KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Margo Klaar, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-4347 Kohtuasi Saaremaa valla (Saa

) § 11 lg-s 1 toodud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks kinnises asutuses täidetud.

§ 11

lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 7.

1. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik orienteerub ajas, kohas ja enese isikus, kuid on desorienteeritud situatsioonis. Maakohus kuulas puudutatud isiku 19.03.2024 ja 22.03.2024 isiklikult ära. Puudutatud isiku ärakuulamisel saadud vahetu mulje, eksperdiarvamuse ja puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse põhjal on kohus veendunud, et psüühikahäire piirab olulisel määral puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. 7.
2. Puudutatud isiku senine käitumine kinnitab, et ravita jäämisel võib ta psühhootiliste elamuste mõjul käituda ebaadekvaatselt ja olla reaalselt ohtlik nii endale kui ka teda 6 2-24-4347 ümbritsevatele inimestele. Puudutatud isik vigastas 16.03.2024 kodus rituaalinoaga endist eluaaslast ning oli haiglasse võtmise ajal isa suhtes süüdistav ja naabrite suhtes vaenulik. Puudutatud isik on nii kodus kui haiglas avaldanud paranoilisi kahtlustusi oma isa, naabrite, endise elukaaslase, Saaremaa Vallavalitsuse, samuti arstide suhtes. Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isiku kahtlused on paranoilised, neil puudub ratsionaalne põhjendus ja selgitus. Puudutatud isiku ohtlikkust näitab 16.03.2024 juhtunu ja asjaolu, et puudutatud isik ei tunnista haigust, ei pea psühhiaatrilist ravi vajalikuks ning ei mõista, et ravist keeldumine pikemas perspektiivis kahjustab tema psüühilist tervist jäädavalt. Psühhiaatrite sõnul on puudutatud isiku ravita jäämisel kõrge risk ravile allumatu psühhootilise seisundi väljakujunemiseks. Ebaregulaarse ravi korral süvendab iga järgmine psühhoos psüühikahäiret ning suureneb risk, et puudutatud isiku tervis endisesse seisundisse enam ei taastu. 7.
3. Kohtul ei ole tõendeid 16.03.2024 sündmuste täpse käigu kohta, kuid on olemas tõendid puudutatud isiku seisundi kohta vahetult enne haiglasse toimetamist ja haiglasse saabudes. Meditsiinipersonali kirjeldustest nähtub, et puudutatud isik oli psühhootiline ja käitus ebaadekvaatselt. Puudutatud isik tegi kiirabiautost Facebook’i videopostitusi, mis ei ole enam kättesaadavad, kuid maakohus nägi ühte videolõiku, mille pinnalt oli aru saada, et puudutatud isiku käitumine ei olnud adekvaatne. Asjaolu, et puudutatud isik on hiljem teinud ülimalt positiivseid (isegi eufoorilisi) postitusi, ei näita, et puudutatud isiku seisund on paranenud (vaid pigem kinnitab, et maaniaseisund püsib). Puudutatud isik tegi pärast tema ärakuulamist ka haiglast postituse (millega maakohus jõudis tutvuda, aga mis enam ei ole kättesaadav), milles avaldas, et vajab kõikide Eesti inimeste abi ja palub teha rahalisi annetusi, et endale veel advokaate palgata, sest teda tahetakse haiglasse kinni panna. Puudutatud isikul ei ole kohtu hinnangul adekvaatset arusaamist enda tegelikust olukorrast ja ta ei suuda oma käitumise tagajärgedest aru saada. 7.
4. Vaatamata esialgse õiguskaitse korras haiglas saadud ravile ei ole puudutatud isikul tekkinud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Tema nõusolek ravikoostööks on pinnapealne ja haiglaravita jäämisel on oht ravi katkemiseks suur. 19.03.2024 psühhiaatriakliinikus toimunud ärakuulamisel tunnistas puudutatud isik, et varem ta ei võtnud temale määratud ravimeid, selgitades seda järgmiselt: „Ei näinud põhjust, nüüd võtaksin, kui ei saa muudmoodi vabaks, kui olen sunnitud. Hea oleks, kui ei saaks üldse ravimeid.” 22.04.2024 ärakuulamisel oli puudutatud isik formaalselt nõus koju saades raviga jätkama (võtma liitiumi ja andma ravi kontrollimiseks vereproove), kuid haigust ega ravivajadust ta siiski ei tunnista – ta kahtleb bipolaarse meeleoluhäire diagnoosis ning peab
5. a märtsis haiglaravile sattumise põhjuseks mitte enda psühhootilistest elamustest tingitud ebaadekvaatset käitumist, vaid rünnakut tema vastu. Kohus leidis, et puudutatud isiku lubadus kodus liitiumi edasi võtta on antud eesmärgiga saada haiglast välja. Puudutatud isiku eelnev ravimite võtmise katkestamine ja praegune käitumine haiglas annavad alust arvata, et haiglaravilt lahkudes puudutatud isik regulaarse raviga ei jätka. Seega ei ole kohtu hinnangul ambulatoorne ravi puudutatud isiku puhul praegu võimalik. 7.
6. Väljaspool haiglat ravi jätkamist ei ole võimalik tagada ka KKi abiga. KK on puudutatud isiku suhtes väga toetav, kuid lähtub suuresti puudutatud isiku enda seisukohtadest ja hinnangutest. Maakohtul ei tekkinud veendumust, et KK mõistaks täielikult puudutatud isiku ravivajadust ja tema haiguse olemust. Abi, mida puudutatud isik KKi arvates vajab, on pigem erinevad alternatiivmeditsiini teraapiad, massaažid jms, mitte psühhiaatriline ravi ravimitega. 7.7.

§ 11, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 533 lg 1 p 1 ja § 538 lg 2 järgi võib isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutada kuni üheks aastaks. Arvestades, et rohkem kui ühe kuu vältel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravi ei ole olnud piisav ja eksperdiarvamuse kohaselt vajab puudutatud isik ravi veel tõenäoliselt kuni neli kuud, peab 7 2-24-4347 maakohus põhjendatuks puudutatud isiku suhtes kohaldatud haiglaravi jätkamist kuni neli kuud alates tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise alustamisest. Määruskaebus 8. Puudutatud isik esitas lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 8.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole siinsel juhul

§ 11lg-s 1 toodud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused täidetud.

8.

1. Puudutatud isiku raske psüühikahäire on maakohus tuvastanud puudutatud isiku raviarsti RP 11.04.2024 arvamuse ja psühhiaater ITi 18.04.2024 eksperdiarvamuse põhjal. Puudutatud isik juhtis 22.04.2022 seisukohas tähelepanu puudustele eksperdiarvamuses, tuues esile, et eksperdiarvamus sisuliselt kopeerib Saaremaa valla avaldust, mis omakorda kopeerib psühhiaatriakliiniku taotlust Saaremaa vallale. Maakohus ei ole vaidlustatud määruse tegemisel eksperdiarvamuse puuduseid arvestanud. 8.
2. Pärast 22.04.2024 on psühhiaatriakliinik teinud puudutatud isikule täiendavaid uuringuid, nt peaaju MRT-uuring ja seljaaju uuring (seoses entsefaliidi kahtlusega). Seega on olemas kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses. Riigikohus on leidnud, et kahtlused diagnoosi õigsuses tuleb lugeda isiku kasuks – st tuleb lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.2). Bipolaarsusele iseloomulike madalseisude puudumise tõttu on olemas kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses, mistõttu tulnuks maakohtul psühhiaatrile täiendavaid küsimusi esitada või lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Siinsel juhul loeti aga puudutatud isiku avaldused alusetult haigusteadvuse puudumiseks. Isiku mittenõustumist diagnoosiga ei saa pidada haigusteadvuse puudumiseks, kui isik adekvaatselt ja kaalutletult arutleb ja põhjendab, miks ta diagnoosis kahtleb. 8.
3. Puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel ei ole maakohus arvestanud Riigikohtu praktikast tulenevate juhistega. Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on leidnud ka järgmist (vt RKTKm 30.04.2024, 3-2-1-44-13, p 14): „Kolleegium on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2; 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31.03.2017 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37). /…/ Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). Praegusel juhul ei ole kohtud põhjendanud, miks ravimite võtmata jätmine ja alkoholi kuritarvitamine võiksid kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale lähitulevikus. 8 2-24-4347 Samuti ei nähtu kohtute lahenditest, mille põhjal kohtud on tuvastanud, et puudutatud isik kinnise asutuse väliselt ei võta ravimeid ning kuritarvitab alkoholi.” 8.
4. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus on puudutatud isiku ohtlikkust põhjendanud sisuliselt ainult haigusteadvuse puudumisega (milline arvamus on aga ebaõige, kuna igal keskmisel mõistlikul isikul tekiks oma diagnoosi kohta küsimusi, kui haiguspilt ei ole selline, nagu seda avalikes allikates kirjeldatakse) ja ravivajadusega (mis ei ole

§ 11lg 1 p-s 2 silmas peetud ohtlikkus).

Samuti on maakohus puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud 16.03.2024 toimunud sündmusele, kus puudutatud isik vigastas endist elukaaslast noaga, kuid puudutatud isik on selgitanud, et tegemist oli enesekaitsega. Asjaolu, et puudutatud isik võis tema vastu suunatud rünnaku tulemusena sattuda psühhoosi, ei tähenda, et ta on iseendale või teistele inimestele ohtlik. Võimalus, et puudutatud isikut uuesti sarnaselt rünnatakse, on peaaegu olematu. Maakohtu määruses puudub põhjendus, miks ravimite võtmata jätmine võib pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale või teistele inimestele lähitulevikus. 8.6. Maakohus ei arvestanud puudutatud isiku soovi võtta ravimeid haiglaväliselt ning käia regulaarselt haiglas vereproovi andmas, tuvastamaks, et ta võtab ravimeid. Kirjeldatud viisil oleks võimalik puudutatud isikut haiglaväliselt ravida. Seega ei olnud

§ 11lg 1 p-s 3 toodud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldus täidetud.

Maakohus on alusetult pidanud ebausutavaks puudutatud isiku kinnitust, et ta võtaks ravimeid iseseisvalt. Kuigi pärast eelmisel korral (

1. a juulis) haiglas viibimist puudutatud isik ravimeid võtma ei hakanud, on puudutatud isik tänaseks aru saanud, et selleks, et haiglast välja saada (ja et ta haiglasse tagasi ei satuks), on vaja kodus ravimeid edasi võtta. Puudutatud isik on kahtleval seisukohal oma diagnoosi õigsuse osas, kuid on möönnud, et on võimalik, et tal on mingis vormis psüühikahäire. Seega on puudutatud isikul haigusteadvus ja ravisoostumus osaliselt olemas. Tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamine
2. Avaldaja esitas 15.05.2024 maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamiseks, tingimusel, et puudutatud isik jätkab ambulatoorset püsiravi, nõustub regulaarsete vereanalüüsidega ravimikontsentratsiooni määramiseks ning tuleb psühhiaatriakliinikusse ambulatoorsetele visiitidele vastavalt ravimeeskonna määratud sagedusele.
3. Maakohus tegi 20.05.2024 määruse, millega rahuldas avaldaja taotluse osaliselt ja peatas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise kuni 16.07.2024 kella 7.30-ni, tingimusel, et puudutatud isik täidab ravi ambulatoorse jätkamisega seotud kohustusi. Menetlusosaliste seisukohad
4. Avaldaja leidis määruskaebuse kohta esitatud seisukohas, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Kuigi nüüdseks on asjaolude muutumise tõttu puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine kinnises asutuses peatatud ning rakendatud on ambulatoorset raviplaani koos puudutatud isiku suhtes kehtivate lisakohustustega, oli vaidlustatud maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.
5. Psühhiaatriakliiniku seisukoha järgi ei ole määruskaebuse väited õiged. 12.
6. Puudutatud isiku väited põhinevad puudutatud isiku ja tema lepingulise esindaja arvamusel, et puudutatud isik on psüühiliselt piisavalt terve ega vajanud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Psühhiaatriakliinik on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles erinevate 9 2-24-4347 psühhiaatrite hinnangule puudutatud isiku hospitaliseerimisel ning edaspidiselt. Haiguse diagnoosimisele lisandub meditsiinis alati diferentsiaaldiagnostiline hindamine ehk võimalike muude haiguste välistamine. Kui isikul püsivad tõsised kahtlused endal diagnoositud haiguse tõepärasuses, siis ravikoostöö parandamiseks ja kahtluste ümberlükkamiseks võidakse teha rohkem muid häireid välistavaid uuringuid isegi juhul, kui psüühikahäire sümptomid on psühhiaatrite jaoks ilmselged. Praegusel juhul tehti korduv MRT-uuring puudutatud isiku ajust ja seljaajuvedeliku punkteerimine erinevate analüüside määramiseks neuroloogilise haiguse välistamiseks. Uuringute tulemused ei kinnitanud muude haiguste esinemist. 12.
7. Puudutatud isiku vaimse tervise hindamisel tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ja edaspidi on arvestatud eelnevalt olemas olnud andmeid (muu hulgas pereliikmetelt saadud info, kirjeldused isiku käitumisviisi muutuste kohta, isiku avaldatud mõtted) ning neid andmeid on hinnatud koosmõjus puudutatud isiku objektiivse psüühilise seisundiga hospitaliseerimisel ja hiljem kliinikus. Seisundi hindamisel ei omistata tähtsust niivõrd konkreetsete sündmuste üksikasjalikule sisule (nt kes ründas esimesena), vaid isiku psüühilisele seisundile toimunud sündmuste ajal ja varasemast selgelt eristuvale käitumisele. Erinevate psüühiliste haiguste vallandumisel on sageli seos kõrgenenud stressi ja eraeluliste probleemidega, kuid haiguse vallandudes vajab isik ravi hoolimata konkreetsetest vallandavatest olukordadest, mille tõttu raske psüühikahäire on ilmnenud. 12.
8. Puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire ägenemine on oma olemuselt seisund, mis ravi foonil aja jooksul vähehaaval paraneb, samas võib esineda haiglaravi jooksul paaripäevaseid paremaid perioode ja siis taas ägenemisi. Haigusteadvuse kujunemine ja ravisoostumuse teke on tavaliselt kõige enam aeganõudev, mis omakorda pikendab ka tahtest olenematu ravi aega. 12.
9. Siinsel juhul ei olnud veel võimalik kaaluda muu psühhiaatrilise abi rakendamist. Puudutatud isikul puudus haigusteadvus ning ravisoostumus ja sellest tulenevalt ei olnud võimalik rakendada ühtegi muud abimeedet peale tahtest olenematu ravi. Piisava haigusteadvuse tekkimisel ning ravisoostumuse kujunemisel on võimalik kasutada muid lahendusi (nagu edaspidine raviprotsess ka siinsel juhul on näidanud). Menetluse edasine käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
12. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi peatatud (dtl 448–453), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et abinõude rakendamine on lõpetatud. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine (või peatamine) määruskaebuse lahendamist.
13. Määruskaebuse väitel ei arvestanud maakohus puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu tuvastamisel (

§ 11lg 1 p 1), et eksperdiarvamus on pealiskaudne ja seega 10 2-24-4347 puudustega.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus esitas eksperdiarvamuse koostanud psühhiaatrile nõude eksperdiarvamuse täiendamiseks, mida ekspert 22.04.2024 ka tegi. Ekspert on puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Eksperdiarvamus tugineb puudutatud isiku käitumise, kliinilise pildi ja eelneva anamneesi hindamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et täiendatud eksperdiarvamus on nõuetekohane. Määruskaebuse väited, et puudutatud isikule on pärast diagnoosimist tehtud täiendavaid uuringuid, ega ka puudutatud isiku enda arvamus diagnoosi kohta, mis põhineb internetist loetul, ei anna kohtule alust kahelda puudutatud isikule psühhiaatri pandud diagnoosi õigsuses ega lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu tuvastatuks lugemist hinnates arvestanud kõiki asjas esitatud tõendeid ja seisukohti kogumis. 17. Määruskaebuse väitel on ebaõige maakohtu järeldus, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (

§ 11lg 1 p 2).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, et puudutatud isiku ohtlikkus nähtub asjas esile toodud asjaolude koosmõjust, sh 16.03.2024 toimunud sündmusest (kus puudutatud isik vigastas noaga oma endist elukaaslast), puudutatud isiku seisundist psühhiaatriakliinikusse saabudes, ja puudutatud isikul haigusteadvuse puudumisest. Kuigi kohtule ei ole teada 16.03.2024 juhtunu täpsed asjaolud (mh see, kas puudutatud isikut provotseeriti ja kas tegemist oli enesekaitse piiridesse jääva rünnakuga), on tuvastatud, et puudutatud isik oli füüsiliselt agressiivne ja oli psühhiaatriakliinikusse jõudes psühhoosis. Ka juhul, kui puudutatud isiku agressiivsuse ja psühhoosi põhjustas provokatsioon või enesekaitsevajadus, tuleb kõiki asjaolusid (sh 16.03.2024 toimunut, puudutatud isiku seisundit psühhiaatrikliinikusse jõudmisel ja puudutatud isiku psühhiaatriakliinikus läbivaatamise tulemusi) koosmõjus arvestades asuda seisukohale, et isik on haiglaravita jäädes lähitulevikus pigem kindlasti kui ainult tõenäoliselt ohtlik iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja turvalisusele. Kohus ei saa asuda seisukohale, et kuna puudutatud isikut lähitulevikus loodetavasti ei provotseerita, siis ei ole ta endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isikut võidakse ka tulevikus provotseerida ja on alust arvata, et ravita jäämisel ei saa puudutatud isik sellise olukorra lahendamisega adekvaatselt hakkama. 18. Ka küsimust, kas muu psühhiaatriline abi võiks puudutatud isiku puhul olla küllaldane (

§ 11lg 1 p 3), on maakohus analüüsinud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud.

On tuvastatud, et pärast eelmist haiglas viibimist puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtma ei hakanud. Ärakuulamisel ütles puudutatud isik, et ta pigem ei sooviks ravimeid võtta, kuna kahtleb nende tegelikus vajalikkuses, kuid soostub seda tegema, kuna tundub, et muud ei jää üle. Puudutatud isik on esile toonud muude tervenemist toetavate abinõude olulisuse (näiteks toidulisandid ja teraapiad). Ka KK, kes on avaldanud valmisolekut olla puudutatud isikule iseseisva ravi ajal toeks, ei mõistnud maakohtu hinnangul täielikult puudutatud isiku ravivajaduse tõsidust. Maakohus ei ole puudutatud isiku seisukohtadesse ja soovidesse suhtunud pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kõiki esitatud asjaolusid ja seisukohti arvestades oli põhjendatud järeldada, et puudutatud isikul ei olnud piisavat haigusteadvust ja ravisoostumust, et osutada talle kinnisesse asutusse paigutamise asemel muud psühhiaatrilist abi. 19. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse järeldus, et

§ 11

lg 1 p-des 1–3 toodud eeldused puudutatud isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud, oli põhjendatud.

1. Puudutatud isiku lepinguline esindaja juhtis määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et maakohtu 19.03.2024 määrust ja vaidlustatud määruse p-s 27 nimetatud tõendeid (meditsiinipersonali (kiirabi töötajad, Kuressaare ja Pärnu Haigla arstid) kirjeldused ja hinnangud) ei olnud lepingulisele esindajale nähtavaks tehtud. Kohtute infosüsteemist 11 2-24-4347 nähtuvalt on maakohtu 19.03.2024 määrus ja psühhiaatriakliiniku 16.03.2024 taotlus, milles sisalduvad meditsiinipersonali kirjeldused ja millele on lisatud kiirabikaardid ning Kuressaare Haigla epikriis, nüüdseks (alates 10.05.2024) tehtud lepingulisele esindajale nähtavaks.
2. Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
3. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud, mis jäävad puudutatud isiku kanda. Puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude jätmine tema enda kanda on ringkonnakohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda, kuna lepinguline esindaja osales menetluses sõltumata sellest, et puudutatud isikule on määratud ka riigi õigusabi korras esindaja ilma riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kuna lepingulise esindaja kulud jäävad puudutatud isiku kanda, puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 12