Obsah (12)

§ 21§ 26§ 27§ 17§ 11§ 9§ 18§ 20§ 4§ 53§ 24§ 16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 23. mai 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-23-11725 Tsiviilasi J

) § 25 lg-le 3 viidates, et vaatas üle võlausaldajate nõuded ning leidis, et nõuete suurused on võimalik kinnitada vastavalt kavas toodule. Maakohus tegi menetlust algatades kindlaks, et abikaasadest võlgnikel on makseraskused ja need on ületatavad

§ 21lg-s 1 sätestatud abinõudega.

Usaldusisik on kava koostades ja menetledes järginud

§-de 20 ja 24 nõudeid. Kava on võimalik kinnitada

§ 26

lg 2 alusel, sest ainsana vastuväite esitanud Swedbank AS-i nõue on 46% ehk vähem kui pool pandiga tagamata kogunõuetest ja teda ei kohelda teiste võlausaldajatega võrreldes halvemini. Swedbank AS-il on vaid põhinõue, mis 3 rahuldatakse täies ulatuses ja sama perioodi jooksul nagu teiste võlausaldajate põhinõuded. Swedbank AS-i vastuväited ei anna alust jätta kava kinnitamata. Kohus hindas

1. oktoobri 2023 määruses mõlema võlgniku makseraskusi eraldi ja leidis, et makseraskustes on ka võlgnik II. Kuigi võlgnikul II on sissetulek, millest ta üksinda oleks ilmselt suutnud enda nimel võetud kohustusi täita, kuulub tema sissetulek abikaasade ühisvarasse. Seega on võlgnikul I õigus saada selle arvel ülalpidamist ja abi oma kohustuste täitmisel. Samuti peavad mõlemad panustama lapse ülalpidamisse. Sellise abikaasade vara ühiskasutamise tulemusel tekkisid makseraskused ka võlgnikul II. Paljasõnaline on Swedbank AS-i väide, et võlgnik I ei võtnud kohustusi perekonna huvides, mistõttu ei ole need abikaasade ühised kohustused. Võlgnik I on võtnud kohustusi alates novembrist 2020 (vaid üks kohustus pärineb juunist 2019), seega ajal, kui võlgnikud elasid ühise perena ja tööl käis vaid võlgnik II, sest võlgnik I oli lapsega kodune. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et võlgnik I kasutas laene vaid enda huvides, saab lugeda, et raha kasutati lapse või pere ühiste kulude katteks, mis vastab perekonnaseaduse (PKS) §-s 18 sätestatule. Võlgnike eesmärk on säilitada eluase ja töölkäimist võimaldav sõiduk ning siiski tasuda võlausaldajatele oma kohutused võimalikult suures ulatuses. Võlgade ümberkujundamise menetlus kava täitmise teel vastab maksimaalselt nii võlgnike kui võlausaldajate huvidele ja seega ka võlgade ümberkujundamise eesmärgile. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA SEISUKOHAD
2. Võlausaldaja Swedbank AS esitas maakohtu määruse peale
3. veebruaril 2024 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada või alternatiivselt jätta võlgniku II osas kava kinnitamata. Määruskaebuse esitamise kulud palub Swedbank AS jätta võlgnike kanda ja mõista need võlgnikelt enda kasuks välja või määruskaebuse rahuldamise korral tagastada riigilõiv 10 eurot. Maakohus rikkus määruse tegemisel materiaal- ja menetlusõigusnorme, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni, mh rikkus maakohus põhjendamiskohustust ning kohaldas ebaõigesti PKS §
4. Määrus on põhjendamata ja vastuolus asja materjalidega, maakohus ei tuvastanud piisavalt asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja jõudis seega valedele seisukohtadele. Swedbank AS ei nõustu, et makseraskustes on võlgnikud ühiselt. Maakohtu viide
5. oktoobri 2023 määrusele ei ole asjakohane, sest maakohus ei analüüsinud selles piisavalt võlgniku II makseraskusi ja eksis võlgniku II sissetuleku suuruse osas. Võlgnikule II kuulub vara, ta teenib igakuiselt kindlat sissetulekut ja täidab kohustusi võlausaldaja ees korrektselt. Võlgnik II ei ole ei püsivalt ega ajutiselt maksejõuetu (

§ 27lg 1 p 1).

Kohus peab hindama võlgnike I ja II kohustusi eraldi. Maakohus ei teinud kindlaks, millisel eesmärgil võlgnikud laene võtsid ja kas tegemist on PKS § 18 lg 1 järgi perekonna huvides võetud kohustustega. Kostjate solidaarvastutuse tekkimine eeldab laenu kasutamist faktiliselt perekonna huvides (Riigikohtu

1. septembri 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 p-d 13‒15). Perekonnaseadusest ei tulene eeldust, et abielu kestel võetud laenukohustused on ühised. Võlgniku I enne
2. juulil 2019 abiellumist võetud kohustus ei ole ilmselgelt PKS § 18 lg-s 1 sätestatud kohustus. Kinnitada ei saa ühist kava, milles võlgnikul II on kohustus tasuda ka kõik võlgniku I kohustused. Ühisesse kavasse ei saa lisada võlgnikule II tasumiseks kohustusi, mis ei ole võetud PKS § 18 lg 1 järgi laste või perekonna huvides. Eeldada ei saa, et võlgnik II tasub ühisvara arvelt võlgniku I kohustusi, eelkõige abielueelselt võetud kohustusi. 4 Määrusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ühegi krediidiandja/võlausaldaja puhul. Kava ei saa kinnitada selliselt, et ühe makse aluseks on eeldatav müügitulu. Väljamakseid on võimalik teha reaalsest müügitulust. Mootorrataste müügist saadava arvel peaks tegema võlausaldajatele väljamakseid, kuid summat ei ole võimalik kavas kindlaks määrata. Kohus saab võlgnikke kohustada vaid vara realiseerima. Kava täitmise
3. kuu saabub 2025 suvel, kuid määruse kohaselt on mootorrataste eeldatav müügiperiood
4. aastal. Võlgnikke tuleks kohustada hoiustama müügitulu usaldusisiku kontol. Maakohus ei ole kindlaks teinud võlgnikele kuuluva korteri väärtust lähtuvalt

§ 27

lg 1 p-st 1, et hinnata, kas võlgnikel on võimalik makseraskusi vältida nt väiksemale pinnale kolides. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 10. Usaldusisik on seisukohal, et võlgnikud on ühistes makseraskustes. Võlgnikud on abielus ja toimetavad ühisvara süsteemis ehk toetavad teineteist ja oma peret kui tervikut. Võlgnike eraldi vaatlemine tähendab pereema karistamist lapse saamise eest. Võlgnikul II on makseraskused. Lähisugulased on teatanud, et neil ei ole enam vahendeid võlgnike toetamiseks. Seega oleksid võlgnikud jäänud igakuiste maksetega hätta ning kohustused viiviste jm kulude võrra suurenenud. Pere oleks oma sissetulekutest saanud tasuda vaid igapäevased kulud. Juriidiliselt on õige, et võlgniku I juunis 2019 võetud laen ei kuulu ühisvara hulka, kuid võlgnikud elasid enne abiellumist pikalt koos ja laen võeti abielueelselt majandamiseks. Arusaamatuks jääb, kuidas kontrollida laenude võtmist perekonna hüvanguks. Usaldusisik ja kohus kontrollisid

§ 17

lg 1 p 3 järgi võlgnike kolme aasta pangakontode väljavõtteid, pikem periood ei ole menetlusökonoomika kaalutlustel mõistlik. Avalduse esitamise ajaks oli 2019 juunist möödas üle viie aasta. Kava koostades leppisid võlgnikud ja usaldusisik kokku, et mootorrataste müügist saadu kantakse kohe üle võlausaldajatele. 2023 müük ei õnnestunud. Müügiperioodi pikendamiseks on kavas väljamaksed

1. kuul. Mootorrataste müüki arvestamata oleks kava kaheksa kuud pikem, mis ei sobinud võlausaldajatele. Seoses võlgnike sooviga müüa korter ja tasuda põhivõlg saaks usaldusisik esitada uue kava. Vastuseks ringkonnakohtu päringule teatas usaldusisik, et ei analüüsinud põhjalikult vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sest vara- ja võlanimekirja koostamise ajal ei olnud veel Riigikohtu
2. novembri 2023 otsust tsiviilasjas 2-21-
4. Võlgnikud teatasid
5. märtsil 2024 maakohtule, et kolisid elama Tallinnasse ning paluvad luba müüa oma korteriomand ja tasuda põhivõlg 27 522 eurot 88 senti. Võlgnikud kaalusid iseseisvalt korteri müüki ja võlgade tasumist, kuid sellisel juhul lisanduvad kõrvalkohustused ja müügist saadu ei kata kõiki kohustusi (ca 33 000 eurot). Võlgnik I avaldas
6. märtsi 2024 ärakuulamisel maakohtule, et võttis laene internetis krüptorahaga tegelemiseks ja sai ka kasumit, millest maksis arveid ning ostis mööblit, riideid ja toitu. Võlgniku II avaldatu järgi läksid tema laenud auto ja kodu remondiks, jooksvateks kuludeks ja väiksemate laenude tasumiseks. ESTO AS-i laenu maksis võlgnik II Swedbank AS-ist võetud laenuga. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3, § 659 ja § 667 lg 2 alusel menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
8. Maakohus kinnitas abikaasade ühise ümberkujundamiskava. Swedbank AS vaidles võlausaldajana ümberkujundamiskava kinnitamisele vastu, mistõttu maakohus kinnitas kava

§ 26

lg 2 alusel, mis võimaldab kohtul ümberkujundamiskava kinnitada ka siis, kui kava kinnitamisega ei ole nõustunud kõik võlausaldajad. Kohus võib ümberkujundamiskava kinnitada juhul, kui võlgade ümberkujundamisega on nõustunud vähemalt pool pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatest, kelle nõuetega on esindatud vähemalt pool pandiga tagamata nõuetest, kuid seda tingimusel, et ümberkujundamiskava alusel ei kohelda ümberkujundamisele vastuväite esitanud võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus. Seega tuleb ringkonnakohtul arvestades Swedbank AS-i väiteid kontrollida, kas ümberkujundamiskava alusel koheldakse teda oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega. 14. Ringkonnakohus ei nõustu Swedbank AS-i järgmiste määruskaebuse seisukohtadega: abikaasade ühine ümberkujundamiskava ei saa sisaldada muid kohustusi kui solidaarkohustusi; võlgniku II sissetulekust ei saa eeldada ka võlgniku I kohustuste tasumist.

§ 11lg 4 järgi võivad abikaasad esitada ühise maksejõuetusavalduse.

Abikaasade õigus esitada ühine maksejõuetusavaldus on seotud abielu sõlmimise faktiga ja mitte abikaasade valitud varasuhtega (PKS § 24 jj). Füüsilise isiku maksejõuetuse seadus ei välista, et abikaasade ühise ümberkujundamiskavaga kujundatakse ümber ka neid kohustusi, mis ei ole abikaasadel ühised, eelkõige juhtudel, mil abikaasadel on ühine vara. Ka

-i eelnõu (575 SE) seletuskirja järgi tagab ühtne lähenemine sõltumata ühisomandi tekkimise alusest ja võlausaldajate nõuete rahuldamine ühes menetluses, kuhu on hõlmatud kõik võlgniku vastu esitatud nõuded, eelduslikult õigusselgema olukorra, ühtsema praktika ja kiirema lahenduse. Ühtset võlgade ümberkujundamise menetlust on lihtsam läbi viia, sest võlgade ümberkujundamise menetlus ei eelda vara müüki, lepitakse kokku kavas ning võlgnikud peavad kava täitma (seletuskirja lk 37). Seda seisukohta toetab

§ 11

lg 4 teises lauses sätestatu, et kui avalduse esitab üks abikaasa, peab ta avalduses esitama teise abikaasa andmed ja põhjendama, miks ei esitata avaldust ühiselt.

§ 11

lg 5 järgi kohaldatakse mõlema abikaasa suhtes võlgniku kohta sätestatut, millest saab samuti järeldada, et ühise kavaga on võimalik ümberkujundada mõlema abikaasa võlad sõltumata nende tekkimise alusest ning kavaga kaasatakse abikaasade nii ühised kui ka eraldiseisvad võlausaldajad. Siin on erisus võrreldes pankrotimenetlusega, mida ei saa läbi viia mõlema abikaasa suhtes ühiselt ning seetõttu pankrotimenetluse korral rahuldatakse üksnes nende võlausaldajate nõuded, kes saavad nõuda enda nõude rahuldamist võlgniku ainuomandisse kuuluva vara arvel (abikaasade ühisvara tuleb pankrotimenetluses jagada PankrS § 122 sätestatud korras) (vt ka

eelnõu (575 SE) seletuskiri lk 36-37). Abikaasade maksejõuetusavaldus tuleb kohtule esitada vormis, mille on kehtestanud valdkonna eest vastutav minister määrusega (

§ 9lg 1, § 11 lg 6).

Justiitsministri 29. juuni 2022 määrusega nr 15 kehtestatud abikaasade ühise maksejõuetusavalduse vorm (mida kasutasid võlgnikud) näeb ette, et p-s 6 tuleb esitada andmed nii võlgniku ja tema abikaasa ühiste kohustuste kohta, võlgniku eraldiseisvate kohustuste kohta kui ka abikaasa eraldiseisvate kohustuste kohta. Kuigi justiitsministri 18.01.2024 määrusega nr 3 on varasemat abikaasade maksejõuetusavalduse vormi abikaasade kohustuste liigitamise osas muudetud (kõik 6 abikaasade kohustused tuleb esitada ühe alapunkti all), ei saa sellest järeldada, et kavaga saab ümberkujundada üksnes abikaasade ühiseid kohustusi. 15.Iseenesest leidis Swedbank AS õigesti, et abikaasade ühise maksejõuetusavalduse menetluses tuleb kummagi võlgniku makseraskused teha eraldi kindlaks ning selleks tuleb selgitada välja kummagi võlgniku kohustused. Siin saavad usaldusisik ja kohus lähtuda nii võlgnikult (abikaasadelt) kui ka võlausaldajatelt saadud teabest. Usaldusisikul ja kohtul tuleb selgeks teha, millised kohustused on abikaasade solidaarkohustused ja milliste kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa üksinda. Nimetatud asjaolude välja selgitamine omab tähtsust sh siis, kui kõik võlausaldajad kavaga ei nõustu ning kohus peab kava kinnitamise otsustamiseks hindama, kas mõnda vastuväite esitanud võlausaldajat koheldakse oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega (

§ 26lg 2).

Seejuures peab kohus hindama, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõuet ühe abikaasa pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamiskava alusel sellele võlausaldajale välja makstava summaga (

§ 26lg 4).

Kui eeldada, et Swedbank AS-i nõue on üksnes võlgniku II kohustus, tuleb kohtul võlausaldaja vastuväite korral hinnata, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada seda nõuet võlgniku II pankrotimenetluses võrreldes abikaasade ühise ümberkujundamiskava alusel Swedbank AS-le välja makstava summaga ja kas teda koheldakse oluliselt halvemini. Seejuures tuleb arvestada ka pankrotimenetluse kuludega. Maakohtu määrusest vastavat analüüsi ei nähtu. Kuigi

§ 11

lg 4 esimese lause järgi võivad abikaasad esitada ühise maksejõuetusavalduse, tuleb kohtul

§ 18

lg 6 alusel ka sellisel juhul teha mõlema abikaasa suhtes

§ 18

lg-s 2 nimetatud menetluslik otsustus eraldi, sealjuures võib kohus algatada abikaasade suhtes ühise võlgade ümberkujundamise menetluse.

§ 20

lg 4 sätestab, et kui abikaasad on esitanud ühise maksejõuetusavalduse ja kohus on algatanud nende suhtes ühise võlgade ümberkujundamise menetluse, koostatakse abikaasade või registreeritud elukaaslaste suhtes ühine ümberkujundamiskava.

§ 27

lg 1 kohaselt võib kohus jätta ümberkujundamiskava sõltumata

§ 26

lg-tes 1–3 sätestatust kinnitamata mh juhul, kui võlgnik ei ole makseraskustes või need on ilmselgelt ületatavad võlgade ümberkujundamiseta, mh võlgniku vara realiseerimisega võlgade katteks ulatuses, mida võib võlgnikult mõistlikult eeldada, või võlgniku vara tagasivõitmise või muul viisil tagasinõudmisega (p 1) või ümberkujundamiskava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (p 2). 16.Käesolevas asjas avaldasid võlgnikud maksejõuetusavalduses enda kohustused abikaasade eraldi kohustustena ega esitanud asjaolusid selle kohta, et tegemist on abikaasade solidaarkohustustega. Maakohus kinnitas

1. jaanuari 2024 määruse resolutsiooni p-s 1 vastavalt abikaasade poolt maksejõuetusavalduses avaldatule kummagi võlgniku kohustused eraldi ega toonud välja ühtegi abikaasade solidaarkohustust. Samas märkis maakohus määruse põhjendavas osas, et raha kasutati lapse või pere ühiste kulude katteks, mis vastab PKS §-s 18 sätestatule. Pärast määruse tegemist
2. märtsil 2024 selgitas kohtunik istungil, et ei ole abikaasade ühiseid kohustusi tuvastanud. Maakohtu määruse resolutsioon ja põhjendused ei ole küll omavahel täielikult kooskõlas, kuid tegemist ei ole sellise menetlusnormi rikkumisega, mis viis maakohtu ebaõigete järeldusteni abikaasade kohustuste olemuse osas. Kuivõrd abikaasad soovisid kohustuste ühist ümberkujundamist, siis nõustusid nad ümberkujundamiskava alusel vastutama kohustuste eest koos, mis ei ole vastuolus maakohtu viidatud PKS §-s 18 sätestatuga.
3. Swedbank AS on vastuväiteid esitades jätnud aga tähelepanuta, et varaühisuse varasuhte korral kuulub abikaasade sissetulek üldjuhul ühisvarasse sõltumata sellest, kes on selle teeninud, ning PKS § 33 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vastutab abikaasa enda tehtud tehingust tulenevate kohustuste täitmise eest enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. 7 Seega saab ühisvarast, sh sellesse kuuluvast sissetulekust, eeldada vähemalt teatud ulatuses ka abikaasade eraldi kohustuste täitmist. Maakohus leidis põhjendatult, et kui makseraskustes on kogu pere, s.o mõlemad võlgnikud ühiselt, ning võlgniku II makseraskused tekkisid abikaasade vara ühiskasutuse tulemusena – võlgniku II sissetulek kuulub abikaasade ühisvarasse, siis on võlgnikul I õigus saada selle arvel ülalpidamist ja abi enda kohustuste täitmisel.
4. Ringkonnakohus nõustub AS-i Swedbank etteheitega, et asjas ei ole kontrollitud kavaga hõlmatud võlausaldajate tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete suuruse kindlaksmääramisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Olukorras, kus võlausaldajate (sh määruskaebuse esitaja) nõuete põhjendatud suurused ei ole kindlaks tehtud, ei saanud maakohus tugineda ümberkujundamiskava kinnitamisel

§ 26

lg-le 2, sest puudub kindel veendumus, et ümberkujundamiskava alusel ei kohelda ümberkujundamisele vastuväite esitanud võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, sest maakohus on jätnud välja selgitamata menetluse seisukohalt olulised asjaolud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka maakohtu seisukohad võlgnike makseraskuste iseloomu ja nende ületamise viiside osas. 19. Maakohus märkis, et vaatas üle võlausaldajate nõuded ja leidis, et nõuete suurused on võimalik kinnitada vastavalt kavas toodule.

§ 4

lg 1 alusel kohaldatakse maksejõuetusavalduse esitamisele ja läbivaatamisele ning võlgade ümberkujundamise menetlusele TsMS-is hagita menetluse kohta sätestatut Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus (TsMS § 5 lg 3 esimene lause). Lisaks näeb

§ 4

lg 2 eraldi ette, et kohus peab omal algatusel maksejõuetusavalduse esitamisest kuni avalduse läbivaatamiseni ning võlgade ümberkujundamise menetluses võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on menetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti. Kavaga hõlmatud võlausaldajate nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingutest, kusjuures ühegi nõude osas ei ole tehtud jõustunud kohtulahendit. Asja materjalidest ei nähtu, et usaldusisik ja kohus oleksid hinnanud kava koostamisel ja kinnitamisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on sõltumata menetlusliigist kohustus (algselt) tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul mh kontrollida, kas krediidiandja on järginud võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-st 1 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-d 11, 17, 25, 29).

§ 20

lg 3 järgi hindab usaldusisik ümberkujundamiskava koostamisel ümberkujundatavate nõuete tõendatust ja õiguspärasust ning annab hinnangu nõude kohta, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata.

§ 53lg 3 p-st 3 tulenevalt peab usaldusisik sellisest nõudest ka kohut teavitama.

Seega saab kohus hinnata ümberkujundatavate nõuete puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist eelkõige usaldusisiku esitatud ja kogutud andmete ja tõendite põhjal. Usaldusisik kinnitas ringkonnakohtule, et ei kontrollinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist, ning toimiku materjalidest ei nähtu, et seda oleks teinud ka kohus. Ringkonnakohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ja kohustus kontrollida selle järgmist kehtis ka enne viidatud Riigikohtu lahendi tegemist. VÕS § 4034 lg 7 esimese ja teise lause alusel loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale 8 sellisel juhul ei võlgne. Sama lõike kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega puudub vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud võlausaldajal alus lugeda makstust tasutuks ja/või nõuda mh lepingutasu ja haldustasu, samuti intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras lepingu sõlmimise ajal (perioodil

1. juuli 2016 kuni
2. detsember 2022 sõlmitud lepingute puhul oleks intressimäär 0%). VÕS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (152 SE) seletuskirja kohaselt tuleks tarbija juba tehtud makseid, milles ei ole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu need on olnud suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses (lk 28). Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et nt Bondora AS-i lepingute (dtl 819–923) puhul sisaldub lepingute p-s 1.12 toodud algsetes laenusummades ka p-s 1.22 märgitud lepingutasu, mis aga arvatakse üldtingimuste p-st 4.1 nähtuvalt juba väljamaksete tegemisel laenusummast maha, mistõttu väljamakstud ja saadud laenusummad on lepingutasude võrra väiksemad. Samuti lepiti vähemalt Bondora AS-iga ja Swedbank AS-iga (dtl 928–997) sõlmitud lepingutes kokku annuiteetmaksetes, mis tähendab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral väheneks nende õiguspäraste nõuete suurus ilmselt oluliselt.
3. Kuna asjas ei ole kontrollitud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist, ei ole selge võlausaldajate õiguspäraste nõuete suurus. Seda teadmata ei ole võimalik otsustada võlgnike makseraskuste, nende ületamise võimaluste, võlgade ümberkujundamise menetluse perspektiivi ja ühise kava kinnitamise põhjendatuse üle. 21.

§ 27

lg 2 alusel võib kohus määrata usaldusisikule kas enne ümberkujundamiskava kinnitamise otsustamist või ümberkujundamiskava kinnitamata jätmisel täiendava tähtaja ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks võlausaldajate esitatud seisukohtade alusel või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas, kui see võib olla vajalik kokkuleppe saavutamiseks võlausaldajatega. Muudetud ümberkujundamiskava saadetakse esmalt puudutatud võlausaldajatele seisukoha võtmiseks

§-s 24 sätestatud korras. Kuna edasine menetlus eeldab olulisel määral uute asjaolude tuvastamist (sh võlausaldajate nõuete kontrollimist) ja vajadusel usaldusisiku poolt uue kava koostamist, tuleb asi saata läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Maakohtul tuleb anda usaldusisikule tähtaeg kontrollida võlausaldajate poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja sellest tulenevalt hinnata nõuete tõendatust, õiguspärasust ja võlgnike makseraskusi ning vajadusel muuta ümberkujundamiskava, järgides

§ 24(ja § 25).

Võlgnike eesmärgiks menetluses oli säilitada pere eluase ja töölkäimiseks vajalik sõiduk. Pärast kava kinnitamist avaldasid võlgnikud soovi müüa nende ühisvarasse kuuluv korteriomand ja tasuda kohustuste põhiosa. Ringkonnakohus märgib, et korteriomandi müümiseks ja saadust kavaga hõlmatud võlausaldajatele tasumiseks ei ole käesoleval juhul iseenesest vaja kohtu luba, kui kohus ei ole maksejõuetuse avalduse tagamiseks kohaldanud avaldust tagavaid abinõusid

§ 16lg 3 alusel.

Maksejõuetusmenetluse jätkumisel peavad aga võlgnikud vara realiseerimisel hoiduma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kuna aga ringkonnakohus tühistab kava kinnitamise ja saadab asja läbivaatamiseks tagasi maakohtule, tuleb kava võimalikul muutmisel arvestada ka võlgnike ettepanekut. Korteriomandi võib realiseerida ka kava täitmiseks (

§ 26lg 5).

1. Ülejäänud Swedbank AS-i väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 22.
2. Põhjendatud ei ole Swedbank AS-i seisukoht, et kava ei saa kinnitada selliselt, et ühe või mõne kavas ettenähtud makse aluseks on võlgniku vara müümisest saadav eeldatav tulu.

9 § 17 lg 1 p-st 1 tulenevalt tuleb usaldusisikul selgeks teha iga eseme eeldatav väärtus ning

§ 20

lg 1 p-st 3 tulenevalt põhistada kavas, et võlgade ümberkujundamise abinõude rakendamisel suudab võlgnik kohustused täita ja tõenäoliselt on võimalik tema püsivat maksejõuetust vältida. Seadusest ei tulene piirangut, et kogu kava jooksul võlausaldajatele tehtavate maksete jaoks peaks juba kava kinnitamisel olema reaalne raha. Mh on ka igakuine sissetulek eeldatav tulu ning ei ole välistatud, et see võib edaspidi ära langeda. Kavas on piisavalt põhistatud, et eeldatavalt on võimalik teha võlausaldajatele ühekordne suurem väljamakse reaalselt olemasoleva vara müügitulust. 22.

1. Põhjendatud ei ole Swedbank AS-i seisukohad seoses mootorrataste müügiperioodi ja nende müügist saadu tasumise aja kohta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kajastas oma määruses kavas toodud mootorrataste müügiperioodi ebatäpselt. Kava kohaselt on müügiperiood 2024–2025, mitte üksnes 2024, nagu märkis maakohus. Seda arvestades oli kava täitmise seisukohalt mõistlik määrata võlausaldajatele makse tegemise tähtpäevaks
2. juuni
3. Kavas toodud selgituse kohaselt tuleb müügitulu kanda võlausaldajatele hiljemalt 2025 juunis. Seega ei ole välistatud mootorrataste müügitulu arvel võimaluse korral kava ennetähtaegne täitmine. 22.
4. Asjakohatu on etteheide, et maakohus ei ole kindlaks teinud võlgnikele kuuluva korteri väärtust lähtuvalt

§ 27

lg 1 p-st 1, et hinnata, kas võlgnikel on võimalik makseraskusi vältida nt väiksemale pinnale kolides. Tsiviilasja materjalidest, sh usaldusisiku esitatust nähtub nii korteriomandi väärtus kui selle müügiga võlgnikele kaasnevad tagajärjed. 23.

54 lg 3 teise lause alusel määrab kohus usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste hüvitise võlgade ümberkujundamise menetluses kava kinnitamisel. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu kava kinnitamise määruse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb määrus tühistada ka usaldusisikule määratud tasu osas ning saata asi ka selles osas samuti uueks läbivaatamiseks maakohtule. 24. Kuivõrd maksejõuetusmenetlus on kollektiivne menetlus võlgnike makseraskuste ületamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks ja õiglaseks jätta määruskaebuse läbivaatamisega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1). Ringkonnakohus selgitab, et tasutud riigilõiv tagastatakse määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda (TsMS § 150 lg 1 p 5). Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4 esimene lause). Kuna ringkonnakohus saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, saab määruskaebuse esitaja esitada riigilõivu tagastamise taotluse maakohtule. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist (riigilõivuseaduse § 12 lg 2 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10