Obsah (5)

§ 152§ 158§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-23-49 Otsuse kuupäev 8. märts 2024 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla 19.12.2022.a käskkirja nr 11

) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 ja 2 alusel, kuna pärast kaebuse menetlusse võtmist on kaebaja kaebeõigus ära langenud ning on selgunud, et kaebusega ei ole enam võimalik saavutada soovitud eesmärki. Kohus ei nõustu sellega, et kaebuse esitamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja eesmärgiks on vaidlustatud käskkirja tühistamine. Kaebuse rahuldamise korral on võimalik seda eesmärki saavutada - kui kohus vaidlustatud käskkirja tühistab, siis tähendab see käskkirja tagasiulatuvat kehtetust alates selle andmisest ehk seda, et käskkiri ei ole õiguslikult kunagi kehtinud. Kaebeõigust hinnatakse reeglina kaebuse esitamise seisuga. Võimalust, et kaebeõigus võib muutunud asjaolude või õigusliku olukorra tõttu kohtumenetluse jooksul ära langeda, aktsepteeritakse kohustamiskaebuse puhul, kuna kohustamisnõude täitmine on võimalik ainult edasiulatuvalt. Tühistamisnõude lahendamiseks takistust ei ole. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse jätta kaebus läbi vaatamata. 5.

§ 152

lg 1 p 4 ja lg 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kohus ei lõpeta menetlust, vaid jätkab seda haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Neid sätteid kohaldatakse kohtupraktikas ka siis, kui vaidlustatud haldusakti kehtivusaeg lõpeb menetluse ajal või haldusakt muul põhjusel kaotab oma mõju kaebajale. Kaebaja paiknes kaebuse esitamise ajal Tartu Vanglas. Alates 12.06.2023 paikneb kaebaja Tallinna Vanglas. Kaebaja karistusaja lõpp on 14.05.2026 (dtl 317). Kaebaja taotles menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, põhjendades oma huvi muuhulgas sellega, et kaebaja vangistus jätkub ja reeglid on erinevates vanglates suuresti sarnased. 6. Kohtu hinnangul on põhjendatud vaadata asi

§ 152lg 2 alusel läbi vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Selle kasuks räägib esiteks menetlusökonoomia põhimõte - kaebaja esitas tähtaegselt kohase kaebuse, asjaolude muutumine (kaebaja ümberpaigutamine) ei olnud kaebaja otsustada ning pooled ja kohus on juba teinud arvukalt menetlustoiminguid. Teiseks on kaebaja karistusaja lõpuni rohkem kui kaks aastat. Tuvastamisnõude lahendamine võib vältida uute vaidluste tekkimist ja nende lahendamise vajadust tulevikus. Tallinna Vangla (kinnise vangla) kodukord ei sisalda küll helistamise ajalist piirangut, kuid sisaldab nõuet, et vajaduse korral helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale väljaspool päevakavas toodud aega, tuleb kinnipeetaval esitada põhjendatud taotlus (kodukorra punkt 12.3.1.1). Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkt 13.2.1 reguleerib olukorda, kus kinnipeetav soovib väljaspool päevakavas selleks ette nähtud aega helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale, see näeb samuti ette helistamise vajaduse põhjendamise. Punktis 13.2.3 on sätestatud, et telefonikõnede pikkus peab olema mõistlik, et kõigile kinnipeetavatele oleks tagatud helistamise võimalus, ning üksuse juhil on eelneva tagamiseks õigus kehtestada helistamise graafik ja piirata kõneaja pikkust. 4 Arvestades asja menetlusstaadiumi ja kaebaja karistusaja pikkust on seega põhjendatud vaadata sisuliselt läbi küsimus, kas vaidlustatud käskkiri oli õiguspärane.

1. Kaebaja vaidlustas Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.2.1, mis reguleerib helistamist kinnistes osakondades, ja punkti 13.12, mis reguleerib helistamist üldiselt. Kaebaja kaebeõigust ei mõjuta see, et kaebuse esitamise ajal viibis kaebaja avatud osakonnas. Kaebaja vaidlustas haldusakti (üldkorralduse) selleks ette nähtud tähtaja jooksul pärast haldusakti andmist ning vaidlustas neid sätteid, mida muudeti (vastustaja viidatud kodukorra punkti 13.9 vaidlustatud käskkirjaga ei muudetud). Sel juhul on kaebeõiguse olemasoluks piisav, et haldusakti mõju kaebaja õigustele on võimalik. Kahtlemata on võimalik, et vanglas viibiv kinnipeetav võib sattuda suletud osakonda, näiteks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Käesolevas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja vaidlustab üldkorralduse pärast selle mõju ilmnemist. Kaebuse lahendamine
2. Vaidluse all olevad kodukorra sätted on pärast vaidlustatud käskkirja jõustumist sõnastatud järgmiselt. 13.8.2.
3. Inspektor-kontaktisik võib kinnipeetavale anda loa riigiasutusse, kohalikku omavalitsusse ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale või advokaadist esindajale helistamiseks väljaspool kodukorras reguleeritud korralist helistamise aega. Selleks tuleb kinnipeetaval esitada põhjendatud taotlus vanglateenistuse ametnikule. [muud TV dir 19.12.2022 nr 1-1/115, jõust 01.01.2023] 13.
4. Kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel võib inspektor-kontaktisik kinnipeetava telefoni kasutamist ühekordselt pikendada. [lisatud TV dir 19.12.2022 nr 1-1/115, jõust 01.01.2023]
5. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 sätestab kinnipeetava õiguse telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas, täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. VangS § 105 lg 21 p 6 näeb ette, et vangla kodukorras sätestatakse muuhulgas kinnipeetava telefoni kasutamine. Eeltoodud normid annavad vastustajale õiguse kehtestada kodukorras telefoni kasutamise täpsem kord tingimusel, et kinnipeetav saab telefoni kasutada vähemalt õigusaktiga ette nähtud ulatuses, s.o üks kord nädalas.
6. Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud telefoni kasutamise aeg kuni 60 minutit päevas ületab oluliselt õigusnormis ette nähtud miinimumi üks kord nädalas. Väljaspool õigusnormidega ette antud piire on vanglal kinnipeetavate igapäevase elu korraldamisel avar kaalutlusruum.

§ 158

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus tegi käesoleva asja raames esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kindlaks, et kaebaja paiknes Tartu vangla S-hoone

1. eluosakonnas (S5 eluosakond), see on avatud eluosakond, kus päevakava kohaselt on helistamine võimalik ajal, mil eluosakond on avatud ehk kell 08.30–10.00, 13.10–14.40 ja 18.00–19.
2. Seega on S5 eluosakonnas võimalik telefoni kasutada päeva jooksul 4 tunni vältel, mil eluosakond on avatud. S5 eluosakonnas on kolm 5 telefoni. Kinnipeetavaid oli 09.01.2023.a seisuga 36 ja 11.01.2023.a seisuga 33, mis võrdse telefoni kasutamise korral teeks 20–23 minutit kinnipeetava kohta (16.01.2023.a määruse punktid 10, 11). See näitab, et kui üks kinnipeetav hõivab pikaks ajaks ühe telefoni, siis kõigile kinnipeetavatele piisavat helistamise aega ei jätku. Otsuse punktis 1 on toodud põhjendused, millele tuginedes vastustaja kehtestas üldise kõneaja piirangu. Kohtu hinnangul on need põhjendused kohased ja mõistlikud ning vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja eesmärgiks oli tagada kõigile kinnipeetavatele võrdsed võimalused telefoni kasutamisel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui mõni kinnipeetav kasutab telefoni sedavõrd kaua, et teistel selleks võimalust ei avane, siis ei pruugi kinnipeetav pöörduda selle probleemiga vanglaametnike poole. Kohtu hinnangul on telefoni kasutamise aeg 60 minutit päevas täiesti piisav selleks, et kinnipeetav saaks ajada vajalikke asju ja säilitada suhteid perekonnaliikmetega. See, et kaebajal ei ole võimalust osaleda kasutütre kasvatamisel sellises ulatuses, nagu ta sooviks, on vangistusega kaasnev paratamatu tagajärg. See, et kaebaja subjektiivse arvamuse kohaselt on telefonid tihti vabad ja teised kinnipeetavad lihtsalt ei soovi telefoni kasutada, ei tähenda, et see tegelikult nii ka on.
3. See, et kaebajal tuleb põhjendada helistamise aja pikendamise taotlust või taotlust helistada kinnises osakonnas väljaspool selleks reeglina ette nähtud aega, ei riku kaebaja õigusi. Helistamisel ametiisikutele, kaitsjale ja advokaadist esindajale ei ole vaidlustatud käskkirjas nõutud ja VangS § 29 lg 4 alusel ei ole vastustajal ka lubatud uurida, milline saab olema vestluse sisu. Põhjendada tuleb soovitud helistamise aega. Seda on võimalik põhjendada näiteks ametiasutuse tööajaga, advokaadi kättesaadavuse ajaga, kaebaja menetlusliku olukorraga (näiteks lähiajal toimub kohtuistung) vms põhjendustega. Eraelu osas on vangistuse paratamatu tagajärg, et kinnipeetaval tuleb teatud olukordades mõistlikus ulatuses avaldada oma eraelu hulka kuuluvaid asjaolusid. S.h on mitmete kinnipeetava taotluste rahuldamise eelduseks juba seaduse tasemel see, et kinnipeetav põhjendab taotlust eraelu valdkonda kuuluvate asjaoludega (näiteks VangS § 32 lg 5 lühiajalise väljasõidu taotlemine erakorralise perekondliku sündmuse korral, VangS § 22 lg 1 p 2 perekondlikul põhjusel väljaspool vangla territooriumi liikumise õiguse taotlemine). Kaebajal ei ole kohustust oma eraelu hulka kuuluvaid asjaolusid avaldada. Kaebajal on võimalus korraldada oma asjad nii, et ta tuleb toime helistamisega selleks ette nähtud ajal ja ulatuses. Kui kaebaja taotleb endale erandi tegemist, siis ei riiva sellega kaasnev nõue taotlust põhjendada kaebaja õigusi ülemääraselt. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on piiratud ressursi jagamisega (telefoniaparaatide olemasolu ja kättesaadavus, ametnike tööaeg). Vastustajal peab olema võimalus hinnata, kas taotlus on põhjendatud, ja mitme konkureeriva taotluse puhul hinnata, millise kinnipeetava helistamise taotlus on pakilisem. Kohus peab usutavaks vastustaja selgitust, et kaebajalt ei nõuta üksikasjalikku olukorra kirjeldust, vaid üldisemat põhjendust, miks on tegemist erakorralise vajaduse või olukorraga.
4. Käesolevas asjas on vaidluse all vaidlustatud käskkiri ehk vastustaja kehtestatud üldised reeglid. Vaidluse piiridest jääb välja see, kuidas on vastustaja lahendanud kaebaja või muude kinnipeetavate konkreetseid taotlusi seoses helistamisega.
5. Kaebaja väitel ei olnud vaidlustatud käskkirja andmine vajalik, kuna piisav on VangS § 28 lg
6. VangS § 28 lg 3 sätestab, et kinnipeetava sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab 6 vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Sättes viidatud sama paragrahvi lõige 1, s.o VangS § 28 lg 1 ütleb, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VangS § 28 lg 3 reguleerib seega helistamise piiramist nii-öelda pärast seda, kui kohaldunud on tehnilistest tingimustest tulenevad piirangud ja rakendunud on vangla sisekorraeeskirjas sätestatud kord. Õigus kehtestada helistamise kord, arvestades õigusaktides kehtestatud nõudeid, on vanglale otsuse punktis 9 viidatud õigusnormidega selge sõnaga antud. Kohus mõistab VangS § 28 lõiget 3 nii, et selles toodud alustel saab helistamise õigust piirata ka siis, kui see jääb õigusnormidega ja kodukorraga kehtestatud piiridesse (näiteks helistamise täielik keelamine mingil ajavahemikul või isikule). Kui siiski mõista VangS § 28 lõiget 3 nii, et see annab üldisemad juhised helistamise korra kehtestamiseks, siis helistamise korraldamine kui selline ja helistamise korraldamine nii, et kinnipeetavatel on helistamiseks võrdsed võimalused, on kooskõlas vangla julgeoleku ja korra tagamise eesmärgiga. Samuti on see kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga, milleks on VangS § 6 lg 1 alusel kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Eeltoodud eesmärke kahjustaks see, kui helistamine toimuks omatahtsi või varasema saabuja või tugevama õigust teostades.
7. Kokkuvõttes tähendab eeltoodu, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, taotlused, selgitused
8. Kohus jätab läbi vaatamata kaebaja taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

§ 158

lg 4 alusel jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. See tähendab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse saab algatada õigustloova akti suhtes. Vaidlustatud käskkiri ja sellega muudetud Tartu Vangla kodukord on haldusaktid, mitte õigustloovad aktid. 16. Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja esitatud kõneeristused on lubamatu tõend. VangS § 53 lg 1 p 10 sätestab, et vangiregistrisse kantakse andmed kinnipeetava, arestialuse või vahistatu suhete, kontaktide, kirjavahetuse ja telefonikõnede ning nende kontrollimise või piiramise kohta. VangS § 29 lg 21 alusel vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb ning vanglateenistusel on õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Seega on vastustaja töödelnud andmeid kaebaja telefonikõnede kohta õiguslikul alusel. 17.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 7 18. Kohus vabastas kaebaja 06.05.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3) ning puudub ka reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada.

Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis. 19. Kaebaja palus mitte avaldada otsust Riigi Teatajas. Kohtu hinnangul ei esine alust jätta käesolev otsus täielikult avaldamata. Otsus ei sisalda delikaatseid isikuandmeid või muid andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada kaebaja eraelu puutumatust (

§ 175lg 4).

Kohus asendab

§ 175lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks 8