1-14-1482/70

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teine määruskaebemenetluse pool Tartu Ringkonnakohus

1. juuni 2024 1-14-1482 Mario Truu, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Konstantin Avira (isikukood 38303090236) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Viru Maakohtu
2. mai
3. a määrus Konstantin Avira Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ragnar Plistkin RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
4. mai
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse saab vaidlustada prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai ringkonnakohtu määrusest teada või pidi teada saama. MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. aprilli
8. a otsusega tunnistati Konstantin Avira süüdi karistusseadustiku (KarS) § 122 ja § 214 lg 2 p 1 järgi. Lõplikuks liitkaristuseks pärast KarS § 65 lg-te 1 ja 2 järgset karistuste liitmist mõisteti 15 aastat ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati
9. aprill
10. Karistus lõppeb
11. mail
14. aprillil 2024 saatis Viru Vangla maakohtule materjalid K. Avira vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ja prokuratuur ei toeta K. Avira vabastamist.
15. Viru Maakohtu
16. mai
17. a määrusega jäeti K. Avira vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus leidis, et vaatamata tema vabastamise kasuks rääkivatele asjaoludele (töö- ja elukoha ning toetavate lähedaste olemasolu, võlakohustuste puudumine, sotsiaalprogrammide ja riigikeele B1-taseme kursuse läbimine ning töötamine vanglas), pole karistuse eesmärk veel täidetud. Oht, et K. Avira paneb vabaduses toime uue kuriteo, on liiga kõrge. Kohus põhjendas seda muu hulgas sellega, et K. Avira pani vanglas toime piinamise ja kaks väljapressimist. Nii varasem süüdimõistev (Harju Maakohtu
18. jaanuari
19. a) otsus mõrva (täpsemini piinaval ja julmal viisil tapmise) eest kui ka vangistuses viibimine ei heidutanud teda uusi kuritegusid toime panemast. Teda on kriminaalkorras karistatud
20. korral, vangistuses viibib ta
21. korda. Varasemate kuritegude arv, iseloom ja raskus osutab uute kuritegude ohule. Alates
22. detsembrist 2023 viibib K. Avira avavanglas, mis ei ole veel piisavalt pikk aeg. Samuti pole ta läbinud kõiki täitmiskavas ette nähtud tegevusi (sotsiaalprogrammide jätkuvestlused on planeeritud ajavahemikku
23. jaanuarist 2024 kuni
24. jaanuarini 2025). Uute kuritegude ohtu suurendavad probleemid alkoholiga, sest varem on ta kuritegusid toime pannud joobeseisundis. Kuigi K. Avira pole vanglas tarvitanud alkoholi, ei pruugi ta sellest vabaduses hoiduda.
25. Maakohtu määruse vaidlustas K. Avira, kes taotleb selle tühistamist ja enda vabastamist või asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. K. Avira leiab, et maakohus ei arutanud asja kohtuistungil piisavalt põhjalikult. Istung kestis üksnes 7 minutit ja 29 sekundit, mille jooksul maakohus ei tundnud huvi K. Avira süütunde, motiveerituse vms vastu. Samuti jääb arusaamatuks kohtu otsustus teda mitte vabastada, kui talle on antud võimalus taotleda enda ennetähtaegset vabastamist. Ka kohtu veendumuse kujunemine K. Avira ennetähtaegse vabastamise otsustamisel pole selge. Ühest küljest loetles kohus tema vabastamise kasuks kõnelevaid asjaolusid, kuid teisalt tõdes, et teda ei saa varasema elukäigu tõttu vabastada. K. Avira arvates on ta teinud kõik võimaliku, et teda enne tähtaega vabastataks. Vabastamata jätmise põhjendamine tema varasema elukäiguga on põhjendamatu, sest kuriteod pani ta toime rohkem kui 12 aastat tagasi (mida ta praegu kahetseb). Üksnes varasemale elukäigule tuginedes pole K. Aviral võimalik kunagi vangistusest enne tähtaega vabaneda. Oluline on seegi, et hetkel viibib ta avavanglas. Vabastamata jätmist ei saa põhjendada ka sellega, et tal on läbimata sotsiaalprogrammide jätkutegevused, sest K. Avira ei ole süüdi selles, et nende läbimine on määratud peale ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimist. Liiati saab neid jätkutegevusi läbida ka vabaduses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei too kaasa selle muutmist. KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ulatusliku otsustusruumi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKK) 12.09.2022, 1-15-2671/174, p 12 koos viitega). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusõigusesse sekkuda eeskätt siis, kui kohus on teinud seda sätet kohaldades sellise kaalutlusvea, mille tulemiks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine ja millest tingituna võis süüdimõistetu jääda ebaõigesti vabastamata (RKKK 30.10.2020, 1-09-3703/83, p 8). Maakohus tugines K. Avira vabastamist otsustades KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaoludele ja leidis nõustumisväärselt, et K. Avirat ei saa vabastada. Kolleegium ei korda kõiki maakohtu põhjendusi, vaid jääb nende juurde ja märgib vastuseks määruskaebusele järgmist.Seaduses sätestatud tähtaegade saabumine, mil süüdimõistetu saab taotleda enda ennetähtaegset vabastamist, ei tähenda, et ta tuleb ilmtingimata vangistusest vabastada. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine (RKKK 07.03.2019, 1-09-14104/142, p 20). Süüdimõistetul pole subjektiivset õigust nõuda enda vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist, vaid ta saab üksnes nõuda seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel enda tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemist. Riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse kehtestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKK 28.04.2017, 3-1-1-12-17, p 18).Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise peamine sisuline eeldus on süüdimõistetu edasine õiguskuulekas käitumine, mida kohus peab hindama KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid aluseks võttes. Kuna neid asjaolusid tuleb kohtul hinnata kogumis, võib ta asuda seisukohale, et süüdimõistetu, kes on käitunud vangistuse ajal õiguskuulekalt ja kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või tema varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos võimaldab väita, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKK 30.10.2020, 1-09-3703/83, p 9). 2