viibinud. Lapse isa ei esitanud lapse lahkumise aja kohta Eestist enne 31.01.2022 mitte ühtegi tõendit ja siis esitas ka vaid lennupileti, mille alusel ei saa ainuüksi väita, et laps pole Eestisse tagasi saabunud. Sotsiaalkindlustusameti 28.09.2021 otsus, mille kohaselt lõpetati lapsele lapsetoetuse maksmine alates 01.10.2021, kuna laps ei ela Eestis, ei tõenda seda, millal laps lahkus Eestist ning ega ta vahepeal siia tagasi pole tulnud. Seetõttu tegi kohus 10.02 ja 01.04.2022 Politsei-ja Piirivalveametile (PPA) päringud ning tuvastas PPA 18.02 ja 13.04.2022 vastuste alusel, et laps lahkus Eestist 01.07.2021 ning pole ilmselt seejärel Eestisse naasnud. 4 Edasises menetluses pole täiendavaid andmeid lapse asukoha kohta esitatud, mistõttu kohus tuvastas, et alates
2. juulist 2021 ei ole laps Eestis viibinud. Avaldajad, eestkosteasutused ja lapse esindaja ei tea täpselt, kus laps praegu on.
3. Praeguses asjas ei ole kinnitust leidnud, et laps elas avaldaja II avalduse ja isa suhtes menetluse alustamise ajal Eestis. Kohus tuvastas eelnevalt, et laps lahkus Eestist
4. juulil 2021 ning pole ilmselt seejärel Eestisse naasnud. Menetlusosalised on sõltumata rahvastikuregistri kannetest samal arvamusel. Lapse isa kinnitusel lahkuti koos, et jäädavalt asuda elama Iraani. Seega oli avaldaja II avaldus esitatud ajal, mil laps enam Eestis ei elanud. Samuti algatas kohus menetluse isa õiguste piiramiseks ajal, mil laps ega isa Eestis ei elanud. Järelikult ei ole alust nende asjade menetlemiseks siseriikliku kohtualluvuse sätetel.
5. Menetlusosalised (v.a lapse isa) on viidanud ka sellele, et asjas võiksid kohtualluvuse määramisel kohaldamisele tulla rahvusvahelise kohtualluvuse regulatsioonid Brüssel II bis määrus ja Haagi
6. a konventsioon. Kohus möönis, et viidatud regulatsioonid kohalduvad iseenesest ka asjades, kus suhtluskorra kindlaksmääramist taotlevad mitte lapse vanemad vaid lapse lähisugulased. Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Vanemliku vastutuse asjades on üldine kohtualluvus selle liikmesriigi kohtul, kus on hagi esitamise ajal lapse elukoht (Brüsseli II bis art 8). Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eestile siduvatest välislepingutest. Haagi
7. a konventsioon art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse (sh suhtluskorra) vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eestis. Kohtualluvuse kindlaksmääramiseks tuleb esmalt kohalda Brüsseli II bis määrust ja jätta kõrvale siseriiklikud kohtualluvuse normid. Brüsseli II bis määruse kohaselt oleks kohtul kohtualluvus suhtluskorra avalduste läbivaatamiseks ja isa hooldusõiguse piiramiseks juhul, kui nimetatud avalduste ja toimingu alustamise ajal oli lapse harilik viibimiskoht Eestis.
8. Kohus leidis, et menetluse käigus tuvastatud asjaoludel ei saa väita, et lapse harilik viibimiskoht oli avaldaja II avalduse esitamise ja lapse isa suhtes menetluse alustamise ajal Eestis. See, et laps oli enne avalduste esitamist ja isa suhtes menetluse alustamist siin pikalt elanud ja tal on Eestis vanavanemad, vend ja sõbrad, ei anna automaatselt alust järeldada, et tegemist on lapse hariliku viibimiskohaga Brüsseli II bis määruse mõttes. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Hariliku viibimiskoha mõistet on menetlusosalised kohtu hinnangul liiga kitsalt tõlgendanud. Lapse hariliku viibimiskoha määratlus ei sõltu riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga TsÜS § 15 mõttes ega tingimata siduda lapse vanema elukohaga (vt RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21).
9. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib sõltuvalt lapse vanusest ja vanemate elukoha vahetamise soovist lähtuvalt lapse harilik viibimiskoht muutuda koheselt või väga vähese aja möödudes teise riiki elama asumisest (Euroopa Kohtu
10. detsembri 2010 otsus kohtuasjas nr C‑497/10, Barbara Mercredi v Richard Chaff, p-d 41–56). Praegusel juhul väidab lapse isa, et lapsega lahkuti Eestist jäädavalt, et asuda koos elama Iraani. Lapse isa kui ainuhoolduslik vanem otsustas lapse viia Eestist mujale riiki elama. Vaidlustamata asjaoludel on isa iraanlane ja Iraanis on lapse isapoolsed sugulased. Vaidlust pole enam, et alates
11. juulist 2021 laps Eestis ei ela. Arvestades lapse vanust ja isa soovi lapse elukohta vahetada, muutus lapse harilik viibimiskoht sisuliselt kohe Eestist lahkumisel. Kuna pole tuvastatud, et lapse harilik viibimiskoht oli avaldaja II avalduse esitamise ja isa suhtes menetluse alustamise ajal Eestis, siis Brüsseli II bis määrus asjas ei kohaldu. Ühtlasi ei ole asjas võimalik tuvastada, et laps 5 viibiks mõnes teises liikmesriigis. Puudub igasugune informatsioon, et lapse harilik viibimiskoht oleks ka mõnes Haagi
12. a konventsiooni lepinguriigis, mistõttu ei kohaldu kohtu hinnangul ka konventsioon. Konventsiooni kohaselt määratakse vanemliku vastutuse asjades kohtualluvus konventsiooni lepinguriikide vahel. Isegi kui viidatud konventsioon kohalduks, ei saaks selle alusel ikkagi võtta kohtualluvust Eesti kohus, sest pole tuvastatud, et lapse harilik viibimiskoht oli venna avalduse esitamise ja lapse isa suhtes menetluse alustamise ajal Eestis. 27.

§ 110

lg 1 p-de 1 ja 2 (koosmõjus

§ 116

lg-ga 1) kohaldamiseks pole samuti alust, sest

§ 110

lg 1 p-d 1 ja 2 on mõeldud eelkõige eestkosteasjade rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramiseks. Isegi kui kohtualluvust määrata

§ 110

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi, siis olukorras, kus lahend ei ole täidetav lapse hariliku viibimiskoha riigis ja selle täitmiseks peaks laps toodama regulaarselt ilmselt sundi rakendades Eestisse, ei oleks viidatud sätetele tuginedes kohtualluvuse võtmine põhjendatud.

§ 110

lg 1 teise lause järgi kohus võib teatud eeldustel, aga ei pea kohtualluvust võtma. Praegusel juhul ei ole alust tõsikindlalt väita, et kohtualluvuse võtmine

§ 110lg 1 p-de 1 ja 2 alusel praeguses asjas oleks kindlasti lapse huvides.

1. Avaldaja I avalduse osas leidis kohus, et avaldus lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks on esitatud enne lapse Eestist lahkumist, s.o ajal, mil lapse elukoht ja harilik viibimiskoht oli Eestis. Vanaema esitas avalduse Harju Maakohtule 29.06.2021 ning tuvastatud asjaoludel lahkus laps Eestist isaga 01.07.2021, s.o kaks päeva pärast vanaema avalduse esitamist. Samas on üldtunnustatud rahvusvahelise kohtualluvuse põhimõtete kohaselt lastega seotud asjade läbivaatamiseks kõige sobilikum kohus lapsele lähim kohus. Seetõttu jaatatakse seda, et kui lapse harilik viibimiskoht viiakse menetluse jooksul seaduslikult üle mõnda teise riiki, siis on sellel teisel riigil lapse asjades kohtualluvus (vt nt Brüsseli II bis art 9 lg 1; Haagi
2. a konventsioon art 5 lg 2). Praeguseks ei ole laps elanud Eestis umbes kaks aastat, st lapse harilik viibimiskoht ei ole enam pikka aega olnud Eestis. Seega tuleks vanaema avaldus kohtualluvusel üle anda lapse hariliku viibimiskoha järgsele kohtule, sest lapse harilik viibimiskoht on üle viidud Iraani või mujale riiki. Kuna kohtul puudub teave, kus laps on, ei ole võimalik ühegi määruse või välislepinguga asja kohtualluvusel lapse hariliku viibimiskoha kohtule üle anda. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta avaldaja I avaldus läbi vaatamata.
3. Tsiviilasjas menetluse läbiviimine oleks ilmselt ka õiguslikult perspektiivitu, sest taotletud eesmärki pole võimalik saavutada (

§ 423lg 2 p-d 1 ja 2).

Tõendeid selle kohta, et laps ja/või isa elavad Eestis pole. Lapse isa kinnitusel tal lapsega Eestisse tulla plaanis ei ole. Pole põhjendatud määrata suhtluskorda kindlaks n-ö igaks juhuks, kui laps peaks kunagi Eestisse tagasi tulema. Määruskaebus

1. Laps esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada.
2. Määruskaebuse kohaselt on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust leides, et asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Avaldaja I on esitanud esmakordselt avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks 29.06.
3. Lapse isa esitas kohtule 31.01.2022 tõendina lennupileti selle kohta, et laps lendas koos isaga
4. juulil 2021 Türki. Seeläbi puudub vaidlus selles, et laps elas avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Samuti ei ole vaidlust selles, et peale lapse 6 äraviimist naases Eestisse veel lapse isa. PPA 18.02.2022 vastusest nähtub, et lapse isa tuli Eestisse tagasi 15.07.2021, lahkus 09.11.2021 ja tuli uuesti tagasi 30.11.
5. Hilisemad andmed puuduvad. Ühtlasi väljendas isa 20.01.2022 istungil esindaja vahendusel, et ta ise ei saa Iraani minna. Seeläbi võib eeldada, et ta ei saa lapsega selles riigis elada. TsÜS § 15 lg 1 sätestab põhimõtte, et piiratud teovõimega alaealise elukohaks loetakse tema vanemate või eestkostja elukoht. Lapse elukohaks ei saa lugeda koheselt peale Eestist lahkumist välisriiki olukorras, kus tema vanem elab veel pikemat aega seejärel Eesti Vabariigis. Seeläbi on tuvastatav, et avaldaja I avalduse esitamise ajal oli isegi lapse faktiliseks elukohaks Eesti Vabariik.
6. Kohtualluvuse pädevus tuleneb kohtule avalduse esitamise ajal. Avaldaja II avalduse esitamise hetkel (10.08.2021) ja lapse esindaja poolt hooldusõiguste piiramise taotluse (17.11.2021) esitamise hetkel elas faktiliselt Eesti Vabariigis lapse isa. Sel ajal ei olnud alust lugeda, et lapse elukoht oleks juba muutunud. Seda enam, et rahvastikuregistri andmetel oli kuni 20.09.2021 lapse elukohaks veel Eesti Vabariik. Vanem viis lapse Eestist ära ja muutis rahvastikuregistri kannet ilmselgelt eesmärgil vältida kohtumenetlust lapse elukoha riigis, s.o Eesti Vabariigis.
7. ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 lg 1 järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet. Identiteedi üheks osaks on ka lapse päritolu ja suhted lähedaste inimestega, kelleks vaieldamatult vanavanemad ja poolvend on. Lapse sünniriigist, mille kodanik ta on, äraviimine viisil, kus tal ei ole enam võimalik suhelda lähedaste inimestega, kellega ta seni koos on elanud, on käsitletav tema identiteedi ignoreerimisena. Perekonnaautonoomia põhimõttest ei tulene, et vanem võiks hakata muutma lapse identiteeti. 20.01.2022 kohtuistungil keeldus isa esitamast andmeid selle kohta, kus, mis tingimustes ja kellega laps viibib. Vanem ei saa last lihtsalt viia teadmata kohta ning seejärel ignoreerida kohtu jõupingutusi teha selgeks lapse parimad huvid. Riik peab andma oma kodanikust lapsele õiguskaitset juhul, kui vanem selgelt ignoreerib lapse parimaid huve. Kohtumenetlust ei ole võimalik siseriiklikult lõpetada juhul, kui puudub kindlus, et kusagil teise riigi kohtus ei jää menetluse üleandmise tõttu lapse parimad huvid kaitseta. Ilmselgelt ei ole lapse parimates huvides, kui kohus lõpetab siseriiklikult menetluse, samas kui mingi teise riigi kohtule ei saa asja menetlemist üle anda. Lapse parimate huvidega ei ole kooskõlas, kui vanemad hakkaksid muutma lapse elukohta menetluse kestel eesmärgiga vältida enesele ebameeldivat kohtuvaidlust. Sellisel juhul jääksid lapse parimad huvid õigusliku kaitseta.
8. Analoogia korras on võimalik viidata, et Haagi
9. a konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse ja külastamisõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Lapse harilik viibimiskoht oli avalduste esitamise ja ka hilisema kohtumenetluse toimumise ajal Eesti Vabariigis. Tähendust ei oma, et faktiliselt viis isa ta Eestist ära. Varasemalt oli laps elanud järjepidevalt ainult Eesti Vabariigis ja oli siia ühiskonda integreerunud. Iraanis ega kusagil teises välisriigis polnud ta teadaolevalt kordagi käinud. Tema kogu sotsiaalvõrgustik oli seotud Eesti Vabariigis elamisega.
10. Eristada tuleb õigusemõistmise käigus lahendi tegemist ja selle hilisemat täitmist. Isegi juhul, kui lahendi täitmine võib hilisemalt osutuda märkimisväärselt raskeks, ei anna see võimalust kohtul keelduda õigusemõistmisest. 7 Menetlusosaliste seisukohad
11. Avaldajad ja eestkosteasutused toetasid määruskaebuse rahuldamist. Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud.
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Laps esitas, riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu, ringkonnakohtule taotluse, milles palus kohtul teha täiendava järelpärimise Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) selle kohta, kas puudutatud isikud I ja II on peale maakohtu poolt andmete kogumist ületanud Eesti Vabariigi piiri. Samuti võib olla ratsionaalne teha järelpärimine Eesti Vabariigi krediidiasutustele, kas puudutatud isik II omab seal arvelduskontot ning kus ta on kontol olevaid rahalisi vahendeid pangakaardiga kasutanud. Ei ole välistatud, et ta on olnud vähemalt mingil määral suhtluses ka riigiga, nt esitanud eelneva aasta tuludeklaratsiooni.
2. Tallinna Ringkonnakohus tegi infopäringud PPA-le ning Maksu- ja Tolliametile (MTA).
3. PPA 18.06.2024 vastuse kohaselt on PPA piirikontrolli andmekogus fikseeritud, et puudutatud isik II on ajavahemikul 13.04.2022-18.06.2024 ületanud Eesti piiri, lahkudes Eestist 04.08.
4. Puudutatud isiku I kohta ei ole sellel ajavahemikul piiriületusi fikseeritud. Samas puuduvad andmed selle kohta, kas ja millal on ületatud Schengeni ühtse viisaruumi sisepiiri. Lisaks märgiti, et PPA andmekogus puuduvad andmed puudutatud isikute I ja II praeguse elukoha kohta.
5. Maksu- ja Tolliameti 25.06.2024 vastuse kohaselt ei ole puudutatud isikud esitanud tuludeklaratsiooni 2023.a kohta. Maksu-ja Tolliameti e-teenuste keskkonnas e-MTA on puudutatud isikute postiaadressiks märgitud XXX, Iraan. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ning tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. 43. Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Kohtualluvus tähendab

§ 69

lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub

§ 70

lg 2 järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu määrustes.

1. Praeguses asjas esitas avaldaja I, s.o lapse vanaema, 29.06.2021 maakohtule avalduse lapsega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. 10.08.2021 esitas avalduse lapsega suhtluskorra kindlaksmääramiseks avaldaja II, kes on lapse poolvend ning 09.02.2022 määrusega algatas maakohus menetluse lapse isa hooldusõiguse piiramise vajalikkuse üle otsustamiseks. 8 Puudutatud isik II palus jätta asja läbi vaatamata kohtualluvuse puudumise tõttu, kuna lapse elukoht ei ole Eesti Vabariigis, vaid on Iraanis.
2. Vanemliku vastutuse (sh suhtlusõiguse) asjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Euroopa Nõukogu (EÜ)
3. novembri
4. a määrus nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (Brüsseli II bis määrus). Samuti sisalduvad kohtualluvust reguleerivad sätted Haagi
5. oktoobri 1996.a Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioonis (Haagi
6. a konventsioon).

§ 116

lg 1 järgi kohaldatakse hagita perekonnaasjade kohtualluvusele

§-s 110 sätestatut, kui seadusest või asja olemusest ei tulene teisiti.

1. Brüsseli II bis määruse art 8 lg 1 järgi on liikmesriigi kohtutel vanemlike vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Riigikohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub Brüsseli II bis määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. Seega on Eesti Vabariigi kohtu pädevuse kindlakstegemiseks oluline tuvastada, kas lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis (vt RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21).
2. Kohtupraktikas on selgitatud, et lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga TsÜS § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga. Lapse harilikku viibimiskohta ei saa määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Väikelapse integreerumist ühe või teise liikmesriigi keskkonda on keerulisem tuvastada nii tema ea kui ka vanemast täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi lapse elu korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab määrata, millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud. Ülalmärgitu järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (vt RKTKm 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17; RKTKm 28.09.2010, 3-21-66-10, p 18).
3. PPA piirikontrolli andmekogus on andmed selle kohta, et laps lahkus Eestist 01.07.2021 koos isaga Türki ning 18.06.2024 seisuga puuduvad andmed selle kohta, et laps oleks pärast seda Eestisse naasnud. PPA andmetel on lapse isa tulnud Eestisse tagasi 15.07.2021, lahkunud 09.11.2021, tulnud uuesti tagasi 30.11.2021 ning lahkunud 04.08.
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud alates
5. juulist 2021 enam Eestis. Sealjuures on maakohus võtnud põhjendatult arvesse, et alates 01.07.2021 laps enam Eestis ei viibinud ning lapse isa, kes on tema hooldusõiguslik vanem, oli kohtule avaldanud, et Eestist lahkuti jäädavalt. Asjaolu, et lapse isa on naasnud hiljem veel ajutiselt Eestisse, ei anna alust asuda seisukohale, et lapse harilik viibimiskoht ei muutunud. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et laps oleks pärast 01.07.2021 Eestisse naasnud või et lapse isa oleks ise jäänud püsivalt elama Eestisse. 9
6. Maakohus on tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli avaldaja I avalduse esitamise ajal (29.06.2021) Eestis. Seega allus avaldaja I avalduse läbivaatamine Brüsseli II bis määruse art 8 lg 1 järgi Eesti kohtule. Maakohus on leidnud, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud alates
7. juulist 2021 enam Eestis. Samas ei tuvastanud maakohus, et lapse harilik viibimiskoht oleks viidud üle mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki või mõnda Haagi
8. a konventsiooni osalisriiki. Määruskaebemenetluses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Tsiviilasjas lapse isa poolt antud selgituste kohaselt viidi lapse viibimiskoht üle Iraani, mis ei ole Haagi 1996.a konventsiooni osalisriik. Euroopa Kohus on 14.07.2022 kohtuasja nr C-572/21 p-des 28-33 selgitanud, et Brüsseli II bis määruse artikli 8 lg-s 1, milles võetakse aluseks liikmesriigi kohtule hagi esitamise ajahetk, väljendub perpetuatio fori põhimõte, mille kohaselt ei kao selle kohtu alluvus ka siis, kui kohtumenetluse ajal peaks muutuma asjaomase lapse harilik viibimiskoht. Määruse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud üldine kohtualluvuse eeskiri on kohaldatav kohtuvaidlustele, mis puututavad suhteid liikmesriigi ja kolmanda riigi kohtute vahel. Sellest järeldub, et kui liikmesriigi kohtusse pöördumise ajal on lapse harilik viibimiskoht selle liikmesriigi territooriumil, siis kuulub põhimõtteliselt selle kohtu alluvusse otsuse tegemine vanemliku vastutuse kohta, sealhulgas juhul, kui vaidlus puudutab suhet kolmanda riigiga. Samas leiti, et artikli 8 lõikes 1 ette nähtud üldine kohtualluvuse eeskiri ei ole enam kohaldatav, kui lapse harilik viibimiskoht on menetluse käigus õiguspäraselt üle viidud liikmesriigi territooriumilt sellise kolmanda riigi territooriumile, mis on Haagi
9. aasta konventsiooni osalisriik. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et lapse harilik viibimiskoht oleks viidud üle Haagi
10. aasta konventsiooni osalisriiki, kellele saaks konventsiooni art 5 lg 2 alusel asja arutamise üle anda. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et Eesti kohtul säilis avaldaja I avalduse läbivaatamise suhtes kohtualluvus ka olukorras, kus lapse viibimiskoht muutus. Sarnaselt sätestab

§ 77

, et kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid.

1. Maakohus leidis, et avaldaja II avalduse esitamise (10.08.2021) ja maakohtu 09.02.2022 määrusega algatatud menetluse ajal ei olnud lapse harilik viibimiskoht enam Eesti Vabariigis, ning et lapse harilik viibimiskoht ei olnud ka mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis või Haagi 1996.a konventsiooni osalisriigis. Järelikult Brüsseli II bis määruse ja Haagi
2. a konventsiooni sätted rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldamisele ei kuulu. Seega saab nende asjade suhtes kohtualluvust kontrollida tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel.

§ 116

lg 1 järgi kohaldatakse hagita perekonnaasjade kohtualluvusele

§-s 110 sätestatut, kui seadusest või asja olemusest ei tulene teisiti.

§ 110

lg 1 järgi võib Eesti kohus lahendada eestkosteasja, kui eestkostet vajav isik või eestkostetav on Eesti Vabariigi kodanik või kui tema elukoht on Eestis, samuti kui eestkostet vajav isik või eestkostetav vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset, mh kui Eestis asub tema vara. 51. Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega selles, et

§ 116

ja § 110 lg 1 järgi avaldaja II avaldus ja kohtu algatatud menetlus Eesti kohtule ei allu.

§ 116

lg 1 ja

§ 110

lg 1 p 1 koosmõjus võib Eesti kohus lahendada hagita perekonnaasja, kui laps on Eesti Vabariigi kodanik või kui tema elukoht on Eestis. Riigikohus on eelnimetatud sätete kohaldamise osas selgitanud, et olukorras, kus lapse elukoht ei ole Eestis, võib Eesti kohus lahendada asja ka siis, kui laps on Eesti Vabariigi kodanik (vt RKTKm 29.11.2010, 3-2-1-10710, p 16). Sealjuures sõna "võib" tuleb mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina (vt RKTKm 29.11.2010, 3-2-1-107-10, p-s 14 esitatud tõlgendust

§ 102lg 2 sõnastuse kohta).

Rahvastikuregistri andmetel on lapsel Eesti Vabariigi kodakondsus (I kd lk 61). Seega saab

§ 116

ja § 110 lg 1 järgi Eesti kohus läbi vaadata ka avaldaja II avalduse ning kohtu omal algatusel algatatud menetluse. 10 52. Ülaltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on jätnud tsiviilasja ebaõigesti

§ 423lg 1 p 13 alusel kohtualluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, avalduste läbi vaatamata jätmiseks ei oleks maakohtu esitatud põhjendustel alust ka

§ 423lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Asjaolu, et laps viibib välisriigis, ei anna alust pidada asja õiguslikult perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks samale maakohtule. 53.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 11