Obsah (6)

§ 1§ 74§ 2§ 10§ 20§ 21

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-810 Otsuse kuupäev 5. juuli 2023 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus seoses tähtajalise elamisloa andmise ja

) reguleerib vangistuse täideviimist, mille eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (

§ 1, § 6 lg 1).

Välismaalaste seadus (VMS) reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid ning selle eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, siin ajutine viibimine, elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 1 lg 1, § 13 lg 1). See tähendab, et asjas käsitletavad kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise ja välismaalase tähtajalise elamisloa pikendamise või tähtajalise elamisloa andmise menetlused on erineva sisu ja eesmärgiga. Praeguse kohtuasja asjaoludel on neil ka teatav omavaheline puutepunkt, mis väljendub selles, et kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse kujutab endast üleminekuetappi kinnises vanglas karistuse kandmise ja tavapärase elu vahel. Ka

§ 74

ütleb, et kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks korraldatakse kinnipeetava sotsiaalhoolekanne, kohaldatakse soodustusi, võimaldatakse lühiajalist väljasõitu või paigutatakse kinnipeetav ümber avavanglasse. Avavanglas karistust kandev kinnipeetav on ühelt poolt endiselt kinnipeetav, s.t vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (

§ 2

). Teiselt poolt saab selline isik osaleda teataval määral igapäevaelus sarnaselt teiste inimestega - avavangla kinnipeetaval on vanglateenistuse loal lubatud liikuda järelevalveta väljaspool avavangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või tervishoiuteenuse osutamisega või lühiajaliselt ka eespool nimetamata juhtudel. Loa võib anda kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi (

§ 10lg 1, § 22 lg 2 ja 3).

1. Kohtu hinnangul on asjas vaidlustatud otsustuste tegemisel eksinud nii vangla kui ka PPA. Eksimus tuleneb eelkõige sellest, et liiga jäigalt ja meelevaldselt on omavahel seotud kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine ja tema tähtajalise elamisloa pikendamine (või uue tähtajalise elamisloa andmine). Õige on mõlema vastustaja väljendatud seisukoht, et igal haldusorganil tuleb jääda nii-öelda oma liistude juurde - vanglal tuleb eeskätt tegelda vangistuse täideviimisega ning PPA-l välismaalaste Eestis viibimise korraldamisega. Kohus jõudis asja lahendamisel järeldusele, et tegemist ei ole jäigalt üksteisega seotud menetlustega, vaid mõlemad tegevused on vajalikud ja võimalikud paralleelselt. Selles osas, kus kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimisel omavad tähtsust mõlemad valdkonnad, tuleks haldusorganitel aga vastandumise asemel tegutseda koostöös ja koordineeritult. Tallinna Vangla käskkiri
2. Vastustaja Tallinna Vangla leidis, et Tallinna Vangla käskkirja tühistamise nõuet ei ole õigesti menetlusse võtnud, sest kaebaja ei ole nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohus hindas nõude lubatavust selle menetlusse võtmisel (dtl 176-179) ja käsitleb Tallinna Vangla seisukohta vastuväitena kohtu tegevusele (HKMS § 90 lg 1). 8 Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb 06.03.2023.a määruse punktis 11 esitatud põhjenduste juurde. Kohus kordab lühidalt, et määrava tähtsusega ei ole mitte see, kas kaebaja sai aru, et tema ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse rikub tema õigusi, vaid see, kuivõrd pidi kaebajale olema arusaadav, et oma õiguste kaitseks tuleb vaidlustada (ka) Tallinna Vangla käskkiri. Kaebaja selgitas, et ta elas teadmises, et elamisluba on avavanglasse saamiseks vajalik. Kaebaja tegutses esmalt elamisloa saamise eesmärgil ning vaidlustas Tallinna Vangla käskkirja kohe, kui PPA tegi otsuse tema elamisloa pikendamise taotluse kohta. Tallinna Vangla käskkirjale vaide esitamise tähtaja jooksul ei olnud kaebajale teada ka õiguskantsleri 13.04.2022.a selgitus kaebajale. 21.

§ 20

lõikest 1 ja 2 tulenevad järgmised tingimused kaebaja avavanglasse ümberpaigutamiseks: - kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, - eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, - kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi.

§ 20

lg 3 sätestab, et kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast avavanglasse kinnitab valdkonna eest vastutav minister. Täitmisplaani § 17 lg 1 ja 2 tulenevad järgmised käesolevas kohtuasjas asjasse puutuvad tingimused: - eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, - riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, - kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ette nähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist; - kinnipeetav ei ole põgenemiskalduvustega; - riskihinnangust tulenevalt puudub tugevdatud järelevalve vajadus; - kinnipeetav ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses; - välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba (§ 17 lg 2 p 5).

1. Menetluse raames on viidatud õiguskantsleri seisukohale, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 on vastuolus põhiseadusega, kuna ministril ei olnud volitust sellise tingimuse kehtestamiseks. Riigikohus on selgitanud, et määrusandjale suunatud volituse sisu ja piiride tõlgendamisel saab lisaks volitusnormile arvestada ka seaduse teisi sätteid. Kui seejuures on norme võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (lahend 5-23-16 p 44).
2. Kohtu hinnangul on täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 toodud tingimus „välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba“ tõlgendatav, kuna sellist asja nagu lihtsalt „elamisluba“ ei ole olemas, ning normi ei saa tõlgendada üksnes grammatiliselt ja sedavõrd kitsalt, nagu seda on teinud Tallinna Vangla.

§ 20

lg 1 sätestab avavanglasse ümberpaigutamise eeldusena, et on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Seda tingimust sai minister määrusega täpsemalt lahti kirjutada ning selle täidetuse kontrollimiseks juhiseid anda. Avavanglasse paigutamise üheks eesmärgiks on korraldada kinnipeetava võimalikult sujuv üleminek olukorda, kus tal tuleb endal oma elu korraldada ja selleks vajalikke otsuseid teha. Kuigi võimalus järelevalveta liikuda ja töötada väljaspool vanglat ei kaasne avavanglasse 9 paigutamisega automaatselt, on nende järk-järguline kohaldamine kooskõlas avavanglasse ümberpaigutamise eesmärgiga. Kohtu arusaamisel on pigem tavapärane, et avavanglas viibival kinnipeetaval on ka teatav väljaspool vanglat liikumise õigus. Kui kinnipeetava liikumisvabadus võrreldes kinnise vangla tingimustega oluliselt suureneb, siis tuleb vanglal arvestada ka võimalusega, et kinnipeetav põgeneb. See on üks võimalik tulevikus toimuv õiguserikkumine, mille riski ja tõenäosust tuleb avavanglasse paigutamisel hinnata. Kui kinnipeetav on välismaalane, siis suurendab põgenemise riski see, kui kinnipeetavat ähvardab tema tahte vastane väljasaatmine Eestist.

1. Tingimusele „välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba“ ei ole võimalik omistada mingit mõistlikku tähendust või eesmärki, kui vaadata seda eraldi võetuna ning kitsalt üksnes tähenduses, et kinnipeetaval peab olema tähtajaline elamisluba VMS § 112 tähenduses või pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 230 tähenduses. Tingimust niimoodi sisustades tekib tõesti küsimus, miks on sellist tingimust üldse vaja ja kust võttis minister volituse selle kehtestamiseks. Säte omandab sisu ja eesmärgi, kui - esiteks vaadata seda kontekstis koos muude täitmisplaanis välja toodud tingimustega, mille eesmärgiks on saavutada, et risk uute õiguserikkumiste toimepanemiseks avavanglasse paigutamise tõttu oleks võimalikult väike. Täitmisplaan nimetab elamisloa puudumise kõrval ka muid asjaolusid, millest võib sõltuda põgenemise oht - isik on põgenemiskalduvustega, on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalasjas, vajab riskihinnangu põhjal tugevdatud järelevalvet (täitmisplaani § 17 lg 2 p 2-4); - ja teiseks mõista elamisloa omamise tingimust nii, et välismaalasel on VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 äralangemisel alternatiivne alus Eestis viibimiseks või ei ole tema väljasaatmine tema tahte vastaselt muul põhjusel võimalik. Selle tingimuse täidavad tähtajalise elamisloa ja pikaajalise elaniku elamisloa kõrval ka muud VMS § 43 lõikes 1 nimetatud viibimisalused või Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenev viibimisõigus või asjaolu, et tegemist on kodakondsuseta isikuga, kelle väljasaatmine Eestist ei ole reaalselt võimalik.
2. Eeltoodut kokku võttes ei ole täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kohtu hinnangul imperatiivne tingimus, mis on täidetud ainult juhul, kui kinnipeetaval on tähtajaline elamisluba VMS § 112 tähenduses või pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 230 tähenduses. Tegemist on ühe osaga täitmisplaani § 17 lg 2 toodud tingimuste kompleksist, millega minister on andnud täpsemad juhised uute õiguserikkumiste toimepanemise ohu hindamiseks. Kui nii, siis puudub ka täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 vastuolu põhiseaduse § 3 ja § 94 teise lõikega alusel, et justiitsministril puudus volitus sätte kehtestamiseks. Ükski menetlusosaline ei ole esitanud selgesõnalist taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning kohus ei näe vajadust teha seda omal algatusel. 26.

§ 21

lg 1 sätestab, et kui avavangla kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Tallinna Vangla tugines kaebaja kinnisesse vanglasse ümberpaigutamisel eeltoodud sättele ning faktilise asjaoluna sellele, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes. 10 Kohus leidis eespool, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 ei saa tõlgendada sedavõrd kitsalt. Asjaolu, et kaebajal ei olnud alates käskkirjas toodud kuupäevast enam tähtajalist elamisluba, ei toonud endaga kaasa kaebaja põgenemisohu või muude uute õiguserikkumiste toimepanemise ohu suurenemist ning ei tähenda, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise tingimus on ära langenud. 27. Kohus märgib lisaks eeltoodule, et elamisloa tähtaja lõppemine ei kujuta endast ka ühtegi

§ 21lg 1 nimetatud alust.

Kaebaja ei ole rikkunud ühtegi vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõuet ja ei ole toime pannud õiguserikkumist. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas üksi elamisloa kehtivusaja lõppemise tõttu saab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine muutuda võimalikuks üksnes kinnises vanglas. Tallinna Vangla käskkiri tähendab sisuliselt seda, et vangla tunnistas andmise ajal õiguspärase haldusakti (kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise kohta antud haldusakti) kaebaja kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks. Käskkirjas ei ole ühelegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 toodud alusele viidatud. Kui vangla tugines sellele, et haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja andmata (HMS § 66 lg 2 p 2), siis on täitmata jäänud sellega kaasnev kohustus kaaluda, kas avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima.

1. Tallinna Vangla käskkiri on eeltoodut arvestades õigusvastane ja kohus tühistab selle. Käskkirja tühistamine tähendab, et kehtiv on otsus, mille alusel kaebaja viibis alates 21.10.2020 Tallinna Vangla avavanglas. Tartu Vangla 06.06.2022 otsus paigutada kaebaja uuesti Tallinna Vangla avavanglasse tingimusel, et kaebajale antakse elamisluba, kaotab sisulise tähenduse, kuna kaebaja paigutamine samasse avavanglasse on juba otsustatud varasema haldusaktiga. PPA 01.04.2022.a ja 12.10.2022.a otsused
2. PPA jättis 01.04.2022.a otsusega läbi vaatamata kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks ja 12.10.2022.a otsusega taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. Kuna otsuste põhjendused kattuvad, siis käsitleb kohus otsuseid koos.
3. 07.02.2023 toimunud ärakuulamisel asus PPA seisukohale, et PPA otsused on toimingud, mitte haldusaktid. Seega on lahendamata küsimus, kas PPA otsuste tühistamise nõuded on lubatavad. Riigikohus on selgitanud, et õiguskaitse peab olema tagatud nii haldusaktide kui toimingute vastu. Kui tühistamiskaebust ei peeta võimalikuks, tuleb kaebust tõlgendada eesmärgipäraselt või anda kaebajale võimalus täiendavate või alternatiivsete nõuete esitamiseks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-88-16, p 14). Praegusel juhul on kaebaja esitanud lisaks tühistamisnõuetele ka kohustamisnõude, mistõttu ei ole tema õiguste kaitse seisukohast määravat tähtsust, kas tegemist on haldusaktide või toimingutega. Kohustamisnõude rahuldamine on võimalik mõlemal juhul.
4. Siiski on kohtu hinnangul tühistamisnõuded lubatavad ja vaidlustatud PPA otsuseid tuleb käsitleda haldusaktidena. Kaebaja esitas PPA-le taotlused haldusakti andmiseks - elamisloa pikendamiseks ja andmiseks. HMS sätestab võimaluse lõpetada menetlus toiminguga (taotluse läbi vaatamata jätmisega) eelkõige juhul, kui sisulist otsust ei saa teha menetluslike vajakajäämiste või haldusorgani pädevuse puudumise tõttu (HMS § 14 lg 6, § 15 lg 3 ja 4, § 38 lg 3, § 42 lg 4). Kui haldusorgan sisulistel põhjendustel jätab soovitud haldusakti andmata, siis antakse selle kohta haldusakt (HMS § 43 lg 2). 11 Praegusel juhul on VMS § 219 lg 1 p 6 küll nimetatud menetluse lõpetamise vormina taotluse läbi vaatamata jätmine. Kuid sisult on tegemist otsustega, mis tehti pärast põhjaliku haldusmenetluse läbiviimist, kaebajalt seisukohtade küsimist ja nende käsitlemist. Otsustel on kaebaja õigusi reguleeriv toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. PPA otsuseid jätta elamisloa taotlus läbi vaatamata on vaidlustatud tühistamisnõuetega näiteks haldusasjades 3-20-143, 3-22-1330, 3-23-
5. Nimetatud asjades isegi ei tõstatatud küsimust, kas tühistamisnõuded on lubatavad. Ka kohtupraktika ühetaolisuse eesmärk räägib selle kasuks, et vaidlustatud otsused lugeda haldusaktideks, mida saab tühistamisnõudega vaidlustada.
6. VMS § 219 lg 1 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. VMS § 220 lg 1 alusel toimitakse samal alusel ja viisil tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusega. Kohtu hinnangul tuleb sätteid tõlgendada nii, et elamisloa olemasolu ei ole nõutav, kui välismaalane ei vaja seda praegu ja mõistlikult ettenähtavalt ei vaja seda ka tulevikus. Vastasel korral ei saaks näiteks tähtajalist elamisluba taotleda ka isik, kellel on viisa või tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenev õigus Eestis viibida. Sätet ei saa tõlgendada nii, et isikul ei ole õigust piltlikult öeldes parandada oma viibimisaluse kvaliteeti.
7. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Kohus ei nõustu sellega, et avavanglas viibiva või avavanglasse paigutamist taotleva kinnipeetava puhul saab elamisloa taotlust pidada ilmselgelt põhjendamatuks üksnes seetõttu, et vanglakaristuse kandmine annab isikule õigusliku aluse Eestis viibida. Kohtupraktika põhjal peab elamisloa taotlejal olema tegelik vajadus elamisloa järele (Riigikohtu lahend 3-3-1-2-17 p 22). Kohus leidis eespool, et avavanglasse paigutamine on mõeldud vahe-etapina kinnises vanglas viibimise ja vabanemise vahel. Ka eluaegset vangistust kandvat kinnipeetavat ei saa jätta täielikult ilma lootusest, et ta võib kunagi vabaneda. Mida pikemat aega on isik viibinud kinnise vangla tingimustes, seda olulisem on üleminekuperiood, kus ta järk-järgult asub oma elu ise korraldama. Sellist isikut ei saa kergekäeliselt, taotluse läbi vaatamata jätmise teel jätta ilma võimalusest taotleda endale tähtajaline elamisluba.
8. See ei tähenda, et iga välismaalasest kinnipeetav peaks saama taotleda elamisluba. Kohus leiab, et iga sellise kinnipeetavaga seotud asjaolusid tuleb sisuliselt kaaluda. PPA-l tuleb välja selgitada, millega isik elamisloa vajadust põhjendab, ning hinnata reaalset vajadust elamisloa saamiseks sellest lähtudes. VMS § 219 lg 1 p 6 (või § 220 lg 1) ja § 43 lg 3 annavad koostoimes PPA-le kaalumisruumi otsustamiseks, kas välismaalasest kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlus on põhjendatud või mitte. Kui kinnipeetav põhjendab elamisloa taotlemist sellega, et ta viibib või tõenäoliselt paigutatakse lähiajal avavanglasse ning soovib seal viibides teha toiminguid, milleks on mõistlikult vajalik või isegi nõutav elamisloa olemasolu, siis on tegemist arvestatava põhjendusega. Tegemist ei ole olukorraga, kus PPA otsustab kinnipeetava avavanglasse paigutamise üle või 12 hindab kinnipeetava põgenemise ohtu. Vangla hindab kinnipeetava avavanglasse paigutamise võimalikkust

ja täitmisplaani alusel ning PPA hindab välismaalasele elamisloa andmise võimalikkust VMS sätete alusel. PPA selgituste põhjal peab ta lubatavaks lahendada kinnipeetava elamisloa taotlust olukorras, kus kinnipeetaval on teoreetiline võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega. Olukord, kus kinnipeetav juba viibib avavanglas või taotleb sinna paigutamist, ei erine sellest olemuslikult väga palju. See, kui PPA tegevusega kaasnevaks tagajärjeks on ühtlasi kaasaaitamine kinnipeetava taasühiskonnastamisele, ei ole PPA tegevust reguleerivate normidega kuidagi vastuolus.

1. Kaebaja selgitas elamisloa pikendamise taotluses, et ta vajab elamisluba tegevusteks ja tööks väljaspool vanglat (dtl 204). VMS § 105 lg 1 sätestab, et välismaalasel, kes on kinnipidamisasutuses viibiv kinnipeetav, on lubatud Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Samas on kohtu hinnangul usutav, et praktikas ei ole kinnipeetaval kerge leida tööd, kui tema ainus viibimisalus on vangistuse kandmine ja ainus isikut tõendav dokument on kinnipidamise õiend. Juba sellest lähtudes võib öelda, et elamisluba on avavanglas viibivale kinnipeetavale oma elu korraldamiseks mõistlikult vajalik. Kohus ei nõustu sellega, et elamisloa omamist saab pidada „mugavusteenuseks“ ning avavanglas viibiva kinnipeetava õiguste ja võimaluste maht peaks piirduma miinimumi ehk hädavajalikuga. See on otseses vastuolus avavanglas karistuse kandmise ühe eesmärgiga harjutada kinnipeetavat sellega, et tal tuleb enda peale võtta vastutus oma elu korraldamise eest ning kavandada ja teoks teha selleks vajalikke tegevusi. Elamisloa omamine ja elamisloakaardi kasutamine võimaldab taasühiskonnastamise eesmärki oluliselt paremini täita. Mida rohkem igapäevaelu toiminguid saab teha avavanglasse paigutatud kinnipeetav, seda lihtsam on tal vabastamise korral naasta tavaühiskonda. See ühtlasi kaitseb avalikku huvi, et kaebaja ei paneks toime uusi süütegusid. Justiitsministeerium on toonud näiteid, kus elamisluba omaval kinnipeetaval on avaramad võimalused oma elu korraldamiseks ja ligipääs rohkematele teenustele ja võimalustele. Kaebaja esitas tõendina Töötukassa 19.07.2022.a otsuse, mille järgi kaebajal elamisloa puudumise tõttu puudub ka õigus töövõime hindamisele.
2. Iseenesest on õige, et põhivastutus kinnipeetava avavanglasse lubamisel ja väljaspool vanglat liikumise lubamisel on vanglal. Kuid ka PPA rolli ei saa täielikult kõrvale jätta. On mõistlik, kui avavanglasse ümber paigutatud kinnipeetav saab võimalikult vara vastuse küsimusele, kas talle antakse tähtajaline elamisluba või tuleb tal oma elu korraldada lähtudes sellest, et tähtajalist elamisluba ta ei saa. Kas kaebaja puhul on talle tähtajalise elamisloa pikendamine / andmine võimalik või tuleb sellest sisulistel põhjendustel keelduda, seda saab kindlaks teha ainult kaebaja taotluste läbivaatamisel. Seda, et kinnipeetaval on vajaduse korral põhimõtteliselt võimalik taotleda vangistuse ajal elamisluba, toetab VMS § 214 lg 1 sätestatu - kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotluse edastab välismaalase poolt selleks volitatud kinnipidamisasutuse ametnik või töötaja. VMS § 214 lg 1 ei reguleeri, missugustes olukordades või missuguse menetlusega seoses vangla kinnipidamisel oleva isiku taotluse edastab. Selle sidumine olukorraga, et taotlus esitatakse vaid kinnipeetava vabanemise eelselt, on meelevaldne.
3. Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA on 01.04.2022.a otsuses ja 12.10.2022.a otsuses alusetult jätnud kaebaja taotlused läbi vaatamata. Kohus tühistab need otsused. 13 Sel juhul on kaebaja taotlused lahendamata ning esineb alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Pärast esimese ehk elamisloa pikendamiseks esitatud taotluse lahendamist võib teise taotluse lahendamise vajadus ära langeda, kuid see on juba edasise haldusmenetluse küsimus.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 alusel võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 ütleb, et kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel antava haldusakti korral teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. PPA-l on kaebaja taotluste uuel läbivaatamisel kaalumisruum ja arvestada tuleb käesoleva otsuste põhjendustega. Kohus ei saa teha PPA-le definitiivset ettekirjutust kaebaja taotluste rahuldamiseks (tähtajalise elamisloa pikendamiseks või andmiseks).
5. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse täielikult. Menetluskulud. Selgitused
6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb seega jätta vastustajate kanda. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot. Kuna HKMS § 19 lg 2 kohaselt osaleb iga vastustaja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt, siis jagab kohus menetluskulud vastustajate vahel võrdselt.
7. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024 otsus Resolutsioon
8. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
9. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.07.
10. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna ja tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 01.04.
11. a otsuse nr 15.3-3.1/647-1 ja 12.10.
12. a otsuse nr 15.3-3.1/2468-1 ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama, jättis menetluskulud võrdsetes osades Politsei- ja Piirivalveameti ning Tallinna Vangla kanda ja mõistis Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. 14
14. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.04.
15. a otsuse nr 15.3-3.1/647-1 ja 12.10.
16. a otsuse nr 15.3-3.1/2468-1 tühistamiseks rahuldamata ning menetluskulu summas 10 eurot kaebaja enda kanda. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. 15