Obsah (10)

§ 663§ 657§ 238§ 477§ 361§ 654§ 173§ 172§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-6421 Kohtuasi IP aval

) § 5521 lg 1 esimese lause järgi kuulab kohus last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks märkis maakohus, et määras lapsele esindaja riigi õigusabi korras, mistõttu on lapse huvid kohtumenetluses kaitstud. 5.

1. PKS § 137 lg 1 rakendamiseks, mis reguleerib ühise hooldusõiguse lõpetamist, peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta, kuna see ei ole kooskõlas PKS § 118 lg-st 1 tuleva põhimõttega, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Maakohus selgitas menetluses avaldajale, et tal tuleks selgelt välja tuua, kas ta soovib otsustusõigust mingi konkreetse ühekordse küsimuse lahendamiseks, mis on PKS § 119 mõtteks, või juhul, kui avaldaja pidas siiski silmas ühise hooldusõiguse lõpetamist nimetatud küsimustes, siis tuli avaldajal see selgelt välja tuua ning selgitada, milles seisneb suutmatus teostada hooldusõigust ühiselt ja miks ühise hooldusõiguse lõpetamine on lapse huvides. Kuigi avaldaja on ka peale maakohtu selgitusi hooldusõiguse lõpetamise ja 4 2-22-6421 otsustusõiguse saamise erinevuste kohta ikkagi taotlenud lapse elukoha, tervise ja hariduse osas otsustusõiguse andmist avaldajale, on maakohtu hinnangul avaldaja sooviks siiski ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse elukohta, tervist ja haridust puudutavates küsimusest ning avaldajale üleandmine, mistõttu pidi maakohus otsustama, kas anda ainuhooldusõigus lapse emale nimetatud küsimustes. 5.
2. Lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus 26.05.2022 seisukohas ei toetanud avalduse rahuldamist. Eestkosteasutus muutis oma seisukohta 27.05.2023 arvamuses. Lapse isa on menetluses palunud jätta avalduse rahuldamata, sest leiab, et poolte vahel ei ole vaidlust lapse elukohta, tervist ja haridust puudutavates küsimustes. 5.
3. Lapse ema on avalduse esitamisel ning ka menetluse jooksul tuginenud peamiselt järgmistele argumentidele: 1) lapse isa on xxxxxxxxxxxxx ja viibib palju komandeeringutes ning teda võib olla kiireloomuliste last puudutavate küsimuste korral nõusoleku saamiseks raske kätte saada, 2) lapse isa on Xxxxxxxxx kodanik ning avaldaja kardab, et lapse isa võib soovida kolida Xxxxxxxxx sugulaste juurde ning lapse kaasa võtta, 3) lapse isa ei soovi, et laps õpiks eesti keelt, 4) lapse isa ei tundnud huvi lapse tervise ja käekäigu vastu, 5) lapse ema on hoolitsenud ainuisikuliselt lapse eest ja teab, mis on lapsele parim. 5.
4. Maakohus märkis, et hooldusõiguse määramine on tulevikku suunatud nõue ja seeläbi ei oma määravat tähtsust minevikus aset leidnud asjaolud. Antud juhul ei ole menetluses leidnud tuvastamist, et lapse isa ei tunne lapse vastu huvi, ta ei osale lapse elus ega soovi oma hooldusõigust teostada. Pigem vastupidi, lapse isa, mitte avaldaja, on esitanud kohtule hagi isaduse tuvastamiseks, mille kohta tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr x-xx-xxxx lahendi 10.12.2021 ja tuvastas, et laps põlvneb lapse isast. Samuti on lapse isa esitanud kohtule avalduse lapsega suhtlemiskorra määramiseks ning maakohus on lapse isa ja lapse suhtluskorra tsiviilasjas nr y-yy-yyyy kinnitanud 21.04.2023 määrusega, mida käesolevalt ka täidetakse. See kõik kogumis näitab, et lapse isa soovib olla lapsega seotud ning osaleda tema elus, sh teostada oma hooldusõigust. 5.
5. Avaldaja väited lapse isa komandeeringus viibimise ajal tema kättesaamise raskuse kohta ei ole tõendatud. Samuti ei ole avaldaja toonud kohtu ette tõendeid selle kohta, et lapse isa ei oleks nõus, et lapse elukoht on avaldaja juures või et laps ei tohiks õppida eesti keelt ning esineks oht lapse isa poolt lapsega Xxxxxxxxx kolimise kohta. Maakohus ei nõustunud eestkosteasutuse arvamusega, et lapse isa käitumine ja suhtumine oma vanema kohustustesse näitab sisulise huvi ja tahte puudust täita enda osa lapse hooldusõigusega kaasnevate kohustuste kandmisel, sest vastav väide on paljasõnaline ega peegeldu kuidagi lapse isa käitumises (lapse isa on seni esitanud mitmeid nõudeid kohtusse, et tal oleks õigus lapse elus osaleda). Samasisulist seisukohta ei ole lapse isa esitanud ka kohtule esitatud menetlusdokumentides. Maakohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ning võttes arvesse, et laps õpib tasapisi oma isa tundma ning suhtleb käesolevaks ajaks mõlema vanemaga (isaga küll vähem isa töö iseloomu tõttu) ja isa on näidanud üles huvi osaleda ka oma lapse elus, ei tuvastanud, et lapsevanemate vahel valitseksid erimeelsused lapse hooldamise korraldamisel, sh elu- ja viibimiskoha, tervist ning haridust puudutavates küsimustes. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et antud juhul puuduvad alused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse elukohta, tervist ja haridust puudutavates küsimustes, mistõttu jättis maakohus lapse ema avalduse rahuldamata. 5 2-22-6421 Määruskaebus
6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldaja avaldus rahuldada kas osaliselt või täielikult, aga eeldatavasti vähemalt selles osas, et avaldajale jääks ainuotsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha üle. 6.
7. Määruskaebuse kohaselt ei ole lapse isa oma vanema hooldusõiguste ja hoolsuskohustuste täitmisesse suhtunud vastutustundega ega ole omavahelises suhtluses mingis lapsesse puutuvas asjas olnud üksmeelsel arvamusel lapse emaga. Mitte ühtegi lapse hooldusõigusse või kohustusesse puutuvat asja ei ole vanemad suutnud lahendada kohtuväliselt. Kokkulepete sõlmimist omavahelises suhtluses takistab lapse isa põhjendamatult halvustav ja alandav suhtlemisstiil lapse emaga, mis on jätkunud ka kohtumäärusega määratud suhtlemiskorra teostamise ajal. Maakohus määras käesolevas asjas lepitusmenetluse, kuid see lõppes tulemuseta just seepärast, et lapse isa ei pidanud seda endale vajalikuks, kuivõrd psühholoogi seletusel ta üldse ei mõistnud, milleks ta peaks sellises asjas osalema ning leidis, et ta ei vaja mingeid „moraaliõpetusi“. Lapse isa leidis, et see, kuidas ta suhtleb lapse emaga, on tema enda asi ning et tal puudub igasugune vajadus oma suhtumist muuta. Kuna vanemate vahel puudub pisimateski lapsega seotud küsimustes üksmeel ja teineteisemõistmine, on lapse huvid kahjustatud ning lapse ema on esitatud avaldusega soovinud saavutada olukorda, kus vanemate erimeelsused ei saaks takistada lapse ema tehtavaid otsuseid. Asjaolu, et lapse isa on käesoleval ajal end praktiliselt lapsesse puutuvatest otsustest vabatahtlikult taandanud, ei saa olla lapse ema avalduse rahuldamata jätmise aluseks. Lapse isa hoolimatut ja ignorantset suhtumist ilmestab ka see, et lapse isa maksab lapsele elatist vähem, kui on kohtulahendiga välja mõistetud. 6.
8. Pärast maakohtu määratud lepitusmenetluse tulemusteta lõppemist ei määranud kohus uut vanemate ärakuulamist, et selgitada vanemate isikliku ärakuulamise kaudu välja põhjused, miks perelepitus tulemusi ei andnud ning võtta tarvitusele abinõud vanemate suunamisele koostööle lapse huvides. 6.
9. Lapse emale on kõige olulisem lapse elu- ja viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamine, kuivõrd laps on sünnist saadik elanud koos emaga ning lapse ema soovib ka edaspidi lapse elu selliselt korraldada. Menetlusosaliste seisukohad
10. Lapsele määratud esindaja ei toetanud määruskaebust.
11. Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu.
12. Eestkosteasutus leidis, et määruskaebuse rahuldamine ei ole lapse huvides. Menetluse edasine käik
13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §‑ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

6 2-22-6421 12. Esmalt lahendab ringkonnakohus lapse ema taotluse tõendite vastuvõtmiseks. Lapse ema esitas koos määruskaebusega Harju Maakohtu 28.06.2022 määruse elatise osas kompromissi kinnitamise kohta tsiviilasjas nr c-cc-cccc (lisa 1, dtl 261-262 ja 306-307), Harju Maakohtu 21.04.2023 määruse vanemate vahel kokku lepitud lapse ja lapse isa suhtlemise korra kohta tsiviilasjas nr y-yy-yyyy (lisa 2, dtl 263–266 ja 308–311) ja tabeli elatise tasumise kohta (lisa 3, dtl 267-268 ja312-313). Ringkonnakohus ei võta esitatud tõendeid asja materjalide juurde, kuna lisana 2 esitatud suhtluskorra kohtulahend on juba toimikus olemas (dtl 181–184 ja 198–201) ning elatisega seonduvad asjaolud ja tõendid ei ole praeguses hooldusõiguse vaidluses asjakohased (

§ 238lg 1 p 1).

1. Menetluslikult on lapse ema heitnud maakohtule ette, et kohus ei kuulanud menetlusosalisi peale lepitusmenetlust ära. Maakohus kuulas nii vanemad, lapse esindaja kui ka eestkosteasutuse esindaja ära 03.10.
2. Maakohus peatas menetluse 13.10.2022 määrusega perelepituse läbiviimise ajaks ning uuendas asja arutamise 08.03.2023 määrusega. Maakohus põhjendas vaidlustatud määruses, miks ta ei kuulanud menetluses ära last. Kuigi kohus ei ole hagita menetluses seotud menetlusosaliste taotlustega (

§ 477

lg 5), tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata (

§ 477lg 4).

Praegusel juhul ei palunud lapse ema ega ka teised menetlusosalised, et maakohus kuulaks neid uuesti ära peale lepitusmenetluse luhtumist ja menetluse uuendamist.

§ 361lg 4 järgi jätkub uuendatud menetlus sealt, kus see pooleli jäi.

Kuivõrd kohus oli vanemad juba menetluses isiklikult ära kuulanud ja ei pidanud vajalikuks menetlustoimingut korrata, ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud.

1. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas esinevad eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse elukohta, tervist ja haridust puudutavates küsimustes, kuid eelkõige lapse elukoha määramise osas. Kuigi lapse ema on jätkuvalt palunud anda talle nendes küsimustes ainuotsustusõigus, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lapse ema avaldusest, menetluses esitatud seisukohtadest ja ka määruskaebusest nähtub, et tema avaldus on suunatud ühise hooldusõiguse lõpetamisele ja nimetatud küsimustes lapse emale ainuhooldusõiguse andmisele. Avaldaja soovib, et saaks tulevikus igakordselt üksi otsustada lapse elukoha, tervise ja hariduse üle.
2. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ning üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21233, p-d 13-14). Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; 12.02.2016 3-2-1-159-15, p 30).
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas ei ole vanemate vahel ületamatuid erimeelsusi üheski nendes küsimustes, mille osas lapse ema taotleb ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmist (PKS § 137). Samuti ei ole alust nendes küsimustes anda lapse emale otsustusõigust (PKS § 119). Maakohus on jätnud põhjendatult avalduse rahuldamata ja ei ole seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse 7 2-22-6421 norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebusest nähtuvalt ei meeldi lapse emale lapse isa suhtlusmaneer, mis raskendab vanemate läbisaamist. Lapse ema on lapse isa suhtlusstiili tõendamiseks kohtule esitanud lapse isa sõnumid lapse emale (dtl 30–37, tõlge dtl 29; dtl 225–230, tõlge dtl 232–235). Kuigi kolleegium mõistab, et lapse isa võimalik ebaviisakas suhtumine lapse emasse häirib lapse ema, ei saa kohus praegusel juhul üksnes halva suhtlusstiili tõttu võtta lapse isalt osaliselt ära vanemlikke õigusi või neid piirata. Lähtuvalt eespool viidatud Riigikohtu lahendist peaks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks olema üldjuhul vanemate vahel sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Maakohus selliseid erimeelsusi vanemate vahel ei tuvastanud ning ka määruskaebusest ei saa sellisele järeldusele jõuda. Praegusel juhul on kõik lapsega seotud olulised valikud nagu lasteaed, arstid, huvialaringid ja elukoht langetanud lapse ema ning toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole lapse ema enne otsustamist neid küsimusi lapse isaga arutanud. Seega kuigi lapse ema väitel ei ole vanemad suutnud üheski last puudutavas küsimuses olla ühel meelel, ei ole lapse ema toonud veenvalt esile ega tõendanud, et vanemad oleks üldse mõnda lapse elukohta, tervisesse või haridusse puutuvat küsimust arutanud ja jäänud selles osas eriarvamusele. Vaatamata sellel, et eestkosteasutus toetas maakohtu menetluses viimases seisukohas avalduse rahuldamist, leidis eestkosteasutus vastuses määruskaebusele, et kaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaks kinnitust, et oleksid tekkinud reaalselt konkreetsed vaidlused või pinged lapse elukohta, tervist ja haridust puudutavates küsimustes ning ei pidanud seetõttu määruskaebuse rahuldamist lapse huvidega kooskõlas olevaks. Lapsele määratud esindaja on läbivalt olnud avalduse rahuldamise vastu. Asjas esitatud seisukohtade järgi ei ole lapse isa teinud ühtegi takistust lapse ema tehtud otsuste elluviimiseks ning ei ole nõudnud nende otsuste muutmist, st näiteks et laps vahetaks lasteaeda või elaks lapse isa juures. Järelikult ei ole lapse huvid sattunud ohtu ka vanemate ühise hooldusõiguse korral. Lapse isa ei ole teinud sisulisi etteheiteid lapse ema tehtud valikute osas, kuid on soovinud, et lapsega seotud olulisi küsimusi otsustaksid lapse vanemad koos. Kolleegium märgib, et lapse ema väited lapse isa elatise tasumise kohustuse osalise rikkumise kohta ei ole praeguses hooldusõiguse vaidluses asjasse puutuvad. 17.
2. Lapse ema väited selle kohta, et lapse isa sooviks lapse panna xxxxxkeelsesse lasteaeda, on jäänud ka määruskaebemenetluses üldsõnaliseks ning lapse isa on sellele vastu vaielnud. Lapse tervisega seonduva osas on lapse ema põhiline seisukoht, et lapse isaga ei pruugi saada tema töö tõttu ühendust, kui on vaja otsustada kiiresti näiteks lapse ravimise üle. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töökorralduse tõttu osa aega välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. Analoogselt PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamises, saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise (RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 16). Lapse ema ei ole esile toonud ühtegi juhtumit, mil lapse ema oleks üritanud lapse isaga kiireloomulises küsimuses ühendust võtta ja see ei õnnestunud. Lapse isa on märkinud, et ta on ka tööl olles kättesaadav nii telefoni kui ka interneti teel ning seni on neid kanaleid pidi suhtlus toiminud nii lapse ema kui ka eestkosteasutusega. Seega ei ole praegusel juhul alust arvata, et lapse isa ei saaks hooldusõiguse teostamisega oma töö tõttu hakkama. 8 2-22-6421 17.
3. Lapse elu- ja viibimiskoha osas, mis valmistab lapse emale kõige suuremat muret, samuti vaidlused vanemate vahel puuduvad. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vanemate vahel erimeelsust selles, et laps elab emaga. Lapse isa on korduvalt väljendanud, et tal ei ole lapse elukoha suhtes pretensioone (nt dtl 120 ajamärk 00:03:39, dtl 177, dtl 292). Praegusel juhul on lapse ema taotlus lapse elukoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks eelkõige ajendatud hirmust, et lapse isa võib lapse viia Venemaale. See asjaolu ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Lapse isa on selgitanud, et elab Eestis alates 2 aasta vanusest ja tal on siin ka kindel töökoht (dtl 178). Üksnes asjaolu, et lapse isa ei ole Eesti kodanik, ei anna alust arvata, et ta tahaks lapse viia Eestist ära. Hooldusõiguse asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 21). Käesolevalt ei ole lapse isa käitumises olnud märke sellest, et ta tahaks kolida Xxxxxmaale ja viia sinna koos endaga ka laps. Samuti ei ole lapse isa väljendanud sellist soovi ei menetlusdokumentides ega ka toimikus olevates lapse emale saadetud sõnumites.
4. Kolleegium märgib, et kui tulevikus peaksid vanemate vahel tekkima ületamatud erimeelsused lapse hooldusõiguse teostamisel, saab vanem vajaduse korral otsustusõiguse saamiseks või hooldusõiguse küsimuses muudatuste tegemiseks uuesti kohtusse pöörduda.
5. Kuna maakohtu määrus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas (

§ 173lg 3).

Lapse ema ei ole määruskaebuses menetluskulude jaotust vaidlustanud. 20. Arvestades vaidluse sisu ning seda, et lapse hooldusõigust puudutav lahend tehakse eelkõige lapse huvides, on põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 1 ja 3).

21.

§ 696

lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

§ 178

lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 9