Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et igakuise tagasimakse suurus krediidiandjale on 49 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahel mahtus sisse võetava krediidi osamakse. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. 3. Krediidikontolepingu 5650303 krediidilimiit oli kuni 2 000 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul (vt. lisa 4). Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 37,68% aastas (vt. krediidikonto tingimused ja tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „krediidiga seotud kulud“). Tulenevalt lepingu tingimustest viivisemäär võrdub intressiga, seetõttu viivisemäär on 37,68% aastas. Krediidi kulukuse määr on 45,67% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul, kui see on lühem kui 12 kuud; intressimäär on 37,68% ja igakuine kontohaldustasu on 0,00 € (vt. tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „krediidiga seotud kulud“). Hageja märgib, et antud leping ei ole tühine
lg 1 mõttes, kuivõrd KKM kohaldamisel tuleb lähtuda 30.11.2022 Eesti Panga poolt avaldatud määrast, mille kohaselt KKM kolmekordne määr on 45,93% (15,31% x 3).
Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile (xxx). Esimene nõudekiri saatis hageja kostjale 12.10.2023 (lisa 13). Hageja korduvalt saatis kostjale meeldetuletused seoses tasumata võlakohustusega – 19.10.2023 (lisa 14), 26.10.2023 (lisa 15). Lisaks sellele tekkisid hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö, andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Lähtudes eeltoodud selgitustest kujuneb hageja sissenõudmiskulud järgmiselt: 1) nõudekiri 12.10.2023 – 0€; 2) pretensioon 19.10.2023 – 25€; 3) hagihoiatus 26.10.2023 – 5€. Seega palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu summas 30 eurot
1132 lg 2 p 3 alusel.
) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (
lg 1).
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. 17. Pooled ei vaidle, et kostja sõlmis 17.07.2019 IPF Digital AS-ga krediidikontolepingu nr 4471744, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1 100 eurot. Kostjale on võimaldatud limiidi tõstmist 27.09.2019 (lepingu nr 4563440; lisa 2), 16.12.2019 (lepingu nr 4662721; lisa 3) ja 22.03.2023 (lepingu nr 5650303; lisa 4). Krediidikontolepingu 5650303 krediidilimiit oli kuni 2 000 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 37,68% aastas. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud
§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka
lg 6 2-23-151127 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (
lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (
lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu
lg 1) on seadusega kooskõlas.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.
oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse
lg 4 järgi intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr ja lepingu (-muudatuste) krediidikulukuse suhestus järgmiselt: Lepingudokumendi nr, kuupäev, viide toimikule Krediidikulukuse määr lepingus, % aastas 4471744, 17.07.2019 (dtl 149 - 156) 4563440, 27.09.2019 (dtl 157 - 164) 4662721-1, 16.12.2019 (dtl 165 - 194) 5650303, 22.03.2023 (dtl 195 - 224) 57,98 57,98 57,98 45,67 Kolmekordne tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga andmetel 58,11 58,11 61,83 45,93 7 2-23-151127 Seega on lepingutejärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on lepingud nimetatud osas kehtivad. 18. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 17-18 märkinud järgmist: „Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Esialgne võlausaldaja kogus infot kostja töökoha, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste (finantskohustused ja majapidamiskulud) kohta taotluses esitatud andmete ja andmebaasidest kogutud andmete (dtl 230; maksehäired, maksuvõlad, ametlikud teadaanded, kohtulahendid ja kinnistusraamat) alusel. Samuti on analüüsitud kostja pangakonto väljavõtet (dtl 225-230). Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav 8 2-23-151127 ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).“ Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 222-147995, p 12.1). Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks 17.07.2019 lepingu sõlmimisel kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid, kinnisvara jms), samuti ei ole kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ja regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Lepingu sõlmimisel ei ole palutud kostjalt pangakonto väljavõtet. Vaatamata sellele, et kostja tõi taotluses välja teiste finantskohustuste olemasolu ja suuruse, ei ole esialgne võlausaldaja välja selgitanud selle põhiosa ja intresside suurust, lepingus kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Alles 26.09.2019 krediidilimiidi tõstmise lepingumuudatuse raames kogus krediidiandja kostja arvelduskontolt andmeid perioodi 01.06.2019 – 27.09.2019 osas. Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja olemasolevad finantskohustused moodustavad igakuiselt keskmiselt 519,88 eurot, hõlmates üle poole kostja sissetulekust. Üllatuslikult ei ole esialgne võlausaldaja välja selgitanud olemasolevate finantskohustuste põhiosa ja intresside suurust, lepingute kestust ning neist tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Liiati on laenutaotluses märgitud sissetulekute ja kohustuste vahe märkimisväärselt erinev konto väljavõttelt nähtuvaga. Samas, olles saanud teadlikuks, et kostjal on mitmeid teisi laenukohustusi ja seda ca 3x suuremas ulatuses kui taotluses välja on toodud, (st esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), ei täitnud krediidiandja kohustust küsida tarbijalt lisateavet. 9 2-23-151127 16.12.2019 lepingu sõlmimisel ei küsinud krediidiandja kostja arveldusarve väljavõtteid. Kohus on seisukohal, et krediidisaaja majanduslikku seisundit tuleb hinnata vahetult enne n.ö laenuotsuse tegemist ning seda tuleb teha kõige värskemate andmete põhjal. Mitu kuud vanad andmed ei saa kuidagi kohaselt kajastada krediidiandja majanduslikku seisu lepingu sõlmimise hetkel, kuna teatavasti sõltub inimeste majanduslik seisund arvukatest teguritest, mis võivad muutuda päevadega, rääkimata kuudest. Krediidiandja tegi varasemalt kindlaks, et kostja olemasolevad finantskohustused moodustavad igakuiselt keskmiselt 519,88 eurot, hõlmates üle poole kostja sissetulekust. Jätkuvalt ei ole võlausaldaja pidanud vajalikuks välja selgitanud olemasolevate finantskohustuste põhiosa ja intresside suurust, lepingute kestust ning neist tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Jätkuvalt oli laenutaotluses märgitud sissetulekute ja kohustuste vahe märkimisväärselt erinev varasemalt kogutud konto väljavõttelt nähtuvaga. Samas, olles saanud teadlikuks, et kostjal on mitmeid teisi laenukohustusi ja seda ca 3x suuremas ulatuses kui kostja korduvas taotluses välja on toodud, (st esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), ei täitnud krediidiandja ka uue muudatuse sõlmimisel kohustust küsida tarbijalt lisateavet. 22.03.2023 lepingu sõlmimisel ei küsinud krediidiandja kostja arveldusarve väljavõtteid, kuigi varasem konto väljavõte pärines 2019. aastast. Hageja ei ole tõendanud, et pensioniregistrile oleks päring esitatud. Hageja on viidanud, et pensioniregistri andmete kohaselt kostja sissetulek oli 803,10 eurot, samas oli taotluses märgitud sissetulekuks 1200 eurot. Samas, olles saanud teadlikuks, et kostja tegelik sissetulek võib olla 30% väiksem kui kostja korduvas taotluses välja on toodud, (st esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), ei täitnud krediidiandja ka uue muudatuse sõlmimisel kohustust küsida tarbijalt lisateavet. Samuti on taotluse kohaselt muutunud ülalpeetavate arv, kuid ka selle osas ei ole täiendavat infot kostjalt küsitud. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. 19. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.
lg 7 viimase lause järgi ei kaasne sellist tagajärge juhul, kui tarbija on jätnud esitamata õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka määruse p 19). Kolleegium märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab
Vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi.
lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja 10 2-23-151127 muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.“ 20. Hageja andmetel sai kostja krediiti 3 423,60 eurot. Kostja tegi tagasimakseid 4 370,96 eurot, millest 1 440,09 eurot arvestati krediidisumma katteks ja 2 930,87 eurot intressi katteks. Kohus märgib, et krediidikonto tingimuste ja lepingu üldtingimuste p-st 11.2 tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 20. kuupäevaks minimaalselt 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.
lg 1 ning üldtingimuste punkti 15.1.5 alusel võib krediidiandja makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2 nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja märgib, et kostja rikkus omapoolseid kohustusi, olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, kuivõrd jättis juuli (summas 74,71€; maksetähtaeg 20.07.2023), augusti (summas 74,71€; maksetähtaeg 21.08.2023) ja septembri (summas 74,71€; maksetähtaeg 20.09.2023) osamaksed tasumata. Kohus märgib, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks, kuna on ilmne, et selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas, vaid kostjal oli märkimisväärne ettemaks. Hageja ei ole vaatamata 08.02.2024 kohtumäärusele alternatiivset nõude arvestust esitanud. Kohus on ülal leidnud, et ülesütlemine oli tühine. Seega on leping kehtiv ning on tõendamata, et kostja oleks sellest tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.