Riigikohus on selgitanud, et vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik. Seejuures tuleb mõlema vanema ühine hooldusõigus säilitada võimalikult suures ulatuses. Vanemate võrdsuse põhimõttest on Riigikohtu hinnangul põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Avaldaja on põhistanud lapse ühise hooldusõiguse lõpetamist kahe asjaoluga. Esiteks, alates 01.06.2018.a on avaldaja üksi kasvatanud last juhindudes eeskätt lapse huvidest ning kõik last puudutavad otsused võtnud vastu üksinda. Teiseks, kuna lapse täisealiseks saamiseni on veel kaheksa aastat, siis on väga tõenäoline, et tulevikus esineb olukordi, kus ühise hooldusõiguse korral on vaja lapsega seotud küsimuste otsustamiseks mõlema lapsevanema nõusolekut aga lapse isa on passiivne. Seetõttu on lapse parimates huvides, lapsega seotud küsimuste kiireks otsustamiseks ja lapsele normaalse elukorralduse tagamiseks, põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine. Puudutatud isik II ei nõustu avaldusega ega ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Puudutatud isik II nõustub, et ta ei ole pea kuus aastat saanud lapsega suhelda ning ei ole sellel ajal suhelnud ka lapse emaga ehk ta ei ole sisuliselt lapse elukorraldust puudutavates küsimustes saanud kaasa rääkida ega ole teinud samas ühtegi takistust lapse emale selles osas. Samas puudutatud isik II soovib rõhutada, et nimetatud olukorrani on viinud sisuliselt asjaolu, et ema ja isa vahel kokkulepitud suhtlemiskord lapse osas ei ole toiminud. Lapse ema piiras isal lapsega suhtlemist. Isa tehtud 2 kõned jäid vastuseta. Isal ei olnud võimalik lapsega kontakti saada. Ema nn lõikas isa lapse elust järk-järguliselt välja. Ema ei edastanud sõltumata palvetest isale ka lapse kohta igapäevast informatsiooni. Isa rõhutab, et tema kontaktandmed ei ole aastate jooksul kordagi muutunud. Isa sooviks lapse elukorralduslikke asjaolusid emaga koos arutada ja otsustada kuid kahetsusväärselt ema ei ole soovinud lapsega seonduvaid asjaolusid isaga jagada ega koos lapsesse puutuvaid küsimusi otsustada. Lapse ema on igakülgselt takistanud isal oma lapsega kontakti saavutada, rääkimata lapse elus osalemisest või teda puudutavate otsuste vastuvõtmisest. Antud menetluse tegelikuks eesmärgiks on lapse ema soov võimalikult suures ulatuses isa lapse elust ära lõigata ning piirata isale seadusega antud hooldusõigust. Vastav ema teadlik ja süstemaatiline käitumine isa lapse elust väljalõikamiseks ning eesmärgi täielikuks saavutamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole kehtiva materiaalõiguse ega kohtupraktika kohaselt aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ema on põhistanud erimeelsusi asjaoluga, et soovis Rahvastikuregistris lapse elukoha muutmist aga lapse isa ema pöördumisele ei reageeringud ega nõusolekut Rahvastikuregistris sissekirjutuse muutmiseks ei andnud. Isa selgitab, lapse ema ei küsinud e-kirja teel isa seisukohta lapse elukoha vahetamiseks vaid pani isa fakti ette, et „kinnita lapse elukoht“. Seega ei ole ema isalt kunagi küsinud seisukohta lapse elukoha muutmise osas. Nimetatu ilmestab, et ema leiab, et isal puudub justkui õigus kaasa rääkida last puudutavates otsustes ning isal on jäänud vaid üksnes ema soove kinnitav roll, mida ema proovib käesoleva kohtumenetlusega muuta. Isa nõustub, et talle tuli andmebaasist teade, et lapse ema soovib lapse elukohta muuta, kuid isal ei olnud võimalik Rahvastikuregistris muutmiseks nõusolekut anda sest tal puudub Eesti ID-kaart. Sõltumata eeltoodust isa rõhutab, et ta nõustub lapse elukoha vahetamisega. Avaldaja on kinnitanud lapse esindajale, et muid probleeme ei ole olnud, kuid need võivad tekkida näiteks siis, kui ema soovib lapsega reisida. Samuti viimase kuue aasta jooksul ei ole lapse ema pöördunud kordagi lapse isa poole mingisuguste hooldusõiguslike küsimustega. Seega sisulisi ja laiaulatuslikke erimeelsusi vanemate vahel ei esine. Samuti ei ole lapse isa vastu reisimisele iseenesest – küsimus on üksnes vanemate kommunikatsioonis, iseäranis teineteise teavitamises vastavate otsuste tegemisel ja elluviimisel. Ülalpidamise osa tehtavad etteheited on asjakohatud kuna lapse ema ja isa vahel on sõlmitud notariaalne kokkulepe, milles vanemad leppisid kokku, et R. F. ei pea edaspidi M. F. ülalpidamises osalema. Lapsele määratud esindaja toob esitatud seisukohas välja, et
lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Riigikohus asus lahendi nr 2-21-233 p-s 15 seisukohale, et kui kohtule esitatakse
§- de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Esindaja ei tuvastanud vanemate ärakuulamisel, et lapsevanematel oleks M. F. hooldusõiguse teostamisel erimeelsusi. Nii B. B. kui R. F. tõid välja, et viimase 6 aasta jooksul on ainus hooldusõiguslik küsimus, millisega B. B. on R. F. poole pöördunud, lapse sissekirjutuse ümbertegemine 2022. aasta juulikuus. Lapse ema sõnul võttis ta lapse isaga ühendust, et saada lapse isa nõusolek. Lapse isa sõnul saatis lapse ema talle vaid käskivas kõneviisis kirja, kuid mingit suhtlust ei toimunud. Lapse isa sõnul ei olnud tal lapse sissekirjutuse muutmise suhtes vastuväiteid, kuid tal ei olnud võimalik Eesti ID-kaardi puudumise tõttu muutust kinnitada. M. F. ärakuulamisel tuvastas esindaja, et lapse elukorraldus on käesoleval ajal lapse hinnangul talle sobiv ning lapse arvates ei esine tema elus olulisi küsimusi, milles tuleks vanematel vastu võtta olukorda muutvaid otsuseid. Ka avaldaja kinnitas kohtule 25.09.2023 toimunud ärakuulamisel veel kord, et käesoleval ajal puudub hooldusõiguslik küsimus, milline tingiks ühise hooldusõiguse lõpetamise. Avaldaja sõnul ei ole vanematel olnud kunagi vaidlust lapse haridus- või tervishoiuküsimustes, samuti varahoolduse küsimuses. Lapse isa on avaldanud soovi olla lapse hooldusõiguse teostamisega kursis ning selles osaleda. Arvestades, et lapse isa ei ole lapse emal lapse hooldusõiguse teostamist takistanud, käesoleval ajal puudub 3 hooldusõiguslikes küsimustes vaidlus ning lapse huvid on tagatud, puudub esindaja hinnangul alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning täielikult või osaliselt emale üleandmiseks, mistõttu ei kuulu B. B.i esitatud põhi- ega alternatiivnõue rahuldamisele. Saue Vallavalitsus toetab lõpetada B. B.i ja R. F. hooldusõigus lapse M. F. suhtes vähemalt osaliselt ning anda lapse M. F. suhtes hooldusõigus viibimiskoha määramise, tervise- ja haridusküsimustes ning varahoolduses täielikult üle B. B.ile. Saue Vallavalitsuse hinnangul on R. F. aktsepteerinud, et lapse ema teeb lapsega seonduvaid olulisi otsuseid üksinda. Lapse isa ei ole lapse hoolduskohustust viimasel 5.aastal täitnud. R. F. kinnitas lastekaitsespetsialistile, et ta ei ole selle vastu, kui B. B. lapsega seotud otsuseid vastu võtab, kuid ta ei soovi ühise hooldusõiguse lõpetamist. R. F. ei osanud Saue Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistile öelda, millisel määral ja kuidas soovib ta edaspidi M. F. suhtes hoolduskohustust täita, kuid lubas esitada kohtule selles osas oma seisukoha. Saue Vallavalitsuse hinnangul on vähemalt ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja selle üleandmine B. B.ile, antud juhul lapse parimates huvides ning tegeliku faktilise olukorra vastavusse viimine õigusliku olukorraga. Kohus kuulas alaealise lapse ära eraldi 30.08.2023 toimunud ärakuulamisel. Lapse kinnitusel ta isast väga midagi ei tea, ei mäletagi teda hästi. Laps ütles, et mäletab, et kunagi rääkisid isaga Skypeis, isa tahtis et helistaks talle, kuid tema ei tahtnud. Kohus kuulas muud asjaosalised, lapse vanemad ja kohaliku omavalitsuse esindaja ära 25.09.2023 toiminud ärakuulamisel. Menetlusosalised jäid varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kohtumääruse põhjendused ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lg 1 kohaselt igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Samuti tulenevalt lastekaitseseaduse (edaspidi LasteKS) § 5 lg-st 3 tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. LasteKS § 5 nimetab mh iga lapse sünnipärase õiguse mitte ainult elule ja tervisele, vaid ka arengule ja heaolule. Perekonnaseaduse (
) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
lg 2 kohaselt vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
lg 1 ja 2 p 1 kohaselt on ühist hooldusõigust omavatel vanematel ühine hooldusõigus. Vanem esindab last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus.
lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.
lg 1 järgi hõlmab isikuhooldus faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (sh toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamist (sh lapsele hariduse andmine), lapse järele valvamist ning tema suhtlusringkonna määramist ning lapse viibimiskoha üle otsustamist. Varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada (
lg 1 esimene lause).
lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.
lg 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. 4 Riigikohus on leidnud, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15 p 30). Nimelt on lapse parimates huvides see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Kohus leiab, et lapse parimates huvides on üldjuhul see, kui tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat - võimalusel eelistab kohus vanemate ühise hooldusõiguse säilitamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-17-507/51 p 16). Kuigi avaldaja on vastu vaielnud kehtivale Riigikohtu praktikale, ei näe kohus, et oleks alust sellest kõrvale kalduda. Kohus leiab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud siis, kui üks vanem ei saa või ei soovi lapse hooldusõigust teostada või kui vanemate vahel on sellised tõsised ja korduvad erimeelsused hooldusõiguse teostamisel, et lapse huvid satuvad sellest ohtu. Olukorras, kus mõlemad vanemad soovivad ja on võimelised hooldusõigust teostama ja vanemate vahel ei ole selliseid tõsiseid ja korduvaid erimeelsusi, mis takistaksid lapse elu korraldamist ja lapse arengut, ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine kuidagi põhjendatud. See tähendab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et üks vanem seda tahab. Kohus on tuvastanud, et laps elab koos emaga Eestis ning lapse isa Rootsis. Lapse isa ei ole ca 6 aastat lapsega suhelnud. Lapse ema soovib ühise hooldusõiguse lõpetamist ning ainuhooldusõiguse üleandmist talle või siis alternatiivselt ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist M. F. elukoha-, haridus- ja tervishoiuküsimustes. Lapse isa vaidleb avaldusele vastu ning leiab, et vanematel puuduvad sellised erimeelsused, mis tooksid kaasa hooldusõiguse lõpetamise. Isa hinnangul ei ole ema võimaldanud isal lapsega suhelda, samuti ei ole ema teavitanud isa hooldusõigusega seotud küsimustes vaid on kõik otsused pigem üksinda vastu võtnud. Riigikohus on 11.04.2018 lahendis nr 2-17-507/51 p 16 sedastanud, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi. Kohus käsitleb seega järgnevalt ka kõiki hooldusõiguse valdkondi eraldi. Kohtu hinnangul on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuotsustusõiguse andmine antud juhul põhjendatud konkreetses valdkonnas vaid juhul, kui on tõendatud, et vanemate vahel on selles valdkonnas konkreetne erimeelsus. Esitatud asjaoludest ja tõenditest peaks nähtuma, et emal on hooldusõiguse teostamine nimetatud küsimuses takistatud. Kohus on tuvastanud, et lapse ema ja isa vahel puudub praegu sisuline vaidlus lapse hooldusõigusliku viibimiskoha/elukoha määramise õiguse üle. Lapse isa ei ole vastu sellele, et laps elab emaga ja ei nõua, et laps elaks temaga. Lapse isa on olemas, temaga on võimalik kontakti saada ja kuigi lapse isa on jäänud lapse elus passiivseks, on lapse isa avaldanud, et ta soovib teostada lapse üle hooldusõigust, kui ema laseks. Vanematel on tekkinud kunagi erimeelsus lapse elukoha registreerimise osas, kuid nimetatud erimeelsus oli kohtu hinnangul esitatud asjaoludest lähtudes tingitud vähesest vanemate vahelisest kommunikatsioonist, mitte sellest, et lapse isa takistaks lapse emal hooldusõiguse teostamist. Lapse isa on kinnitanud, et tal ei ole vastuväiteid selle osas, kus laps elab ja kuhu on ta sisse kirjutatud, erimeelsused tekkisid, kuna lapse ema ei võtnud isaga ühendust, vaid oli teinud taotluse ning seejärel palunud isal anda nõusolek elukoha registreerimiseks, mis tekitas isas segadust, kuna tal puudus esitatud palvega seotud taustainfo. Samuti ei olnud isal kehtivat id-kaarti, mis annaks võimaluse elukoha muutmise jaoks vajaliku nõusoleku andmiseks. Olukord on praeguseks lahenenud, isal on kehtiv dokument olemas ja sisuline vaidlus lapse elukoha ja viibimiskoha määramise üle kummagi vanema juurde puudub, kohus ei näe seega, kuidas oleks lapse huvide tagamiseks ilmtingimata vajalik ühist hooldusõigust lapse elu- ja viibimiskoha osas lõpetada. Kohus on tuvastanud, et tegelikult nimetatud valdkonnas puuduvad igasugused vaidlused, mistõttu puudub vajadus selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. 5 Lapse terviseküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Lapse ema ei ole tõendanud, et laps oleks isa käitumise tõttu jäänud ilma vajalikust ravist või on isa tegevusetus seadnud ohtu lapse tervise, mistõttu ei ole alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapsega seotud terviseküsimustes. Lapse haridus ja huviküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Lapse ema ei ole tõendanud, et lapse isa takistaks lapse haridusega/arenguga seotud küsimusi või et lapse hariduse ja huviküsimused oleksid kuidagi moodi lapse isa käitumise tõttu sattunud ohtu, mistõttu ei ole alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapsega seotud haridus ja huviküsimuste osas. Lapse varahooldusõiguse osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Ema etteheide, et lapse isa ei toeta last majanduslikult on alusetu, kuivõrd vanemad on notariaalselt omavahel kokku leppinud, et lapse isal puudub kohustus last ülal pidada. Kohus ei ole seega antud juhul tuvastanud selliseid vanemate vahelisi erimeelsuseid/vaidluskohti hooldusküsimustes, mis toovad kaasa lapse huvide kahjustumise ja tingiks vajaduse ühist hooldusõigust täielikult või mingis osas lõpetada. Kohus leiab, et esitatud asjaoludest ei ole tegelikkuses tuvastatav üldsegi mingitki praegu eksisteerivat konkreetset vaidlust hooldusõigusliku otsustusõiguse üle. Kohtu hinnangul ei ole antud olukorras esitatud veenvaid põhjendusi, miks ühise hooldusõiguse lõpetamine üheski taotletud aspektis oleks kooskõlas lapse huvidega. Kohus ei pea põhjendatuks lõpetada ühist hooldusõigust ainuüksi seetõttu, et lapsega koos elav vanem tahab lapsega seotud otsuseid vastu võtta nii et ei pea teiselt vanemalt nõusolekut küsima, selline argument ei ole ka ülaltoodud Riigikohtu seisukohtadega kooskõlas. Kohus ei näe esitatud asjaolude pinnalt, miks ühise hooldusõiguse lõpetamine on lapse huvide tagamiseks ilmtingimata vajalik. Kohus ei tuvastanud lapse ärakuulamisel, et lapse vaatevinklist isal hooldusõiguse eksisteerimine, segaks või kuidagi mõjutaks lapse elu. Kohus ei leia põhjendatud olevat ka lõpetada ühist hooldusõigust nö „igaks-juhuks“ kui äkki tulevikus peaksid vanemate vahel erimeelsused lapse elukorraldust segama, kuivõrd sellist situatsiooni ei saa hetkel eeldada. Seega eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, mistõttu jätab kohus avalduse nii ühise hooldusõiguse lõpetamiseks kui ka osaliseks lõpetamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kohus leiab, et TsMS § 172 lg 1 ja 3 alusel tuleb jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda, kuivõrd asja lahend tehti lapse huvides. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.