Obsah (16)

§ 5§ 230§ 436§ 438§ 231§ 232§ 173§ 162§ 138§ 144§ 174§ 218§ 163§ 177§ 178§ 430

KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Meelis Eerik Kohtujurist Maris Adamson-Särgava Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2024.a, Tallinn Tsiviilasja number 2

) § 403 lõikele 1.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 436

lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et AS LHV Finance ja kostja sõlmisid 01.11.2015 väikelaenulepingu nr xxx, mille alusel anti kostjale laenu summas 5000 eurot. 03.07.2017 sõlmisid AS LHV Finance ja kostja lepingu lisa nr xxx. Kostja on 01.11.2015 väikelaenulepingu nr xxx alusel teinud tagasimakseid summas 961,90 eurot ja 03.07.2017 lepingu lisa nr xxx alusel 135,56 eurot. Kostja ei ole laenu tagastamise kohustust korrektselt täitnud. Krediidiandja ütles 03.02.2018 lepingu üles ning 23.03.2018 loovutas nõuded kostja vastu hagejale. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks

§ 231lg 4 alusel.

Hageja nõude aluseks olevate lepingute näol on tegu tarbijakrediidilepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või 3 mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt digitaalselt allkirjastatud väikelaenulepingu ja selle lisa. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust summas 3902,54 eurot, intresse summas 300,03 eurot, kuutasu summas 37,02 eurot ja viiviseid summas 3902,54 eurot. Kostja tõi vastuses välja, et ta palub kohtul asja mitte arutada, kuna kõik on juba läbi vaadatud tsiviilasjas nr xxx. Kohus selgitab, et tsiviilasjas nr xxx vaadati läbi kostja pankrotiavaldust ning menetlus tsiviilasjas nr xxx on käesolevaks lõppenud. Hageja on esitanud kostja vastu võlanõude, mida kohus lahendab eraldiseisva tsiviilasjana. Kohus analüüsib lepingute kehtivust VÕS § 4062 sätestatu kohaselt järgmiselt. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. 01.11.2015 väikelaenulepingu nr xxx krediidi kulukuse määraks on 34,24%. 01.11.2015 lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 26,57% aastas (alates 31.05.2015-30.11.2015). Kolmekordne määr oleks seega 79,71% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel. 03.07.2017 lepingu lisa nr xxx krediidi kulukuse määraks on 34,27%. 03.07.2017 lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% aastas (alates 31.05.2017-30.11.2017). Kolmekordne määr oleks seega 56,76% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (

§ 232lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kohus selgitas 24.01.2024 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada. 4 Hagiavaldusest, seisukohast kohtule ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on toonud välja, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust Maksu- ja Tolliameti, laenutaotluses esitatud andmete ja kostja pangakonto väljavõtte alusel. Krediidiandja selgitas, et kostja krediidivõimelisuse hindamiseks saab krediidiasutus andmeid kliendilt endalt ning sisemistest ja välistest andmebaasidest. Kõiki andmeid, mida krediidiandja saab, võtab krediidiandja arvesse kliendi krediidivõimelisuse hindamisel kogumis. Krediidiregistri maksehäireregistri andmetel puudusid kostjal varasemad ja kehtivad maksehäired, Creditinfo Eesti AS maksehäireregistri andmetel puudusid kostjal varasemad ja kehtivad maksehäired, kostjal puudusid ametlikud teadaanded ning kostjal ei olnud negatiivset krediidiajalugu AS-is LHV Pank. Hageja tõi välja, et krediidiandja kontrollis kostja arvelduskonto väljavõtet ja tuvastas, et kostja keskmine töötasu laenu taotlemisele eelneval seitsmel kuul oli 1655 eurot neto ning igakuiste finantskohustuste suurus on 123 eurot. Sõlmitava lepingu kuumakse oli 161,36 eurot ja pärast kuumakse tasumist jäi kostjal vaba raha summas 1370,64 eurot (1655 eurot -123 eurot - 161,36 eurot). Hageja tõi välja, et Statistikaameti andmetel oli elatusmiinimumi määr

1. aastal 201,41 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud krediidiasutusel kahtlust saadud andmete õigsuses ja krediidiandja jõudis järelduseni, et kostja koondreiting on aktsepteeritav, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 161,36 eurot. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenude väljastamist kindlaks laenusaaja kõikide kohustuste suurust, sh eluasemekulud. Kostja kontoväljavõttega tutvumisel on ilmne, et kostja maksekäitumine kostja krediidivõimelisust ei kinnita. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostjal oli kohustusi ka teiste krediidiandjate ees. Krediidiandja on 26.12.2023 vastuses toonud välja, et kostja pangakonto väljavõtte kontrolli tulemusena on krediidiandja lugenud stabiilseks ja regulaarseks sissetulekuks 1000 eurot, mis on võetud ka laenusaaja laenuteenindusvõimekuse väljaarvutamisel aluseks. Ka kohustused on kontrollitud pangakonto väljavõtte alusel ning arvutatud igakuiste finantskohustuste suuruseks on 300 eurot. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et 05.06.2015 on tehtud kostjale Bigbank AS-i poolt väljamakse summas 4544 eurot ja 09.07.2015 TF Bank AB-lt väljamakse summas 2275 eurot. Kohtule nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, et kostja oli enne AS-iga LHV Finance laenulepingu sõlmimist võtnud laenu ka teistelt krediidiasutustelt. Kohtu hinnangul viitab mitme kiirlaenu korraga võtmine kostjal suuremate kohustuste olemasolule. Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Kostja kontoväljavõtet analüüsides oleks krediidiandjal pidanud tekkima kahtlus kostja laenukäitumises kui enne krediidiandja poole pöördumist oli kostja võtnud täiendavaid laene vähemalt 6819 euro ulatuses. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavalt nimetatud kohustuste kohta teavet küsinud. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava 5 teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Kostjale on tehtud laenu väljamakseid 5000 eurot. Hageja on arvestanud kõik kostja tagasimaksed summas 1097,46 eurot põhiosa katteks ja palub kostjalt välja mõista tagastamata põhiosa summa 3902,54 eurot (so 5000 – 1097,46). Väikelaenulepingu alusel tasus kostja osamakseid kuni 15.06.
2. Kostja ja krediidiandja sõlmisid 03.07.2017 lepingu lisa, mille alusel ei tasunud kostja osamakseid alates 15.11.
3. Viimase makse tegi kostja 15.10.
4. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 19.01.2018 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud laenu summas 3902,54 eurot. Kostja ei ole võlgnevuse summale vastuväiteid esitanud. Kostja on tunnistanud, et tal esinevad võlgnevused võlausaldajate ees. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist 15.11.2017 kuni lepingu ülesütlemiseni 03.02.2018 summas 300,03 eurot. Pooled on kokku leppinud intressimääras 25,90% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et väikelaenuleping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §s 94 sätestatud intressimäära, mis alates 01.07.2016 kuni 31.12.2022 oli 0% aastas. Seega tuleb hageja intressinõue summas 300,03 eurot jätta rahuldamata. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole kostjalt õigust nõuda ka kuutasu summas 37,02 eurot. Hageja on arvestanud viivist perioodil 03.02.2018 – 01.03.2018 summas 74,77 eurot ja 08.03.2019 – 29.12.2023 summas 4865,48 eurot, kokku summas 4940,25 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist kuni põhivõla summani, so summas 3902,54 eurot. Hageja nõuab viivist määras 25,90% aastas. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu ülesütlemisest kuni kostja pankroti väljakuulutamiseni ning alates kostja pankrotimenetluse lõpetamisest kuni hagi esitamiseni. Kostja pankrot kuulutati välja 02.03.2018 määrusega tsiviilasjas nr xxx. 08.03.2019 määrusega lõpetati kostja pankrotimenetlus ja algatati kostja kohustustest vabastamise menetlus. 20.10.2023 määrusega lõpetati kostja kohustustest vabastamise menetlus ja jäeti kostja kohustustest vabastamata. 6 Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 6 kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud arvestada viivist väikelaenulepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, so 25,90% aastas, vaid kohus mõistab kostjalt välja viivise lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, so alates 04.02.2018 kuni kostja pankroti väljakuulutamiseni, so kuni 02.03.2018 ning alates kostja pankrotimenetluse lõpetamisele järgnevast päevast, so alates 09.03.2019 kuni hagi esitamiseni, so kuni 29.12.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 04.02.2018 – 02.03.2018 summas 23,09 eurot ja perioodi 09.03.2019 – 29.12.2023 eest summas 1628,21 eurot, kokku summas 1651,30 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus osaliselt rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3902,54 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1651,30 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 300,03 eurot, kuutasu nõude summas 37,02 eurot ja viivisenõude summas 2251,24 eurot.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja lepinguline esindaja Marjana Šestel vastab

§ 218lg 1 p 2 sätestatud nõuetele.

Hageja menetluskuludeks on õigusabikulud summas 420 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv summas 700 eurot. Õigusabi osutati 3,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot. Hagejal on õigus õigusabile. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Hageja õigusabi toimingud koosnesid dokumentide komplekteerimisest ja analüüsist ning hagiavalduse koostamisest ja esitamisest kokku 3,5 tundi. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Kohtumenetluses tuli hagejal koostada hagiavaldus. Hagiavaldus on standardne ega sisalda õiguslikku probleemi. Kohus, arvestades hagiavalduse aluseks olevaid dokumente, hagiavalduse sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et tegemist on nn massnõudega, leiab, et nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks saab pidada kokku maksimaalselt 3,5 tundi, mille eest on tasu 350 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku summas 420 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 700 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu ning kuulub samuti kostjalt väljamõistmisele. 7 Tulenevalt eeltoodust on hageja menetluskulude suuruseks kokku 1120 eurot, millest riigilõiv on 700 eurot ja lepingulise esindaja kulud 420 eurot (sh käibemaks).

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja nõudest 5553,84 eurot, mistõttu kohus jätab menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 761,60 eurot (so 1120 x 0,68). Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Vastavalt

§ 177

lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjalt välja menetluskulude viivise.

§ 178

lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 430

lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik 8