Obsah (9)

§ 402§ 4062§ 195§ 416§ 4034§ 4034l§ 82§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Nele Seping Otsuse avaldamise aeg ja koht 20.05.2024, Paide Tsiviilasja number 2-23-133936 Tsiviilasi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali h

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.

1. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud politseiga isiklikult 18.01.
2. Kohus andis kostjale tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva. Tähtaeg möödus 01.02.
3. Kostja ei ole hagile vastanud. Kohtu põhjendused
4. Kostja on 24.03.2023 X X (pärandaja, laenusaaja) seadusjärgne pärija. Hageja ja pärandaja sõlmisid 05.07.2022, 12.07.2022 ja 27.09.2022 järelmaksulepingud. Pärandaja sai lepingute alusel laenu 607,99 eurot, 148,97 eurot ja 426,79 eurot. Kuna füüsilisest isikust laenusaaja sai krediiti väljaspool majandustegevust, on nimetatud lepingud tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 tähenduses.

Laenuandja täitis lepingujärgsed kohustused ning maksis laenud välja. Laenusaajal oli kohustus tagastada laenud vastavalt graafikutele. 4. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2022 krediidiasutuste eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30%.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenude väljastamise ajal oli seega vastavalt 3 x 16,30% = 48,9%. Lepingute kohaselt on krediidi kulukuse määrad 48,32%, 48,29% ja 48,30% aastas. Need ei ületanud laenude väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1079,35 eurot, intressi 145,7 eurot, viivist 115,29 eurot, võla sissenõudmiskulusid 45 eurot ning viivist põhinõudelt lepingus sätestatud määras 24% aastas alates 23.08.2023 kuni nõude rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
2. Hagiavalduse kohaselt on hageja edastanud kostjale 10.03.2023 (lepingute 1168990 ja 11756025) ja 08.02.2023 (leping 12570204) teated, et tekkinud on lepingu erakorralise ülesütlemise õigus ning leping öeldakse üles vastavalt 25.03.2023 ja 23.02.
3. Riigikohus on märkinud, et

§ 195

lg 1 kohaselt saab lepingu üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. Lepingut ei 2 ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-53-13, p 15). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17).

§ 416

lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele (vt RKTKo tsiviilasjas 3-2-153-16). Kohus asub seisukohale, et lepingud tarbijaga ei olnud kehtivalt üles öeldud. 10.03.2023 ja 08.02.2023 viimased hoiatuskirjad ei vasta nõuetele. Kohus on seisukohal, et kuna laenulepinguid ei ole kehtivalt ülesse öeldud, saab laenuandja käesolevalt nõuda üksnes laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma.
3. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
4. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

1. Kohus selgitas 10.11.2023 ja 01.12.2023 määrustes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada.
2. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus tehtud laenusaaja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
3. Hageja selgituse kohaselt lähtus krediidiandja laenuotsuse tegemisel laenusaaja enda antud andmetest ning maksehäireregistrist.
4. Krediidiandja lähtus laenutaotleja esitatud andmetest ja tegi päringu maksehäireregistrisse, mida ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Riigikohus on märkinud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste 3 tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi info), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

1. Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Laenusaajalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta. 4
2. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034l

g 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo nr 214-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole. 15. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

1. Hageja esitas 21.12.2023 oma nõude alternatiivse arvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.
2. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et pärandaja sai krediiti 1183,75 eurot. Laenudest tagastati 205,16 eurot. Seega on tasumata põhivõlgnevus 978,59 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Hagi esitamise seisuga on hageja esitatud ümberarvestuse alusel sissenõutavaks muutunud põhinõuded 165,16 eurot, 40 eurot ja 177,8 eurot, kokku 382,96 eurot.

§ 82

kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt

§ 4062

lg 3 saab käesolevalt hagi rahuldada maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ulatuses.

1. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 771,59 eurot (371,80 (536,96 (lepingu 11688790 osamaksed 1-22) – 165,16 (laenu tagastatud osa)) + 91,46 (131,46 (lepingu 11756025 osamaksed 1-22) – 40 (laenu tagastatud osa)) + 308,33 (lepingu 12570204 osamaksed 1-19)).
2. Hageja 21.12.2023 avalduse kohaselt nõuab ta, juhul kui maakohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, viivist seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest. See nõue on

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud.

1. Hageja esialgses nõudes sisaldunud intressi, sissenõudmiskulude hüvitamise ja viivise nõue jäävad rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on 1644,38 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (779,59 eurot ehk 47%). Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 47% ulatuses kostja kanda ja 53% ulatuses hageja kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro menetluskuluna väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega on menetluskulu põhjendatud. Kostjal tuleb hagejale hüvitada 148,05 eurot (47% 315-st). 5
4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
2. TsMS § 178 lg 1 alusel saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Seping kohtunik 6