TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1343 Määruse kuupäev 13. mai 2024 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju h

) § 37 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama 2 3-24-1343 seadus ei sätesta teisiti. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja puhul esineks

§ 37lg-s 2 sätestatud töötamiskohustust välistavaid asjaolusid.

Vanglas töötamine aitab isikul säilitada või kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma. Vähetähtis pole ka see, et saadud töötasust on kinnipeetavatel võimalik teatud ulatuses hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning koguda raha vabanemisfondi, mis annaks vabanemisel rahalisi vahendeid esialgsete kulude katteks ja aitaks maandada uute kuritegude toimepanemise riski (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-18-360, p 17).

§ 43

lg-st 2 tulenevalt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast (Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 113 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on
3. a tunnitasu alammäär 4,86 eurot ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 820 eurot). Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
4. novembri
5. a määrusega nr 382 (määrus nr 382). Määruse nr 382 § 2 lg 2 järgi on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95,87 eurot kuus. Sellest tulenevalt arvutab vangla välja ajatöö tunnihinde, kasutades kalendaarset tööajafondi. Määruse nr 382 alusel makstav tasu ületab

§ 43lg-s 2 sätestatud miinimummäära.

Vangla on kaebajale töötasu maksmisel lähtunud eelkirjeldatud õigusnormidest. Ka kaebaja ei vaidle eeltoodule vastu, kuid leiab, et kehtivad õigusnormid ei ole põhiseaduspärased. 9. Kohtule ei ilmne, et töötasu reguleerivad õigusaktid oleksid Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ning seda ei ole tuvastatud ka varasemas kohtupraktikas. Kinnipeetava töötasu suurust ning asjaolu, et kinnipeetava tunnitasu on madalam kui vabaduses viibivate isikute minimaalne tunnitasu, ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks. Kinnipeetava ja vabaduses viibiva isiku töötamise eesmärgid on erinevad. Vabaduses viibiva isiku töötamise üks peamisi eesmärke on teenida elatist vähemalt sellises ulatuses, et katta enda põhivajadused (eluase, riided, toit jne). Kinnipeetavale tagab mh eluruumi, toidu, riided ja arstiabi vangla. Kinnipeetava vanglas töötamise eesmärgiks on tööharjumuse säilimine ja uute oskuste omandamine, et vanglast vabanedes oleks isik võimeline ise endale tööd leidma. Eeldatavalt on vangla majandustööde abitöölise ülesanded lihtsad ega nõua spetsiifilist väljaõpet ega oskusi (vt nt haldusasjad nr 3-23-2834, 3-22-1433 ja 3-22-1217). 10.

§ 44

lg 1 järgi kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

§ 44

lg-st 2 tulenevalt jäetakse kinnipeetava isikuarvele kantavatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vanglasisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses isikuarvele kantavast summast, hoiustatakse ka need summad vastavalt täies ulatuses või ülejäänud osa ulatuses vabanemistoetusena.

§ 44

lg 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. Ka kaebaja isikuarvelt mahaarvamiste tegemisel on Tartu Vangla lähtunud õiguspäraselt vangistusseaduse sätetest. Kaebaja seisukoht regulatsioonide põhiseadusvastasusest ei ole põhjendatud. Kinnipeetavale on tagatud täielik ülalpidamine riigi poolt ja elementaarne inimväärikaks eluks vajalik ka juhul, kui tal üldse sissetulekuid ei ole. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla teeks tema isikukontole laekuvatest summadest mahaarvamisi kehtivast õigusest erinevalt vastavalt kaebaja äranägemisele ja soovidele (Tartu Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-16-1611, p 8). Ka õiguskantsler ei ole tuvastanud kinnipeetavate vanglasiseselt isikuarvelt mahaarvamiste 3 3-24-1343 tegemisel vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega (vt nt õiguskantsleri
3. märtsi
4. a seisukoht nr 6-1/140700/1501354 ja seal viidatud varasemad seisukohad). Seega ei ole Siim Grossbergi kaebuse rahuldamine tõenäoline.
5. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Siim Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
6. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4